rattasõit |

Selle vastu ei olnud mul midagi, et neli nädalat ja neli päeva Silverita möödusid kiiresti, aga sellest on küll kahju, et kolm ööd ja kaks päeva Silveriga kestsid vaid hetke. Uuesti näeme võib-olla alles Esimese sünnipäeval, sinna on viis nädalat… Talvepuhkuseni viis kuud… Viimasele mõeldes on tore, et aeg läheb kiirelt, kuid suvi alles algas, see võiks veidi ikka kesta ka, mitte märkamatult mööduda nagu lasteaia-aastad.

Oh jah, alles ma käisin nelja lapsega lasteaia vahet, ühe viisin ühele poole maja, teise teisele poole ja kaks lükkasin kahekohalises vankris koju tagasi, endal nahk seljas märg. Tänaseks on aga silmad juba neli korda märjad olnud, sest nad kõik on vahepeal lasteaia lõpetanud.

*Hüvasti, lasteaed!* *Seekord lõplikult*.

Neljanda lõpuaktus oli vahva ja tempokas. Nii tempokas, et keset aktust sai tema krunnist hobusesaba. Suurele tüdrukule omaselt ei teinud ta juhtunust välja ning mahakukkunud juukseaksessuaarid lükkas ta diskreetselt enda tooli alla. Ei jooksnud ta meie juurde ka siis, kui lillekimbust tulid sitikad välja või kui äikesele järgnes selline kärgatus, et täiskasvanudki tõmbasid pea õlgade vahele.

Aktuse ajakava oli muidu ideaalselt paigas – esimesed vihmapiisad tulid alles siis, kui kõige olulisem oli möödas ehk tunnistused olid jagatud ja direktori kõne peetud. Lastevanemate ja õpetajate kõned ning tänusõnad jätkusid juba saalis peolaua kõrval, taustaks paduvihma ladin. Vihm tuli ja vihm läks, pärast seda meie ka.

Veider ja kurb on harjuda mõttega, et me ei astu rohkem lasteaia väravast sisse… Et me lapsed on juba nii suured…

Nii suured, et nendega saab rattamatkale minna. See ei ole veider ega kurb, see on miski, millest unistasin, kui lapsed olid väikesed ja nüüd on see aeg käes. Laupäeval võtsimegi ette esimese lühikese rattamatka ja sõitsime Rabasaarde, endisesse turbatööstuse keskusesse Lehtse külje all.

Me sõitsime maha 18 kilomeetrit, mida iseenesest ei ole palju, kuid Neljandale ja Silveri kondisele tagumikule sellest piisas, rohkem poleks kumbki jaksanud. Silveri tagumik harjub ilmselt ruttu, mina oma valutas ka esimese sõidu järel, end nüüd ei andnud 18 kilomeetrit üldse tunda. Neljandal aga ongi raske oma väikese rattaga meiega tempot hoida. Järgmine kord jaksab kindlasti paar kilomeetrit rohkem vändata, kuid oluliselt pikemad maad tulevad mängu alles siis, kui tal on suurem ratas.

Vanaema on rääkinud, kui ilus Rabasaare kunagi oli ja ma kujutan seda ette. Isegi praegu, kus kõik hooned on ajahambast puretud, on kohal oma võlu. Ma tajusin seda võlu muidugi alles nüüd, varem olen käinud seal uudistamas ainult kehva suusailma ajal ja siis on tundunud koht sama hall kui ilm.

Rabasaarde viib kruusatee, keskuses on aga asfalteeritud ring, mille äärde jääb vähemalt kümme mahajäetud hoonet, lisaks üks suur hoone, mis paistab olevat kasutuses ja tundub, et viimane elanik pole ka jäädavalt lahkunud, tema majaosa sissekäik nägi selleks liiga hoolitsetud välja.

Teised hooned pole palju aastaid kellegi hoolitsevat kätt näinud, pigem vastupidi – mida vähegi on saanud ära viia (rauast trepipiirded, ahjuuksed, põrandalauad jne), on ära viidud ja olmeprügi asemele toodud.

*Üks huvitav kortermaja, mille kolmandale korrusele viib väga madala laega trepp.*

*Järgmine huvitav kortermaja, kus teisele korrusele viisid väga järsud trepid. Lastel oli seal võimalik vetsus käia. Keegi ei tahtnud.*

Ma ei tea, mis imelikud lapsed meile on sattunud, aga mahajäetud hoonetes kolamine pakkus neile huvi vaid hetkeks, seetõttu me pooltesse tondilossidesse ei jõudnud. Minu arvates on see hea põhjus tagasi minna, sest mulle meeldib käia tühjades majades ja kujutleda ette elu, mida seal kunagi elati. Silver arvas ka, et võiksime sinna peagi uuesti minna, ainult et pimedas…

*Öösel ma siin ringi ei käiks, liiga kõhe.*

Lastele Silveri mõte muidugi meeldis, nad on üleüldse õudukate fännid ja palju külmema närviga kui mina.

Kollases majas elas kaua aega tagasi mu vanaema, kes oli turbatööstuses vanemmeister. Pärast turbavarumise lõpetamist jäi ta sinna kummimadratseid, turvarihmu, päevavarje ja muud sarnast valmistama. Tootmine lõpetati, kui ma olin väga väike, nii et mina sellest ajast midagi ei tea. Ma mäletan vaid seda, et meil oli kodus palju kummimadratseid ja meie kiik oli tehtud turvarihmast.

Lubasin vanaemale, et viin ta peagi autoga Rabasaarde, et ta saaks näidata, milline oli tema korter tolles kollases majas ja meenutada Rabasaares möödunud noorust. “Miks aeg nõnda kiirelt küll käib…”, laulab Pearu jälle mu kõrvus. Ma päriselt tahan tema meenutusi kuulata, sest selline isiklik ajalugu on viimastel aastatel minu jaoks väga põnevaks muutunud.

Külas oli ka rahvamaja, mis põles aastaid tagasi maha, ilmselt mitte iseenesest… Tolles rahvamajas peeti mu vanemate pulmapidu ja laupäeval jäin ma mõtlema, et miks just seal – isa sündis talus ega olnud kuidagi Rabasaarega seotud, emast rääkimata. Täna sain vastuse. Pidu toimus Rabasaares, sest see oli ilus kõrvaline koht… Kus sai kuiva kuu ajal althõlma hangitud alkoholi lauale panna, lootusega, et keegi neid sinna kontrollima ei tule. Siia tahaksin naerunäo lisada, sest sellist vastust ei osanud ma oodata.

Aga aitab Rabasaarest, kes tahab rohkem näha, peab ise uudistama minema. Mina pean nüüd poistega juuksurisse minema, sest nemad ei näe varsti midagi, tukk on silme ette kasvanud.

Kes jälgib mu Instagrami ja on näinud viimase aja stoorisid, see ilmselt juba aimab, kust saab neljale lapsele uued rattad vähem kui 800 euro eest. Kindlasti saab ka mujalt, näiteks Sportsdirectist saab soetada Muddyfoxid olematu raha eest, aga üsna sama olematu raha eest saime praegu alumiiniumraamiga rattad, mis on Muddyfoxidest oluliselt kergemad. Võib-olla ka kvaliteetsemad.

Hea hinna ja kvaliteedi suhtega rataste leidmine nii väga lihtne ei olnudki, käisime Rakveres kõik rattapoed läbi, osad isegi korduvalt – Rademari valik oli väike, kõigile sealt rattaid ei olnud; Rattabaas küsis nelja Drag ratta (+ porilaudade ja käiguvahetaja kaitsete) eest 1009 eurot; Rix rattapoes oleks neli ratast läinud esialgu 1090 eurot maksma, kuid koos lastega rattaid proovima minnes selgus, et Esimesele oli valitud ratas suur (asemele oli võtta vaid kallim) ning Teisele polnud sel päeval valikus ühtegi varianti; Hawaii Expressis valisime välja neli erinevat Classicut (+ jalad ja porilauad, mis hinna sisse ei kuulunud), kaks kiivrit ja ühe trikitõukeka ning kõik see kokku oleks soodushinnaga olnud 1340 eurot.

Mul jagub Rakvere rattapoodidele ainult kiidusõnu, igal pool oldi väga abivalmid ja mul on veidi isegi kahju, et Hawaii Expressi püüdlike müügimeeste aega paar tundi raiskasime, kuid nad kindlasti mõistavad tehtud valikut. Kui küsimus ei oleks rahas, siis oleksime kompromissina ostnud igast külastatud rattapoest ühe ratta, kuid küsimus on rahas ja me panustasimegi sellele, et nelja ratta ostu puhul tehakse meile mingi eriti hea diil.

Paraku ei tehtud head diili, sest guugeldades leidsin Rattabaasis müüdavad rattad Fixus24 veebipoest oluliselt odavamalt võrreldes meile tehtud soodushindadega ja see hinnavahe sai määravaks.

Ma ei ole kunagi Mustamäel Fixuse poes käinud, nii et ma ei teadnud, mida sealne pood-ladu endast kujutab, mistõttu helistasin igaks juhuks jalgrataste müügiga tegelevale numbrile, et maad uurida. Vastas Reiko, kes kinnitas, et kõik soovitud rattad on neil kindlasti olemas, aga ta ei tea, kas poe või lao poole peal. Ta lubas selle välja uurida, tagasi helistada ja meie tulekuks kõik rattad kenasti valmis panna.

Kuna ta ütles, et kõik soovitud rattad on majas olemas, siis hakkasime julgelt Tallinna poole sõitma ja jõudsime enne Reiko tagasi helistamist Fixuse poes isegi kiivreid proovida. Kui ta kuulis, et oleme juba poes, lubas ta kohe meie juurde tulla ning järgmisel hetkel ilmuski riiuli tagant üks muhe habemik välja. Ma ei tea, kas tal oli lihtsalt hea päev või ta ongi Fixuses täielik jackpot, aga ta jättis nii mulle kui ka Silverile äärmiselt hea mulje. Seda mitte lihtsalt müügimehena, pigem isegi inimesena – tema positiivne oleks ja energia olid mõnusalt nakkavad. Kahju, et sama ei saa öelda kassapidaja kohta, tema mõjus tõrvatilgana meepotis.

Kuigi Fixuses olid soovitud rattad väga hea hinnaga, leidis Reiko, et nii suure ostu puhul tuleb porilaudadele ja muudele lisadele ka asjalik soodustus teha ning müüs kõik tavahinnaga tooted meile 20% odavamalt. Me jätsime Fixusesse kokku 829,62 eurot, millest jalgrattad olid 720,26 eurot (tugijalad olid küljes, neid ei pidanud eraldi juurde ostma), porilauad 33,92 eurot, rattakellad 8,48 eurot, kolm rattalukku 35 eurot ja kiiver 31,96 eurot.

Oleksime saanud isegi veel odavamalt hakkama, aga me ei ajanud taga kõige väiksemat hinda, rataste puhul eelistasime näiteks alumiiniumraame, sest korteris elades tuleb lastel neid rattaid omajagu tassida, lisaks on kergema rattaga ka kergem sõita. Porilauad ja kellad olid vist küll kõige odavamad, kuid rattalukkude ja kiivri puhul sai valitud võimalikult hea hinna ja kvaliteedi suhtega variandid.

Ratastest osutusid valituks kaks 24-tollist Drag Hardyt, Esimene eelistas kindlasti punast, Teisele valisin tumedama ratta, aga e-poes on illustratiivne pilt ja tegelikult oli selle asemel pakkuda sinine, mille hind oli poes 206,50 €. Kolmas sai samuti punase Drag Hardy, lihtsalt veidi väiksema variandi ning Neljandale valisime juba Rattabaasis välja Drag Little Grace`i, mis oli ainus, mida oleks tulnud minna laost otsima, sest poe poolel seda ei olnud, aga see polnud vajalik, sest müügisaalis oli sama ratta valge versioon (kodulehel seda pole), mis meeldis Neljandale palju rohkem ning me ostsimegi hoopis selle 174,76 euro eest. Sinise ja valge värvi eest tuli kokku 42,26 eurot rohkem maksta, aga sinise puhul oli see osaliselt praktiline valik (et poistel rattad omavahel sassi ei läheks) ja valge puhul polnud hinnavahe nii suur, et see oleks takistanud lapsele rohkem meeldinud ratast osta. Sinise puhul oli lapsele meeldimine samuti üheks argumendiks, punane poleks Teisele kindlasti istunud. Kui värvierinevustega poleks kaasnenud hinnaerinevusi, siis oleksid neli uut ratast isegi vähem kui 700 eurot maksnud.

Me läksime Fixusest edasi Sportsdirecti, kust ostsime Teisele Roces tõukeratta, mis Ülemiste poes maksab 15 eurot rohkem võrreldes Inglismaa hinnaga, kuid 75 eurot on vast ka normaalne hind antud trikika eest. Kui arvestada siis seda, et Teine on trikitamises algaja, tegijatele antud variant kindlasti ei istuks. Vaatasin taolist tõukekat ka Fixuses, kuid Reiko ütles, et tema meile seda ei müü, sest tegu oli trikikalaadse sõiduriistaga, mille plastmassist rattad ja klambrid hüppeid ei kannata. Mina neid asju poleks osanud vaadata, nii et ta oleks võinud mulle peaaegu sama hinna eest palju kehvema tõukeratta maha müüa, aga ta ei teinud seda. Sama lugu oli paari kiivriga, mille miinuseid ta mulle tutvustas. Südametunnistusega müügimees!

Rocese puhul usun, et tegin hea valiku, sest see on Roces (rulluiskude maailmas hea nimi), sellel on kummist rattad ja head laagrid ning see on loodud trikkide tegemiseks, järelikult on vastupidavusele rõhku pandud. Ma loodan.

Koos tõukerattaga läks kogu kupatus maksma 904 eurot, mis on rohkem kui 400 eurot soodsam võrreldes Hawaii Expressi hinnapakkumisega, milles oli vaid üks ratas alumiiniumraamiga. Drag on minu jaoks võrreldes Classicuga küll võõras nimi, aga mul on tunne, et me tegime hea ostu – rattad on kerged, tunduvad igati kvaliteetsed ja näevad ilusad välja. Kes otsib ratast, siis soovitan vaadata Mustamäe Fixusesse, valik on seal sama suur kui Rakvere poodides kokku.Vaid osa müügisaalis olevatest ratastest, kaks riiulivahet on neid veel.

Fixusest soovitan ratast vaadata juba ainuüksi Reiko pärast, äkki muudab ta teil ka päeva ilusamaks. Muide, guugeldasin tema kohta koduteel (teen seda iga huvitava inimese puhul, kellega ühel või teisel moel kokku puutun) ja leidsin, kust on pärit tema omapärased puidust sõrmused – need on tema enda tehtud. Ma Drisaini kodulehelt neid ei leidnud, kuid muud põnevat käsitööd nende pisikese pereäri veebipoest leiab küll. Veider, et mulle pole Drisain varem silma jäänud, kuigi nende Facebooki lehte jälgib palju mu tuttavaid. Teile on tuttav disain?

Ausalt, ma ei tee siin praegu varjatud reklaami ei Fixusele ega Reiko pere pisikesele ettevõttele. Mingit koostööd mul siin kellegagi ei ole, ainult väga hea ostukogemus nii hinnaklassi kui ka meeldiva müügimehe tõttu, mida ei ole mul kahju jagada.

Mul ei ole kahju kiita ka Rattabaasi toredat müügimeest, tänu kellele me Drag ratasteni üldse jõudsime, ja Rix rattapoe omanikku, kes pakkus meile võimalust tasuda rataste eest kolme kuu jooksul võrdsetes osades (tema enda ettepanek, mis oleks rataste soetamise hulga kergemaks muutnud). Samuti ei ole mul kahju kiita Hawaii Expressi müügimehi, kellega tekkis ka mõnusalt oma tunne – üks (noor isa) samastus korduvalt meiega ja teine (vanem käredahäälne mees) aitas meil oma vähe kurjema häälega lapsi ohjeldada, kui nad ei saanud aru, et me ei tee neid keelates nalja. Kellel pole rahas küsimust, siis astuge julgelt ühte nendest poodidest sisse ja teile leitakse kindlasti sobiv ratas. Järgmisse ärge võrdlusmaterjali otsima minge, see tekitab peas vaid segadust.

Soodsa hinna taga ajamine kerge pole, me käisime kahe päeva jooksul kolm korda Rakveres (esmalt lasteta luuret tegemas, siis nendega rattaid proovimas), kokku neljas erinevas poes, nendest kahes kaks korda, aga päris ideaalset lahendust ei leidnud. Kolmandal päeval guugeldasin alternatiive, mis lõi mõtted veel rohkem sassi, aga lõpuks jäi Fixus sõelale ja neljandal päeval me sealt rattad ära tõime. Kui endale hakkan ratast ostma, siis sean ehk kohe sammud sinna, aga see juhtub kõige varem alles sügisel, siis vast ongi hinnad veel magusamad.

Mõtlesime siin, et kui Neljas rattasõidu vähe rohkem selgeks saab, võiksime sõita terve perega Neeruti matkarajal või mujal metsa vahel, aga praeguse seisuga olen ma ainus, kellel ratast ei ole (vend ja õde on mulle ühe võlgu, nemad retsisid mu ilusa punase ratta ära, mille kohta vanemad ütlesid, et hoidku ma seda hästi, sest nende poolt jääb see mu viimaseks rattaks). Praeguse seisuga ei ole Neljas muidugi nii vilunud sõitja ka, et me üldse võiks juba rattamatka peale mõelda, nii et rattaga pole kiiret (võite veel rahulikult võtta, mu vend ja õde).

Tahtsime Neljandale alguses abirattad juurde osta, aga käiguvahetussüteemi tõttu poleks need stabiilsed jäänud ja Reiko soovitas proovida esialgu ikka ilma. Mulle endale ei tundunud see loogiline, aga ta ütles, et suurema rattaga on kergem sõitma õppida ja arvas, et sellega võiks Neljas isegi hakkama saada. Päev varem 14-tollise rattaga ei saanud ta üldse hakkama. Reikol oli õigus, juba samal õhtul sõitis ta esimesed mitukümmend meetrit iseseisvalt ja järgmisel päeval polnud probleemiks isegi terve staadioniring. Küll jäid talle vahepeal jalakäiad ette, mistõttu ta sõitis kraavi (vähemalt ei sõitnud vanainimest selja tagant pikali, nagu tegi seda omal ajal Esimene), lisaks sõitis ta otsa staadionil seisnud üksikule rattale (mille mõlemale küljele jäi kõigest 20-30 meetrit vaba ruumi). Hekk jäi ka mitu korda ette…

Sõidu alustamist ja lõpetamist tuleb veel omajagu harjutada, aga vähemalt on sõit ise juba selge ning laps on selle üle väga õnnelik. Üldse on lapsed uute rataste pärast hästi elevil ja rõõmsad ning meie oleme õnnelikud, sest nemad on õnnelikud. Me vaid loodame, et me ei pea enam korraga nii palju rattaid ostma, aga ehk nendest nad nii ootamatult välja ei kasva kui viimati ostetud 14-tollisest…

Ps! Lastel on maal sõitmiseks ka suuremaid rattaid, nii et sõita on nad ikka saanud, lihtsalt need rattad pole sellised, millega kõlbaks või üldse võiks alevis sõita.