View this post on Instagram

A post shared by Liivi Sidron (@kuussidrunit)

Meil oli detsembris teraspulm, mida mõtlesime tähistada “Marokos”, Wagenküllis või üldse mitte. Viimane variant oleks olnud kõige soodsam, aga kuna selliseid aastapäevi on meil olnud vähemalt viis, siis läksime ikkagi millegi erilisema peale välja. Noorus Spa eriline “Reis Marokosse” oli kaalukausil teist aastat järjest, kuid uuenenud Taagepera loss tundus veel erilisem ja nii see läks, Noorus jäi taas teiseks.

Ma olen alati teadnud, et Taageperas tegevus toimub, kuid miski pole varem sinna tõmmanud, ma polnud kohta kunagi lähemalt uurinudki. Seekord tõmbas mu tähelepanu aga nimi Wagenküll ja kui ma nägin tubade pilte ning lugesin hiljuti keldrikorrusel avatud lossispaa kohta, siis olin müüdud. Silverile kohta tutvustades oli ka tema müüdud ja deluxe-tuba läks lukku. Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/deluxe-toad/ 

Saabumisaja lähenedes lisasin broneeringule, et soovime kindlasti vanniga tuba, mille peale soovitati hoopis kahekohalise mullivanniga sviiti. Mõtlesime, et miks ka mitte, kui sageli me ikka kuskil sviidis ööbime, hinnavahe polnud ka nii röögatult suur (40 eurot kahe öö kohta), et seda üldse mitte kaaluda.

Muide, kui võtta ainult majutus kaheks ööks saabumisega reedel, siis deluxe-tuba maksaks 318 ja sviit 388 eurot , hinnavahe oleks seega 70 eurot. Me broneerisime kaheöise “Armastuse assortii” paketi, mille hind on vastavalt 329 ja 369 eurot ning mis sisaldab lisaks majutusele kahte hoolitsust (duaalmassaaž ja šampanjavann kahele) 114 euro väärtuses. Kui olla Wagenküllis vahemalt kaks ööd, on “Armastuse assortii” väga hea valik, sviidis ööbimine on sedasi isegi soodsam kui lihtsalt majutuse puhul. Wagenküllis algab sisseregistreerimine kell 15.00 ja umbes selleks ajaks me kohal olime ka, et ükski minut ei läheks meie lühipuhkusest raisku. Parkimiskoha leidsime vaevata, kuid üleliigselt neid seal ei ole, pigem jääb isegi puudu, kui õhtusel ajal on majas lisaks ööbijatele ka restorani või spaa külastajaid.

Sviit

Kui parkimiskoha leidmisega muret ei olnud, siis Happy sviit on neil küll nii hästi ära peidetud, et seda me kohe üles ei leidnud. Meile öeldi fuajees, et tuppa saame läbi restorani, vaid samm sisse ja kohe paremale, kuid seal vaatas meile otse vastu tualett ja vasakule jäi köök. Nende vahel oli ka üks uks, aga see tundus liiga ebaloogiline asukoht sviidile, nii et sealsesse väikesesse koridori me sisse üldse ei astunud. Kõndisime oma tuba otsides edasi ja tagasi, kuni meie nõutud nägusid nähes küsis üks mees, kas otsime Happy sviiti ja juhatas meid ukseni. Ikka selle juurde, mis tualeti ja köögi vahele jäi.Väike koridor, kust saab kööki, tualetti ja Happy sviiti ehk Paruni töötuppa. 

Tegelikult oli sviidi eraldatud asukoht täitsa hea, naabreid kõrval ei olnud ja restorani oli ainult kaks sammu. Hommikumantlites vilksamisi läbi restorani ja pikkamisi läbi kaminaruumi ehk oli veidi ebamugav liikuda, aga ainult veidi.

Minnes tagasi algusesse, siis tuppa jõudes olin pisut pettunud. Mulle väga meeldisid kõik kodulehel välja toodud toad, suuresti nende põhjal saigi koht valitud, nii et ootasin taolist sviiti:Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/sviidid/

Happy sviiti sisenedes avanes meile aga selline vaade, mitte kõige happym:Ma olin selleks tegelikult veidi valmis, sest kodulehel on kirjas, et sviidid on erinäolised ja nendes on säilitatud ajaloolised detailid. Ma leidsin guugeldades Happy sviidist pilte, mistõttu olin arvestanud, et puidust seinapaneelid ja kamin on sellised nagu need on, kuid ma lootsin, et need on kodulehel nähtud stiiliga osavalt ühildatud. Paraku peale kardinate ei viidanud miski kodulehel nähtule.

Kui ma ei oleks kodus mingit eeltööd teinud ega vaimu millekski selliseks valmis pannud, siis ma oleksin tuppa jõudes arvanud, et olen valesse kohta sattunud. Ma päris nii suureks vaheks valmis ei olnud, nii et väike pettumus ikkagi hinge puges, kuid nurisema ma ei läinud, sest sviit oli ikkagi sviit, lihtsalt ajaloolise hõngu ja hubasusega.Ma ei läinud nurisema ka vannitoast puudunud ruloode pärast, sest olen aru saanud, et teisi sellised asjad ei häiri, mis erikohtlemist meiegi siis vajame. Oma kiiksu ma siiski maha ei surunud, õhtusel ajal käisin vannitoas lihtsalt kottpimedas, et ükski silmapaar ei juhtuks nägema, kuidas ma potilt tõustes pükse jalga tõmban või vannis seistes end pesen. Viimasel juhul ei oleks aidanud isegi võimalikult nurka hoidmine, sest vastaseinas on peegel, mis lubab akendest ka sinna näha.

View this post on Instagram

A post shared by Liivi Sidron (@kuussidrunit)

Kui esmane pettumus üle läks, siis tegelikult mulle toas täitsa meeldis, olemise muutsid mõnusamaks ka kümned põlevad küünlad, kõikjale puistatud roosiõied ja vahuvein. Viimane juua küll ei kõlvanud, aga nägi jääd täis jahutusnõus siiski hea välja. Pole välistatud, et tegu oli mõne kallima vahuveiniga, kuid minu jaoks oli tegu liiga kuiva ja hapu variandiga, ka Silver ei saanud sellest jagu. (Peale Asti on minu jaoks kõik liiga see või teine, pole lihtsalt seda soolikat, mis oskaks hinnata alkoholi, mis maitseb nagu alkohol.)

Piltidel on näha vaid väike osa meie toast, sest ma ei taibanud igast nurgast pilte teha, kuid sviidi avarusest annab vast aimu see, et meil oli vannituppa pikem maa kui restorani. Paruni töötoa ukse taga ootas meid esmalt väike esik, kust viis väga avarasse magamisruumi mainimisväärselt lai vanaaegne uks ning magamistoa ja vannitoa vahele jäi veel uks võrdlemisi avar vahepealne ruum. Vasakul vaade esikust, paremal seif, mille leidsime, kui otsisime salaust.

Kui me esimesel õhtul voodis vedelesime, siis otsisin infot lossi kõrval asuva hoone kohta ja leidsin, et Taagepera lossis oli kunagi kopsusanatoorium, hiljem vaimuhaigla ning huvipakkuv hoone oligi osa viimasest. Otsingute käigus tuli veel välja, et Taagepera lossis elab vaim Dora ning Happy sviidis on uks, mis kuskile ei vii. Otseselt ei olnud kirjas, et tegu on salauksega, kuid silmnähtavat ust me ei näinud, mistõttu arvasime, et äkki üks seinapaneelidest on avatav. Kui me seda varianti kontrollima hakkasime, hangus teleris pilt kinni ja sellega kaasnesid ebameeldivalt kiledad metalsed helid. Ma olin sekundiga tagasi teki all.

Võimalik, et see kõhe hetk oli lihtsalt juhus, aga ma ei välistaks varianti, et selle taga oli Dora või keegi teine kopsusanatooriumi/vaimuhaigla ajast. Vabalt võis muidugi ka parun ise olla. Kui olime end veidi kogunud, siis otsisime salaust edasi, kuid mida ei olnud, seda ei olnud, vaid seifi leidsime.

Restoran ja hommikusöök

Esimesel õhtul broneerisime endale juba kella kuueks laua kõige privaatsemas nurgas, mis ei olnud naaberlaudadest üldse kaugel, kuid oli vähe hämaramas kohas akna all. Kella kuue ajal oli koht tegelikult isegi täitsa privaatne, sest meie ümber olid lauad tühjad ja siltide järgi kella seitsmeks või kaheksaks broneeritud. Algus oli täitsa paljulubav ja isegi veidi romantiline, meil oli siis ikkagi ametlikult pulma-aastapäev ning selline eraldatus sobis meeleoluga hästi kokku.

Mina valisin menüüst lossirahva lemmiku, põdralihast kotleti kartulipüreega, mis maksis restorani kohta ainult 8.90 €. Mul ei olnud sellise hinna juures suuri ootusi, aga kui pearoog lauda jõudis, oli mul lausa kahju, et olin telefoni tuppa jätnud, sest serveering oli igati restorani vääriline ning maitseelamusest ma üldse ei räägi, see oli suurepärane. Ma ei imesta, miks see lossirahva lemmik on.

Silver võttis sama hinnaga põrsasteigi grillitud juurviljadega ning kinnitab tänaseni, et paremat liha pole ta kunagi saanud. Soojad kuklid olid samuti imelised, puhtalt nende pärast läheks juba Wagenkülli tagasi.

Magustoiduks valisime mõlemad šokolaadi fondanti, mille ootamise ajal istusid kõrvallauda inimesed, kes tulid sinna tööd tegema. Nad ei tellinud midagi, üks rääkis tundmatus keeles telefoniga, teine klõbistas arvutiga ja vahepeal rääkisid omavahel sellest, mida hiljem poest osta. See muutis meie romantilise õhtusöögi üsna koomiliseks, sest naaberlauas istunud inimesed olid meile lähemal kui meie üle laua teineteisele, aga sellest ei olnud hullu, palju me sellest romantikast enam ikka hoolime, oluline oli lihtsalt kõhud täis saada.Restorani valgusküllasem ruum, kus järgmisel päeval lõunat sõime.Paarid pidid ajaga ühte nägu minema, meie puhul hakkab juba looma.Me proovisime menüüst järele veel võis praetud kohafilee bataadipüreega, mahlase kanaliha grillitud juurviljadega (mõlemad esimesel pildil), lõhe ja koha uhhaa, küpsetatud banaani jäätisepalliga (teisel pildil) ja brüleekreemi. Supp jäi minu jaoks lahjaks ning küpsetatud banaan nägi ainult omapärane välja, maitseelamuse poolest oli jäätisepall parem, kuid teised road olid taas väga head ning restorani kohta ka taskukohased.

Wagenküll restorani soovitame kahe käega ja kui see meile nii kaugel ei oleks, siis käiksime mõnikord seal isegi niisama õhtust söömas.

Hommikusööki serveeriti restoranis “Kübar ja kaabu”, mis restoranina veel avatud ei ole. Valik oli seal üsna tavapärane: pudrud, helbed, müslid, muna, peekon, oad, saiakesed, puuviljad ja nii edasi. Ilmselgelt me kõike ei proovinud, kuid muna, peekon ja oad maitsesid mõlemal hommikul väga hästi, kohv oli samuti hea. Kuigi kurta ei ole millegi üle, ei mõjunud miski ka meeldejäävalt, mitte et hommikusöök peaks üldse mingi elamus olema, lihtsalt midagi oleks nagu puudu olnud … Näiteks soojad kuklid, mida restoranis õhtusöögi kõrvale serveeriti, need oleksid väga meeldejäävalt mõjunud.

Spaa- ja saunakeskus

Kui ma Pärnu reisist kirjutades nimetasin Viiking Saagat ehk kõige ilusamaks vee- ja saunakeskuseks, siis olin Wagenkülli unustanud. Viiking Saaga on endiselt kõige omanäolisem, kuid Wagenküll spaa on päriselt kui koobastes ja seal on romantiliselt ilus. Vasakul trepp, mis viib keldrikorrusele, paremal pikk tunnel, kus mõlemale poole jäävad ruumid saunade, mullibasseini ja jaapani vanniga.

Taagepera lossi keldrikorrusel avati alles aasta lõpus spaa, nii et kõik on seal praegu uus, ilus ja värske. Säilinud on mõisakeldrile omane ilme – maakivid, telliskivid, võlvlaed, paksud müürid, sambad ja nii edasi. Jaapani vann, jahutusbassein ja samas ruumis paremat kätt on ka ajastutruu suitsusaun.Mullibassein, paremat kätt jäävad soola-aurusaun ning auru- ja aroomisaunEinevates ruumides asuvad saunad, vasakul merevaigusaun, paremal leilisaun.Lebola, kus saab istuda ja kalu vaadata. Alguses ei tundnud see väga põnev, kuid kui märkasin, milline võimuvõitlus akvaariumis käib, siis jäin pikaks ajaks kalu vaatama ja suurimale ülbikule lubasin, et annan temast kokale teada … Nägin ka esimest korda kalu haigutamas, ma isegi ei teadnud, et nad seda teevad. Suure basseini juures on soojal lamamistoolil.

Spaa puhul meeldis mulle see, et valvelauast sai rätikuid küsida, ei pidanud toast midagi kaasa võtma. Põrandad ei tundunud seal libedad, nagisid oli piisavalt (või oli inimesi vähe), õhk ja vesi mullibasseinis olid soojad, suures basseinis tundus vesi küll alguses jahe, kuid keha harjus sellega kiiremini kui kuuma veega jaapani vannis.

Igas “keldriboksis” on kaamerad, loodetavasti keegi neid jälgib ka, et ei juhtuks ühtegi õnnetust, kui kellelgi peaks kuumas vannis terviserike avalduma või kui mõni lapsevanem kaotab hetkeks valvsuse ega leia oma last kohe esimesest boksist (saunakeskuses on erinevaid ruume vähemalt kuus).

Kui me Wagenküllis peatusime, oli hotell välja müüdud, kuid spaas oli väga vaikne ja rahulik, saime seal päriselt lõõgastuda, soojal toolil lamades hakkas isegi silm vajuma. Kahekesi mõnulemiseks ongi koht ideaalne. Lastega oleks seal muidugi samuti tore, lihtsalt atmosfäär on selline, et sobib hästi romantilise lühipuhkuse juurde.

Rohem pilte spaast ja saunadest: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Hoolitsused

Kui vahetasime deluxe-toa kahekohalise mullivanniga sviidi vastu, siis mõtlesime, et šampanjavanni meil vaja ei ole, parem olgu vahuvein toas ja istume seal koos vannis. Tegelikult oleksime võinud jääda ikkagi deluxe-toa juurde, oleksime seal eraldi vannis käinud ja hiljem kahekesi 40 minutit šampanjavannis mõnulenud. See oleks sisaldanud küünlaid, romantilist muusikat ja šampanjat nii pokaalis kui ka vannis, väidetavalt pinguldab viimane nahka ja parandab ainevahetust. Ma siiski kahtlen, et vannis oleks olnud suur kogus šampanjat, pigem ainult süsihappegaas.Pilt: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Duaalmassaaž läks meil küll käiku, polnudki me varem sedasi koos massaažis käinud, ainult eraldi (loe: meid mõlemaid oli sinnani vaid korra sõtkutud). Sellega ootas meid ees ainult üks väike üllatus …Kui lähed massaaži ja saad teada, et massöör on mees. 

Oma massaažiaega oodates kuulsime, kuidas meesterahvale öeldi, et me oleme juba valmis. Ütlesin Silverile selle peale, et kui too on üks massööridest, siis valigu ta tema, ma valin naismassööri. Nagu mul oleks midagi valida olnud, mõlemad massöörid osutusid meesteks.

Ma võin olla avameelne ja kohati vabameelne, kuid igasuguse füüsilise kontakti ja privaatsete kehaosade suhtes olen ma üsna kinnine, mul võttis aega isegi sõbranna kallistamiskombe ja ujulate pesemisruumidega harjumine, kuid on asju, millega ma ilmselt ei harjugi, näiteks meesgünekoloogiga. Haiglas viimase poolt tehtud erakorralised läbivaatused elasin ma vaid seetõttu üle, et olin siis rase ja mure lapse elu pärast oli suurem. Mitterasedana olen hakanud aga isegi selle peale nutma, kui pidin meesarsti ees palja ülakehaga olema …

Mõte sellest, kuidas võõras mees mudib minu poolpaljast keha 50 minutit järjest, oli alguses nii ebamugav, et ma päriselt oleksin tahtnud hoolitsusest loobuda, aga võtsin seda kui enda järjekordset kiiksu, millest sundisin end üle olema. Ma ei ütle, et ma sellega kõige paremini hakkama sain, sest ma ei unustanud hetkekski, et mind masseerib mees, kuid ma suutsin siiski lõõgastuda ja massaaži nautida. Massaaž ise oli kohati tugev, kohati õrn ja korra oli mul ka nii kõdi, et ma ei suutnud naeru kinni hoida. Mudimist, sikutamist, hõõrumist, patsutamist, surumist ja silitamist oli kuklast varbaotsani ning pärast seda tundsin ma end kuidagi … lahtisena. See oli parim klassikaline massaaž, mida kunagi saanud olen (loe: ainus klassikaline massaaž, mida saanud olen), Silver jäi samuti rahule.

Silveril oli tegelikult ükskõik, kes teda masseerib, samuti oli tal ükskõik, kes mind masseerib, minu paanika pakkus talle veidi isegi nalja. Mind aga rahustas teadmine, et oleme koos samas ruumis – kui tegu poleks olnud duaalmassaažiga, siis oleksin suure tõenäosusega hoolitsusest loobunud. Nüüd, kus kogemus on käes ja see polnudki traumeeriv, saaksin ka üksinda hakka, kuid valikuvõimaluse korral eelistaksin ikkagi naismassööri.

Muud jutud

Meie jaoks oli harjumatu, aga samas mõnusaks vahelduseks see, et Wagenküllis polnud peale puhkamise suurt midagi teha. Me oleme muidu selliste spaapuhkuste ajal jalutanud linna vahel, käinud erinevates söögikohtades, kinos, poes tuppa näksimist ostmas ja nii edasi, kuid Taageperas jäid need lõbud ära, sest lossi ümbruses on ainult põllud ja metsad.

Tänu sellele oli meil aega tutvuda lossi endaga, ühtegi teist hotelli me sedasi läbi jalutanud ei ole, ükski teine koht pole muidugi nii vana ja väärikas ka olnud. Teel torni tippu, kus tasub käia jopega, seal on päris külm. 

Veidi saab lossis ringi jalutada ka läbi ekraani, virtuaaltuuri leiab galeriist.

Õhtupimeduses jalutasime ja sumpasime lossi ümbruses, olenes siis sellest, kas oli rada ees või mitte. Päevavalguses võtsime ette pikema jalutuskäigu metsas, täpselt kõndisime Taagepera matkarajal, mille äärde jääb ka parunite perekalmistu. Viimane oleks jäänud meile märkamata, kui sinna ei oleks juhatanud teeviit.

Kalmistu asukoht on väga ilus – kõrge künka otsas, ümber on mets – aga selle seisukord muutis meele nukraks. Kui paruniperel tahetakse lasta rahus puhata, siis võiks juhatav teeviit olemata olla, las nad kaovad võssa. Kui neid tahetakse aga au sees hoida ja mäletada, siis sellega ei sobi kokku lagunenud sepisaed ja võsastunud plats.

Kui see trööstitu vaatepilt välja jätta, siis oli lossi ümbruses ja matkarajal väga ilus, kõikjal oli näha metsloomade jälgi, eriti palju oli neid valgustatud lossipargis, nii et öösiti tasub seal akendest välja vaadata, võib nii mõndagi näha.

Kokkuvõttes meile täitsa piisas resto Wagenküllist ja õues jalutamisest, saunadest ja duaalmassaažist, mullivannist ja televiisorist, polnudki linnatulesid ja kino vaja.

Peaaegu idüll

Kiidan siiralt Wagenkülli hubast mõisahõngu, meeldivat personali, häid sööke, erilist lossispaad ja ütleksin, et see puhkus oleks olnud päris idülliline, kui sviit poleks erinenud nii kapitaalselt sellest, mida kodulehel näha saab. Meil ei olnud oma sviidis kuidagi halb ega ebamugav, kuid ma ootasin enamat ja ma leian, et see oli põhjendatud ootus.

Wagenküll on iseenesest ideaalne koht, kus veeta romantiline “Armastuse assortii” nädalalõpp, kuid broneeringut tehes soovitan rõhutada, et eelistate sellist tuba, millisega nad end tutvustavad …