Eilsed eredad hetked

Kõik päevad ei ole vennad ja eilne oli üks selline päev, kus ehk oli rohkem kaost kui tavaliselt. Kerge kaos on muidugi igapäevane, aga iga päev ei jää lapsed näiteks kapi alla.

Eile just nii juhtus, kui Esimene (kõige vanem ja targem) tahtis vitriinkapi otsast lauamängu kätte saada. Selle asemel, et paluda minu abi, ronis ta ise mängule järele, kuigi me oleme siin mitu korda rõhutanud, et selliste kappide peale ei tohi ronida, sest need võivad ümber kukkuda. Igatahes kostus ühel hetkel kolin ja Teise vali nutt ning Esimene ütles väga ehmunud häälega: “Palun vabandust, palun vabandust, ma ei tahtnud.” Ma jooksin vaatama, mis juhtus ning nägin esimese asjana, et suur nukuvanker on Teise kõrval maas ja laps nuttis, et vanker kukkus talle peale. Nukuvanker, mis seisis ruumipuudusest tolle kapi otsas. Siis juba nägin ka pikali kappi ja Esimese peanuppu selle alt välja paistmas. Päästsin ta välja ning kallistasime ja nutsime koos.

See oli õnnelik õnnetus. Selliseid kappe on siin kaks, üks köögis ja teine magamistoas. Esimene jäi magamistoas kapi alla, kukkus koos kapi ülemise osaga voodisse tekikuhja peale ning sai ainult muhu silmanurka ja pisikese verevalumi peopessa. Kapi klaasid jäid kõik terveks, ka klaasist riiulid. Ehmatus oli suur, nii temal kui ka minul. Oleks see juhtunud köögis, siis ta oleks kukkunud koos kapiga põrandale – palju kõrgem, kõvem ja valusam kukkumine.

Laps sai õppetunni ja ehmatuse osaliseks said ka teised lapsed. Täna ei ole nad julgenud isegi peakõrgusel olevalt riiulilt midagi võtta, sest äkki kapp kukub ümber. Esimene läheb täitsa paanikasse, kui talle tundub, et keegi läheneb kapile ronimisplaaniga. Ka meie saime õppetunni – lahtiste kappide otsa ei panda lauamänge ega muid asju, mida lapsed võiksid tahta kätte saada. Tegelikult üldse mitte midagi ei tohiks panna, sest laste jaoks on kõik, mis käeulatusest väljas, põnev keelatud vili.

Jah, sellised kapid peaksid hoopis seina küljes kinni olema, kodus meil ongi, aga Soome üürikas ei hakka omavoliliselt seina sisse auke tegema, eriti siis, kui mööbel on ajutiselt meie siinoleku ajaks ümber tõstetud ja tegelikult käib antud kapp üldse teises toas.

See vahejuhtum oli päeva tipp (mitte positiivses mõttes), teised situatsioonid seda ei ületanud, aga tragikoomilised olid küll. Näiteks Neljas võttis märkamatult peotäie margariini ja kadus sellega teise tuppa, kus ta mäkerdas kokku seina, reisivoodi, tooli, enda ja suurema osa tõmbas laiali lendavasse taldrikusse, mille seest nad koos Kolmandaga seda vaikselt sõrmeotsaga nosisid. Ilmselt oli see liiga rammus, sest järgmise asjana kakas ta põrandale. Täpsemalt vaiba peale. Oi, ma armastan potitreeningut…

Edasi läksime ilusat ilma nautima ja käisime esmalt matkarajal vaatamas, kas seekord näeb mägiveiseid lähemalt, aga me ei näinud neid üldse._MG_8130 _MG_8137 _MG_8148_MG_8146Edasi pidime randa minema, aga lapsed avastasid, et ma unustasin mullitajad koju ning neil on neid kindlasti vaja. Okei, kodu oli vaid mõne kilomeetri kaugusel, käisime tõime need ära ja läksime siis edasi randa.

Kui kodus näitas termomeeter 17 kraadi ja õhk tundus jahe, siis seekord oli mere ääres väga kõrvetavalt palav, kuigi varasemalt on just vastupidi olnud – maja juures 20 kraadi sooja ning rannas megatuuline ja külm. Mina olin viimaseks valmis ning lastele võtsin kaasa dressipluusid ja ise olin üsna paksu (ja pikkade varrukatega) kleidiga. Hakkasin oma riietuse valikus kahtlema juba siis, kui sain koha parkla kõige kaugemasse otsa ning randa sai kas kilomeetrise ringiga või otse üle järsu mäe. Ilmselt tulid kõik need sajad autod ilusa ilma pärast kohale ja mina olen ainus lammas pikas kleidis. Etteruttavalt ütlen ära, et olingi.

Läksime meie siis mööda lühemat teed mäest üles, kui avastasime, et mägi kubiseb suurtest punastest sipelgatest. Nagu suvesoojusest oleks vähe olnud, ma pidin ka Neljanda sülle võtma ja temaga järsust liivasest mäest üles jooksma. Poisid jooksid ise, aga Kolmas tegi seda suure nutuga, sest ta kartis sipelgaid. Minu sääremarjad tunnevad seda mäkketõusu ilmselt veel mitu päeva, aga poiste noortel jalgadel pole häda midagi.

Ahjaa, kui parklasse jõudsime, siis Kolmas kurtis, et tal on pissihäda. Me ei olnud üldse 5 minutit tagasi kodu ees mullitajaid otsimas, aga see selleks. Kui olime mäest üles jooksnud, siis näitasin talle ühte põõsast, et äkki käime seal ära, aga tema ütles, et tal ikka ei ole häda. _MG_8192Kui lõpuks vee äärde jõudsime, siis hakkas peagi tohutu tammumine pihta – ikka oli pissihäda, ja mitte väike! Meil ei olnud enam kuskile minna ja kaugete põõsasteni poleks jõudnud. Ruttasime siis viiekesi liivaluidete juurde ja otsisime sellise lohukese, kuhu kõikide pilgud ei ulatunud, sai seal oma häda ära teha. Selle viimase osa siis, sest aluspüksid olid puhta märjad ning need rändasid minu kotti.

Edasi oli juba täitsa tore, lapsed mängisid, mina higistasin oma pikas kleidi ja inimesed ümberringi võtsid päikest.
_MG_8237_MG_8242Mõned hullud olid vees ka, kuigi vesi oli jääkülm. Ma katsusin korra varbaga ja rohkem ei tahtnud, aga lapsi külm vesi väga ei heidutanud._MG_8213 _MG_8279 _MG_8295 _MG_8307 _MG_8312Kuna me seiklesime pool päeva ringi ja jõudsime Härraga üsna samal ajal koju, siis süüa ei olnud ma teinud ja tegelikult olid isegi lõunased nõud veel pesemata. Aga Härra kamandas mu kraanikausi juurest eemale, sest temale meeldib nõusid pesta. Uskumatu mees ikka! Kuna ma kohe ei tahtnud ära minna, sest tundsin, et tema “ma teen ise” taga peitub väike etteheide, siis ta pidi lausa trügima kraanikausi taha, et saaks jumala eest ise nõusid pesta. Ilma igasuguse etteheiteta.

Pärast kooris ta veel potitäie kartuleid, sest ka see meeldib talle. Ütlen ausalt, et temata sööme me väga harva kartuleid (enamasti ainult supi sees), sest mulle üldse ei meeldi neid koorida – see on nii tüütu ja võtab kaua aega. Ükspäev ma siin koorisin ise ja sain villi. Õudne. 😀

Kell on nüüd küll juba nii palju, et räägin pigem üleeilsest, aga mis sest. Hea, et üldse jõudsin kirjutamiseni. Mul on mitu “täna tegime..” poolikut postitust, mida polegi mõtet jätkata, sest ma isegi enam ei mäleta, mida me tollel “tänal” tegime.  Et tegelikult ei ole see laste kõrvalt blogimine nii lihtne nagu võib tunduda. Seetõttu ongi paljud postitused teemal “eile”, sest päeval pole olnud võimalust (segamatult) kirjutada ning õhtuti pole olnud jaksu. Täna õhtul oli. 🙂

“Hä-hää, piss”

Kuna Neljas saab varsti kaheseks ja ta on tüdruk (peaks nagu kiirema taibuga olema), siis on mind hakanud tema mähkmemajandus veidi häirima. Mitte üleliia, aga veidi piinlik on küll, kui tema pampers lehviva seeliku alt avalikus kohas paistab. Ikkagi suur tüdruk ja muud jutud!

Seega olen siin viimastel kuudel püüdnud teda potile saada. See ei olegi tegelikult üldse murekoht, ta nii ilusti käib ja istub poti peal ning hiljem puhastab end paberiga eest ja tagant, aga jama on selles, et ta ei tee sinna potti mitte midagi. Kui mitte arvestada kajavaid puuksusid. Küll on ta potilt tõusnud ja selle kõrvale pissinud ning igale poole mujale ka. Ta võib hirmus pikalt kinni hoida ning ma saan väga hästi aru, millal tal pissihäda on, aga ta ei tee potti mitte midagi. Mõnikord ütleb ise, et tal on pissihäda ja jookseb vetsu, istub veidi potil, siis uurib, kas tuli midagi ning läheb pissib köögipõrandale.

Varem ajas see teda nutma, aga nüüd ta laseb kuskile loigu ja näitab parastavalt näpuga “hä-hää, piss”. Minul ei ole piisavalt närvirakke, et sellist last potile treenida. Nii lasen tal mõnda aega taas mähkmetes joosta, et siis peagi uuesti üritada – nii väike laps peaks ju iga päevaga saama vanemaks ja targemaks.

Tegelikult olengi potitreeningu osas üsna leebe. Kui ei ole veel valmis, siis ei ole ning mina nahast välja ka ei poe, et last potile suruda. Esimese lapsega seda tegin, see oli trauma temale ja minule ning lõpuks hakkas ta ikkagi üleöö ise kardetud poti peal käima. Lihtsalt tuli ühel heal päeval äsja kaheseks saanuna koos potiga teisest toast välja ning piss oli seal sees. Sellest hetkest alates oli ta päeval kuiv, kuigi enne hakkas ta kisama juba potti nähes ning poti peal võis üldse hüsteeriasse minna. Öine mähe jäi käiku veel umbes pooleks aastaks, kuni ka see jäi päevapealt kuivaks.

Teisega võtsin juba ise vabamalt, põhimõtteliselt mingit erilist potitreeningut ei toimunudki. Vahepeal lihtsalt katsetasin, kas ta tunneb poti vastu huvi ning küsisin temalt sageli, millal ta poti peal hakkab käima. Ta hakkas seda tegema samuti päevapealt ja seda igasuguse suurema surumiseta. Vanust oli tal siis kaks aastat ja paar kuud peale. Võrreldes suurema vennaga olid ööd tal kauem märjad, vahetult enne kolmandat sünnipäeva ei olnud öösiti enam mähet vaja, kuid pärast seda esines veel kaks korda paarinädalast perioodi, kus laps igal ööl alla pissis. Kartsin juba öist enureesi ehk pidamatusprobleeme, aga ilmselt oli asi selles, et kolimisest ei olnud palju aega möödas, kui juba sündis väike õde ning siis tuli veel lasteaeda ka minna.

Kolmandaga oli see potitamisteema taas vähe stressirohkem, kuigi potisõbraks saamine oli sarnane Teisele, kuid seda ainult pissimise suhtes. Paksema kraami tegi ta kogu aeg püksi. Õnneks on see minevik, kuid öine mähe seda veel ei ole, ka päevase lõunauinaku oma mitte. Kui tal mähet jalas ei ole ning piss alla tuleb, siis ta selle peale üles ei ärka, vaid magab sügavalt märgade voodiriiete vahel. Kuna laps on päevasel (v.a lõunauinak) ajal olnud mähkmevaba kena aastakese, aga öine on endiselt hädavajalik, siis ma tema puhul hakkan küll vaikselt enureesi kahtlustama.

Selleks on küll veidike vara, sest seda kolmepoolestel (minule teadaolevalt) ei diagnoosita, kuid kuna enurees on pärilik ja mina märgasin veel algklassiealisena voodit, siis ma üldse ei imesta, kui keegi meie lastest selle murega silmitsi peab seisma. Või siis rohkem mina, sest Kolmas ei tunne mingit muret enda põiepidamatuse pärast. Tegelikult ei tundnud ka mina lapsena mingit muret, sest mu õel ja vennal oli sama probleem ning mina arvasin, et see on normaalne. Suur oli mu üllatus, kui sain teada, et tädi väikesed lapsed ei pissigi öösel alla. 😀

Ma loodan, et mu vend ja õde nüüd häbist maa alla ei vaju, kuna sellist delikaatset teemat puudutan, aga ma leian, et siin ei ole midagi häbiväärset. Ka meie “pärisime” voodimärgamise oma vanematel ja kuna nii emal kui isal oli enurees, siis oligi väga suur tõenäosus, et see avaldub ka meil. Minu Härral selliseid muresid ei olnud ning seetõttu on meie laste enureesi avaldumise tõenäosus väiksem, kuid mitte olematu. Pigem on see tõenäosus selline, et keegi neljast sellega ikka kokku puutub.

Seetõttu ma kolmanda puhul väga nõudlik ka ei ole, vaid pigem olen valmis selleks, et ma pärandasin oma lapsele enureesi. Nii või naa ei jää ta mähkmetesse igaveseks. Ma vähemalt loodan.

Kolmanda ja Neljanda mähkmemajanduse osas on mul pigem kahju umbes neljakümnest eurost, mis kulub ühes kuus pampersitele. Südametunnistusele rõhub ka see, et need kasutatud mähkmed kõdunevad 500 aastat. Kuid see kahju on väiksem võrreldes sellega, mida üks järjepidev potitreening ja/või lapse korduv öine äratamine minu närvirakkudega teeb. Neid kulub palju ja need taastuvad kauem kui 500 aastat.