Talvepuhkus läbi, argielu jälle argisem

Silver plaanis siin küll juba märtsi lõpus paariks nädalaks Soome sõita, aga temal tulid siin ja teistel seal muud asjad vahele, nii et ta sõitis ära alles eile ja enam mitte paariks nädalaks, vaid terveks kuuks või kauemakski…

Algusest peale oli teada, et hiljemalt aprilli keskpaigast algab järjekordne hooaeg, aga siiski tundus see veel üleeilseni kauge tulevik. Reaalsus jõudis alles siis kohale, kui magama läksime – ongi kõik, viimane öö koos, hommikul jätame jälle head aega ega näe teineteist mitu nädalat. Nutsin selle peale Silveri padja märjaks.

Hommik oli üsna tavapärane, Silver ärkas varem, tegi lastele putru, sättis nende trennikotid valmis ja saatis suuremad kooli, pärast seda viisime väiksemad lasteaeda ning saime kodus veel tunnikese niisama kahekesi olla. Niisama, pakkides ja sättides… Kui ta ära läks, siis nutsin enda padja märjaks.

Seekord oli nii raske head aega jätta. Vahepeal juba nagu läks see asi kergemaks, Silver sai siit ja mina sealt pisarateta minema, aga eile vesistasime jälle mõlemad. Tekkis taas tunne, et peaksime ikkagi Soome kolima, aga see tunne kestis vaid päeva. Täna on temal seal ja minul siin kõikehaarav argipäev, mille jooksul pole aega teineteist igatseda ega igasuguseid hulle mõtteid mõelda, nii et kõige kurvem osa on juba möödas.

Eile läks mul siis ka silm märjaks, kui avastasin, et ta oli mulle viimase kohvikapsi jätnud ja ise lahustuvat kohvi joonud (kuigi see talle ei maitse). Nii väikene asi, aga nii hooliv, nii temalik. Ta koristas nädalavahetusel ka toad, pesi autot seest ja väljast, varus merisigadele kõvasti heina ja veel eile hommikul tegi nende puuris suurpuhastuse, et mul kergem oleks. Ma tõesti ei tea, millega ma sellise mehe ära olen võlunud, aga tema igatahes võlub mind jätkuvalt.

Eile õhtul ja täna hommikul andis tunda, et Silverit ei ole enam kodus. Ma ei ole terve talve laste trenniasju kokku pannud, nii et olen veidi roostes ja saatsin Esimese pärast tunde lisaujumisse ujumispüksteta. Õhtul andis ühel ja samal ajal lastega õppida, süüa teha, koristada, pesu pesta… Iga kord, kui koolipoiste toast mööda kõndisin, meenusid mulle merisead, kellel oli hein otsas, aga iga kord mõtlesin enne mingi muu asja ära teha ja nii see läks, lõpuks käisin poiste uneajal kikivarvul sigadele jääsalatit andmas, sest ei tahtnud enam heinakotiga sahistada. Hommik möödus samuti toast tuppa siblides, seda isegi siis, kui lapsed olid juba kooli ja lasteaeda saadetud, sest kassid ja merisead ja rotid ja kuivatist tulnud riided ja… Mitte et see raske oleks, lihtsalt harjumatu on jälle üksinda joosta, kahekesi kulges kõik aeglasemalt.

Heh, aeglasemalt… Need neli kuud möödusid nii kiiresti, et me ei jõudnud väikeste toas isegi seinu ära värvida. Praegu on seal muidugi veel veidi üleliigset mööblit ka ees, mille müügiga ma pole viitsinud aktiivselt tegeleda. Aeg on nimelt sealmaal, kus lastelaud koos toolidega läheb välja ning asemele tuleb kirjutuslaud, sellega seoses tuleb asendada ka väikene kummut ja riiul ühe suurema kummutiga, et ruumi juurde saada. Loomulikult tähendab see jälle mööbli värvimist, mis mulle väga meeldib. Silver siiani sellest meeldimise osast aru ei saanud (mitte et vajadusest oleks saanud), aga ta värvis Kolmanda tehtud kindluse korralikult üle ja talle hakkas see töö tänu Fusion mineraalvärvile täitsa meeldima. Sellega värvimine on tõesti puhas stressimaandus.cofLasteaia näituse jaoks piimapakkidest ehitatud kindlus, millele Kolmas lõppviimistlust annab.

Me alguses tahtsime mustast ja valgest guaššvärvist halli kokku segada, aga nädalavahetusel poest ostetud värvid osutusid kuivanuks. Mulle meenusid siis mu Fusioni mineraalvärvid, millega oligi palju parem värvida – need katavad hästi ja kuivavad ruttu, lisaks on need lõhnatud, nii et polnud kahju lubada lastel ise värvida.

Neljandaga meisterdasime pikajuukselise roboti, kellest sai lasteaia näituse suurim tegelane. cofNeljanda robot ja Kolmanda kindlus. 

Lastest rääkides, siis Nutrigeni vitamiinikuur hakkab neil läbi saama ja laatsaret ise on lõpuks päriselt läbi. Neljas siin küll vahepeal jäi nohusse, aga teised temaga ei ühinenud – ei korjanud Kolmas enda rühma uue haiguspuhangu ajal midagi üles ega jäänud keegi kõhugrippi, kui see siin ja seal levis. Aitas sellele Nutrigen kaasa või mitte, seda ei oska öelda, kuid kuur mööda külge kellelgi vast maha ei jooksnud.

Eelmise vaheaja veetsid lapsed haigetena toas, seekord on lootust veeta vaheaeg maal ja olla palju õues. Kaalusin küll ka Silverile järele sõitmise varianti, aga leidsime mõlemad, et me pole veel piisavalt pikalt üksteisest eemal olnud, et raatsiks sellele sõidule 250 eurot kulutada. Seda enam, et Soomes ootab meid ka vaid argielu, tegu poleks põneva vaheajareisiga. Maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…

PS! Kui ma siin juba kirjutan, siis kas kellelgi on mulle müüa sellist raamatut nagu “Aroomiteraapia pakub lahendusi”?

Kuutõbise nutt?

Täna öösel tundsin puudust võimalusest anda kolme ja poole aastasele rinda, sest millegi muuga ma ei osanud last lohutada. Beebide seletamatute nuttude puhul on see aidanud, aga kuidas aidata nutvat last, kes lihtsalt ei väljenda end verbaalselt, kui mitte arvestada läbi nutu “uui-uui-uui-uui-uui” ulgumist?

Kolmas magas eile algusest peale rahutult, aga kella poole kaheteistkümnest hakkas ta läbi une vaikselt tihkuma ja lõputult mööda voodit aelema. Tõusis korduvalt istuma ja viskas end uuesti pikali, ise samal ajal vaikselt jorises ja nuuksus. Kui see nutt hakkas hullemaks minema, siis küsisin, kas tal on kuskilt valus, miks ta nutab. Selle peale hakkas ta üldse voodist käpuli maha minema, oleks äärepealt nina ees alla kukkunud. Sealt edasi hakkaski see “uui-uui” lohutamatu nutt pihta.

Süles ta rahulikult ei olnud, end kaisutada ei lasknud, ühelegi küsimusele ei vastanud. Läks ainult aina rohkem endast välja, lõpuks ta nuttis, köhis, krooksus ja öökis samal ajal. Viisin ta vannituppa, kus ta köhis ja öökis suure hunniku venivat ollust välja, mille puhul ei saanud aru, kas see tuli kopsudest või maost. Pärast seda ta hetkeks rahunes, aga siis hakkas uuesti “uui-uuitama” ja see ärritas. Ma ei saanud aru, mis tal viga on , ta ise ei rääkinud ühtegi sõna ja ajas ennast ise aina suuremasse hüsteeriasse. Ta nuttis nii, et tema rindkeresse tekkis iga nuuksatusega sügav lohk ja ma pidin enda ribisid kompima, et aru saada, kas see on normaalne. Ma ei saanud aru.

Selliseid veidraid nutmisi on tal ka varem esinenud, aga siis ta oli nii palju väiksem, et ma ei oodanudki temalt oma küsimustele vastuseid. Seekord ootasin, aga ei saanud ikkagi temaga mingisugust kontakti. Lõppes see asi nii, et viisin ta meie voodisse, kus tal läksid silmad kohe pahupidi ja ta jäi magama. Ainult nuuksus veel läbi une. Rahulikult siiski magama ei jäänud, ikka keerutas end ühele ja teisele poole. Härra ei olnud veel magama jäänud ja ööund oli talle veel jäänud vaid viis tundi. Tema säästmiseks viisin lapse teise tuppa tagasi ja magasin poole viieni tema kõrval. Ta magas terve aja rahutult, vahepeal rääkis läbi une, siis jälle tihkus veidi, siis istus või otsis uut asendit.

Ei olnud tore öö, aga tema ärkas ikkagi hea tujuga ega mäletanud öisest nutmisest midagi. Kõlab unepaanika moodi ja ma arvan, et sellega tegu oligi. Samas üsna rahutu magaja on ta suurema osa ajast nii või naa olnud. Ta väga tihti niuksub läbi une ja vähkreb palju, seetõttu on tema kõrval raske magada.

Nagu kirjutasin, siis selliseid nutmisi on enne ka olnud ja vähemalt ühe korra on ta veel samamoodi nutmise ajal suure koguse lima välja köhinud, kuid järgmisel päeval arsti juures käies olid kopsud puhtad ja laps korras. Ega ma ei tea, kas ta köhis selle välja, äkki tuli see maost, sest ka tookord ta köhis ja öökis samal ajal.

Kui limavärk päris tavaline pole olnud, siis hüsteerilise nutmise ajal krooksumine küll, sest ta ahmib hullult õhku sisse. Mul olid need nutmishood ammu meelest läinud, ma pidasin seda enne lihtsalt päevasündmuste üleelamiseks või mingiks perioodiks, sest vahepeal esines seda pea igaöiselt.

Parem oleks, et praegu oli see ühekordne teema, sest varsti on muidu minul jälle magamata ööde paanika. Viimased 3 ööd on olnud lühikesed, kehvad ja ebamugavad, sest olen maganud Kolmanda kõrval maas madratsil või poiste vahel suures voodis. Täna varahommikul oli nii hea tunne oma voodisse kukkuda, aga kondid on siiski endiselt haiged ja suu ainult haigutab.