Seinast seinani

January 24, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 13 Comments

Kirjutamist alustasin juba eile…

Eile: Ring jõudis taas minuni. Üle pika aja on kõik lapsed lasteaias-koolis, aga mina olen haigena kodus. Härra ootab juba ammu päeva, mil ta saab üksi kodus olla, viimane selline oli tal rohkem kui 2 kuud tagasi ja kuigi ma olen täna kodus, siis ma avan suu vaid äärmisel vajadusel, nii et põhimõtteliselt on ta üksi, vaid tema ja tema mõtted, ei mingit loba kõrva ääres. Mul on neelus kõik, mis vähegi paistes saab olla, väga paistes, seda on isegi väljast näha, sest kael on ka paistes. Ilmselt seetõttu tabaski mind eile õhtul tohutu söögiisu, et tänasest algas paast, väga raske on süüa, eelistan seda mitte teha. Kõige rõvedam on see, et kurgunibu on 3 korda suurem ja puudutab keelt, väga ebamugav. Positiivne on jälle see, et mul on vaid neelupõletik. Kui mul oleks veel palavik, nohust kinnine nina ja köha, siis oleks olukord palju hullem.

Täna: Keegi võttis viimast lauset väljakutsena, sest mul tekkis eile väike palavik, kukkusin kella 20 ajal jalapealt voodisse, uuesti avasin silmad kella 23 ajal. Kuidas Härral laste magama panemine läks ja kas keegi minu musi-kalli-pai tahtis, seda ma ei teagi, sest ma ei kuulnud absoluutselt mitte midagi. Täna ärkasin pool 5 valusa neelamise ja kinnise nina peale, uuesti uinuda ei suutnud, võtsin valuvaigistit lootusega, et mõjub neelus ka, aga ei mõjunud. Kui juba valuvaigistit võtsin, siis sorteerisin ravimikapi ka ära, midagi muud nagunii teha ei olnud. Söömisest ma enam üldse ei unista, ainuüksi tee joomine on selline katsumus, et heal juhul tunniga saab hakkama.Täna natuke hiljem: Söömine siiski ei jäänud unistuseks, omlett ja supp läksid täitsa hästi alla, vaid Trimm sepik (issand, ma ei teagi, mis see täpsemalt on, reklaami peale ostsin, vist on sepik) jäi kurku kinni ja tegi väga haiget. Käisin hommikul igaks juhuks ka arsti juures, sest taskulambi ja peegli abil nägin, et mu kurk näeb välja nagu käsn ning rääkida normaalselt ei saanud, suu läks vahtu täis. CRV oli 60, mandlid korras (ühesõnaga mitte paistes), aga muu paistes, eriti kurgunibu ja sain antibiootikumid peale. Ma olen viimase 9 aasta jooksul kaks AB kuuri teinud ja mõlemad olid rinnapõletiku pärast, täitsa imelik on olla nii haige, et antibiootikume läheb vaja, samal ajal ei ole mul nende suhtes täna mingit vastumeelsust, võtaksin mida iganes, et kurgunibu keele pealt minema läheks ja ma saaksin taas normaalselt neelata ja rääkida.

Kas ma tegelikult ka sain selle vimma lastelt, seda ma ei tea, sest neil pole kellelgi kurk haige olnud, nad on olnud rohkem nohused, köhased või lihtsalt oksendanud. Okseviirus piirduski vaid Neljanda, Esimese ja Kolmanda lühiajalise okseralliga, aga hoidsin ka Teist terve nädala kodus, sest olin valmis selleks, et ring jõuab iga hetk temani. Õnneks ei jõudnud.Olin Teise okseralliks nii valmis, et jätsin ta igaks juhuks elutuppa magama, et ta ei oksendaks öösel narivoodi teist korrust täis.

Lugesin, et pärast kõhugripist tervenemist ei tohiks laps 2 nädala kollektiivis käia. Kui paljud seda reeglit järgivad? Meil olid eile kõik kollektiivis tagasi, sest veider on hoida terveid lapsi nii kaua kodus. Eelmise nädala teisipäevaga sai kõik korda, lõunaks oli lastel isu tagasi ja halba enesetunnet ei kurtnud enam keegi, aga igaks juhuks olid nad nädala lõpuni kodus.

Terviseteemadel jätkates, siis R-Kiosk saatis ka mulle terviseshotid:Pakendi eest 10 punkti! Shottidele annaks punkte veidi vähem. Triinu Liis kirjutas oma blogis väga hea ülevaate, mul sellele midagi lisada ei ole, ainult kahju on, et ma praegu ei saa Fireballi või Chillitrimi mekkida, äkki aitaks ka neelus midagi leevendada. Kui just asja hoopis hullemaks ei teeks, pärast mõjuks nagu sool värskel haaval. Igatahes need kaks on tõesti väga tulised, ma julgesin neid vaid väikese lonksu proovida, teised piirdusid ainult nuusutamisega. Kuid Ingveri shoti maitsesid isegi lapsed, lõhn oli selleks piisavalt kutsuv. Minu arvates see lõhnas ja maitses nagu gripitee, vaid järelmaitses oli ingverit tunda ja sedagi talutaval moel, sest tegelikult ei ole ma üldse ingverisõber, kuid Ingveri sohti tarbiksin küll. Tulised shotid on minu jaoks liiga tulised, kuigi jalapenosõbrana arvasin, et mulle meeldib tuline.

Muutes teemat, siis laupäevane tasuta kino oli täitsa lahe, saal oli küll täis, aga oodatust vaiksem ja kinoelamus igati positiivne, kingituseks saime armsa suurperede kalendri ka, mis läheb meil, unustajatel, kindlasti käiku. Meid tavaliselt häirib, kui inimesed kinos söövad ja kujutasime ette, kuidas suurperede seansil on krõbistamist ja krabistamist eriti palju, kui saal on popkorniga varustatud lapsi täis, aga kõik krabistasid nii vaikselt, et absoluutselt ei häirinud ning kõik lapsed, ka päris pisikesed, pidasid seansi ilusti vastu. Ühesõnaga jäime väga rahule ja nii tore, et suurperedele selliseid tasuta kinoseansse korraldatakse. Päris tasuta see muidugi ei olnud, sest kütusele ja parkimisele kulus ikka nii 30 €, aga oluliselt vähem siiski kui meie tavalistel kinopäevadel.

Eelmisel nädalal oli Teise rühmas koosolek, teemaks oli lasteaia lõpupidu. See tuletas mulle meelde, et Esimese lõpupeo järel mõtlesin kirjutada selle maksumusest, eelkõige selleks, et endal oleks olnud hiljem huvitav võrrelda, ikkagi kolm lõpupidu veel tulemas. Õnneks ei läinud see lõbu palju maksma, nii et numbrid on siiani meeles, mitte küll senditäpsusega, aga enam-vähem.Riietuse peale kulus umbes 27 €, särk oli varasemast olemas, jalanõud ka, juurde ostsin vaid püksid ja kikilipsu (mõlemad Lindexist 10% soodukaga). Selline casual stiil sündis viimasel hetkel, muidu pidi minema Härra õelt saadud klassikalise komplektiga (mustad viigipüksid, valge pluus, must vest), aga kuna varem valmis ostetud kingad osutusid liiga suureks, siis uute kingade ostmise asemel võtsime riietuses hoopis teise suuna. Lõpupeo maksumus oli 40 €, mis minu jaoks oli nii väike summa, sest olin Facebookist lugenud, kuidas osadel küündisid need summad 150 € juurde. Aga vot see mulle enam meelde ei tule, kas neil oli lõpureis ja mis see maksta võis, ilmselt oli samas hinnaklassis, mis iga teine väljasõit, nii et see mingi märkimisväärne lisakulutus ei olnud. Võib öelda, et lasteaia lõpetamine läks kokku ümmarguselt 70 € maksma, koos kingitusega 160 €.

Seekord jääb lõpupeo maksumus samasse kanti, aga outfit tuleb uus osta, sest tänaseks on asjad kantud/kulunud/luitunud ja ma ei taha, et Teine näeks oma lõpetamisel välja nagu Esimese kloon. Tegelikult ma ei saaks neid riideid nii või naa kasutada, sest Teine on sellest suurusest veel kaugel. Kingituse osas oleme veidi kimbatuses, uuesti enam ei ostaks 1. klassi lapsele nutitelefoni, aga Teine oleks väga pettunud, kui ta ei saaks vanema vennaga võrdset kohtlemist.

Vahetades jälle teemat, siis eile oli Kolmanda sünnipäev! Kuidagi eriliselt me seda ei tähistanud, aga päris tavaline päev ka ei olnud. Kolmas sai poole päeva pealt lasteaiast koju, külalised käisid, kingitused olid, piimasuppi sai ka, nii et tema jaoks oli eriline päev küll, kuid nähes, milliseid suurejoonelisi pidusid paljud teised emad oma lastele korraldavad, oli tal siiski tagasihoidlikult eriline päev.Me kinkisime talle kasutatud Duplo lennuki, mille ostsin juba mitu-mitu kuud varem valmis. Ma ei tea, kas mul peaks olema häbi kirjutada, et kinkisime lapsele kasutatud mänguasja? Igatahes on see lennuk nii lahe, et täitsa kahju on, et selliseid enam poest ei saa. Olen mitu kuud hoidnud sellise lennuki suhtes silmi lahti, et õelastele samasugune kinkida ja paar päeva tagasi tuligi lõpuks osta.ee-st teade, et on leitud vaste otsingusõnale “Duplo lennu” (lennu seetõttu, et saada teateid nii lennujaama kui ka lennuki kohta) ja nüüd ootabki samasugune komplekt õe Esimese sünnipäeva, nii et ma ei kingi kasutatud mänguasju ainult oma lastele, vaid teiste omadele ka.

Lennuk on meil praegu väga teemas, sest kahe kuu pärast sõidavad lapsed esimest korda lennukiga ja nad nii ootavad seda.

Kolmanda sünnipäev algas tegelikult juba pühapäeval, kui mu vanemad ja õde oma lastega külla tulid. See oli selline kaks ühes külastus, kus sooviti Kolmandale õnne, söödi kooki, joodi kohvi ja minnes võeti kaasa mööbel, mis meil jalus seisis. Me samal päeval mööbeldasime veidi ehk tõime keldrist tagasi 2/3 nendest kappidest, mille kuu-kaks tagasi sinna viisime ja ma täitsin need kapid uuesti samade asjadega, mis vahepealse aja kastides meie toas veetsid. Üleliigseks osutunud vitriini ei viitsinud hakata omakorda keldrisse tassima, vaid andsin selle õele ja isa aitas selle Härral õe auto peale tassida, pääsesin. Veidi narr tunne oli tassida kapid korterisse tagasi, aga ma ei leidnud sobivat kummutit telerialuseks, nii et leidsin kolmanda lahenduse ja see kärab küll. Riiuli, mis meil täitis telerialuse rolli, paigutasime väikeste tuppa ja viisime ellu ühe idee, mis kord siin kommentaaridesse jäeti – keerasime riiuli pikkupidi, võtsime rattad küljest, muutsime veidi plaatide asendit ja saime hoopis parema riiuli:Tegelikult vajab see riiul veidi pahtlit ja värvi, siis on ideaalne, aga ma veel ei tea, millised värvitoonid väikeste toas ükskord domineerima hakkavad. Kui seal üldse midagi domineerima hakkab, sest väikesed on korteris sellisteks metslasteks muutunud, et nende toas ei raatsigi mingit uuenduskuuri ette võtta. Nad on mööbli, vaiba ja seinad täis sodinud, kummuti sahtlid ära lõhkunud, toas saab enamasti ainult karkudega käia ja nii edasi. Selliseid sigadusi pole suured teinud ja siiani ei teinud väikesed ka, aga nüüd teevad süüdimatult uuesti ja uuesti ja uuesti.Samas hakkab voodi neile väikeseks jääma, kahe madala riidekapi asemel võiks olla üks kõrge (ja kokkuvõttes kitsam) ning toas võiks olla rohkem iseloomu, praegu on kõik nii suvaline. Mitte et ülejäänud korteris valitseks tõeline sisedisaini harmoonia…

Eelmisel nädalal sain lõpuks kätte ka Kinderi šokolaadi ümbrised meie laste piltidega ja ütleme nii, et minu vaimustus nendest oli suurem kui laste oma, neil oli piltidest täitsa ükskõik, nagu see oleks igapäevane nähtus. Tulevikus on ehk vähemalt mälestustekarbis oma pildiga šokolaadikarp huvitav ese. Praegu on laste mälestustekarbis ka rasedusaegsed raamatud, mida ämmaemandad hoolega täitsid ja kus on mu veregrupp kirjas. Ükspäev tahtsingi oma veregruppi kontrollida, sest ma mäletasin, et see on AB+ ja AB olla üsna haruldane. Kes siis ei tahaks olla haruldane?! Selgus, et ma mäletasin väga valesti, ma olen A+. Milline pettumus. Härra on ka A, aga ma ei tea, kas + või -, ilmselt -, sellepärast meid teineteise poole tõmbabki!

Õhtuks on nüüd seis selline, et Härra ja Teine kurdavad kurguvalu. Härra ei ole tegelikult kindel, kas tal on päriselt kurguvalu või asi on lihtsalt hirmus. See on nagu põdrakärbestega, ma kardan neid ja ma metsas alati tunnen, kuidas nad mul peanahal ringi kõnnivad, kuigi tegelikult ei kõnni. Mõnikord kõnnivad ka ja see on nii rõve. Igatahes andsin neile C-vitamiini, D-vitamiini, probiootikume ja kasekäsna pulbrit, mille kõrvale sõid nad hunniku sibulat ning loodan, et nende immuunsüsteem peab paremini vastu kui minu oma. Meil kõigil oli sama menüü ja on ka homme ja ülehomme ja nii edasi, ikka selleks, et kiiremini terveks saada või mitte haigeks jääda.

Jätkame samas vaimus!

January 17, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 10 Comments

Kell on kaks. Öösel! Esimene oksendab õhtust alates… Ja nüüd Kolmas ka. Üks on diivani peale magama kupatatud ja teine magab oma madratsiga diivani ees, vahemaa on siiski piisavalt pikk, et üks ei saaks teisele peale oksendada.

Ilmselgelt ei lähe lapsed ~~homme~~ täna kooli ega lasteaeda, aga Härra ei saa nendega kodus olla, nii et mina ka ei lähe kooli. Võib-olla ei tohikski, äkki mul endal ka juba vimm sees. Ma ei kujuta ette, kas see on nüüd uus asi, mille Esimene korjas üles näiteks haiglast, kus me ~~täna~~ eile käisime, või see sama, millega Neljas reedel koju tuli ja mis temal möödus kahe oksendamisega. Kui viimane variant, siis me käisime nii laupäeval kui ka pühapäeval viirust jagamas. Väga jama!

Haiglas käisime LOR arsti juures. Neljanda pidev vesine nina ongi seotud suurenenud adenoidiga, aga arst olukorda nii karjuvaks ei pea, et lapse kohe noa alla saadaks. Kevadel vaatab olukorra uuesti üle, aga kuni see adenoid suuremaid vaevusi ei tekita, seni asi operatsioonini ei lähe. Hetkel ongi ainus murekoht see pidev vesine nina, mis häirib lasteaias käimist, aga arst kinnitas, et tegu pole põletikulise protsessiga ega nakkava nohuga, nii et tuleb õpetajatega sellest rääkida ja loodetavasti nad aktsepteerivad vesise ninaga last.

Esimene oli ka kaasas, kuigi teda tagasi ei kutsutud, aga lootsin, et arst võtab selle minuti ja vaatab tema kõrva ka üle. Esimene kõrv on siiani lukus ja kuigi ma tean, et see ongi kõrvapõletiku järel normaalne, siis igaks juhuks tahtsin kinnitust sellele, et see nii on. Arst oli väga vastutulelik ja ütles kohe, et ta vaatab hea meelega Esimese parema kõrva üle. Ma olin väga üllatunud, et tal mitte ei olnud ainult laps meeles, vaid ka see, milline kõrv tal põletikus oli. Kõik ongi normaalne ja arst pakkus, et umbes pooleteise kuni kahe nädala pärast on kõrv lukust lahti. Vähemalt see asi on korras.

Esimesest rääkides, siis ma unustasin oma kaalulanguse kõrval kirjutada tema kaalulangusest, mis on palju suurem asi. Tema kahanes koolivaheajal 3 kilo, mis on pea 10% tema kehakaalust ja mis oli tal üleliigne. Ei, ma ei näljutanud last, kilod kadusid iseenesest ja see andis aimu, kust need kilod üldse tulid – koolist.
Püksid, millega Esimene sügisel kooli läks ja mis tal veidi alla vajusid, olid talle enne jõule nii kitsaks jäänud, et nööp ei läinud enam kinni ja isegi, kui oleks läinud, siis istuda-astuda ta nende pükstega ei oleks saanud. Me olime muidugi juba ammu tema kaalutõusu tähele pannud ega saanud aru, millest see tuleb. Nüüd siis saime, kui vaheajal asendus kaalutõus langusega. Kui lasteaias tõsteti lapsele kindel kogus ette, siis koolis saab ta süüa ikka väga mehiseid koguseid ja ilmselt ta sõigi seal mitme eest. Kodus oleme meie, kes jälgivad tema koguseid ja vajadusel keelavad juurde tõsta, sest ta ise tunneb täis kõhtu sageli alles siis, kui see annab kurgus tunda ja siis ägiseb, et tal on paha olla. Koolis sai ta end nüüd iga päev kurguauguni täis süüa, aga ei enam (ma vähemalt loodan), lugesin talle sõnad peale ja palusin ka õpetajal jälgida, et laps liiga mehiseid koguseid ei sööks. “Sõnad peale” on ehk veidi vale väljend, pigem rääkisime sel teemal ja üritasin talle selgeks teha, et tal on tegelikult kõht täis, kui ta on ühe taldrikutäie ära söönud, aga ta lihtsalt tunneb seda hiljem. Loodetavasti ei unusta ta seda ära.

Haigla juurde tagasi minnes, siis ma käisin eile lõunapausi ja ühe matemaatika ajal südame ultrahelis ja kardioloogi juures. Süda on mul igati korras, asi on närvisüsteemis. Teise matemaatika ajal olin koolis ja pärast seda läksin ajaloo tunni ajal igaks juhuks Härraga haiglasse kaasa, sest kartsin, et tal võib kolme lapsega arstikülastus nii keeruliseks osutuda, et tal läheb meelest küsida õigeid asju või jätta meelde saadud info. Tal ikkagi praktikat palju vähem ja ma tean omadest kogemustest, kui keeruline võib olla mitme lapsega arsti juures käimine, meeled peavad ikka väga avatud olema. Hea oli, et kaasa läksin, sest Neljas saadeti röntgenisse ja teisel kahel oli samal ajal pissihäda, nii et kahe inimese logistika kulus seal ära küll. Härra oleks kindlasti üksi ka hakkama saanud, aga see oleks olnud üsna närvesööv üritus.

Minu koolist rääkides, siis eile lahenes nii mõnigi murekoht, näiteks selgus, et bioloogias on mul isegi 12. klassi hinne olemas, nii et selles aines ei pea ma midagi järele tegema, mis on hirmus hea, sest ma polnud siiani kordagi sinna tundi jõudnud. Enam ei pea jõudma ka. Vestlus õppenõustajaga rahustas mind ka päris olulisel määral maha – ma saan hakkama!

Nüüd on kell juba pool neli, vahepeal olen okset koristanud ja ilmselt tuleb seda enne hommikut veel koristada, nii et korralikust ööunest taas asja ei saa. Ma veel isegi ei tea, kuhu ma magama lähen. Või kas üldse lähen. Härra kõrvale ei taha minna, sest siis segan tema ööund, mis jääb niigi lühikeseks ja ma ei taha, et ta hommikul täiesti magamata peaga hakkab oma emaga Tartusse arsti juurde sõitma. Sellepärast ka ei taha, et Kolmas oksendab läbi une, nii et tal peab kõrval olema ja esimesena selle õige hetke ära tabama, mil on aeg teda kausi kohale kamandada. Samas ei ole tema kõrval mitte kuskil magada, saangi vaid lihtsalt istuda ja valves olla.

Mul on lastest nii kahju, kuigi nad ise on vaprad, minu jaoks on oksendamine lihtsalt kõige hullem asi maailmas. Ma nii loodan, et ma pääsen… Kui peaksin valima oksendamise ja sünnitamise vahel, siis valiksin igatahes viimase. Okei, mõni oksendab ka sünnitades, aga mind säästeti ja ma ei oksendanud ei sünnituste ega raseduste ajal, nii et pean silmas sellist leebet sünnitust. Jep, sünnitus saab olla leebe, oksendamine mitte.

Argielune

January 15, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ Leave a comment

Aitäh, kes te eelmise postituse alla kommentaare jätsite ja mulle e-mailile kirjutasite ja minuga Facebookis vestlesite, saadud tagasiside oli väga lohutav ja toetav, samuti veidi üllatav, sest ma millegi pärast arvasin, et see postitus mõjub rohkem ühe saamatu vingumisena. Vabandan, et ma paljudele teile midagi vastanud ei ole. Ma ei ole jaksanud.

Mul on siin tuju vahepeal parem ja halvem olnud, aga kokkuvõttes on olnud üsna jama nädal: väheproduktiivne, uimane, tundidelt lühike ja olemuselt pikk, segane nagu viimane omadus. Eile hommikul vaatasin kell 5.58 kella ja mõtlesin, et ainult tunnikese saab veel magada. Uuesti vaatasin kella 7.40 ja ehmatasin ära, sest Härra ikka magas. Ega ma ise ka ärgata ei tahtnud, seetõttu lootsin, et kuna nagunii ainult kaks suuremat on igati korras, siis ehk Härra viitsib nad ise lasteaeda ja kooli viia ning laseb mul väikestega edasi magada.

Kuna Neljas magas meie toas, siis sosistasin: “Kallis…Kallis… Kallis, kell on 7.40!”
“Mhh, mis siis on?”
“Kas su äratuskell ei helisenudki?”
“Täna on laupäev…”

Ups! Palusin vabandust ja magasime mõlemad südamerahuga edasi, ei olnudki vaja kedagi lasteaeda ega kooli saata.

Esimene tegi kodus oma antibiootikumikuuri lõpuni ja läks kooli neljapäeval. Teine käis terve nädala lasteaias, vaid reedel tuli lõunast koju, sest viisin ta vahelduseks juuksurisse. Kolmas oli esmaspäeval ja teisipäeval igaks juhuks kodus, kuna ööl vastu esmaspäeva lõi tal kõhu lahti, sama päeva lõunaks oli kõik korras, aga olin ta juba kaheks päevaks puuduma pannud. Kolmapäeval käis ta lasteaias ja neljapäeval jäi juba koju, sest ärkas lahtise köhaga, vaid ühe päeva käiski lasteaias. Neljas oli oma veidi vesise ninaga kaks päeva kodus, aga kuna seda vesist nina, mis on tal sünnist alates olnud, nuuskama ei pea, siis viisime ta kolmapäevast lasteaeda. Reede õhtul öeldi lasteaiast, et laps on ärkamisest alates kurtnud halba enesetunnet, seda kurtis ta ka siis, kui kahekesi kodu poole tatsasime ning kodus ei läinud enam kaua, kuni ta kätt suu ees hoides vetsu hakkas minema ja poolel teel pikakarvalise vaipkatte sisse oksendas. See ajas ropendama. Mitte see, et ta pikakarvalise vaiba sisse oksendas, vaid see, et ta sai taas vaid kaks ja pool päeva tervena lasteaias käia.

Me tõsimeeli kaalume Neljanda koju jätmist, aga ma veel ei tea, kuidas ühendada kooli ja 100% kodust last. Hetkel on võimalik, aga kevadel läheks keeruliseks. Neljas kardab teisi lapsi, on alati kartnud, mängutubades ja mänguväljakutel hoiab ta kas vendadega kokku või valib nurgad, kus teisi lapsi ei ole. Üksinda ta võõraste laste sekka ei lähe ja kui mõni laps peaks tema lähedusse mängima tulema, siis ta tuleb meie juurde. Mõnikord harva leiab ta endale sõbra, kelle ligi laseb, aga üldiselt on ta võõraste suhtes väga tõrjuv. Ilmselt on lasteaed tema jaoks eriti suur stressiallikas, sest seal on ta võõrastest lastest ümbritsetud. Ei lohuta teda ka see, et tema kaksikõde teiselt emalt käib samas rühmas.

Neljas on siiani käinud kohal nagu kuuvarjutus, ta on kogu aeg haige olnud ja kui lõpuks on jõudnud lasteaeda, siis on see olnud taas nullist alustamine. Nutt, nutt, nutt. Pole olnud ühtegi päeva, kus ta ei oleks nututa rühma läinud, küll on olnud päevi, kus ta on jäänud õpetaja sülle hüsteeriliselt karjuma. Väidetavalt on ta küll kiiresti maha rahunenud, aga on siiski olnud ka päevi, kus ta on terve aja nukker olnud. Enamasti pidavat ta omaette olema, üksinda mängima, isegi üksinda sööma, sest teiste lastega ta koos ei söö. Miks see nii on, seda ma ei tea, sest ta ei ole antisotsiaalsena nelja seina vahel olnud, meil käivad külalised, ise käime külas, meelt lahutamas, silmaringi laiendamas, väljas söömas ja nii edasi. Lisaks on tal kolm venda, kellega ta on harjunud hommikust õhtuni koos olema, koos mängima, koos sööma, koos magama, nii et ta ei näe lasteaias esimest korda teisi lapsi.Kuid kuna see nii on, et ta teisi lapsi kardab, siis on tema lasteaias käimine nagu kinnine ring – stressi tõttu jääb kergelt haigeks ja haiguste tõttu jõuab nii harva lasteaeda, et ta ei saagi uue olukorraga päriselt harjuda. Ta on keskmiselt ühe nädala kuus kohal käinud, mis tähendab, et mõnel kuul rohkem ja mõnel kuul veel vähem, täpsemalt ainult 3 päeva. Siiani on see toonud kaasa rohkem kahju kui kasu, nii et ma hea meelega võtaksin ta kohe nimekirjast maha, kui mul ei oleks kooli.

Homme käib ta uuesti adenoide näitamas ja pärast seda mõtleme edasi, mis saab. Kui asi on adenoidides, siis ehk saab pideva nohu kontrolli alla ning iga väikese asja pärast ei pea ta enam lasteaiast koju jääma ning lõpuks harjub lasteaias ära. Kui seda ei juhtu, siis ilmselt jääb ta päris koduseks ning uuele katsele läheme paari aasta pärast või alles siis, kui on aeg kooli minna.

Esimene ei olnud 2-aastaselt absoluutselt valmis lasteaeda minema. Veidi enne 5-aastaseks saamist oli ta nii valmis, et esimesest päevast peale käis lasteaias nagu vana kala, ei olnud mingit harjutamisperioodi. Võib-olla oleksin pidanud proovima Teise ja Kolmandaga samamoodi hilist lasteaeda panekut, sest nemad kaks ei lähe siiani lasteaeda rõõmuga, samal ajal käib Esimene juba rõõmuga koolis. Teisel algab sügisel kool ja ta karjub juba praegu, et tema ei lähe kooli, kool on nõme, veel nõmedam kui lasteaed. Lasteaias käib ta nüüd neljandat aastat, läks kolmepooleselt ja veel sellel sügisel jäi ta sinna märgade silmadega.
Kolmepooleselt läks lasteaeda ka Kolmas, kes oli terve eelmise aasta nutune ja protestiv, sest ka tema puudus sageli ja alustas kogu aeg taas nullist. Nüüd teisel aastal on ta rohkem kohal käinud ja sügisene nutt ja protest on praeguseks kadunud, kuid väga suure rõõmuga ta lasteaias käi. Erinevalt Teisest on ta nii palju sissepoole poiss, et ta ei näita oma vastumeelsust välja. Küll on neile mõlemale omane see, et päeva lõpuks on neile lasteaias nii väga meeldima hakanud, et mõnikord ei taheta kohe ära tulla. Paraku ei tähenda see seda, et järgmisel päeval rõõmuga tagasi minnakse, oh ei.

Eks see ole nagu minulgi, teisipäeval ei olnud koolis midagi hullu, täitsa meeldis, aga see ei tähenda, et ma homme rõõmuga tagasi lähen, kindlasti mitte.

Mul on homme ka südame ultraheli ja hea oleks, kui saaksin kiirkorras hambaarsti juurde. Käisin viimase juures poolteist nädalat tagasi ja siis näitas röntgenpilt, et viimati parandatud hambas on ikkagi auk sees, arenes täidise all kenasti edasi ja jõudis juurekanalile nii lähedale, et tuligi see avada, mis tähendab, et hetkel on juureravi pooleli ja täna tuli ajutisest täidisest suur tükk välja. Üldse jääb mulje, et see ajutine täidis paisus nii palju, et lõi hambast killud välja, ühte külge ei ole enam ollagi ja kui eile veel mahtus niit hammaste vahele, siis täna ei läinud see sinna enam mingi nipiga, sest ajutine täidis on end täielikult vastu naaberhammast surunud, nügib teist veel edasi, kuigi tollel pole kuskile minna, ühesõnaga väga ebamugav olukord ja tahaks esimesel võimalusel veidi abi saada.

Ma praegu üritan meenutada, mida head sellel nädalal juhtus ja kuigi alguses tundus, et midagi head ei olnudki, siis tegelikult oli küll. Näiteks Esimene sai oma esimesed suusad kätte ja proovis nendega esimest korda suusatada ka. Sellel nädalal hakkasid tal koolis suusatunnid, kust ta küll puudus, nii et tema hakkab homsest koolis suusatamist harjutama.Suusad tellisin Veloplusist, värvieelistuse kohta kirjutasin vaid, et roosat ei soovi, aga ma selle peale ei tulnud, et nad võiksid saata komplektina punased suusad ja kollased kepid. See on tegelikult üsna tühine asi, aga mulle oleks siiski meeldinud, kui suusad ja kepid oleks värvide poolest omavahel paremini kokku sobinud. Võib-olla ainult minu kiiks ja seegi nii väike, et ümber vahetama ma midagi ei hakanud. Komplekti valisin puhtalt hinna järgi, suusavarustusest ei tea ma ise mitte midagi, aga usun, et algajale lapsele kärab küll ja loodan, et soetatud komplekt teenib nelja aasta pärast veel Neljandat ka.

Mis siis veel. Ma võtsin selle nädalaga 2 kilo alla, aga mu motivaatorid hakkasid nädala teises pooles mind alt vedama. Näiteks mu Polari aktiivsuskell küsis pärast pooletunnist tempokat trenni, kas salvestan nii lühikese trenni ja kui seda tegin, siis näitas, et ma treenisin 0 minutit ja kaotasin 0 kalorit ning päeva lõpetasingi sedasi, et kellal ei tulnud protsendid täis. PolarFlow ei tunnistanud ka enam mu kella, pidin viimase korra välja lülitama ja selle sammuga läks veel 6% kaduma. Järgmisel päeval lõi mulle 3 inactivity stampi, kuigi ma ei istunud päeva esimeses pooles pea üldse, vaid ühe korra jäin tunniks teleri ette ja siis tõusin surina peale püsti ka ning jäingi püsti. Pärast avastasin, et mul 3 märki juba küljes, nagu polekski ennast üldse liigutanud. Kuidas?! Ja päeva teises pooles, kui ma ema sünnipäeval peale istumise suurt midagi ei teinudki, ei andnud kell endast kordagi märku, ka siis mitte, kui vaatasime poolteist tundi järjest “Trolle”. Saa siis aru. Täna hommikul näitas Polari kaal, et olin ööga võtnud juurde 1,3 kilo, mis on võimatu, nii et pidin täielikult selles 80-euroses kaalus pettuma. Õnneks on mul ka teine kaal olemas, mis näitab õigeid numbreid ja mis kinnitas, et selle nädalaga kahanesin kahe kilo võrra, nii et katsun Polari trikkidele vaatamata motivatsiooni ikka üleval hoida.

Rohkem ei oska ma midagi lisada, nii põnev nädal oligi. Tunni pärast algab juba uus nädal, nii et viimane aeg on hakata magama sättima.

Ilusat uut nädalat teile!