Neljas on jälle nohus. Ta alles eelmisel teisipäeval sai pärast kahenädalast nohu uuesti lasteaeda ning tänast päeva enam välja ei vedanud, taas nohuga kodus. Tahaks veidi isegi vanduda, sest mul pidi täna olema üks nendest haruldastest päevadest, kus ma olen üksi kodus, aga nii palju siis sellest … Murphy või keegi otsustas mulle hoopis meenutada, miks sellised päevad on haruldased.
Ma ei ütleks, et Neljandal on nõrk immuunsus, sest peale nohu talle suurt miskit külge ei hakka ja ega see nohusse jääminegi alati reegel pole. Aasta alguses hoidsin neli päeva sõbranna nohust last, jätsin Neljanda lasteaiast koju, et nad saaksid koos mängida ning Neljandale see nohu külge ei hakanud, ega ka palavikuviirus, mida kõik poisid samal ajal kordamööda põdesid, Teine veel kahenädalase vahega kaks korda. Samuti jäi ta puutumata eelmisel nädalal rühmas levinud kõhuviirusest, aga nohu korjas jälle kusagilt ülest ja ma julgen juba eos ennustada, et ta on kodus järgmised 2-3 nädalat.
Ta on sünnist alates pidevalt nohus olnud, enamasti on see nohu läbipaistev ja leebe ehk erilist nuuskamisrallit ei ole ning õhk käib ka läbi, aga nohu on nohu, lasteaias ei sobi sedasi käia. Perearsti juures palju kordi kurdetud, LOR arsti juures korduvalt käidud, igasugused proovid tehtud, allergiatestid tehtud, nohu lõpuks adenoidi nohuks diagnoositud, tänaseks adenoid lõigatud, aga endiselt on seis, kus kuu aega terve olnud laps paneb rõõmust käsi kokku lööma. Kolmas oli ka sageli nohus, mitte küll võrdväärselt sageli, aga siiski nii palju, et enne adenoidi operatsiooni ei käinud ta vist mitte ühtegi täiskuud lasteaias või siis oli üks selline kuu, sest mingi risti ma oma mäluseinale teinud olen. Tema on pärast operatsiooni olnud 5 kuud nohust prii ja ainus viirus, mis talle siin vahepeal külge on hakanud, oligi too veider paaripäevane palavik, millega midagi muud ei kaasnenud.
Tegelikult on Neljandal ka olukord veidi parem. Kui ta enne operatsiooni oli kodus olnud 3 kuud, siis pärast adenoidi eemaldamist on ta saanud iga kuu veidi lasteaias käia ja seda isegi 2 ja pool nädalat järjest, nii et areng on toimunud. Kuna ta on nii vähe lasteaias saanud käia, siis päriselt kohanenud ei ole ta siiani, terve esimese aasta (noh, need harvad korrad, kus ta lasteaeda jõudis) läks ta lasteaeda nuttes ja ega praegugi pärast haigusperioode see minek eriti leebem ei ole. Kui laps ei oleks sünnist alates nohune, siis paneksin pidevad haigestumised lasteaiastressi arvele, aga praegu panen lasteaiastressi nohu arvele, sest viimane ei lase lasteaiaga harjuda – kui juba hakkab looma, siis jääb nohu pärast jälle pikemaks ajaks koju ning lasteaiaga harjumine algab taas peaaegu algusest.
Muidugi on ka lasteaia puhul edusamme, mõnel hommikul läheb ta rühma isegi täitsa hea tujuga ja kui ma nüüd ei eksi, siis tänaseks sööb ta juba teiste lastega samal ajal samas lauas, mida ta enne ei teinud. Sõpru lisaks oma “kaksikõele teiselt emalt” on samuti leidnud, aga kodus räägib endiselt, et lasteaias on liiga palju müra ning ta ei taha selle sees olla, magada ka ei taha seal. Viimane on arusaadav, ta pole magamisest kunagi suurt lugu pidanud, nii et kodustest lõunauinakutest loobusin juba paar aastat tagasi, aga see lärmi osa on kahtlane, sest kodus ta küll rahu ja vaikust ei hinda.
Tagasi nohu juurde minnes, siis ma ei tea enam, mida teha. Ma tean, mida nohu endaga teha, meil on selleks alati olemas Quixx, hanerasv, sibul (nii toidu sees kui ka rõngastena taldade all), eukalüpti- ja teepuuõli, mesi, inhalaator, aga ma ei tea, mida teha, et ta sellest pidevast nohust nüüd nii umbes viie kuuga välja kasvaks, sest siis ma tahan tagasi kooli minna ja seal ka muretult kohal käia, mitte suurema osa ajast nohuse lapsega kodus olla, kellelegi tema hoidmise eest iga kuu paarsada eurot maksta või teda 25 km kaugusele vanaemale viia, et siis 50 km kooli sõita ja sama ringiga hiljem ka koju tagasi ning sedasi kümme korda kuus autoga, mis rüüpab ka maanteel kahekohalise numbri bensiini saja kilomeetri peale ja mis läheks lõpuks ikka pea sama palju maksma kui lapsehoidja. Mitte et vanaemad üldse kogu aeg võtta oleks, Silveri ema peab end pisikute eest hoidma ja praktika on näidanud, et minu emal on sageli muid tegemisi, mille hulka lapsehoidmine ei mahu.
Muide, postituse pealkirjaga on tegelikult omaette lugu. Me tegime eile väikestega multikaõhtu, sõime sinna kõrvale ka krõpsu ja saatsime sellest peost pildi Esimesele, kes vastas “mida värki” ning kohe pärast seda kasutati samasugust väljendit ka multikas teismelise lumeinimese poja poolt. See pakkus veidi nalja, sest me ise sellist väljendit ei kasuta ja me pole veel päris harjunud sellega, et meil on kodus peaaegu teismeline. Igatahes pärast seda sõnumit tegime omavahel “mida värki” nalju ning täna hommikul, kui Silver tuli magamistuppa ütlema, et Neljandal on paks nohu, oli minu reaktsioon “mida värki?!” ja seda igasuguse naljata, nii et tekkis tahtmine kohe järele hüüatada “mida värki, kas see jäigi mulle nüüd külge?”.
Millega alustada argiteemalist postitust? Ikka sellega, et Neljas on jälle haige. Sai lasteaias käia poolteist nädalat, neljapäeval tegime väikestele vaba päeva ja reedel läks lasteaeda ainult Kolmas. Mina ja Neljas magasime samal ajal jääkülmas toas. Miks jääkülmas? Sest Neljas tuli öösel meie kaissu kõritursega. Õigemini minu kaissu, Silver jättis meile rohkem ruumi ja läks ise Neljanda voodisse (nari ülemisele korrusele) magama. Enne avas meile akna, et lapse larüngiidihoog üle läheks. Larüngiit järgmisel ööl endast enam märku ei andnud, aga asemele tuli, üllatus-üllatus, nohu. Kuna adenoidi operatsioon Neljandal suurt midagi ei muutunud, siis panustan ajale – kasvab suuremaks, muutub vastupidavamaks.Tegelikult ei ole Neljanda nohud erilised haigused ja toas need meid ei hoia. Halvasti ta end ei tunne, õhk käib läbi, nuuskab harva, nina alt punaseks ei lähe, aga sellest piisab, et lasteaiast koju jääda. Ikkagi nohu. Veel. Varasemate kogemuste põhjal ei ole see viimases rühmas enam nohu, koolis ammugi mitte.Kui tahavad, siis oskavad väga armsad ja kokkuhoidvad olla. Enamasti siiski ei taha.
Kui ma juba larüngiiti mainisin, siis ptüi-ptüi-ptüi, aga mulle tundub, et Kolmas ongi sellest välja kasvanud. On tegu rohkem kuni viieaastaste haigusega ja Kolmas, kes kohe kuueseks saab, on tänaseks pikalt larüngiidivaba olnud ning tema viimasedki hood olid võrdlemisi leebed. Võrreldes siis näiteks nende hoogudega, mis ei allunud hästi ka adrenaliiniaurule. Kui Kolmanda puhul oli larüngiit üsna sage ja kuri külaline, siis Neljanda larüngiit on nii harv ja leebe, et ei pane isegi kulmu kergitama, mis tähendab, et karmide larüngiidihoogudega peaks meie peres nüüd kõik olema. Veel kord ptüi-ptüi-ptüi, sest ma tõesti ei taha seda kergendust ära sõnuda.Kolmas oma esimesi suusasamme tegemas. Seda liiga pikkade suuskadega, nii et rohkem oli pikali kui püsti.
Argielu on muidu praegu nii mõnus, sest Silver on nõks üle kuu kodune olnud. Kahjuks on see aeg nii kiiresti läinud, et järgmised kaks kuud ei tundu igavikuna, mille saame koos veeta, vaid hetkena, mis saab peagi läbi. Selle hetke sees tahaks jõuda veel palju ära teha, alustades järjekordsest keldri suurpuhastusest ja lõpetades näiteks uurimistööga, et midagigi sellel kooliaastal ära teha.
Kui Silver on kodus, siis mul peaks olema eriti palju aega tegeleda asjadega, millega ma enne teda tegeleda ei jõudnud, aga reaalsus on see, et sügisel kadunud viimanegi jaks ja motivatsioon ei ole siiani tagasi tulnud. Nii palju oleks vaja teha, aga aega justkui pole.
Ma ei mõista, kuidas mul oli kolm aastat tagasi nii palju aega, et sain nelja väikese lapse, maja ja aia kõrvalt kordades rohkem blogida. Nüüd, kus koristada on vähem, ahjusid kütma ei pea, aeda pole, lapsed on suuremad ja oluliselt iseseisvamad ning magada saan kaks korda rohkem, on aega palju vähem. Magamine äkki ongi süüdi. Kui veel kolm aastat tagasi oli öid, kus magasin vaid kaks tundi, siis nüüd on isegi selliseid öid, kus magan kaksteist tundi. Ärgates see vahe siiski tunda ei anna, ühtemoodi väsinud olen kogu aeg.
Mis seal ikka, olen see mandunud koduperenaine, kelleks keegi saada ei taha. Sellel pildil paistab see hästi välja: Foto: Rasmus Kooskora
Fotograafi nimele klõpastes avaneb parema kvaliteediga originaal, mis on veidi vähem halastamatu, aga mina näen ka seal ema, kes oli pärast laste valmis sättimist (kas suuümbrused ja küünealused on puhtad? millised riided selga panna? millised õueriided? jalanõud?) nii suures ajahädas, et jõudis vaid halvasti hoidvad juuksed hobusesabasse panna ja esimese ettejuhtuva kampsuni selga tõmmata. Ega ma ei tundnud ka vajadust end kuidagi üles lüüa, läksime ju vaid lastega kinno ja mängutuppa. Kui ma aga seda pilti nägin, siis mõtlesin seda, mida Silver välja ütles, ma näen välja nagu tavaline väsinud koduperenaine.
Ma muidugi olen ka seda, aga enamasti ei ole see mulle näkku kirjutatud. Vähemalt ma ise peeglist ei näe. Kui loetud päevad hiljem lasteta kinno läksime, siis teadlikult nägin endaga veidi rohkem vaeva, aga siis polnud kuskil enam head fotograafi. Film ka ei olnud väga hea. Ma isegi ei mäleta, mida vaatamas käisime, nii et kustumatut muljet see ei jätnud. Logisin mälu värskendamiseks oma Viimsi kino kontole sisse ja näen, et filmiks oli “Papside lahing 2”. Esimene osa väga meeldis, seetõttu olid teise osa puhul ootused kõrgel, aga jäi veidi magedaks. Iseenesest halb ka ei olnud, lihtsalt ootasin midagi enamat, viimase aja parimat komöödiat näiteks.
Lastega vaatasime suurperede kinopäeva raames “Paddingtoni seiklused 2” ja selle kohta ütleksin küll, et oli veel parem kui esimene osa. Armas, naljakas, põnev, liigutav. Loomulikult me kinosaalis lõpuni ühed vähestest ei olnud, saal tuli ikka täis. Üritus oli igati tänuväärne, ilmselt tuleb tänulik olla ka Coca-Colale, kes seal jooke pakkus, aga … jah … mind ikka lõpuni välja häiris, et mu lapsed Fantat haarasid. Eelmisel korral võtsime kõik vett, aga paljud lapsed olid saalis Coca-Cola pudelitega ja mu lapsed vahelduva eduga heitsid seda mulle ette või siis halvustasid ning kinnitasid, et nemad küll seda ei valiks. Ka nüüd nad juba eos lubasid mulle, et nad ei võta Coca-Colat, aga Fantast ei olnud juttugi ju.
Me lapsed saavad küll päris palju kräppi, aga kuskilt läheb mul piir ka ja sellised karastusjoogid, või üleüldse magusad joogid, on minu piir. See ei ole miski, mida elu eest väldiks, aga võimalikult harva lubame küll. Paraku oli laste elevus pihku haaratud Fantadest ja Cappydest nii suur, et mitte keegi ei pannud tähele, kui ütlesin, et nad võiksid ikkagi vett eelistada, või vähemalt Cappydega piirduda. Kinost läksime edasi Lohesaba seikluslinnakusse, millest olen varem pika postituse kirjutanud, kordama end enam ei hakka, seal oli endiselt sama lahe. Isegi lahedam. Kes Instagrami jälgivad, need juba nägid, et seal on nüüd väga lahe telestuudio, kus lastel on tegevust pikaks ajaks.
Kes tähele ei pannud, siis telestuudiost on pilte rohkem ja neid näeb, kui klõpsata noolekesele, mis ilmub, kui hiirega pildile liikuda. Kuna Esimene suutis pärast kino ja enne Lohesaba süüa kuuma koera sedasi, et triibuline pluus sai igaveseks rikutud, siis sai talle vahepeal uus pluus ostetud, juhuslikult peaaegu sama roheline nagu telestuudio taust, mistõttu ilmateadet edastas vaid tema pea. Vähemalt oli naljakas.Uue asjana oli Lohesabas ka … virtuaalreaalsuse kapslid? Ühesõnaga ma ei tea, mis selle ametlik nimetud on, aga me kõik vaatasime seal 9D kino. Suured poisid tulistasid luukeresid. Esimene ütles, et nägi väga reaalne välja, ta vahepeal ikka kiljatas ka ja tahtis mööda seljatuge üles ronida. Väikesed lendasid lohega. Oli olnud nagu multikas, aga neile meeldis. Meie sõitsime kaks korda Ameerika mägedel, sest esimesel korral pandi kogemata vale film tööle ja me olime nagu Minecrafti mängus. Teisel korral kuskil lossis ja selle ümbruses, oli ehk veidi reaalsem kogemus, aga mitte reaalne ja suurem asi elamus ka mitte. Pärast oli siiski pikka aega halb olla, nii et ajus midagi sassi ajas küll.
Muide, me saime sel päeval Lohesabas ka aegade kõige suurema arve. Kui me lastega jäätistega lauda istusime ja Silver maksma jäi, siis ühel hetkel ta küsis, kas mul raha on, tal nimelt jääb veidi puudu … arve oli ümmarguselt pool miljonit. Mul ka nii palju kaasas ei olnud. Tegelik arve oli siiski kahekohaline, nii et me ei pea järgmise kolme põlvkonnaga seal elupäevade lõpuni põrandaid pesema, aga lõbus näpuviga oli see küll.
Rääkides edasi argielust, siis koos Silveriga on rütm ikka hoopis teine. Kui ma enne jäin kogu aeg hommikuti nii ajahätta, et viisin Kolmanda enamasti autoga lasteaeda, siis nüüd kahekesi tegutsedes saavad kõik hommikused toimetused kiiremini valmis ja autoga oleme lasteaia juures käinud vaid 2-3 korda, seda väga tuulise ilma puhul või siis, kui oleme õhtul lasteaiast otse Lehtse sõitnud.“Ära tee minust pilte.” “Ma ei teegi sinust, ma teen Neljandast…”
Ma alguses arvasin küll, et kasutan võimalust ja Silveri kodusoleku ajal lasteaia juures üldse nägu ei näita, ei tule hommikul voodistki välja, aga tegelikult on täitsa mõnus kahekesi jalutades lapsi ära viia ja koju tagasi tuua. Auto keskmine kütusekulu on ka kohe palju madalam. Varasemad pidevad lühikesed otsad andsid ühel hetkel keskmiseks juba 15,9 liitrit sajale, mis on päris mitu liitrit rohkem võrreldes tavalise numbriga, mis on ka muidugi üsna kõrge.
Vabadel päevadel see eest kasutan küll võimalust ega tule voodist välja. Eriti nüüd, kus vahetasime magamistoad ära ja meie uus tuba on nurgas, kuhu lärm kõige vähem kostub.
Tubade vahetamine on mul ammu mõttes olnud, et lastele ruumi juurde anda, aga olid igasugused agad: aga meie mööbel ei mahu väiksemasse tuppa; aga meie 140 cm lai voodi ei lähe kitsast vahekoridorist läbi; aga väikeste tuba alles sai päris valmis; aga mulle meeldib praegune (nüüdseks siis vana) lahendus rohkem.
Vana lahenduse juures meeldis mulle siis see, et meie magamistuba oli keskel ja laste magamistoad sobisid omavahel hästi kokku. Mis aga ei meeldinud, oli mänguruumi puudus ja teadmine, et me oma poole suuremas toas ainult magame, nii et aasta teisel päeval, kui olime aastavahetusest välja puhanud, tuli äkkmõte, et proovime, kas voodi läheb teise tuppa ja kui läheb, siis teeme selle ära – kolime suurte poiste tuppa, nemad kolivad väikeste tuppa ja väikesed kolivad meie tuppa. Voodi läks kitsast kohast läbi ja töö võis alata.Väga lihtne see muidugi ei olnud, aga oodatust lihtsam küll, kõik mööbel sai ühe päevaga lahti võetud, ringi tõstetud, kokku pandud ja õhtuks olid isegi kõik riided kappides tagasi. Ainus asi, mida liigutama ei pidanud, oli väikeste vana nari, selle said suured poisid endale ja suurte poiste nari läks väikestele meie vanasse tuppa. Ühesuguste naride pluss.Väikeste tuba valmis siiski ei ole, seal tööd alles algavad, aga enne peab saabuma inspiratsioon. Seda tean, et seinad tahan halliks värvida, nii nagu oli nende vanas toas, millega sai ka arvestatud mööblivärve valides. Välja tuleb vahetada ka viie seasilmaga laelamp, sest see ei valgusta tuba piisavalt. Kardinapuu tuleb paremini kinnitada ja halliks värvida, uued kardinad kuluvad samuti ära. Kuid kuna ma ei ole siiani leidnud head asetust mööblile, mida ilmselt tuleb taas veidi vahetama hakata, sest lastelaud ja -toolid hakkavad väikeseks jääma ning nende asemel võiks olla hoopis laud, mille projekteerisin kaks ja pool aastat tagasi, aga mille ehitamiseni ei jõudnud, sest kolisime majast ära ja siin polnud selle laua jaoks ruumi, siis mulle ei ole veel tulnud seda tuhinat peale, et hakkaks kuskilt otsast pihta. Kohanen veel uue olukorraga ja küll siis ühel hetkel tean täpselt, mida ja kuidas edasi tegema peab.
Meie uues toas pole vaja midagi teha. Kui, siis vaid naabripoolne sein helikindlamaks muuta ehk kips maha võtta, karkassi vahele villa suruda ja sein uuesti üles ehitada, aga kuna see on veidi liiga mahukas ja tolmune töö, siis lepime sellega, et naabrid kuulevad meid ja meie neid. Naabrite kuulmise all pean siis silmas seda, et me kuuleme isegi seda, kui kõrvalkorteris haigutatakse, aga me teeme ka midagi enamat, mida me ei taha, et seal kuuldaks.
Kummut ja kirst, mis meie tuppa ära ei mahtunud, leidsid koha esikus ja väikeste toas. Kirst saab ilmselt sinise kuue, kummut halli või sinepikollase, pole veel ära otsustanud, aga selge on see, et praegusel kujul need sisekujundusse ei istu. Seda kirjutasin praegu kerge muigega, sest ma räägiks siin jälle nagu mingist disainkodust, mida meil ilmselgelt ei ole.
Poiste toa kohta on Instagramis kõik kirjas, kordama ei hakka.
See postitus on juba päris pikaks veninud, nii et lähen edasi süldipeo juurde ja sellega ka lõpetan. Ma küll alles ütlesin õele, et ma ema 50. sünnipäevast midagi ei kirjuta, aga kuna see oli nii tore, siis siin ma nüüd olen. “Süldipidu” ei ütle ma seega halvustavalt, see lihtsalt oli see kõige tavalisem pika lauaga pidu, kus taustaks mängiti vanu häid eesti lugusid.
Kuus aastat tagasi pidas ka isa sedasi sünnipäeva, aga siis me lahkusime juba enne, kui pidu üldse alata jõudis, sest Esimene ja Teine, kes siis olid ainsad kõhust väljas lapsed (Kolmas oli viimaseid kuid kõhus), käitusid nagu metslased, kes esimest korda inimeste sekka sattusid. Nad ei kuulanud absoluutselt sõna, tüütasid teisi, segasid õhtujuhti, paigal ei püsinud ja meil lihtsalt ei jäänud muud üle, kui ära minna. Ma lahkusin nuttes, sest ma olin laste käitumises nii pettunud ja ma olin kurb, et ma ei saanud olla peol, kus oli pool suguvõsa kohal. Mul oli küll võimalus jääda Silveri ja lasteta sinna, aga nii ma ei tahtnud.Lapsed käisid ka viimaseid tunde 49aastast vanaema lohutamas.
Seekord läks palju paremini, lapsed küll möllasid, aga nad loodetavasti ei seganud teisi, sest lärmi ja sagimist oli ka nendeta. Me võtsime kaasa tegevuskaarte, lauamänge ja viimase häda jaoks ka tahvelarvuti ja nutitelefonid, nii et suure osa ajast olid nad tegelikult kuskil kadunud. Või tantsisid. Puhas täiskasvanute jäljendamine, aga tuli hästi välja. Pats tehti lasteaias, mina ei oska selliseid punuda.
Väsimusmärke hakkasid nad alles keskköö ajal ilmutama ja kuna mu vend ka väga ei viitsinud seal olla, siis tema läks lastega koju (mu vanemate juurde siis) ja pani nad magama. See oli mõnus hetk. See teadmine, et lapsed on juba nii suured, et ma saan neid oma venna hoolde usaldada ja et mu vend tahtis nendega ära minna ning andis meile vabaduse olla kauem peol.
Me olime peol lõpuni, sest venna lahkumise järel jäime meie vanemate autojuhtideks. Olgu, Silver üksinda juhtis autot, aga ma ka ei oleks saanud varem lahkuda. Ega ma ei oleks tahtnudki. Sünnipäev oli väga lõbus, tantsida sai kõvasti ja ma isegi võtsin väikesest meelelahutusest osa ning täitsin Tuhkatriinu rolli. Sellega oli tegelikult naljakas lugu. Kui seda rolli pakuti, siis ma olin täiesti vastu, sest sellised asjad ei ole minu teema. Aga kui öeldi, et Silver täidab printsi rolli, siis olin kohe käpp, üks väga üllatunud käpp, sest sellised mängud ei ole ka Silveri teema. Hiljem tuli välja, et temast sai sama taktikaga prints, talle öeldi, et mina juba olen Tuhkatriinu. Üheks koledaks võõrasõeks oli mu vend, kes samuti pigem hoiaks kuskile varju, nii et ma ei tea, kuidas õhtujuhil õnnestus selline kamp panna lühietendust andma. Meil kestis see etendus veel edasi, kui prints läks järele koledale võõrasõele, kes kaine autojuhina toimetas esimese seltskonna koos autoga minema. Tegelikult pidin mina oma võõrasõele järele sõitma, aga Silver on tõeline prints ja läks minu asemel.
Silver üllatas mind veel mitu korda. Esmalt siis, kui ta minuga ühe tantsu tegi. Kleepeka, nagu “vanurid” seal sünnipäeval ütlesid. Me kumbki ei oska tantsida ja meil ei ole siin 10 aasta jooksul ka olnud selliseid üritusi, kus oleks võinud seda teha, nii et enne ema sünnipäeva tantsisime viimati koos oma pulmas. Mina olen vahepeal tantsinud küll, vist aastal 2010 ja möödunud kevadel. Igatahes tegime koos ühe kleepeka, sest seda väga ei pea oskama, kuid midagi tempokamat meil kahekesi välja ei tule. Kui ma ei oska tantsida ja mees juhib, siis pole hullu, saab hakkama, aga kui mees ei juhi ka, siis ei tule tantsust midagi välja. Ma tegelikult ei lootnud üldse Silverit tantsima saada, nii et see üks kleepekas oli ka piisav. Lisaks mõnusalt emotsionaalne, sest looks oli “Kas tead” ja kuna juhtumisi on Silver mu suurim tunne, siis laulsin seda talle kõrva ja mõtlesin iga sõna.
Teist korda üllatas ta siis, kui võttis osa (ainuüksi see üllatas) arvamismängust ja tulistas täiega tunnusmuusika põhjal seriaalide nimesid. Kui ma McCyverite ja muude selliste puhul päris šokeeritud ei olnud, siis Beverly Hills 90210 puhul jäi mul küll suu ammuli – kuidas ta selle ära tundis, kui mina ei tundnud ja kuidas tal numbrid meeles olid?! Samas ei ole seal tegelikult midagi üllatavat, tal on vist kõigi tuttavate autode numbrimärgid peas. Aga et oma laste sünnipäevad meelde jääks …
Tantsimise juurde tagasi minnes, siis ma tantsisin palju ja paljudega. Kõige rohkem meeldis ikkagi oma isaga tantsida, sest temaga ei olnud nii piinlik, kui ma ta varvaste otsas koperdasin ja tema võttis ka kõige rahulikumalt, nii et ma eriti ei koperdanudki.“Tantsi hopp, Johanna, hopp, Johanna, hopp, kuni hommik käes.”Kell on siin veerand kaks. Väsinumad olid siis juba koju läinud, väsimatud veel tantsisid. Keegi nii ära ei väsinud, et oleks kuskile nurka magama vajunud, mis muidugi on täiesti elementaarne, aga meenutades mu viimast pidu, mis oli küll avalik üritus, siis selleks kellaajaks leidus magajaid juba mitmes nurgas. Süüdi ei olnud muidugi väsimus, vaid alkohol.Isa tantsitab ema tantsuplatsilt eemale külmkappide vahele, pildil on ka kollane Kärcheri tolmuimeja.
Ühesõnaga oli tegu ühe igati toreda peoga, mis loodetavasti kordub 4 aasta pärast, kui isa saab kuuekümpiseks. Varem ilmselt ei ole meil lootustki peole saada. Erakute rõõmud.
Sõberid, mul on kahju, et ma siia nii harva jõuan. Asi ei ole päris selles, et mul oleks käed hommikust õhtuni tööd täis, need käed võivad vabalt pool päeva teki all kägaras olla ja teise poole päevast katsuvad lapsi elus hoida. Ma olen stressis ning see stress on võtnud minult vaimse võimekuse, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Sulg on kadunud ja tint on ka otsas …
Ega see füüsiline võimekuski väga palju parem ei ole. Seda tõestab ilmekalt täiesti segamini kodu ja tundub, et keegi on selle olukorraga kursis, sest sain äsja pakkumise katsetada erinevaid professionaalseid puhastusseadmeid. Tasuta! Või noh, ainult kirjutamise eest. Aga ausalt, viimane asi, mida ma teha tahan, on täiega koristada ja siis sellest kirjutada.
Tahan vahelduseks hoopis veidigi viimase aja sündmusi kirja panna. Päris viimane sündmus oli see, et ma käisin nädalavahetusel hüvasti jätmas mõisaga, kus ma põhikoolis käisin. Ei ole välistatud, et me kohtume kord taas, aga loodetavasti ma siis seal 9 aastat olema ei pea. Kool kolib nimelt alevisse ja mõisast saab hooldekodu, vähemalt nii räägitakse, ja kui nii, siis saab see olema üks väga ilus hooldekodu.Pildi näppasin Emmeliina blogist, sest see oli üks ilusamaid pilte, mis googeldades välja tuli.
Igatahes seal hüvastijätupeol öeldi mulle kaks korda, et mul on nii tore blogi – tervitused K ja M! – ja minul tekkisid seepeale süümepiinad, et ma siin korra või kaks kuus kirjutan. Ei, süümepiinad on valesti öeldud, pigem oli see motiveeriv, lihtsalt kerge kurbuse varjundiga … sest mul on kurb meel, et sulg ära kadus. Ma lõpetasin seetõttu ka Virumaa Teatajasse kolumnide kirjutamise, tundsin, et ma ei jaksa isegi seda korra kuu või kahe jooksul teha, et mul ei ole midagi öelda, et see ei ole normaalne, et mul kulub 3000 tähemärgi täitmiseks pool päeva ja siis ka olen tulemuse osas nii ebakindel, et parema meelega vajutaks delete + empty recycle bin.
Pidu ise oli … huvitav. Esiteks läksin ma sinna oma põhikooliaegse parima sõbrannaga. Mitte lihtsalt põhikooliaegse parima sõbrannaga, vaid inimesega, kes oli vähemalt 10 aastat minu siiami kaksik. Kellega sidus mind selline sõprus, mille sarnast ei ole ma enam kordagi kogenud ja mida ma nutsin aastaid taga. Hähh, isegi praegu tuli korra pisar silma. Igatahes kasvasid meie teed pärast põhikooli lõpetamist lahku, ikka väga lahku. Enne nädalavahetust suhtlesime, kui nii saab paari valusa tunni kohta öelda, aasta tagasi, ja enne seda paari tundi ei olnud me päris mitu aastat sõnagi vahetanud. Nii et minu jaoks oli päris nostalgiline temaga kooli minna ning leida vana seinakapi ukselt kiri: “L + L = best friends forever”. Ehk mõnes teises elus …
Teiseks oli huvitav kogeda, et 10 aastat ja peale on vaid hetk. Olgu, mõnes mõttes on pikk aeg, näiteks klassiruumid on selle ajaga kuidagi väiksemaks jäänud, ma mäletasin neid palju suuremana, lisaks on ajahammas nendes klassides oma töö teinud. Kui aga pidada silmas inimsuhteid, siis see 10 aastat võibki olla vaid hetk, nagu polekski vahepeal üldse pausi olnud. See muidugi ei kehti kõigi kohta, aga kui ikka on sõpradena lahku mindud, siis saadakse sõpradena ka aastaid hiljem kokku.
Üldse tundsin end taas 16-aastasena, õhkkond oli üsna sama, mis sel ajal. Seda pigem mitte heas mõttes … Ma ei tea, kolmekümnesed ehk ei peaks tarbima alkoholi nagu 10 aastat tagasi. Samas, mida nendest kolmekümpistest rääkida, kui juba kella kahe ajal öösel magasid ühes ja teises nurgas ka nelja- ja viiekümpised. See võis muidugi vanadusest ka olla, ma isegi hakkasin juba enne keskööd kontrollimatult haigutama … Ei ole enam nii noor, et jaksaks terve öö üleval olla.
Aga vahetame teemat ja ma võtan lühidalt kokku ligi kahe kuu eredamad hetked. Täpsustan siis, et ühe argielu eredamad hetked, mis tuhmuvad näiteks maailmarändurite värvide kõrval, nii et midagi pimestavat siit ei tule.
Kui me reisil olime, siis Disneylandis oli midagi soovikaevu moodi, vähemalt meie tõlgendamise metallrahadest läikivat veesilma nii. Suured poisid kasutasid Teise leitud 15 senti ära ja soovisid midagi. See soov läks peaaegu täide, mõlemad soovisid oma arvutit, aga said nelja peale tahvelarvuti. Ausalt, see on minu poolt väga suur vastutulek ja enne seda soovikaevu lugu ei olnud mul selline asi üldse mõtteski, vastupidi, ma olin kindel, et tahvelarvutit ei tule meie majja mitte kunagi. Hakka või soovikaevu uskuma … Igatahes, see minu jaoks mõttetu vidin osutus suurepäraseks lapsehoidjaks – ma olin viimane kord sunnitud Kolmanda ja Neljanda hambaarsti juurde kaasa võtma ning tahvelarvuti päästis mind seal hädast välja. Lapsed olid terve aja tasakesi oma toolidel ja mässasid tahvliga ning minu hammas sai selle visiidiga juureravitud. Lõpuks! Ma pidin vahepeal mitu korda visiite edasi lükkama, sest midagi tuli vahele, nagu näiteks lapsed.
Tahvelarvutiga on kaasnenud nüüd veel selline asi, et kui tekib veider vaikus, siis see ei tähenda enam seda, et pesamuna teeb paksu pahandust, vaid seda, et ta on salaja kapi pealt tahvli võtnud ja sellega kuskile nurka pugenud. Okei, selline salaja võtmine on ka tegelikult pahandus, aga olgem ausad, see on parem variant kui hügieenisidemete seinale kleepimine, vee laskmine hambapastatuubi või minu kingadega kassiliivakastis mängimine.
Hambaravist rääkides, siis Teisel parandati pärast 7. sünnipäeva esimene hambaauk ära. Tegu oli ühtlasi esimese auguga nelja lapse peale ja ma väga loodan, et see jääb pikaks ajaks ka viimaseks. Hambad on minu jaoks hell teema ja ma väga tahan loota, et lapsed on pärinud oma isa tugevad hambad. Esimene on igatahes pärinud oma isa suured hambad. Siia tahaks küll praegu naerunäo lisada. Hetkel on olukord üsna lootustandev, sest minu hambad ei olnud kindlasti 7- ega 9aastaselt nii terved nagu suurte poiste omad praegu. See esimene auk oli ka nüüd nii väike, et see tehti igasuguse tuimestuseta korda ja Teine ei tundnud midagi.
Teine on ainuke, kes hambaravi on vajanud ja ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Kuid Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.
Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.
Vahelduseks natuke autojuttu, mida ma ei olegi blogis pikalt jaganud, sest pool aastat tagasi ostetud autoga oli elu siiani muretu. Ei, valetan, vahepeal põlevat mootorituld mainisin, et tuli ja kadus, aga see on nüüd veel tulnud ja läinud ning tänaseks on selge, et sellest saab päris lahti alles siis, kui bensiinipaagi korgi ära vahetame. Ja sellega meenus mulle nüüd mõned päevad tagasi juhtunud tobe lugu, kus läksin tanklasse ja enne tankima hakkamist võtsin küljeukse kaudu oma rahakoti. Samal ajal, kui see elektriline lükanduks vaikselt sulgus, keerasin mina juba bensiinipaagi korgi lahti, see jäi rippuma, hakkasin püstolit haarama ning uks ei sulgunudki, vaid avanes uuesti ning surus korgi enda ja autokere vahele. Tulemuseks kriimud ja väike mõlk, nii et uus kork saab kindlasti olema täielikult eemaldatav.
See eelnev ei olnud siis nüüd see jama, millest kirjutada tahtsin. Nädal-kaks tagasi juhtus selline lugu, et sõitsin oma vanaema juurde … kolmanda vanaema juurde siis … kui kellelgi peaks meeles olema, et kaks vanaema on mul juba surnud. Igatahes sõitsin tema juurde, et ta peale võtta ja edasi õe juurde sõita. Kui ma auto vanaema maja ees peatasin, siis lõi salongi täieliku plastmassi kärsahaisu ning kapoti alt tuli paksu tossu. Viskasin kohe pilgu temperatuuriandurile – normis. Ma läksin ikka väga pabinasse, kamandasin lapsed autost välja ja helistasin Silverile, sest ma ei teadnud, kus mu autos tulekustuti on. Ai-ai! Selgus, et see on hoopis kodus keldris koos tema auto tulekustutiga. Oi-oi-oi! Okei, pidin riskima ja kapoti selleta avama, aga siis ma avastasin – häbi tunnistada – et ma ei leiagi une pealt salongist kapoti avamise linki. See on see, et Silver oli terve talve kodus ja mul ei olnud siiani tekkinud vajadust ise selle auto kapoti alla vaadata. Lingi leidsin alles siis, kui kükitasin ja armatuurlaua alla vaatasin. Kes nii olulise asja sedasi ära peidab?
Kui kapoti avasin, siis tundsin kergendust, et auto ei põlegi maani maha, vaid lekib kuskilt jahutusvedelikku ja korralikult ning see kärsahais tuli ka sellest, ei millestki muust. Paisupaak oli tühi, sai vett maksimumini juurde lisatud, koha peal käia lastud, vesi kuskile ei kadunud, lekkekohta ei leidnud ja sõitsime edasi õe juurde, mis tegi mingi 6 kilomeetrit maad või nii. No ja seal oli siis sama seis, kapotialune ujus, paisupaak oli tühi, mina lekkekohta ei näinud, aga õemees oma vähe teravama silmaga leidis ühe pisikese prao, kust tühikäigul veidikese immitses vedelikku ja gaasi andes purskas lausa 6 meetri kaugusele . Pole suvaline arv, mõõtsin ära … mida muud mul ikka teha oli, kui õemees lekkivat kolmikut aiavooliku kolmiku vastu vahetas. See ajutine lahendus kestab praegu kenasti, nii et õemees päästis täiega mu päeva. Vanaema oma ka, sain ta koju tagasi viia.
Sellist ehmatust pole mul varem ühegi autoga olnud. Ma tõepoolest arvasin, et auto põleb, sest see kärsahais meenutas sulanud plastmassi lõhna ja noh, temperatuur oli ju normis, järelikult keema ei läinud ning selle peale ma esimese asjana ei tulnud, et kapoti all võis ka muul põhjusel purskkaev olla. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam, või siis saadud ehmatuse tõttu ühe eluaasta võrra vaesem … Positiivne on see, et nüüd on kapoti avamine taas une pealt selge.
Nädalavahetusel elasin veel ühe ehmatuse üle, kui hommikul kella 6 ajal lendas sõjaväe helikopter väga madalalt üle vanemate maja. Ma ehmatasin mürina peale sedasi üles, et mu esimene mõte ja tunne oli, et need on mu elu viimased sekundid, et see helikopter kukub kohe majja sisse. See oli väga julm. Mina magasin majaosas, mis on alles ehitatud, see ainult värises, aga vanemate tuba on 100 aastat vana katuse all ja nendel oli kõik sedasi ragisenud, et arvasid, et katus läheb õhuvooluga kaasa. Paar tundi hiljem lendasid kaks kopterit üle maja, ka üsna madalalt, aga müra oli olematu, nii et jäi mulje, et kella 6 ajal lennati nii madalalt, et riivati kergelt katuseharja. Ei kujuta ette, kas see oli õppuste mõttes vajalik või oli see piloodi viha, leidis äkki, et kui tema ei saa laupäeva hommikul magada, siis teised ka ei tohi. See vahejuhtum siiski und ära ei rikkunud, kui süda peksmise lõpetas, siis magasin rahulikul edasi.
Mainides veidi veel vanaemasid, siis emadepäev oli sel aastal natuke kurb. Emadepäeval oli 14. aprillil surnud vanaema urnimatus. Ta maeti samale platsile, kus puhkab ka tema õde, kes oli minu maailma parim vanaema. Ma nutsin, aga ma ei nutnud selle vanaema pärast, kes sinna maeti, vaid selle vanaema pärast, kes on seal juba 2 aastat olnud. Ma ei suutnud tema hauale isegi küünalt põlema panna, sest see oleks mind ahastavalt nutma ajanud ja ma ei tahtnud teiste ees sedasi nutta. Eriti veel “vale” vanaema pärast … Ja mu ema, tugev naine, süütas emadepäeval küünlad mõlemale emale. Huvitav, et ma tema tugevust ja külma närvi ei ole pärinud. Isa mul ka väga tundlik ja märjasilmne ei ole, nii et ma ei tea, kellesse ma olen.
Tehes teemades kannapöörde, siis kevadega hakkasid Silveri tööelus ootamatult uued õied õitsema ja nende õitega saabus ka leping, millega ta seob end veel 5 aastaks praeguse töökohaga. Mitte siis kohustuslikus korras, vaid lihtsalt tema motivatsiooniprogramm on 5aastane. Selle programmiga kaasneb ka suurem koormus ja suurem vastutus, sest lisaks kõigele muule on ta seal nüüd ka töödejuhataja. Kui kõik läheb hästi, siis õitest saavad magusad viljad ja kui ei lähe hästi, siis õied lihtsalt närtsivad ära ja miski ei motiveeri teda sinna nii kauaks jääma.
5 aastat oleks ka ilmselt maksimum, mille ta sedasi siin ja seal veedab ning tõenäoliselt läheb see aeg üsna kiiresti. Esimesed 5 aastat on küll läinud. Ja selle ajaga oleme praeguse elukorraldusega niivõrd harjunud, et veel 5 aastat nii elada ei tundu midagi rasket. Eriti veel siis, kui Silver on järgmised 5 talve kodus ja meie 5 suve seal. Muide, 5 aasta pärast saab meil põhimõtteliselt ka surnud hobune makstud, nii et siis võiks elu juba täitsa ilusaks muutuda. Aga pikemalt ma midagi ei oleta, sest me tegelikult katsume aasta korraga elada, vähemalt Silveri töö teemal, muidu ikka päev päeva haaval.
Rääkides vahelduseks kodust, siis mai alguses saime siin korralikult lõdiseda. Kuigi talv liigub Terminaatori laulusõnade poole, arvas siin keegi, et maikuus enam kütma ei pea, sest et kevad, eks … Ja 80 m2 peale on meil siin vaid üks väike puhur, mis ilmselgelt ei kütnud tervet korterit ära, aga elektriarvele pani raudselt põntsu. Kui olime siis harjunud juba mõnda aega 17-kraadises jaheduses elama ja see on jahe, kui päike peale ei paista, siis avastati, et võiks ikka uuesti kütma hakata, aga samal ajal hakkas ka päike kütma, nii et need maised otsustajaid jäid siin umbes 10 päeva hiljaks.
Ma ei tea, mis mul vahepeal sisse läks, aga mind nii häiris siin kogu elamine, et hakkasin juba lammutamisega pihta, kuigi remondi jaoks ei ole hetkel aega ega raha. Tulemuseks on siis veel koledam üldmulje, aga naljakas on see, et olukord ei häiri mind enam. Remondi osas ka plaanid muutusid ja midagi suurt me ikkagi ei tee, ma katsuks vaid seinapaneelid üle värvida ja 13 uut nurgaliistu paigaldada igasse välisnurka ja mõnda sisenurka, kust ma vanad ja katkised liistud maha tõmbasin. Elutuppa on uusi kardinaid ka vaja, need on päikesest rabedaks pleekinud ja kasside poolt sõelapõhjaks tõmmatud. Kuna värvitavat seinapinda on minu silma järgi umbes 50 m2 ja tavapärases laiuses kardinaid on vaja vähemalt 6, parem oleks 8, siis ka see säästuremont ei saa olema väga säästlik. Liistud on sealjuures kõige väiksem kulu. Millal asi tegutsemiseni läheb, seda ma ei tea ja kas see ka õnnestub … Sest vabalt võib juhtuda, et ma rikun värvimisega seinapaneelid täiesti ära ja oleme sunnitud need ikkagi eemaldama ning korralikult remonti tegema.
Minnes kodu pealt üle kooli peale, täpsemalt Teise kooli peale, siis tänase seisuga läheb ta ikkagi siin tavaklassi. See Teise kooliteema on vahepeal nii segane olnud, nii vastuoluline … Ma tõesti ei tea, mis on kõige õigem, sest puudub ühtne arvamus ja nägemus minu, õpetajate, spetsialistide poolt. Üks ütleb üht, teine teist, mina olen segadusse aetud ja Teisel on enda eelistused. Tema soov on minna siin koos sõpradega kooli. Või siis tegelikult ei soovi ta üldse kooli minna, aga kui peab, siis pigem sedasi. Proovime siis esmalt sedasi ja elame päev korraga.
Ongi vist kõik, nii põnevad viimased paar kuud olnud ongi. Kiiresti on need igatahes küll läinud, muidu ei saaks aru, aga laste küüsi peab kole tihti lõikama ja merisigade puur saab ka ruttu mustaks. Iga kord on tunne, et alles eile tegelesin nende asjadega, kuidas juba jälle vaja …
Veidi kellegi teise eredatest hetkedest. Miley Cyrusel on uus lugu väljas ja ma olen seda viimastel päevadel kuulanud väga palju kordi. Ikka kordi ja kordi jutti, sest see on lihtsalt nii hea ja mul on hea meel, et Miley enam-vähem tagasi on. Kohe näha, et nad on Liamiga taas koos.
“I never would’ve believed you if three years ago you told me I’d be here writing this song.”
Ma tegelikult ei ole tema suur fänn, mulle küll meeldib tema hääl, aga need vahepealsed aastad siin väga peale ei läinud, vaid “Wrecking Ball” oli selline lugu, mida kordi ja kordi järjest võis kuulata, aga mitte vaadata. “Malibu” video on aga ilus, seal on hoopis uus Miley, õnnelik ja rahuolev. Kui millegi kallal nuriseda, siis vaid rinnahoidja oleks võinud seljas olla, aga eks raske on selle kandmisega harjuda, kui viimased aastad oled ilma ringi käinud. Üldiselt ei ole ma tänapäeva muusikaga kursis, aga Mileyga on mul teistsugune suhe, ta ei sümboliseeri mulle muusikat, mida ta teeb, vaid midagi muud, kedagi muud … Aga see selleks.
Ma otsisin selle postituse juurde mingit suvalist pildimaterjali, aga ma ei ole viimasel ajal eriti pilte ka teinud. Mul on kaameragi varsti 2 nädalat välja laenatud olnud ja ma pole sellest kordagi puudust tundnud. Nii et mingeid pilte jagada pole, aga kui hästi läheb, siis uus piltidega postitus ilmub juba homme, või siis alles homme, 2 kuud pärast Disneylandis käimist.
Kolmas oli ka sageli nohus, mitte küll võrdväärselt sageli, aga siiski nii palju, et enne adenoidi operatsiooni ei käinud ta vist mitte ühtegi täiskuud lasteaias või siis oli üks selline kuu, sest mingi risti ma oma mäluseinale teinud olen. Tema on pärast operatsiooni olnud 5 kuud nohust prii ja ainus viirus, mis talle siin vahepeal külge on hakanud, oligi too veider paaripäevane palavik, millega midagi muud ei kaasnenud.
Pildi näppasin