13. pulma-aastapäeva romantika: talvisest rabatelgist luksuslikku butiikhotelli

Lõputu kuumalaine keskel on paras aeg meenutada, kuidas me detsembris ööbisime tormituulte käes võbisevas rabatelgis, sest ma tahaksin praegugi seal külmetada, mitte kodus higistada…

Möödunud aastal tundsime Silveriga mõlemad, et me ei taha pulma-aastapäeva veeta spaahotellis, kuigi muidu olime enamasti seda teed läinud. Asi ei olnud ainult koroonas, pigem tahtsime vaheldust, nii et otsisin Booking.com kaudu midagi uut ja huvitavat ning leidsingi võimaluse ööbida keskmise spaapuhkuse raha eest rabatelgis. Detsembris telkimine kõlas küll veidi kahtlaselt, aga mõte ainult meist kahest keset loodust hämaras telgis, kus klaasuksega ahjus praksub tuli, lae all põleb tosin küünalt ja aeg liigub teises tempos… Mis oleks saanud olla veel romantilisem?! Ilmselgelt mitte miski, kui me veetsime pulma-aastapäeva seal.

Teel telki, milles tuled põlesid ja mis seetõttu mõjus juba kaugelt romantilisena.

Rabatelk oli Sokka puhkekeskuse teistest hoonetest privaatselt eemal ja teerada sinna oli laskuv, seega “suusatada” sai ka, seda nii jalgade kui tagumiku peal.

Kui telki jõudsime, siis see oli juba mõnusalt soojaks köetud, vähemalt sedasi esialgu tundus, aga mõnda aega üleriieteta olles tõmbasime villased sokid jalga ja panime puhuri ka järele. Väljas oli muidu tavaline suusailm ehk lumi sulas, aga tuul oli keskmisest tugevam ja see mõjutas telgis olnud temperatuuri ilmselt rohkem, kui seda oleks teinud tuulevaba krõbe külm.

Hubane pesa telgis. Voodiriided on segamini, sest väljas söömas käimise ajal kustus tuli ära ning telki jõudes oli seal päris jahe. Kuni Silver tegi tuld alla, olin mina teki all soojas.

Sokka puhkekeskuses toitlustust ei pakutud, aga peremees soovitas meile juba eos lähedal asuvat väga erilist pitsarestorani, mida Facebookis kiideti samuti taevani, nii et tahtsime sealse söögi kindlasti ära proovida. Nali naljaks, aga meil oleks see peaaegu tegemata jäänud. Mitte seetõttu, et Google Maps, meid alguses metsa juhatas, vaid seetõttu, et me ei olnud endale põldude vahel asuvasse Vidrike Külamajja lauda broneerinud. Kas pole äge, et kuskil külas on nii populaarne Itaalia restoran, et seal söömiseks tuleb isegi esmaspäeva õhtul laud kinni panna?! Õnneks oli ühe reserveeritud laua seltskonna saabumiseni tunnike aega, nii et meil lubati jääda, kui ruttu sööme. Päris nii muidugi ei öeldud, aga anti mõista, et peame tunniga hakkama saama. Saime ka, ei olnud mingit probleemi.

Hubane Vidrike Külamaja. Viimasel pildil näha oleva punase veini tellisin mina, aga ära jõi selle Silver, sest mulle endiselt polnud kasvanud veinisoolikat.

Vidrike Külamajas pakutakse ehtsat Itaalia pitsat, millesarnast me polnud varem söönud. See oli nii imeliselt hea ja värske, et mine või spetsiaalselt selle koha pärast sinnakanti tagasi.

Avasin Google Mapsi, et vaadata, mis seal lähedal on ja avastasin, et mul ongi sinnakanti asja… Mu ristiema ootab mind külla ja tema juurest on Vidrike Külamajja umbes 20 km, nii et väga tore oleks koos temaga minna sinna pitsat sööma. Võtan plaani!

Igatahes, Külamajast läksime tagasi telki, mille Silver küttis uuesti soojaks ning edasi läksime enda keresid kuumaks kütma. Või grillima, sest saunas oli 120 kraadi. 120!!! Ütlen ausalt, et see oli isegi minu jaoks liig, aga hoidsime ust veidi lahti ja saime lõpuks leiligi visata ning jääaugus käia. Silver käis rinnuni sees, mina hüppeliigeseni…

Sokka saun ja jääauk.

Pärast sauna oli mõnus telki tagasi jalutada, hästi värske oli olla ja sooja oli nii palju sees, et telgis ei tundunud enam üldse jahe. Oli hoopis väga hubane ja romantiline. Olimegi vaid meie kaks, täielikult teineteise päralt, ilma igasuguste segajateta, taustamürata… See oli eriline õhtu.

Sume valgus, põlevad küünlad, praksuv tuli, vali tuul, viinamarjad ja meie.

Öö oli ka päris eriline. Silver hoidis hommikuni tuld all, sest kui ahjus olid ainult söed, hakkas tal jahe. Mina magasin üsna hästi, Silveri tegutsemise peale vahepeal ärkasin küll, aga keerasin siis vaid teise külje. Või tegin paar pilti ja keerasin siis teise külje. Vahepeal käisime koos pissil ka, aga külm õhk ei viinud mul magusat und ära, vastupidi, väga mõnus oli sooja teki alla tagasi pugeda, silmad muutusid kohe raskeks.

Silver muidugi magas ka vahepeal, mitte ei istunud ahjuvalves, ta lihtsalt magas korraga tund-poolteist ja siis pani jälle puid alla. Temal oli minuga võrreldes üsna raske öö, aga ta oleks võinud vabalt lasta tulel kustuda ja magada kampsuniga. Mina magasin ja pidin vahepeal endal teki pealt ajama, sest palav hakkas…

Silver varahommikul ahju kütmas.

Alguses mõtlesime isegi kaks ööd olla ja mina oleksin selleks valmis olnud, kuid Silver tahtis minna edasi mujale, kus ta saaks terve öö magada. Minust ilmselt tõesti ei oleks olnud tema hea une tagamiseks ahjukütjat, sest ma oleksin rahumeeli külmas telgis maganud. Ma magasin teismelisena ikkagi esimese lumeni küünis ja mul ei olnud seal teist tekkigi, veel vähem puhurit või ahju.

Silver ikka kütab ja mina joon teed.

Kõige sügavam uni tuli meil mõlemal tegelikult alles hommikul ja me oleks vist lõunani maganud, kui me poleks pidanud siis liikuma hakkama. Enne tahtsime hommikust ka süüa, selle tegemiseks olid telgis kõik vajalikud vahendid olemas, aga me siiski päris vaaritama ei hakanud, sõime hoopis eelmisest õhtust jäänud koogi ära.

Nägemiseni, rabatelk!

Kuigi öö oli ühel mehel üsna magamata, jäime mõlemad kogemusega väga rahule ja mõtleme seda korrata. Kellele teoorias meeldib samasugune vaheldus, siis soovitan kahe käega. Ma arvan, et me polnud ammu olnud hetkes nii kohal, kui olime seal.

Rabatelgist koju me minna ei tahtnud, võtsime suuna hoopis meie lemmiklinna, Tartusse. Ajatäiteks käisime päevasel kinoseansil ja ööbimiseks valisime romantilise miljööga Antonius hotelli deluxe toa:

Meie avar ja armas tuba, mille kontrast telgiga oli suur, aga hinnaklass sama.
Toas oli huvitav seinasisene garderoob, põnev nurgatagune eraldi ruum (kus oli kirjutuslaud ning väike laud kahe tooliga) ja suur vannituba.

Kui olime end toas sisse seadnud, läksime raekoja platsile jalutama ja söögikohta otsima. Peame tõdema, et ükski koht meid tegelikult ei kutsunud, aga kuna kõht oli tühi, siis astusime kohvik-restorani Pierre, mis tekitas veidi vastakaid tundeid, sest see oleks olnud nagu bordelli söögisaal, aga samas oli seal hubane olla.

Kui restoranis oli tunda pigem kerget vanaaegse bordelli hõngu, siis tualettruumid lõid oma sisustusega päris pahviks. Pierre tualetid on lihtsalt omaette vaatamisväärsus:

Naiste WC kahe sametise tooliga. Välisvaade. Meeste WC ühe sametise tooliga.

Ma muutsin pildid oluliselt heledamaks, et potid välja paistaks. Ega neid ruume lihtne pildistada ei olnud, endalgi pidid silmad poti leidmiseks esmalt pimedusega harjuma. Võib-olla oleks saanud lühtrid põlema panna, ma seda varianti ei taibanud uurida, olin nähtust lihtsalt nii vaimustuses, et vedasin hoopis Silveri vetsusid vaatama. Me ainult vaatasimegi, kasutamiseks vajadust ei tekkinud, aga kui oleks tekkinud, siis oleksin Silveri kaasa kutsunud ja lasknud tal sametisel toolil istudes seda hetke jäädvustada.

Nagu mul ei ole veinisoolikat, ei ole mul ka kokteilisoolikat. Proovimise seal ära neli erinevat kokteili, aga minu jaoks olid kõik ikkagi liiga alkoholised. Veinist küll paremad, seega ära need jõin, aga ühtegi poleks teist korda tellinud.

Söögid olid Pierres väga head, nii et kui Tartu raekoja platsile sattudes sealkandis süüa tahate, siis soovitan Pierret, saate seal nii maitse- kui vetsuelamuse, hehee.

Ülejäänud õhtu veetsime toas ja lihtsalt olime.

Vannimõnud.
Veel veidi kokteile filmi kõrvale… Pähe ei hakanud. Kui, siis ainult sedasi, et tõid hea une.

Kokkuvõttes oli meie 13. pulma-aastapäeva väga mõnus, ühest äärmusest teise, aga ühtemoodi nauditav. Miinusena tahaksin välja tuua vaid katmata aknad, aga olen aru saanud, et see on meie probleem, kui meid häirib võimalus, et keegi näeb väljast meid alasti või potil istumas, seega ei loe seda miinuseks, vaid tõden lõbusalt, et ükskõik, kus me Silveriga käime, alati on seal vähemalt üks aken, millele pole midagi ette tõmmata.

Sokka saun ja Antoniuse vannituba.

Sokka puhkekeskuses polnud saunas akendele midagi ette tõmmata ja üks neist oli kohe leiliruumi ees istumisnurgas. Pildi tegigi Silver õuest ja minu kõrval on leiliruumi uks. Laval tehtud pildil on mul küll rätik ümber, aga tegelikult olin siiski rohkem alasti ja ma ei tundnud end mugavalt, sest kogu aeg mõtlesin sellele, et äkki kõrvalmajakesest läheb keegi õue suitsu tegema, äkki saunakütja kõnnib mööda, äkki keegi lennutab drooni. Pesta sai vähemalt sedasi nurga taga, et teisest aknast ei olnud seda näha, aga see tähendas tõesti seda, et tuli võimalikult nurka hoida.

Antoniuse vannitoa pilt on tehtud potil istudes. Kui valges on seest nii hästi välja näha, siis pimedas on väljast sisse veel parem vaade. Ma nägin välja vaadates küll vaid üksikuid aknaid, aga õhtul vetsus käies ma tuld siiski põlema ei pannud, mine tea, äkki keegi lennutab jälle drooni…

Mis seal ikka, võtsime seda huumoriga ja lõõpisime olukorra üle ning edaspidi imestame selle üle, kui kuskil saab igale aknale kardinad ette tõmmata. Mitte et me praegu teeksime seda. Elame juba mitu nädalat nii, et päeval on rulood all ja öösel üleval, lisaks on siis aknad pärani lahti, et veidigi õhku saada. Ma tean, et paljudele sellised suveilmad meeldivad, aga ma tõesti eelistaksin nendele lörtsist detsembrit.

Igavast aastapäevast igavate riieteni

Meil oli üleeile pulma-aastapäev, viisime lapsed vanaemadele ja võtsime kaasa vahetusriided, et viitsimise korral sõita pärast sauna Tallinnasse kinno. Käisime saunas ära, tõmbasin mustad teksad jalga ja lillelise särgi selga, kuid viitsimist Tallinnasse sõita ei tekkinud meil kummalgi, sõitsime hoopis koju. Kodus vahetasin teksad retuuside ja särgi särgiku vastu ning rinnahoidja võtsin alt ära – vabadus!

Samas oli imelik nii tähtsa päeva puhul kodustes riietes kodus kopitada, kui teine võimalus oleks olnud end veidigi üles lüüa ja kasvõi välja sööma minna. Kaalusime seda varianti ja Silver oli valmis minema sinna, kuhu ma soovin. Mina soovisin sushit, aga ma ei tahtnud retuuse jalast võtta ega rinnahoidjat selga tagasi panna, nii et tellisime sushi hoopis koju ja laenutasime Teliast suvalise filmi.

Väike kripeldus minemata jäänud minemiste ja tegemata jäänud tegemiste pärast oli, aga samal ajal oli nii mõnus olla lasteta kodus, süüa karbist sushit ja kanda kõige mugavamaid riideid, mis Silveri jaoks on tema värviplekilised number suured lühikesed püksid, nii et me kumbki polnud oma parima väljanägemise juures. Selline romantika!

Eile alustasin 92 000 pildi sorteerimist ja silma jäi nii mõnigi veider riietus, mille peale meenus Ritsiku riiete-teemaline postitus (alguse sai see tegelikult 5500 blogist) ja ma mõtlesin, et ma tavaliselt ei jäta ju selliseid blogimeeme vahele…

Kui ma nüüd ikka kahel päeval olen riiete peale mõelnud, siis võiks nendest vahelduseks veidi kirjutada ka.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?

Kodus riietun kindlasti enda rõõmuks ehk kannan vaid kõige mugavamaid hilpe, mis sageli moodustavad omavahel imeliku kompoti.

Kodus nagu kodutu

Muul ajal ei riietu kellegi rõõmuks, tõmban lihtsalt vähe viisakamad ja tagasihoidlikumad (+ ebamugavamad) riided selga, et mitte päris kodutu välja näha, või hoopis üldse mitte välja paista.

Üks kombo on siin küll n-ö tööriietus, mis võib jätta kodutu mulje…

Mõnikord riietun tegelikult ka enda ja partneri rõõmuks, aga need riided ei püsi tavaliselt kaua seljas.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?

Jah, sest mu käsivarred ja kintsud ei mahu iga rõivaeseme sisse ja üleüldse on vähe riideid, mis mulle ideaalselt selga istuvad. Riiete omavahelist sobitamist või muud sellist eriliseks väljakutseks ei pea. Mul on lihtsalt ainult 2-3 paari ühevärvilisi pükse ja nendega kärab iga pluus, mis kapis ripub.

Sinu stiili-iidol(id)?

Mul ei ole stiili-iidoleid, mul ei ole ka enim meeldivat stiili.

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?

Ilmselt leiaksin iga kuulsa moemaja loomingust midagi, aga ühtegi konkreetset eset ma ei igatse, nii et ma ei oska midagi välja tuua. Mul ei tule isegi ühegi moemaja ega -kunstniku looming silme ette (peale dressi-Toivo tagide, mis on tegelikult täista ägedad, aga mida mina välja ei kannaks).

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?

Mul on vähemalt 18 paari jalanõusid, aga ikka tundub neid vähe.

Aga mitu paari kontsaga kingi?

Üks paar, mida kannan harvem kui korra aastas.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?

Mul vist ei olegi ühtegi palju raha maksnud eset, talvejope on ainus, mis maksis ligi 100 eurot, aga muidu on kõik ostetud kaltsukast või kuskilt outletist suure soodustusega.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?

Kui mitte arvestada kelleltki saadud esemeid, siis 50-sendised Paavli kaltsuka särgid.

Mida kannad öösiti?

Kuidas kunagi. Mõnikord magan alasti, sageli aluspükste ja särgikuga, vahepeal mõne siidise öösärgiga, harva ka täisriides. Viimast siiski vaid siis, kui olen poole ööni näiteks õppinud ja tean, et saan väga vähe magada. Lühikeste ööunede järel on täitsa mõnus ärgata riietes ja kohe tegutsema hakata.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?

Mul ei ole midagi nii palju, et ma ei jaksaks neid eluajal ära kanda, nii et ma ei ütleks millelegi ära.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?

Piinlik OOTD

Õnneks ei olnud selline “wannabe beib” mu tavaline väljanägemine ja tõenäoliselt kandsin antud komplekti ainult ühe korra. Eelistasin tegelikult teistsuguseid riideid.

Kui ma olin 18-19 aastat noor

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?

Ma kannaksin elu säästmise nimel kõike, isegi eevaülikonda. Küll ei kannaks ma praegu vabatahtlikult väga lühikesi riideid või väga kõrgeid kontsi, samuti ei paneks selga kasukat.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?

Musta, halli, tumesinist, lillat, roosat ja igasuguseid muid värve. Lihtsam oleks öelda, et jätaksin kandmata neoonvärvid ja tumepruunid toonid.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?

Jõudsin sellele juba vastata.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?

Ma ei taha loobuda Adidase trenniretuusidest, kuigi need on juba augulised. Ostaksin mitu paari samasuguseid juurde, aga selliseid pole enam kuskil, isegi välismaa netipoodidest pole leidnud.

Adidas Designed 2 Move Climalite üleni mustad tagasihoidliku logoga kõrge pihaga retuusid.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?

Ei, õmblemises olen ma täielik kobakäpp – ma pole kordagi sedasi õmblusmasinat kasutanud, et niidid poleks sassi läinud vms. Kui on vaja midagi õmmelda, siis teen seda käsitsi, aga rõivaid sedasi ei loo.

Räägid ehetest ka?

Pole midagi rääkida, juba mõnda aega on ainult abielusõrmus sõrmes. Enne olid kullast rõngad ka kõrvas, aga mingi sündmuse (vist EBA) puhul kandsin teisi kõrvarõngaid ja kui need ära võtsin, siis vanu enam tagasi ei pannud. Mingi väike valik ehteid mul on, aga reeglina ma neid ei kanna, need on rohkem Neljanda mänguasjad.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?

Mul on BB-jumestuskreem, ripsmetušš ja kulmupliiats – esimest kasutan harvem kui korra kuus, teisi keskmiselt korra kuus. Muud mul pole, isegi küünelakke mitte, see eest on neid Neljandal ja praegu ongi mul küüned tema lakiga roosaks värvitud. (Teine ja viimane kord sellel aastal, mil küüned on lakitud.)

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?

2013 sügis – esmalt bob ja edasi päris poisipea, millest alates pole ma enam juukseid ka värvinud.

Minu imagomuutused on olnud seotud ainult juustega: blondist brünetiks, brünetist punapeaks, punapeast blondiks; pikkadest juustest lühikesteks või hoopis lühikestest pikkadeks.

2007

Postituse lõpuks tunnen end nüüd nii ebanaiselikuna, et võta või raju imagomuutus ette…

Wagenküll – peaaegu idüll

Meil oli detsembris teraspulm, mida mõtlesime tähistada “Marokos”, Wagenküllis või üldse mitte. Viimane variant oleks olnud kõige soodsam, aga kuna selliseid aastapäevi on meil olnud vähemalt viis, siis läksime ikkagi millegi erilisema peale välja. Noorus Spa eriline “Reis Marokosse” oli kaalukausil teist aastat järjest, kuid uuenenud Taagepera loss tundus veel erilisem ja nii see läks, Noorus jäi taas teiseks.

Ma olen alati teadnud, et Taageperas tegevus toimub, kuid miski pole varem sinna tõmmanud, ma polnud kohta kunagi lähemalt uurinudki. Seekord tõmbas mu tähelepanu aga nimi Wagenküll ja kui ma nägin tubade pilte ning lugesin hiljuti keldrikorrusel avatud lossispaa kohta, siis olin müüdud. Silverile kohta tutvustades oli ka tema müüdud ja deluxe-tuba läks lukku. Deluxe_tuba_Lossis_Wagenkull_lossispaa-1160x653Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/deluxe-toad/ 

Saabumisaja lähenedes lisasin broneeringule, et soovime kindlasti vanniga tuba, mille peale soovitati hoopis kahekohalise mullivanniga sviiti. Mõtlesime, et miks ka mitte, kui sageli me ikka kuskil sviidis ööbime, hinnavahe polnud ka nii röögatult suur (40 eurot kahe öö kohta), et seda üldse mitte kaaluda.

Muide, kui võtta ainult majutus kaheks ööks saabumisega reedel, siis deluxe-tuba maksaks 318 ja sviit 388 eurot , hinnavahe oleks seega 70 eurot. Me broneerisime kaheöise “Armastuse assortii” paketi, mille hind on vastavalt 329 ja 369 eurot ning mis sisaldab lisaks majutusele kahte hoolitsust (duaalmassaaž ja šampanjavann kahele) 114 euro väärtuses. Kui olla Wagenküllis vahemalt kaks ööd, on “Armastuse assortii” väga hea valik, sviidis ööbimine on sedasi isegi soodsam kui lihtsalt majutuse puhul. cofWagenküllis algab sisseregistreerimine kell 15.00 ja umbes selleks ajaks me kohal olime ka, et ükski minut ei läheks meie lühipuhkusest raisku. Parkimiskoha leidsime vaevata, kuid üleliigselt neid seal ei ole, pigem jääb isegi puudu, kui õhtusel ajal on majas lisaks ööbijatele ka restorani või spaa külastajaid.

Sviit

Kui parkimiskoha leidmisega muret ei olnud, siis Happy sviit on neil küll nii hästi ära peidetud, et seda me kohe üles ei leidnud. Meile öeldi fuajees, et tuppa saame läbi restorani, vaid samm sisse ja kohe paremale, kuid seal vaatas meile otse vastu tualett ja vasakule jäi köök. Nende vahel oli ka üks uks, aga see tundus liiga ebaloogiline asukoht sviidile, nii et sealsesse väikesesse koridori me sisse üldse ei astunud. Kõndisime oma tuba otsides edasi ja tagasi, kuni meie nõutud nägusid nähes küsis üks mees, kas otsime Happy sviiti ja juhatas meid ukseni. Ikka selle juurde, mis tualeti ja köögi vahele jäi.Happy sviit 0Väike koridor, kust saab kööki, tualetti ja Happy sviiti ehk Paruni töötuppa. 

Tegelikult oli sviidi eraldatud asukoht täitsa hea, naabreid kõrval ei olnud ja restorani oli ainult kaks sammu. Hommikumantlites vilksamisi läbi restorani ja pikkamisi läbi kaminaruumi ehk oli veidi ebamugav liikuda, aga ainult veidi.

Minnes tagasi algusesse, siis tuppa jõudes olin pisut pettunud. Mulle väga meeldisid kõik kodulehel välja toodud toad, suuresti nende põhjal saigi koht valitud, nii et ootasin taolist sviiti:Sviit_Lossispaa_Wagenkyll-1160x653Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/sviidid/

Happy sviiti sisenedes avanes meile aga selline vaade, mitte kõige happym:Happy sviit 1mdeMa olin selleks tegelikult veidi valmis, sest kodulehel on kirjas, et sviidid on erinäolised ja nendes on säilitatud ajaloolised detailid. Ma leidsin guugeldades Happy sviidist pilte, mistõttu olin arvestanud, et puidust seinapaneelid ja kamin on sellised nagu need on, kuid ma lootsin, et need on kodulehel nähtud stiiliga osavalt ühildatud. Paraku peale kardinate ei viidanud miski kodulehel nähtule.

Kui ma ei oleks kodus mingit eeltööd teinud ega vaimu millekski selliseks valmis pannud, siis ma oleksin tuppa jõudes arvanud, et olen valesse kohta sattunud. Ma päris nii suureks vaheks valmis ei olnud, nii et väike pettumus ikkagi hinge puges, kuid nurisema ma ei läinud, sest sviit oli ikkagi sviit, lihtsalt ajaloolise hõngu ja hubasusega.Happy sviit 3Ma ei läinud nurisema ka vannitoast puudunud ruloode pärast, sest olen aru saanud, et teisi sellised asjad ei häiri, mis erikohtlemist meiegi siis vajame. Oma kiiksu ma siiski maha ei surunud, õhtusel ajal käisin vannitoas lihtsalt kottpimedas, et ükski silmapaar ei juhtuks nägema, kuidas ma potilt tõustes pükse jalga tõmban või vannis seistes end pesen. Viimasel juhul ei oleks aidanud isegi võimalikult nurka hoidmine, sest vastaseinas on peegel, mis lubab akendest ka sinna näha.

Kui esmane pettumus üle läks, siis tegelikult mulle toas täitsa meeldis, olemise muutsid mõnusamaks ka kümned põlevad küünlad, kõikjale puistatud roosiõied ja vahuvein. Viimane juua küll ei kõlvanud, aga nägi jääd täis jahutusnõus siiski hea välja. Pole välistatud, et tegu oli mõne kallima vahuveiniga, kuid minu jaoks oli tegu liiga kuiva ja hapu variandiga, ka Silver ei saanud sellest jagu. (Peale Asti on minu jaoks kõik liiga see või teine, pole lihtsalt seda soolikat, mis oskaks hinnata alkoholi, mis maitseb nagu alkohol.)

Piltidel on näha vaid väike osa meie toast, sest ma ei taibanud igast nurgast pilte teha, kuid sviidi avarusest annab vast aimu see, et meil oli vannituppa pikem maa kui restorani. Paruni töötoa ukse taga ootas meid esmalt väike esik, kust viis väga avarasse magamisruumi mainimisväärselt lai vanaaegne uks ning magamistoa ja vannitoa vahele jäi veel uks võrdlemisi avar vahepealne ruum. Happy sviit 4Vasakul vaade esikust, paremal seif, mille leidsime, kui otsisime salaust.

Kui me esimesel õhtul voodis vedelesime, siis otsisin infot lossi kõrval asuva hoone kohta ja leidsin, et Taagepera lossis oli kunagi kopsusanatoorium, hiljem vaimuhaigla ning huvipakkuv hoone oligi osa viimasest. Otsingute käigus tuli veel välja, et Taagepera lossis elab vaim Dora ning Happy sviidis on uks, mis kuskile ei vii. Otseselt ei olnud kirjas, et tegu on salauksega, kuid silmnähtavat ust me ei näinud, mistõttu arvasime, et äkki üks seinapaneelidest on avatav. Kui me seda varianti kontrollima hakkasime, hangus teleris pilt kinni ja sellega kaasnesid ebameeldivalt kiledad metalsed helid. Ma olin sekundiga tagasi teki all.

Võimalik, et see kõhe hetk oli lihtsalt juhus, aga ma ei välistaks varianti, et selle taga oli Dora või keegi teine kopsusanatooriumi/vaimuhaigla ajast. Vabalt võis muidugi ka parun ise olla. Kui olime end veidi kogunud, siis otsisime salaust edasi, kuid mida ei olnud, seda ei olnud, vaid seifi leidsime.

Restoran ja hommikusöök

Esimesel õhtul broneerisime endale juba kella kuueks laua kõige privaatsemas nurgas, mis ei olnud naaberlaudadest üldse kaugel, kuid oli vähe hämaramas kohas akna all. Kella kuue ajal oli koht tegelikult isegi täitsa privaatne, sest meie ümber olid lauad tühjad ja siltide järgi kella seitsmeks või kaheksaks broneeritud. Algus oli täitsa paljulubav ja isegi veidi romantiline, meil oli siis ikkagi ametlikult pulma-aastapäev ning selline eraldatus sobis meeleoluga hästi kokku.

Mina valisin menüüst lossirahva lemmiku, põdralihast kotleti kartulipüreega, mis maksis restorani kohta ainult 8.90 €. Mul ei olnud sellise hinna juures suuri ootusi, aga kui pearoog lauda jõudis, oli mul lausa kahju, et olin telefoni tuppa jätnud, sest serveering oli igati restorani vääriline ning maitseelamusest ma üldse ei räägi, see oli suurepärane. Ma ei imesta, miks see lossirahva lemmik on.

Silver võttis sama hinnaga põrsasteigi grillitud juurviljadega ning kinnitab tänaseni, et paremat liha pole ta kunagi saanud. Soojad kuklid olid samuti imelised, puhtalt nende pärast läheks juba Wagenkülli tagasi.

Magustoiduks valisime mõlemad šokolaadi fondanti, mille ootamise ajal istusid kõrvallauda inimesed, kes tulid sinna tööd tegema. Nad ei tellinud midagi, üks rääkis tundmatus keeles telefoniga, teine klõbistas arvutiga ja vahepeal rääkisid omavahel sellest, mida hiljem poest osta. See muutis meie romantilise õhtusöögi üsna koomiliseks, sest naaberlauas istunud inimesed olid meile lähemal kui meie üle laua teineteisele, aga sellest ei olnud hullu, palju me sellest romantikast enam ikka hoolime, oluline oli lihtsalt kõhud täis saada.cofRestorani valgusküllasem ruum, kus järgmisel päeval lõunat sõime.Resto Wagenküll 3Paarid pidid ajaga ühte nägu minema, meie puhul hakkab juba looma.Resto wagenküll 2Me proovisime menüüst järele veel võis praetud kohafilee bataadipüreega, mahlase kanaliha grillitud juurviljadega (mõlemad esimesel pildil), lõhe ja koha uhhaa, küpsetatud banaani jäätisepalliga (teisel pildil) ja brüleekreemi. Supp jäi minu jaoks lahjaks ning küpsetatud banaan nägi ainult omapärane välja, maitseelamuse poolest oli jäätisepall parem, kuid teised road olid taas väga head ning restorani kohta ka taskukohased.

Wagenküll restorani soovitame kahe käega ja kui see meile nii kaugel ei oleks, siis käiksime mõnikord seal isegi niisama õhtust söömas.

Hommikusööki serveeriti restoranis “Kübar ja kaabu”, mis restoranina veel avatud ei ole. Valik oli seal üsna tavapärane: pudrud, helbed, müslid, muna, peekon, oad, saiakesed, puuviljad ja nii edasi. Ilmselgelt me kõike ei proovinud, kuid muna, peekon ja oad maitsesid mõlemal hommikul väga hästi, kohv oli samuti hea. Kuigi kurta ei ole millegi üle, ei mõjunud miski ka meeldejäävalt, mitte et hommikusöök peaks üldse mingi elamus olema, lihtsalt midagi oleks nagu puudu olnud … Näiteks soojad kuklid, mida restoranis õhtusöögi kõrvale serveeriti, need oleksid väga meeldejäävalt mõjunud.

Spaa- ja saunakeskus

Kui ma Pärnu reisist kirjutades nimetasin Viiking Saagat ehk kõige ilusamaks vee- ja saunakeskuseks, siis olin Wagenkülli unustanud. Viiking Saaga on endiselt kõige omanäolisem, kuid Wagenküll spaa on päriselt kui koobastes ja seal on romantiliselt ilus. LossispaaVasakul trepp, mis viib keldrikorrusele, paremal pikk tunnel, kus mõlemale poole jäävad ruumid saunade, mullibasseini ja jaapani vanniga.

Taagepera lossi keldrikorrusel avati alles aasta lõpus spaa, nii et kõik on seal praegu uus, ilus ja värske. Säilinud on mõisakeldrile omane ilme – maakivid, telliskivid, võlvlaed, paksud müürid, sambad ja nii edasi. mdeJaapani vann, jahutusbassein ja samas ruumis paremat kätt on ka ajastutruu suitsusaun.cofMullibassein, paremat kätt jäävad soola-aurusaun ning auru- ja aroomisaunLossispaa 2Einevates ruumides asuvad saunad, vasakul merevaigusaun, paremal leilisaun.cofLebola, kus saab istuda ja kalu vaadata. Alguses ei tundnud see väga põnev, kuid kui märkasin, milline võimuvõitlus akvaariumis käib, siis jäin pikaks ajaks kalu vaatama ja suurimale ülbikule lubasin, et annan temast kokale teada … Nägin ka esimest korda kalu haigutamas, ma isegi ei teadnud, et nad seda teevad. mdeSuure basseini juures on soojal lamamistoolil.

Spaa puhul meeldis mulle see, et valvelauast sai rätikuid küsida, ei pidanud toast midagi kaasa võtma. Põrandad ei tundunud seal libedad, nagisid oli piisavalt (või oli inimesi vähe), õhk ja vesi mullibasseinis olid soojad, suures basseinis tundus vesi küll alguses jahe, kuid keha harjus sellega kiiremini kui kuuma veega jaapani vannis.

Igas “keldriboksis” on kaamerad, loodetavasti keegi neid jälgib ka, et ei juhtuks ühtegi õnnetust, kui kellelgi peaks kuumas vannis terviserike avalduma või kui mõni lapsevanem kaotab hetkeks valvsuse ega leia oma last kohe esimesest boksist (saunakeskuses on erinevaid ruume vähemalt kuus).

Kui me Wagenküllis peatusime, oli hotell välja müüdud, kuid spaas oli väga vaikne ja rahulik, saime seal päriselt lõõgastuda, soojal toolil lamades hakkas isegi silm vajuma. Kahekesi mõnulemiseks ongi koht ideaalne. Lastega oleks seal muidugi samuti tore, lihtsalt atmosfäär on selline, et sobib hästi romantilise lühipuhkuse juurde.

Rohem pilte spaast ja saunadest: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Hoolitsused

Kui vahetasime deluxe-toa kahekohalise mullivanniga sviidi vastu, siis mõtlesime, et šampanjavanni meil vaja ei ole, parem olgu vahuvein toas ja istume seal koos vannis. Tegelikult oleksime võinud jääda ikkagi deluxe-toa juurde, oleksime seal eraldi vannis käinud ja hiljem kahekesi 40 minutit šampanjavannis mõnulenud. See oleks sisaldanud küünlaid, romantilist muusikat ja šampanjat nii pokaalis kui ka vannis, väidetavalt pinguldab viimane nahka ja parandab ainevahetust. Ma siiski kahtlen, et vannis oleks olnud suur kogus šampanjat, pigem ainult süsihappegaas.IMG_2077Pilt: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Duaalmassaaž läks meil küll käiku, polnudki me varem sedasi koos massaažis käinud, ainult eraldi (loe: meid mõlemaid oli sinnani vaid korra sõtkutud). Sellega ootas meid ees ainult üks väike üllatus …mdeKui lähed massaaži ja saad teada, et massöör on mees. 

Oma massaažiaega oodates kuulsime, kuidas meesterahvale öeldi, et me oleme juba valmis. Ütlesin Silverile selle peale, et kui too on üks massööridest, siis valigu ta tema, ma valin naismassööri. Nagu mul oleks midagi valida olnud, mõlemad massöörid osutusid meesteks.

Ma võin olla avameelne ja kohati vabameelne, kuid igasuguse füüsilise kontakti ja privaatsete kehaosade suhtes olen ma üsna kinnine, mul võttis aega isegi sõbranna kallistamiskombe ja ujulate pesemisruumidega harjumine, kuid on asju, millega ma ilmselt ei harjugi, näiteks meesgünekoloogiga. Haiglas viimase poolt tehtud erakorralised läbivaatused elasin ma vaid seetõttu üle, et olin siis rase ja mure lapse elu pärast oli suurem. Mitterasedana olen hakanud aga isegi selle peale nutma, kui pidin meesarsti ees palja ülakehaga olema …

Mõte sellest, kuidas võõras mees mudib minu poolpaljast keha 50 minutit järjest, oli alguses nii ebamugav, et ma päriselt oleksin tahtnud hoolitsusest loobuda, aga võtsin seda kui enda järjekordset kiiksu, millest sundisin end üle olema. Ma ei ütle, et ma sellega kõige paremini hakkama sain, sest ma ei unustanud hetkekski, et mind masseerib mees, kuid ma suutsin siiski lõõgastuda ja massaaži nautida. wagenküll massaažMassaaž ise oli kohati tugev, kohati õrn ja korra oli mul ka nii kõdi, et ma ei suutnud naeru kinni hoida. Mudimist, sikutamist, hõõrumist, patsutamist, surumist ja silitamist oli kuklast varbaotsani ning pärast seda tundsin ma end kuidagi … lahtisena. See oli parim klassikaline massaaž, mida kunagi saanud olen (loe: ainus klassikaline massaaž, mida saanud olen), Silver jäi samuti rahule.

Silveril oli tegelikult ükskõik, kes teda masseerib, samuti oli tal ükskõik, kes mind masseerib, minu paanika pakkus talle veidi isegi nalja. Mind aga rahustas teadmine, et oleme koos samas ruumis – kui tegu poleks olnud duaalmassaažiga, siis oleksin suure tõenäosusega hoolitsusest loobunud. Nüüd, kus kogemus on käes ja see polnudki traumeeriv, saaksin ka üksinda hakka, kuid valikuvõimaluse korral eelistaksin ikkagi naismassööri.

Muud jutud

Meie jaoks oli harjumatu, aga samas mõnusaks vahelduseks see, et Wagenküllis polnud peale puhkamise suurt midagi teha. Me oleme muidu selliste spaapuhkuste ajal jalutanud linna vahel, käinud erinevates söögikohtades, kinos, poes tuppa näksimist ostmas ja nii edasi, kuid Taageperas jäid need lõbud ära, sest lossi ümbruses on ainult põllud ja metsad.

Tänu sellele oli meil aega tutvuda lossi endaga, ühtegi teist hotelli me sedasi läbi jalutanud ei ole, ükski teine koht pole muidugi nii vana ja väärikas ka olnud. Wagenküll tornTeel torni tippu, kus tasub käia jopega, seal on päris külm. 

Veidi saab lossis ringi jalutada ka läbi ekraani, virtuaaltuuri leiab galeriist.

Õhtupimeduses jalutasime ja sumpasime lossi ümbruses, olenes siis sellest, kas oli rada ees või mitte. Päevavalguses võtsime ette pikema jalutuskäigu metsas, täpselt kõndisime Taagepera matkarajal, mille äärde jääb ka parunite perekalmistu. Viimane oleks jäänud meile märkamata, kui sinna ei oleks juhatanud teeviit.

Kalmistu asukoht on väga ilus – kõrge künka otsas, ümber on mets – aga selle seisukord muutis meele nukraks. Kui paruniperel tahetakse lasta rahus puhata, siis võiks juhatav teeviit olemata olla, las nad kaovad võssa. Kui neid tahetakse aga au sees hoida ja mäletada, siis sellega ei sobi kokku lagunenud sepisaed ja võsastunud plats.

Kui see trööstitu vaatepilt välja jätta, siis oli lossi ümbruses ja matkarajal väga ilus, kõikjal oli näha metsloomade jälgi, eriti palju oli neid valgustatud lossipargis, nii et öösiti tasub seal akendest välja vaadata, võib nii mõndagi näha.

Kokkuvõttes meile täitsa piisas resto Wagenküllist ja õues jalutamisest, saunadest ja duaalmassaažist, mullivannist ja televiisorist, polnudki linnatulesid ja kino vaja.

Peaaegu idüll

Kiidan siiralt Wagenkülli hubast mõisahõngu, meeldivat personali, häid sööke, erilist lossispaad ja ütleksin, et see puhkus oleks olnud päris idülliline, kui sviit poleks erinenud nii kapitaalselt sellest, mida kodulehel näha saab. Meil ei olnud oma sviidis kuidagi halb ega ebamugav, kuid ma ootasin enamat ja ma leian, et see oli põhjendatud ootus.

Wagenküll on iseenesest ideaalne koht, kus veeta romantiline “Armastuse assortii” nädalalõpp, kuid broneeringut tehes soovitan rõhutada, et eelistate sellist tuba, millisega nad end tutvustavad …