Ma olen siin ennegi tunnistanud, et minu nõrkuseks on igasugused pirukad ja koogid. Ma üldse ei eitagi, et ma söön neid ka oma kaalulangetusteekonnal, aga ma teen seda kindlasti vähem kui tahaksin. Soomes on minu lemmikuks muutunud Lidl`i õunataskud, ma võiksin neid iga päev süüa, aga see oleks veidi liig, nii et ma söön neid paar korda nädalas hommikukohvi kõrvale. Korraga ühe, sest selles on umbes 330 kalorit ja kaks oleks seega palju.
Sügaval sisimas on mul sellepärast ilmselt piinlik, sest nägin alles hiljuti unes, et keegi jättis blogisse kommentaari, kuidas on kahju vaadata, et ma endiselt saiakesi söön, sedasi ma küll kunagi saledaks ei saa ja võiksin hoopis teistele eeskujuks olla ning nendest loobuda. Nii hea tunne oli ärgata teadmisega, et see oli kõigest uni. Selles kommentaaris oli tõetera kindlasti sees, kuid ma oleksin ammu alla andnud, kui endale kõike keelanud oleksin.
Eesti poelettidel on mu üheks suurimaks lemmikuks halvaakorvike, millele ma satun peale vaid loetud kordadel aastas. Ma isegi ei mäleta, kes seda toodab. Küllap seetõttu see veel lemmikute hulgas ongi, et ma seda harva leian. Sama lugu on mingisuguse pistaatsia-vaarika saiakesega, mida peaaegu kunagi poes ei ole. Samal ajal Eesti Pagari kookidest on isu juba täis, ükski ei ole enam kutsuv.
Kutsuv … Mõnikord võib välimus väga petlik olla. Isuäratava väljanägemisega kook ei pruugi üldse hea olla ja vastupidi. Pihlaka kaneelipõimik ei ole välimuselt minu jaoks kunagi kutsuv olnud – liiga palju tuhksuhkrut, katsudes tundub kõva ja kuiv.
Ma poleks ise eales nende kaneelipõimikut ostnud, kui Silveri ema poleks hakanud seda pidulaudadele panema. Viimasel paaril aastal vist ei olegi olnud ühtegi tähtpäeva, kus kohvi kõrvale poleks kaneelipõimikut pakutud. See on tõesti nii hea, et spetsiaalselt selle pärast sõidetakse Rakverre, sest ilma lihtsalt ei kujutata enam pidulauda ette.
Me oleme ka pikalt Pihlaka püsikliendid olnud, aga seda rohkem nende vaarika-kohupiima-martsipanitordi pärast. Kui on vaja erilist torti, siis on selleks alati just see.
Vaatasin, et see on nende kodulehel tortide kategoorias populaarsuse alusel kolmandal kohal. Kõige populaarsem on Lepatriinu kohupiima-maasikatort, mis on ka väga hea ja meeldib meie lastele tegelikult rohkemgi. Olen ka seda sünnipäevadeks erikujulisena või pildiga tellinud.
Meie rong on väga lihtne, Pihlaka kodulehelt leiab tehtud tortide galeriist 3D rongi (teine rida, esimene pilt), mis on selline kunstiteos, et seda äkki ei raatsitudki ära süüa, seisab praegu hoopis kuskil klaasi taga. Meil seda probleemi ei olnud, sõime torti süümepiinu tundmata.
Kaks aastat tagasi tahtis Esimene sünnipäevaks kitarri ja me kinkisime talle kitarri, pärast aitasime selle ära ka süüa ning siis tundsin küll süümepiinu.
Mul ei ole ühegi tordiga mingit konkreetset visiooni olnud, olen Pihlakale veebilehel vaid tellimuse esitanud ja kirja pannud, mida tort meenutada võiks. Kui Teine oma sünnipäeva Politseimuuseumis pidas, siis tellisin tordi, mis meenutaks politseiautot, mul oli ükskõik, kas tort on autokujuline või on ainult pilt peal. Välja tuli midagi vahepealset, mis moonutas silma sedasi, et tort ei näinud välja nagu päris tort, vaid meenutaski rohkem joonistust.
Me ei ole enam ammu Pihlaka püsikliendid ainult tordi pärast. Oleme Silveriga mitu talve Pihlaka kohvikus hommikuti söömas käinud. Loomulikult mitte igal hommikul, aga ikka võrdlemisi sageli ja pea igal lastevabal hommikul oleme end samuti Pihlakast leidnud, nii ka juuli lõpus, kui meil suve ainus lasteavaba päev oli.
Ma tegelikult seal hommikusöögi pärast ei käi, kuigi pokaalis serveeritavad juustu- ja köögiviljasalat on väga head ning ma alati võtan ühe neist. Ma käin seal rohkem ikka hommikukohvi ja koogikeste pärast.
https://www.instagram.com/p/BiWIrVIFAmz/?taken-by=kuussidrunit
Marjaekleere ma kodulehelt ei leidnud, aga ühe korra oleme neid söönud ja täitsa head olid. Lemmikud siiski mitte. Minu lemmikud on maasika-martsipanikorvike, sidrunimuffin toorjuustukreemigaja makroonid. Ma ma lähen sageli kindla peale välja ja võtan maasika-martsipanikorvikese, nii et tegelikult ei ole ma seal vähemalt pooli asju maitsnud. Tortidega on mul samamoodi, ma uusi maitseid ei igatse proovida, ikka ja alati valin vana hea lemmiku.
Muide, torditellimust saab esitada isegi vaid paar päeva enne üritust, see on samuti üks põhjus, miks tordid on sageli sealt tulnud – ma ärkan alati viimasel minutil. Peamine põhjus on muidugi ikka ilusa martsipankatte alla jääv mahlane ja maitsev sisu, plussiks on ka naturaalsed toorained.
Kodulehe kaudu tellimine on neil hästi mugav lahendus, olen seda nii tortide kui ka soolase toidukraami puhul kasutanud. Tellitule järele minnes on meile iga kord pappkarbid avatud, et saaksime enne tasumist toodete õigsuses ja kvaliteedis veenduda. Probleeme pole kunagi olnud ja seetõttu julgen Pihlaka kondiitrit soovitada.
Lugesin, et Pihlaka tooteid müüakse Konsumites, Comarketites, Rimides, Selverites, Kaubamajades ja enamus neist võtavad vastu ka tellimusi. Kelle läheduses Pihlaka kauplust või kohvikut ei ole, siis kaneelipõimikut soovitan küll läbi mõne kaupluse tellida. Ma ei kujuta ette, kas eridisainiga torte sedasi tellida saab – kui mitte, siis see võimalus on ainult Rakvere, Tallinna, Viimsi ja Tartu inimestel.
Ps! Ma ise ei ole suurem asi küpsetaja, pole head ahjugi, milles midagi head teha, seetõttu olen Pihlaka kondiitritooteid ka lasteaias toimunud heategevuslaadale müügiks viinud. Kõik osteti ära. Päris kaval, eks!
*Postitus on sündinud tänutäheks Pihlaka kondiitrile viimati valmistatud tordi eest. Aitäh, väga äge ja hea tort oli! 
Lapsed olid kohale jõudes väga elevil, kõik tahtsid ruttu käepaelad külge saada ja mängima joosta. Ma arvasin alguses, et käiku läks 21 käepaela, kuid peo lõpu poole selgus juhuslikult, et lapsi oli hoopis 22. Maha me siiski kedagi jätnud ei oleks, hiljemalt bussis oleks numbrite anomaalia välja tulnud
Limpa limonaadide asemel saatis A. Le Coq lastele hoopis kaks kasti Limpa vesi+mahl kõrrejooke, mis läksid seltskonnale sedasi peale, et ühtegi pakki me koju kaasa võtta ei saanud. Tean ise, et võrreldes teiste kõrremahladega on need lahja maitsega ja üldse mitte magusad, kuid möllamisest higised lapsed ei kurtnud. Järelikult oli neil tõesti janu, mitte ei lürbitud neid vaid maitse pärast. Maitse osas eelistati tegelikult mustika kõrrejooke, kuid nagu ütlesin, siis alles ei jäänud midagi ehk vaarikamaitselised läksid ka kaubaks.
Ka tordi plaanisin alguses ise teha, kuid hakkasin kahtlema, et see sõidu vastu peab ja pealegi ei oska ma ägedaid torte teha. Pika bussisõidu tõttu loobusin ka mõttest tellida äge tort Rakvere Pihlakast. Kui aga hakkasin Mustamäel asuvaid kondiitreid otsima, siis avastasin, et seal on samuti Pihlaka kohvik, mis jääb Lohesabast vähem kui kahe kilomeetri kaugusele ja kuna traditsiooniliselt on laual olnud just 
Nii palju küünlaid pole enne tordil näinud, täitsa tõsiseks võtab kohe see vanemaks saamise värk.
Täielik hitt oli endiselt Lohesaba telestuudio, kus käis korralik meeskonnatöö – kes oli uudisteankur, kes istus puldis, kes oli ilmapoiss, kes edastas reportaaže. Seisin pikalt ja vaatasin, kui tõsimeeli poisid teletööd tegid ja uudiseid välja mõtlesid, tüdrukud olid vähe tagasihoidlikumad ja vaatasid asja kõrvalt.
Omaette hitt oli muidugi ka mängude tuba, esimesed maadeavastajaid jõudsid kiiresti sinna, aga oli ka üks õnnetu poiss, kes umbes 15 minutit pärast saabumist tuli sünnipäevatuppa ja ütles, et ta kodus pildi peal nägi, et siin on mängukonsoolid, aga ta ei leia neid üles. Täitsa mõistan teda, sest me esimese külastuse ajal avastasime ka nurgataguse ruumi puhta juhuslikult tükk aega pärast saabumist. Lihtsalt ei osanud igale poole kohe vaadata.
Õnneks ei muutunud mängukonsoolid põhiliseks ajatäiteks, sest Lohesabas on ikka palju muud ka teha. Näiteks Limpa peomaja all asuvast labürindist punasilmset lohet otsida või lohepüüdja õudses majas mängida. Isegi Silver kasutas võimalust ja puges teise korruse avast tondilossi, et esimesel korrusel pildistavat mind ehmatada. Sai sellega täitsa hakkama, sest ma tõesti ei osanud oodata, et 
Minu jaoks on lohepüüdja maja äge, aga pisemate jaoks on see tõesti hirmus. Õe neljaseks saav poiss tuli vaid uksest sisse ja edasi enam ei julgenud, sama lugu oli labürindiga. Alles oli meie Neljandal sama seis, aga vahepeal on ta ikkagi nii suureks ja julgeks kasvanud, et käis nüüd isegi üksinda lohepüüdjale otsa vaatamas, kuid labürindis tuleb tal veel kätt hoida. Temaga samal päeval sündinud tüdruk tuli ka veel käe otsa ja väriseva jalaga käis vaatas lohe üle. 
Ega tegelikult ei olnudki Lohesabas kohta, kus möll ei oleks käinud. Lapsed aina lasid politseijaoskonnast telestuudiosse ja sealt omakorda ronimis- ja hüppamisalale või tondilossi, siis jälle telestuudiosse või tegid möödaminnes diskot ning lõpetasid taas vangikongis ja nii edasi.
Kui kell sai 17.00, siis pidime Limpa peomaja üle andma, aga oleksime võinud jääda niisama seikluslinnakusse kasvõi sulgemiseni mängima (tavapraktika, mitte mingi erivõimalus mulle), kuid kuna olime kaugelt ja vanematele sai lubatud, et kell 19.00 oleme Kadrinas tagasi, siis näpistasime endale vaid pool tundi mänguaega juurde. Olime ka pool tundi varem kohal, nii et lapsed said kokku neli tundi mängida, kuid ka sellest jäi neile väheks.
Kuigi lastel jäi neljast tunnist väheks, väsisid nad siiski nii palju ära, et tagasiteel pooled tukkusid ja pooled vaatasid vaikides aknast välja. Üks eriti väsinud reisisell:
Ma kahjuks ei vaadanud ega küsinud bussijuhi nime, kuid kiidan väga tema sõidustiili. Tundsime, kuidas juht arvestas sellega, et ta sõidutab bussitäit lapsi, manöövrid olid kõik väga ettevaatlikud ja sujuvad, pikivahed korralikud, ei mingit kiirustamist ega rapsimist. Lisaks oli ta väga rahulik ja muhe, kannatas ära lärmaka sõidu Tallinnasse ja võttis väga rahulikult ka neid pissihädasid, mis tekkisid kohe pärast Lohesabast lahkumist.
Me piinasime Esimest pikalt, kingitust nimetasime lauaks ja eitasime endiselt, et tal sünnipäev on. Tema väga ei julgenud välja ka öelda, et ta teab, et tal on sünnipäev, oli meile sarnaselt kahtlane ja kaval. Isegi vanaemade õnnitlusi ei võtnud julgelt vastu, vaid veiderdas veidi. Hiljem ütles, et ta arvas, et me tahame talle üllatust teha ja ta ei tahtnud üllatust rikkuda. 
Sünnipäevatordiks oli pisike Daimi kook, ei midagi uhket, aga siiski hea. 
Kui pildil jääb mulje, et olime päris omaette, siis nii see ei olnud, meie kõrvale kivirahnu peale tulid noored, kellest ühel ei olnud ujumisriideid, nii et ta lippas pitsiliste aluspükste väel ringi ja vette läksid nad just meie selja tagant ja ilmselt selle sama aegvõttega pildi tegemise ajal ootasid nad viisakalt kaamera taga, mis tekitas meis veidi ebamugavust. Sellisel hetkel tahaks sama laia mugavusvälja, sest miks mina pean tundma ebamugavust, kui nemad seda ilmselgelt ei tundnud. 
Traditsiooniliselt tahtsin ka seekord meist perepilti, sest sünnipäevad on vast piisavalt mõjuvad põhjused, et jääda vahelduseks kuuekesi kaamera ette. Me tegime reaalselt 70 pilti ja nendest ükski ei tulnud päris ideaalne, nii raske on jääda kuuekesi normaalsete nägudega peale.
See oli tõesti nii äge sünnipäev, et ma ei kujuta ette, kas suudame seda järgmisel aastal ületada. Mitte et seda peaks ületama, piisab täiesti sama ägedast sünnipäevast, kui Esimene oma ühekohalise vanusenumbri ajalukku jätab.