Avaldatud Pere ja Kodu blogis 02.12.2014.
Ma ei ole saladust teinud, et meie kolmas ja neljas laps ei olnud planeeritud. Õigemini olid, aga plaani järgi peaks kolmas umbes viie aasta pärast sündima. Seetõttu jagan peale sündimislugude ka nende tekkimislugusid.
Teise lapse sünni järel olid meil keerulised ajad – Silveri palk vähenes ligi poole võrra ja sosistati pankrotist, elamiskulud aga ainult kasvasid ning me olime sunnitud kolima minu vanemate juurde ja korteri poolmuidu üürile andma. Summa ei katnud isegi veerandit kodulaenust, aga vähemalt kommunaalkulude arvelt hoidsime nii palju kokku, et nälga me ei jäänud. Kerge valik see siiski ei olnud ja vanemate juures elamine oli stressirohke.
Peagi saabuski pankrot ja Silver jäi hooaja lõpus päevapealt töötuks. Asfalteerimisbrigaadi objektijuhina oli vahetult enne talve uue töökoha leidmine lootusetu, seega tuli leida alternatiiv ja peagi oligi tal taskus CE-kategooria juhtimisõigus. Sellega paraku mured otsa ei saanud, sest esimeses töökohas tõmmati tal nahk üle kõrvade ning mitu kuud kestnud venitamis- ja jooksutamistaktika lõppes sellega, et Silver maksis tööle hoopis peale. See oli väga pingeline aeg. Lisaks sellele kõigele oli mul depressioon… Ma ei tea, kas sünnitusjärgne või olmestressist tingitud, aga ma olin inimvare. Mäletan hästi, kuidas ühel kargel talveõhtul jätsin röökiva tite Silverile ning ning peitsin end ööpimeduses mõttega, et ma ei jõua ega taha enam elada.
Aga varsti sai Teine jalad alla ning elu kahe lapsega muutus palju ilusamaks, Silver leidis korraliku töökoha ja rahamured olid taas murtud, ainult meie omavaheline suhe oli terav, sest minu vanemate juures elamine tekitas endiselt stressi, kuigi me saime omaette korruse ning pidime hakkama seda laiendama.
Nagu tellitult helistas peagi üürnik, et tema kolib võimalikult kiiresti välja, sest ta koondati ning nad ei jõua enam maksta. Kuna olime ise alles sarnases olukorras olnud, siis mul oli neist nii kahju, et lõin käega rahale, mida nad veel maksma oleksid pidanud. Hiljem selgus ühise tuttava kaudu, et tegelikult viidi perepea ametikõrgendusega ettevõtte teise tehasesse üle ning tema tahtis lihtsalt töökohale lähemale kolida, aga see selleks. Tol hetkel oli antud uudisega selge, et me kolime oma koju tagasi ja me ootasime seda väga.
Kui me vabanenud korterit esimest korda üle vaatama läksime, siis see juhtuski… Me olime üle pika aja kahekesi ja liblikad hakkasid lendama. Otse loomulikult ei olnud meil kaitsevahendeid kaasas, aga tollel hetkel oli sellest ükskõik, sest ohtlik aeg oli nagunii juba möödas ning mis selle ühe korraga ikka juhtuda saab.
Tollest päevast sai alguse uus elu, seda mitmes mõttes. Me kolisime järgmisel päeval oma koju tagasi, kõik oli taas nii õige ja hea. Me olime nagu värskelt armunud, eraldi olles rippusime telefoni otsas ja koos olles ei saanud teineteise küljest käsi. Elasime selles harmoonias paar nädalat ja siis ma avastasin, et mul on päevad väga hiljaks jäänud.
Kuna mul ei olnud sellist tunnet, et võiksin rase olla, siis olin kindel, et tegu on tsüklihäirega, aga igaks juhuks tegin siiski järgmisel päeval rasedustesti. Väike ärevus oli sees, kuid olin positiivne ja lootsin, et test on negatiivne.
Ilmuski üks triip ja ma tundsin kergendust – ütlesin ju, et tsüklihäire! Silver oli isegi veidi pettunud, sest tema oli juba hakanud mõtlema, et äkki meil ongi varsti kolm last. Olin rõõmus, et mul nii hea mees on, aga olin veel rõõmsam selle üle, et ma ei pea seda beebimajandust uuesti läbi elama. Peagi läks see hea mees vannituppa ja tuli sealt välja rasedustest käes: „Mina näen küll siin kahte triipu…“
Ma olin kindel, et ta teeb nalja, aga ei teinudki, oligi teine õhkõrn triip olemas. Mul hakkasid käed värisema, aga ütlesin endale, et see on kuivamistriip, sest seda ikka esineb. Kindlasti tihedamini, kui seda, et pärast kaitsmata vahekorda hilinevad päevad raseduse pärast… Tõin apteegist järgmise testi ja sellele ilmus kohe kaks triipu. Ei ole võimalik!
Ma nutsin lahinal, sest ma nägin, kuidas mu titevanglast vabanemise tähtaeg paari aasta võrra edasi lükkus. Silver püüdis lohutada, et küll hakkama saame ja see aeg läheb kiiresti, kuid tal oli hea rääkida, sest tema oli parimal juhul kaks päeva nädalas kodus, AGA mina pidin olema seitse päeva nädalas selle titekaose keskel…
Järgmiseks päevaks oli minu maailmalõpp läbi ja pähe tulid hoopis muud küsimused, võib-olla isegi täitsa tüüpilised küsimused: kas ma hakkan seda last teistega võrdselt armastama? Kuidas ma tunnistan lapsele, et ta ei olnud planeeritud? Kuidas ma heastan talle selle ebaõigluse, et minu pisarad ei olnud õnnepisarad?
Minu süümepiinad väljusid lõpuks sedasi kontrolli alt, et ma lõpetasin raseduskriisi nõustaja juures ja loomulikult nutsin ka seal. Tagantjärele tundun endale tobe, aga tollel hetkel heitsin endale planeerimata rasedust ette, sest tundsin, et see polnud lapse suhtes aus. Oleksin tahtnud, et ta oleks olnud sel hetkel oodatud, et uudis tema olemasolust oleks valmistanud ainult rõõmu, et ta oleks tundnud end esimesest hetkest alates armastatuna.
Mul oli lapsest siiralt kahju, sest tundsin tõesti, et olen talle liiga teinud ja ta oma vanemate vendadega ebavõrdsesse seisu pannud. Neid emotsioone ei anna sõnadesse panna, aga isegi praegu tuleb mul klomp kurku, kui neid tundeid meenutan. Nõustaja küsis minu käest ainult seda, kas planeerimata laps ei võigi siis oodatud laps olla. Sel momendil oligi ta juba oodatud ja armastatud ning mina pidin vaid iseendale andestama, et ma kohe alguses nii ei tundnud.
Tookord olin ilmselt rasedushormoonide üleküllusest lihtsalt veidi hulluks läinud, ka neljanda raseduse ajal tundsin end pisut segasena. Muster on veidi korduv, nimelt elasime siis taas mu vanemate juures. Läksime sinna kolmanda raseduse keskel vaid kaheks kuuks, kuni me äsjasoetatud vanas majas remonti teeme. Kahest kuust sai poolteist aastat…
Stress kordus, sest selle aja sees pidi Silver taas töökohta vahetama ja lausa kaks korda, teise korraga jõudiski otsapidi Soome. Minu lapsepõlvekodus oli endiselt ebamugav viibida ja seekord tekkisid mul juba pinged oma vanematega, olin taas depressioonis, kuigi Kolmas oli palju rahulikum beebi võrreldes oma vendadega. Mina lihtsalt tahtsin nii väga lastega oma kodus olla, aga meie kodu ei saanud kuidagi ühekski eesmärgiks seatud kuupäevaks valmis, sest Silveril ei olnud aega majas tegutseda.
Ja siis see jälle juhtuski – Silver tuli talveks koju ning tähistasime seda juba saabumispäeval teatrikülastusega. Me saime seda teha, sest Kolmas oli juba piisavalt asjalik, et saada terve õhtu minuta hakkama. Olime lootusrikkad, sest Silveril oli nüüd nii palju aega maja jaoks. Teineteisele jagus seda samuti, rohkemgi, kui harjunud olime ja seetõttu tekkis seis, kui meie kaitsevahendite kolmpakk, mida naljatades kutsusime oma aastavaruks, sai ootamatult kiiresti tühjaks…
See on tegelikult üldse palju pikem lugu. Ligi kaks kuud varem käisin alakõhuvalude pärast günekoloogi juures ja sain diagnoosiks munsasarjatsüstid. Kuna ma juba seal olin, siis küsisin retsepti hormoonspiraalile, selle ma ka sain ning paigaldamine pidi toimuma järgmise kuupuhastuse esimestel päevadel. Järgmist kuupuhastust ei tulnud. Doktor Google abiga panin tsüklihäire tsüstide arvele ning silma jäi ka see, et need raskendavad rasestumist.
Nii ma siis ootasin endiselt järgmist kuupuhastust ja kasutasime kondoome, mis otsa said. Minul ei olnud see järgmisel päeval poes meeles, aga lugesin mingi toote etiketti riiuli kõrval, kus juhuslikult olid põlvekõrgusel kondoomid. Silver nägi neid ja temal oli meeles, ta tegi nende kohta vihje ning jalutas edasi. Mina ei saanud vihjest aru ja lugesin edasi. Nii need ostmata jäidki, sest minul ei olnud meeles ja Silver arvas, et ma panin need pärast tema vihjet korvi.
Hiljem magamistoas liblikalennu ajal tuli see välja ning see oli meie jaoks juba naljakas, et tsüklihäire pärast ei ole spiraali ja kommunikatsioonihäire tõttu pole nüüd kondoome ka.
Aga kuna hoog oli juba sees, siis mina olin see julge, kes ütles, et välk kaks korda samasse kohta ei löö! Pealegi olid mul tsüstid ja tsükkel oli juba nii pikaks veninud, et rasestumine oli väga ebatõenäoline. Nii palju siiski omalt poolt panustasime, et miljonid mikrokullesed lasti neile tundmatus kohas vabaks, aga väheste kannatamatute tegelaste eest ma kaitstud ei olnud. Veidral kombel ei muretsenud ma absoluutselt, et selle korraga midagi oleks võinud juhtuda ja elu läks edasi antud vahejuhtumilekorrale mõtlemata.
Alakõhuvalud muutusid aina hullemaks ning kui detsembri keskpaigas polnud ikka veel järgmine kuupuhastus alanud, siis otsustasin uuesti arsti juurde minna. Igaks sajaks juhuks tegin enne aja broneerimist testi, et kohapeal ei tuleks üllatusi. Ma olin täiesti kindel, et see on negatiivne ja minus ei olnud isegi mingit ärevust sees. Küll unustasin hingata, kui testile tekkis sekunditega kaks tumepunast kriipsu.
Seda šokki ei anna sõnadesse panna. Ma lihtsalt kutsusin ema ja näitasin temale seda testi ning ei teadnud, kas nutta või naerda. Hetkeks isegi nutsin ja naersin korraga, see oli selline veidi hullumeelne hetk, kus ma keset šokinuttu hakkasin tühja koha pealt naerma ja lihtsalt ütlesin: „Heh, hehehehhheeehehehe, meil on nüüd ju 7-kohaline auto!“ Me nimelt ostsime selle kaks päeva enne rasedustesti tegemist. Hea ajastus!
Et päris aus olla, siis olin tollel õhtul kindel, et teen aborti, aga sellel teemal ma täna pikemalt ei peatu, muidu venib postitus terveks peatükiks.
Oluline on see, et nad on meil olemas ja minu hirmud ei osutunud tõeks. Nad ei ole küll planeeritud, aga nad on armastatud – tõsi, mitte võrdselt esimeste lastega, sest neil on olnud rohkem armastajaid vanemate vendade näol. Ma ei tunne enam süüd alguses kogetud emotsioonide pärast, ma ei heida endale midagi ette ega pelga lastele tulevikus tunnistada, et nad ei olnud planeeritud. Nad said alguse kõhus lennanud liblikatest, mis halvasid kaine mõistuse ja asendasid selle vastutustundetu tulevärgiga – nad on armastusest sündinud lapsed!
Meie vastutustundetust ei saa meile ka keegi teine ette heita, sest vastutame täielikult ja teeme seda rõõmuga. 🙂