Ma ei oleks vabatahtlikult “Mandalat” lugenud, aga see on meil 12. klassis kohustusliku kirjanduse hulgas (ja ma ei ole iial ühtegi lugemiskontrolli teinud sisukokkuvõtte või muu sarnase põhjal), nii et… Tänusõnad õpetajale valiku eest! Tõnu Õnnepalule aga kiidusõnad, sest “Mandala” haaras mind täielikult enda sisse ning valas mind üle lapsepõlvenostalgiaga.
Nii ammune aeg, et ma isegi ei mäleta sellist vaatepilti, aga mäletan seda kasepuud, kuigi ma vist ei käinud kooliski, kui see mingil põhjusel kadus. Vahtrapuu on alles, mina küll selle otsas enam ei roni, kuid oma kassi olen sealt alla aidanud küll…
“Mandalas” lugu lihtsalt kulges, edasi ja tagasi, joonistas mustreid, milles olid Kollane maja, Joosep, Rulli, Sihvka ja Triibu, härra N. ja tema lood, samuti proua N. ning nende mõis, loomulikult ka Kriimu, lisaks mitmed teised, nende hulgas veel kasse. Viimaste rolliga oli alguses raske harjuda, sest kes kirjutab romaani, mitte lasteraamatu, kassi vaatenurgast!?
Tõnu kirjutas ja tegi seda hästi, ehk isegi nii hästi, et liigutab koerainimesigi. Tegu ei ole muidugi päris kassiraamatuga, see on rohkem maaelu mineviku ja oleviku raamat, milles on helgeid mälestusi, valusaid muutusi, purunenud unistusi, uusi algusi, sisekaemust – elu!
Lühitutvustuse järgi räägib raamat õnne otsimisest, aga seda lugesin ma viimasena, sest mulle meeldib lasta raamatul endal minuga rääkida ning mulle rääkis ta midagi muud. Mulle rääkis ta nii kirjaniku kui minu magusvalusast nostalgiast, vana igatsemisest ja uuega kohanemisest, hetkes olemisest, vaikuse võlust… Jah, oli ka rahutust ja otsimist, aga oli see just õnn, mida kirjanik otsis? Kas teised üldse otsisid midagi või nad lihtsalt läksid muutustega kaasa?
Kas neil oli aega mõelda õnne valemile?
Kurbust oli raamatus küllaga, aga see käib elu juurde ja see ei tee automaatselt õnnetuks. Mulle tundus, et peale kirjaniku oli kõigil oma eluga nii palju tegemist, et ega nad väga ei jõudnud mõeldagi, mis on õnn või kust seda võiks leida. Võib-olla ma ise ei jõudnud selle sõnumi peale mõelda, sest kassid tõid mulle silme ette meie kassid, mahajäetud majades nägin tuttavaid maju ja sissekukkunud katustes tuttavaid katuseid ning Valja kurbus oli veidi ka minu kurbus, sest alles ehitati mu lapsepõlvekodus uut suurt lauta, aga tänaseks on see mitu aastat tühi olnud ja aasta lõpuks kaovad karjamaalt viimasedki noorloomad…
Ma olin siis väga väike, kolhoos oli äsja lagunenud ja Luha talu kerkimas.
Luha talu kasvab endiselt edasi, aga teises suunas ja ajaga kaasas käies. Kuigi viimaste lüpsilehmade minemise ajal olid mu isalgi pisarad silmas ja ilmselt on ka nüüd, kui lähevad viimased noorloomad, tunnevad mu vanemad muutuse ees pigem kergendust. Mina aga kurbust, sest ehtsa maaelu peatükk on mu laste elus niigi hõre olnud ja jääb nüüd ka eriti lühikeseks. See ei tee mind siiski veel õnnetuks, muutused lihtsalt ongi minu jaoks kurvad, nagu ka Kollase maja kirjaniku jaoks.
Me ajasime lastena lehmi karjamaalt koju… Nüüd on laut koduks vaid kassidele ja hiirtele.
Mind ei paelunud ainult raamatu sisu, vaid ka ülesehitus, mis joonistas pikkamisi tõelise sõnamandala, mille viimane peatükk omakorda kokku pühkis ja vette puistas. Minult küsiti, kas “Mandala”, mida ma laenata soovisin, on värviraamat… See ajas mind tookord naerma, aga praegu ma mõtlen, et küsija väga ei eksinudki – Tõnu Õnnepalu “Mandala” mõjub sama rahustavalt kui värviraamatu mandalate värvimine.
Raamatutega on muidugi nii, et need kõnetavad erinevalt ja mõnda ei kõneta üldse, aga ma usun, et “Mandala” esimese peatüki järel hakkab enamiku jaoks muster jooksma, maal kasvanute hulgas ehk isegi mitu mustrit, raamatu ja enda oma.
Minule joonistas raamat isikliku mandala, mida ma ei ole veel kokku pühkinud, sest ma tahan neid magusvalusaid värve mõnda aega enda sees kaasas kanda.
Me korjasime nädalavahetusel kartuleid. Võib-olla viimast korda, kui me just kevadel sama seltskonnaga kartulit uuesti maha ei pane, sest Silveri vanemad ise enam nii noored ja terved ei ole, et jaksaksid sellega tegeleda. Võimalus muidugi on, et Silveri isa saab kevadeks nii palju jõudu tagasi, et jätkab vanas vaimus ehk tegutsedes, tegutsedes ja tegutsedes ning märkamatult saab sedasi ka kartul maha.
Selles osas on Silver oma isa moodi, tema ka ei suuda niisama olla, alati otsib endale tegevust ja kui meid Soomes pole, siis töötab üldse seitse päeva nädalas. Tegelikult on ta seda teinud ka siis, kui oleme Soomes olnud, sest tal läheb uni sageli kella 5-6 ajal ära ja seetõttu käis ta meie ärkamiseni garaažis aega parajaks tegemas. Oli ka päevi, kus ta läks hiljem ja võttis pooled lapsed kaasa, et koos nendega mõned tunnid tööd teha. Oh jah, oleks me lapsed ka tulevikus oma isasse, mitte minusse, ma suudan väga edukalt niisama olla…
Kui survepesur tahab lapse minema suruda.
Muide, Silveril on kindel kuupalk, ta ei teeni rohkem, kui nädalavahetusel masinaid hooldab või aluseid teeb, nii et vabadel päevadel töötamise motivatsiooniks ei ole raha, vaid puhas igavus.
Minnes nüüd tagasi kartulivõtu juurde, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kartuleid korjasin ja kas ma seda üldse koos lastega teinud olen. Viimastel aastatel on Silveri isa kartulid salaja üksinda üles võtnud ja siis kõik nädalavahetuseks “kartuleid korjama” kutsunud, et niisama pereringis grillida või kohvitada. Seekord ta sellist nalja teha ei saanud, aga meil sai põllul tema iseehitatud traktoriga nalja küll.
Traktor, millist kellelgi teisel ei ole.
Töö saime umbes viie tunniga tehtud, lapsed kadusid muidugi juba tunniga vaikselt ära, aga vähemalt olid veidigi abiks. Ega minagi lapsena suur kartulivõtja ei olnud, otsisin samuti võimalusi viilimiseks. Ise ma seda ei mäleta, aga kord olla ma vanaemale öelnud, et ma ei saa kartuleid võtta, sest mu küünealused lähevad mustaks… Mingi mälestus on aga ajusopis sellest, kuidas ma külma ilmaga kartulimaalt toa poole kõnnin ja end soojas toas teleri ette sätin, et soome kanalilt koaalapoisi multikat vaadata. See võiski vabalt olla see kord, kui ma ei tahtnud küünealuseid mustaks teha.
Tolmune töömees ja Neljas, kes “aitas” kartulikaste põllu serva vedada.
Neljas tegi ka kartulipõllul nalja, mis teda ilmselt aastateks saatma jääb. Me korjasime kollast kartulit, kui mõned meetrid eemal aeti lahti punane sort, Neljas vahetas vagu ja teatas, et hakkab nüüd peeti korjama.
Korjamisest rohkem sõitis ta lihtsalt ühe ja teise traktoriga kaasa või sõitis üldse enda traktoriga ühest põllu servast teise, kuni ronis põllule ja sinna kinni jäi. Temal polnud sellest lugu, ta sõi rahumeeli ühe suupoolega õuna (sest muudmoodi ei saa, mitu kuud tagasi kadunud esihammaste asemele pole midagi kasvanud) ja lasi tädi Helil end põllumaalt välja lükata
Neljas, kes töötas põhiliselt erinevate traktorite peal.
Ma ei kujuta ette, kas Neljandale jääb kartulivõtust mingit mälestust, kui seda rohkem ei peaks ette tulema. Poistel vast jääb, nemad on selleks küll piisavalt vanad. Ma seda ei mäleta, mis ajast on minu esimesed mälestused pärit, aga meenutades tuleb silmade ette suur kartulimaa metsa servas; saputaja, millega isa vagusid lahti ajas; vagude vahel külitav vend, kes tegi sedasi tööd; vanaema kartulimaa, üle mille ma naabripoistele külla jooksin; koolis toimunud kartulivõtupäevad ja muu selline.
Jep, oli aeg, kus kartuleid tuli korjata nii kodus, vanaema juures kui ka koolis. Sama seis oli lehtede riisumisega. Lisaks kartulimaale oli koolil oma aed, kus iga õpilane pidi suvevaheajal vastavalt vanusele 1-3 päeva aiatöid tegema. Ei tea, kas tänapäeval on veel koole, kus asjad sedasi käivad? Omal ajal ma kartulite korjamisest ega riisumisest väga vaimustuses küll ei olnud, aga praegu on täitsa äge mõelda, et meil põhikoolis sellised võimalused olid.
Kolm põlvkonda mehi ajavad kartulivagusid lahti (2014).
Koolis oli kartulivõtt tegelikult täitsa lõbus, õpetajate selja taga käis alati korralik kartulisõda, enamasti mädanenud kartulitega, aga lendasid ka tavalised, nii et õhtul sai kehalt sinikaid kokku lugeda.
Kolm põlvkonda mehi kartuleid noppimas (2014).
Lastel jäävad võib-olla paljud sellised mälestused tulemata, aga mine tea, äkki lähevad mu vanemad vanas eas hulluks ja hakkavad taas kartulit kasvatama ja saavad lapsed enda kartulisõjad ka maha pidada. Mina mäletasin, et viimati oli neil kartulimaa siis, kui ma olin päris laps, aga ei, selgus, et viimati oli neil kartul maas aastal 2005. Ma olin siis juba Silveriga koos, aga mul ei ole ühtegi mälupilti sellest, et me oleks minu vanemate juures koos kartuleid võtnud, tema omade juures küll. Heinapõllul on ta minuga kindlasti olnud, ainult et ka sellest mul otseselt mälupilte ei ole (müstika, ma pole ju veel nii vana), on vaid päris pildid.
Tõi mulle vist õhtusöögi põllule…Aasta oli äkki 2007.
Ema ka ei mäletanud, kas tema väimees on nende juures kartuleid korjanud, nii et pidin Silverilt endalt küsima. Tema ei pidanud isegi meenutama hakkama, ütles kohe, et korjas, meie ühine põhikooliaegne õpetaja korjas ka ning saak oli väga kehv, mille peale oli isa naljatanud, et sellest ei tohi kuskil rääkida. Lisaks väitis ta, et ma ei lasknud tal rahus tööd teha, vaid loopisin teda kogu aeg mädanenud kartulitega. Ma ei mäleta seda, aga kõlab minu moodi. Selles osas pole midagi muutunud, oleksin seda laupäeval korranud, kui Silver oleks kartulisõja kartulivõtu ajaks koju sõitnud.
Kui veel vanu häid kartuliaegu meenutada, siis nende noppimisest mäletan rohkem nende idutamist. See oli tüütu töö. Istuda keldris ja puhastada kartuleid idudest. Neid kartuleid oli palju ja loomad tahtsid neid iga päev süüa, nii et seda idutamist ikka oli. Muidugi sai seda tööd ka vähe põnevamaks muuta, seda küll rohkem siis, kui vend ja õde idutasid – ma panin neil tule kustu ja undasin ventilatsioonitorusse, et neid hirmutada. Nemad vastasid mulle samaga. Mõnikord oli meid, idutajaid, korraga päris palju ümber kartulihunniku, eks siis sai ka igasuguseid lahinguid peetud, hunnikust tuli ikkagi samamoodi ligaseid ja haisvaid kartuleid välja…
Tervitan siinkohal Silveri endiseid naabripoisse ja enda tädipoegi, kes on minuga kartuleid noppinud ja/või neid idutanud.
Kartulid (2014). Nali on selles, et me kutsume Teist ka kartuliks.
Aastatega olen ma siiski nii vanaks jäänud, et laupäevase kartulivõtu ajal jäid mul selg ja vasak põlv haigeks, lõpp läks juba päris valusaks, lohutasin end ainult mõttega, et pärast tööd saab sauna. Seda ootasin külma pärast ka, ilm ikkagi päris nii suvine ei olnud kui aastal 2014, saime isegi veidi vihma.
Selle vasaku jalaga ma õnneks hauas veel ei ole, nii see kui ka selg olid juba järgmiseks päevaks korras. Üldse olin ma järgmiseks päevaks korras, kuigi laupäeva õhtul ma tundsin, et hakkan haigeks jääma, seda oli ka näha ja kuulda, võtsin isegi paratsetamooli sisse, aga peavalu ega halba enesetunnet see kuidagi ei leevendanud. Aitas hoopis kümnetunnine sügav uni, magasin hommikuni nagu väike beebi nelja lapse ema.
Sõberid, mul on kahju, et ma siia nii harva jõuan. Asi ei ole päris selles, et mul oleks käed hommikust õhtuni tööd täis, need käed võivad vabalt pool päeva teki all kägaras olla ja teise poole päevast katsuvad lapsi elus hoida. Ma olen stressis ning see stress on võtnud minult vaimse võimekuse, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Sulg on kadunud ja tint on ka otsas …
Ega see füüsiline võimekuski väga palju parem ei ole. Seda tõestab ilmekalt täiesti segamini kodu ja tundub, et keegi on selle olukorraga kursis, sest sain äsja pakkumise katsetada erinevaid professionaalseid puhastusseadmeid. Tasuta! Või noh, ainult kirjutamise eest. Aga ausalt, viimane asi, mida ma teha tahan, on täiega koristada ja siis sellest kirjutada.
Tahan vahelduseks hoopis veidigi viimase aja sündmusi kirja panna. Päris viimane sündmus oli see, et ma käisin nädalavahetusel hüvasti jätmas mõisaga, kus ma põhikoolis käisin. Ei ole välistatud, et me kohtume kord taas, aga loodetavasti ma siis seal 9 aastat olema ei pea. Kool kolib nimelt alevisse ja mõisast saab hooldekodu, vähemalt nii räägitakse, ja kui nii, siis saab see olema üks väga ilus hooldekodu.Pildi näppasin Emmeliina blogist, sest see oli üks ilusamaid pilte, mis googeldades välja tuli.
Igatahes seal hüvastijätupeol öeldi mulle kaks korda, et mul on nii tore blogi – tervitused K ja M! – ja minul tekkisid seepeale süümepiinad, et ma siin korra või kaks kuus kirjutan. Ei, süümepiinad on valesti öeldud, pigem oli see motiveeriv, lihtsalt kerge kurbuse varjundiga … sest mul on kurb meel, et sulg ära kadus. Ma lõpetasin seetõttu ka Virumaa Teatajasse kolumnide kirjutamise, tundsin, et ma ei jaksa isegi seda korra kuu või kahe jooksul teha, et mul ei ole midagi öelda, et see ei ole normaalne, et mul kulub 3000 tähemärgi täitmiseks pool päeva ja siis ka olen tulemuse osas nii ebakindel, et parema meelega vajutaks delete + empty recycle bin.
Pidu ise oli … huvitav. Esiteks läksin ma sinna oma põhikooliaegse parima sõbrannaga. Mitte lihtsalt põhikooliaegse parima sõbrannaga, vaid inimesega, kes oli vähemalt 10 aastat minu siiami kaksik. Kellega sidus mind selline sõprus, mille sarnast ei ole ma enam kordagi kogenud ja mida ma nutsin aastaid taga. Hähh, isegi praegu tuli korra pisar silma. Igatahes kasvasid meie teed pärast põhikooli lõpetamist lahku, ikka väga lahku. Enne nädalavahetust suhtlesime, kui nii saab paari valusa tunni kohta öelda, aasta tagasi, ja enne seda paari tundi ei olnud me päris mitu aastat sõnagi vahetanud. Nii et minu jaoks oli päris nostalgiline temaga kooli minna ning leida vana seinakapi ukselt kiri: “L + L = best friends forever”. Ehk mõnes teises elus …
Teiseks oli huvitav kogeda, et 10 aastat ja peale on vaid hetk. Olgu, mõnes mõttes on pikk aeg, näiteks klassiruumid on selle ajaga kuidagi väiksemaks jäänud, ma mäletasin neid palju suuremana, lisaks on ajahammas nendes klassides oma töö teinud. Kui aga pidada silmas inimsuhteid, siis see 10 aastat võibki olla vaid hetk, nagu polekski vahepeal üldse pausi olnud. See muidugi ei kehti kõigi kohta, aga kui ikka on sõpradena lahku mindud, siis saadakse sõpradena ka aastaid hiljem kokku.
Üldse tundsin end taas 16-aastasena, õhkkond oli üsna sama, mis sel ajal. Seda pigem mitte heas mõttes … Ma ei tea, kolmekümnesed ehk ei peaks tarbima alkoholi nagu 10 aastat tagasi. Samas, mida nendest kolmekümpistest rääkida, kui juba kella kahe ajal öösel magasid ühes ja teises nurgas ka nelja- ja viiekümpised. See võis muidugi vanadusest ka olla, ma isegi hakkasin juba enne keskööd kontrollimatult haigutama … Ei ole enam nii noor, et jaksaks terve öö üleval olla.
Aga vahetame teemat ja ma võtan lühidalt kokku ligi kahe kuu eredamad hetked. Täpsustan siis, et ühe argielu eredamad hetked, mis tuhmuvad näiteks maailmarändurite värvide kõrval, nii et midagi pimestavat siit ei tule.
Kui me reisil olime, siis Disneylandis oli midagi soovikaevu moodi, vähemalt meie tõlgendamise metallrahadest läikivat veesilma nii. Suured poisid kasutasid Teise leitud 15 senti ära ja soovisid midagi. See soov läks peaaegu täide, mõlemad soovisid oma arvutit, aga said nelja peale tahvelarvuti. Ausalt, see on minu poolt väga suur vastutulek ja enne seda soovikaevu lugu ei olnud mul selline asi üldse mõtteski, vastupidi, ma olin kindel, et tahvelarvutit ei tule meie majja mitte kunagi. Hakka või soovikaevu uskuma … Igatahes, see minu jaoks mõttetu vidin osutus suurepäraseks lapsehoidjaks – ma olin viimane kord sunnitud Kolmanda ja Neljanda hambaarsti juurde kaasa võtma ning tahvelarvuti päästis mind seal hädast välja. Lapsed olid terve aja tasakesi oma toolidel ja mässasid tahvliga ning minu hammas sai selle visiidiga juureravitud. Lõpuks! Ma pidin vahepeal mitu korda visiite edasi lükkama, sest midagi tuli vahele, nagu näiteks lapsed.
Tahvelarvutiga on kaasnenud nüüd veel selline asi, et kui tekib veider vaikus, siis see ei tähenda enam seda, et pesamuna teeb paksu pahandust, vaid seda, et ta on salaja kapi pealt tahvli võtnud ja sellega kuskile nurka pugenud. Okei, selline salaja võtmine on ka tegelikult pahandus, aga olgem ausad, see on parem variant kui hügieenisidemete seinale kleepimine, vee laskmine hambapastatuubi või minu kingadega kassiliivakastis mängimine.
Hambaravist rääkides, siis Teisel parandati pärast 7. sünnipäeva esimene hambaauk ära. Tegu oli ühtlasi esimese auguga nelja lapse peale ja ma väga loodan, et see jääb pikaks ajaks ka viimaseks. Hambad on minu jaoks hell teema ja ma väga tahan loota, et lapsed on pärinud oma isa tugevad hambad. Esimene on igatahes pärinud oma isa suured hambad. Siia tahaks küll praegu naerunäo lisada. Hetkel on olukord üsna lootustandev, sest minu hambad ei olnud kindlasti 7- ega 9aastaselt nii terved nagu suurte poiste omad praegu. See esimene auk oli ka nüüd nii väike, et see tehti igasuguse tuimestuseta korda ja Teine ei tundnud midagi.
Teine on ainuke, kes hambaravi on vajanud ja ainuke, kellel adenoidiga probleeme ei ole. Teised kolm lähevad see eest suure tõenäosusega sügisel adenoide lõikama. Esimene ja Kolmas lähevad kindlasti, Neljandaga asi veel kindel ei ole, aga tal on igaks juhuks aeg olemas. Ehk on pärast seda nende tervis sama tugev kui Teise oma, kes on sügisest alates vaid korra haige olnud. Kusjuures ma tegelikult ei osanud Esimese ja Kolmanda puhul suurenenud adenoide kahtlustada, ei ole neil pidevalt nohu nagu Neljandal, ei hinga nad põhiliselt läbi suu, ei norska ega räägi läbi nina. Kuid Kolmas vahel harva siiski norskab ja Esimene hingab teistest rohkem suu kaudu, nii et igaks sajaks juhuks tahtsin, et nad üle kontrollitaks.
Kolmandaga pikka juttu ei olnud, arst vaatas ninna ja ütles kohe, et siin tuleb kindlasti opp ära teha. Esimesega ta ei osanud sedasi seisukohta võtta ja saatis ta röntgenisse, mille järel selgus, et adenoid on ikkagi liiga suur. Neljandaga käisin juba mingi pool aastat tagasi kontrollis, kus olukorda ei saanud õigesti hinnata, sest tal oli äge nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis 50-50, nii et kutsuti kevadeks tagasi, et olukorda uuesti hinnata ning nüüd kordus sama lugu, et esimese visiidi ajal oli lapsel paks nohu ja tuli teha kordusvisiit, mille ajal oli seis endiselt 50-50, või siis pigem 60-40 opi kasuks, aga enne igaks juhuks võeti ninast külv, et … siin peaks olema nüüd see osa arsti jutust, mis mulle meelde ei jäänud. Täna siis selgus, et lapse ninas on kahte sorti sipsikud, kelle nimed mul taas meelde ei jäänud, aga kes täitsa vabalt võivad sellist pikaajalist nohu põhjustada. Hetkel on ta näiteks viiendat nädalat nohuga kodus … Katsetuseks sai peale uue antibiootikumikuuri, aga kui pidev nohu ikka ei lakka, siis novembris on opile minek. Minu sisetunne ütleb, et see asi läheb ikkagi adenoidide lõikamiseni välja.
Vahelduseks natuke autojuttu, mida ma ei olegi blogis pikalt jaganud, sest pool aastat tagasi ostetud autoga oli elu siiani muretu. Ei, valetan, vahepeal põlevat mootorituld mainisin, et tuli ja kadus, aga see on nüüd veel tulnud ja läinud ning tänaseks on selge, et sellest saab päris lahti alles siis, kui bensiinipaagi korgi ära vahetame. Ja sellega meenus mulle nüüd mõned päevad tagasi juhtunud tobe lugu, kus läksin tanklasse ja enne tankima hakkamist võtsin küljeukse kaudu oma rahakoti. Samal ajal, kui see elektriline lükanduks vaikselt sulgus, keerasin mina juba bensiinipaagi korgi lahti, see jäi rippuma, hakkasin püstolit haarama ning uks ei sulgunudki, vaid avanes uuesti ning surus korgi enda ja autokere vahele. Tulemuseks kriimud ja väike mõlk, nii et uus kork saab kindlasti olema täielikult eemaldatav.
See eelnev ei olnud siis nüüd see jama, millest kirjutada tahtsin. Nädal-kaks tagasi juhtus selline lugu, et sõitsin oma vanaema juurde … kolmanda vanaema juurde siis … kui kellelgi peaks meeles olema, et kaks vanaema on mul juba surnud. Igatahes sõitsin tema juurde, et ta peale võtta ja edasi õe juurde sõita. Kui ma auto vanaema maja ees peatasin, siis lõi salongi täieliku plastmassi kärsahaisu ning kapoti alt tuli paksu tossu. Viskasin kohe pilgu temperatuuriandurile – normis. Ma läksin ikka väga pabinasse, kamandasin lapsed autost välja ja helistasin Silverile, sest ma ei teadnud, kus mu autos tulekustuti on. Ai-ai! Selgus, et see on hoopis kodus keldris koos tema auto tulekustutiga. Oi-oi-oi! Okei, pidin riskima ja kapoti selleta avama, aga siis ma avastasin – häbi tunnistada – et ma ei leiagi une pealt salongist kapoti avamise linki. See on see, et Silver oli terve talve kodus ja mul ei olnud siiani tekkinud vajadust ise selle auto kapoti alla vaadata. Lingi leidsin alles siis, kui kükitasin ja armatuurlaua alla vaatasin. Kes nii olulise asja sedasi ära peidab?
Kui kapoti avasin, siis tundsin kergendust, et auto ei põlegi maani maha, vaid lekib kuskilt jahutusvedelikku ja korralikult ning see kärsahais tuli ka sellest, ei millestki muust. Paisupaak oli tühi, sai vett maksimumini juurde lisatud, koha peal käia lastud, vesi kuskile ei kadunud, lekkekohta ei leidnud ja sõitsime edasi õe juurde, mis tegi mingi 6 kilomeetrit maad või nii. No ja seal oli siis sama seis, kapotialune ujus, paisupaak oli tühi, mina lekkekohta ei näinud, aga õemees oma vähe teravama silmaga leidis ühe pisikese prao, kust tühikäigul veidikese immitses vedelikku ja gaasi andes purskas lausa 6 meetri kaugusele . Pole suvaline arv, mõõtsin ära … mida muud mul ikka teha oli, kui õemees lekkivat kolmikut aiavooliku kolmiku vastu vahetas. See ajutine lahendus kestab praegu kenasti, nii et õemees päästis täiega mu päeva. Vanaema oma ka, sain ta koju tagasi viia.
Sellist ehmatust pole mul varem ühegi autoga olnud. Ma tõepoolest arvasin, et auto põleb, sest see kärsahais meenutas sulanud plastmassi lõhna ja noh, temperatuur oli ju normis, järelikult keema ei läinud ning selle peale ma esimese asjana ei tulnud, et kapoti all võis ka muul põhjusel purskkaev olla. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam, või siis saadud ehmatuse tõttu ühe eluaasta võrra vaesem … Positiivne on see, et nüüd on kapoti avamine taas une pealt selge.
Nädalavahetusel elasin veel ühe ehmatuse üle, kui hommikul kella 6 ajal lendas sõjaväe helikopter väga madalalt üle vanemate maja. Ma ehmatasin mürina peale sedasi üles, et mu esimene mõte ja tunne oli, et need on mu elu viimased sekundid, et see helikopter kukub kohe majja sisse. See oli väga julm. Mina magasin majaosas, mis on alles ehitatud, see ainult värises, aga vanemate tuba on 100 aastat vana katuse all ja nendel oli kõik sedasi ragisenud, et arvasid, et katus läheb õhuvooluga kaasa. Paar tundi hiljem lendasid kaks kopterit üle maja, ka üsna madalalt, aga müra oli olematu, nii et jäi mulje, et kella 6 ajal lennati nii madalalt, et riivati kergelt katuseharja. Ei kujuta ette, kas see oli õppuste mõttes vajalik või oli see piloodi viha, leidis äkki, et kui tema ei saa laupäeva hommikul magada, siis teised ka ei tohi. See vahejuhtum siiski und ära ei rikkunud, kui süda peksmise lõpetas, siis magasin rahulikul edasi.
Mainides veidi veel vanaemasid, siis emadepäev oli sel aastal natuke kurb. Emadepäeval oli 14. aprillil surnud vanaema urnimatus. Ta maeti samale platsile, kus puhkab ka tema õde, kes oli minu maailma parim vanaema. Ma nutsin, aga ma ei nutnud selle vanaema pärast, kes sinna maeti, vaid selle vanaema pärast, kes on seal juba 2 aastat olnud. Ma ei suutnud tema hauale isegi küünalt põlema panna, sest see oleks mind ahastavalt nutma ajanud ja ma ei tahtnud teiste ees sedasi nutta. Eriti veel “vale” vanaema pärast … Ja mu ema, tugev naine, süütas emadepäeval küünlad mõlemale emale. Huvitav, et ma tema tugevust ja külma närvi ei ole pärinud. Isa mul ka väga tundlik ja märjasilmne ei ole, nii et ma ei tea, kellesse ma olen.
Tehes teemades kannapöörde, siis kevadega hakkasid Silveri tööelus ootamatult uued õied õitsema ja nende õitega saabus ka leping, millega ta seob end veel 5 aastaks praeguse töökohaga. Mitte siis kohustuslikus korras, vaid lihtsalt tema motivatsiooniprogramm on 5aastane. Selle programmiga kaasneb ka suurem koormus ja suurem vastutus, sest lisaks kõigele muule on ta seal nüüd ka töödejuhataja. Kui kõik läheb hästi, siis õitest saavad magusad viljad ja kui ei lähe hästi, siis õied lihtsalt närtsivad ära ja miski ei motiveeri teda sinna nii kauaks jääma.
5 aastat oleks ka ilmselt maksimum, mille ta sedasi siin ja seal veedab ning tõenäoliselt läheb see aeg üsna kiiresti. Esimesed 5 aastat on küll läinud. Ja selle ajaga oleme praeguse elukorraldusega niivõrd harjunud, et veel 5 aastat nii elada ei tundu midagi rasket. Eriti veel siis, kui Silver on järgmised 5 talve kodus ja meie 5 suve seal. Muide, 5 aasta pärast saab meil põhimõtteliselt ka surnud hobune makstud, nii et siis võiks elu juba täitsa ilusaks muutuda. Aga pikemalt ma midagi ei oleta, sest me tegelikult katsume aasta korraga elada, vähemalt Silveri töö teemal, muidu ikka päev päeva haaval.
Rääkides vahelduseks kodust, siis mai alguses saime siin korralikult lõdiseda. Kuigi talv liigub Terminaatori laulusõnade poole, arvas siin keegi, et maikuus enam kütma ei pea, sest et kevad, eks … Ja 80 m2 peale on meil siin vaid üks väike puhur, mis ilmselgelt ei kütnud tervet korterit ära, aga elektriarvele pani raudselt põntsu. Kui olime siis harjunud juba mõnda aega 17-kraadises jaheduses elama ja see on jahe, kui päike peale ei paista, siis avastati, et võiks ikka uuesti kütma hakata, aga samal ajal hakkas ka päike kütma, nii et need maised otsustajaid jäid siin umbes 10 päeva hiljaks.
Ma ei tea, mis mul vahepeal sisse läks, aga mind nii häiris siin kogu elamine, et hakkasin juba lammutamisega pihta, kuigi remondi jaoks ei ole hetkel aega ega raha. Tulemuseks on siis veel koledam üldmulje, aga naljakas on see, et olukord ei häiri mind enam. Remondi osas ka plaanid muutusid ja midagi suurt me ikkagi ei tee, ma katsuks vaid seinapaneelid üle värvida ja 13 uut nurgaliistu paigaldada igasse välisnurka ja mõnda sisenurka, kust ma vanad ja katkised liistud maha tõmbasin. Elutuppa on uusi kardinaid ka vaja, need on päikesest rabedaks pleekinud ja kasside poolt sõelapõhjaks tõmmatud. Kuna värvitavat seinapinda on minu silma järgi umbes 50 m2 ja tavapärases laiuses kardinaid on vaja vähemalt 6, parem oleks 8, siis ka see säästuremont ei saa olema väga säästlik. Liistud on sealjuures kõige väiksem kulu. Millal asi tegutsemiseni läheb, seda ma ei tea ja kas see ka õnnestub … Sest vabalt võib juhtuda, et ma rikun värvimisega seinapaneelid täiesti ära ja oleme sunnitud need ikkagi eemaldama ning korralikult remonti tegema.
Minnes kodu pealt üle kooli peale, täpsemalt Teise kooli peale, siis tänase seisuga läheb ta ikkagi siin tavaklassi. See Teise kooliteema on vahepeal nii segane olnud, nii vastuoluline … Ma tõesti ei tea, mis on kõige õigem, sest puudub ühtne arvamus ja nägemus minu, õpetajate, spetsialistide poolt. Üks ütleb üht, teine teist, mina olen segadusse aetud ja Teisel on enda eelistused. Tema soov on minna siin koos sõpradega kooli. Või siis tegelikult ei soovi ta üldse kooli minna, aga kui peab, siis pigem sedasi. Proovime siis esmalt sedasi ja elame päev korraga.
Ongi vist kõik, nii põnevad viimased paar kuud olnud ongi. Kiiresti on need igatahes küll läinud, muidu ei saaks aru, aga laste küüsi peab kole tihti lõikama ja merisigade puur saab ka ruttu mustaks. Iga kord on tunne, et alles eile tegelesin nende asjadega, kuidas juba jälle vaja …
Veidi kellegi teise eredatest hetkedest. Miley Cyrusel on uus lugu väljas ja ma olen seda viimastel päevadel kuulanud väga palju kordi. Ikka kordi ja kordi jutti, sest see on lihtsalt nii hea ja mul on hea meel, et Miley enam-vähem tagasi on. Kohe näha, et nad on Liamiga taas koos.
“I never would’ve believed you if three years ago you told me I’d be here writing this song.”
Ma tegelikult ei ole tema suur fänn, mulle küll meeldib tema hääl, aga need vahepealsed aastad siin väga peale ei läinud, vaid “Wrecking Ball” oli selline lugu, mida kordi ja kordi järjest võis kuulata, aga mitte vaadata. “Malibu” video on aga ilus, seal on hoopis uus Miley, õnnelik ja rahuolev. Kui millegi kallal nuriseda, siis vaid rinnahoidja oleks võinud seljas olla, aga eks raske on selle kandmisega harjuda, kui viimased aastad oled ilma ringi käinud. Üldiselt ei ole ma tänapäeva muusikaga kursis, aga Mileyga on mul teistsugune suhe, ta ei sümboliseeri mulle muusikat, mida ta teeb, vaid midagi muud, kedagi muud … Aga see selleks.
Ma otsisin selle postituse juurde mingit suvalist pildimaterjali, aga ma ei ole viimasel ajal eriti pilte ka teinud. Mul on kaameragi varsti 2 nädalat välja laenatud olnud ja ma pole sellest kordagi puudust tundnud. Nii et mingeid pilte jagada pole, aga kui hästi läheb, siis uus piltidega postitus ilmub juba homme, või siis alles homme, 2 kuud pärast Disneylandis käimist.
Pildi näppasin