Avaldatud Pere ja Kodu blogis 20.01.2015.

Täna on kolmas päev, mil Neljas rinda ei saanud ega küsinud. Sellega kuulutan 2584 päeva kestnud „rase ja/või imetav ema“ perioodi ametlikult lõppenuks. Aastates see number nii aukartustäratavalt suur ei ole, aga siiski veidi enam kui veerand minu elust – 7 aastat pluss mõni nädal peale.

Tüütuim asi selle perioodi juures on olnud vastunäidustuste jälgimine, mille tõttu olen pidanud vältima näiteks füüsiliselt rasket meelelahutust ja teatud ravimeid. Rasedused ja imetamine on mulle iseenesest väga meeldinud, viimane siiski mitte nii väga, et oleksin soovinud 5 aastat järjest imetada.

Ma olen neljale lapsele kokku 5 aastat rinda andnud, kuid alles nüüd kogesin esimest korda rinnast võõrutamist. Poisid loobusid kõik ise, kui rinnapiima maitse esimese trimestri lõpu ja teise alguse vahel muutus. Esimese lapse puhul ma ei osanud seda oodata ning kurvastasin väga, kui ta ühel hetkel enam rinda ei tahtnud. Teiste puhul see enam ei üllatanud ning mulle täitsa sobis selline kiire ja kerge nutuvaba võõrdumine.

Neljanda võõrutamist pelgasin, sest olen lugenud igasuguseid hirmulugusid selle kohta, kuidas lapsed ööd ja päevad nutavad ning keelduvad uinumast, kui ei saa rinda, lutti või lutipudelit, millega nad harjunud on. Viimastega mul kogemused puuduvad, sest peale esimese lapse ei võtnud mitte keegi kumbagi omaks ning ka esimene laps suhtus nendesse nii külmalt, et võõrutamist ei toimunud. Lutipudel talle eriti ei meeldinud, aga hädaolukordades sealt sõi ning lutt ununes kohe, kui see ära kadus. Lihtne.

Seekord kartsin, et nii lihtsalt ei lähe. Tegelikult mul ei olnudki veel plaanis rinnaga toitmist lõpetada, aga öistele söötmisele tõmbasin küll range kriipsu peale, sest lootsin sellega tagada tervele perele rahulikud ööuned. Kuna issi on praegu kodus, siis olen ma hommikuti kauem maganud ja tema on ise lastega tegelenud. Sedasi lõppesid sujuvalt lisaks öistele ka hommikused imetamised.

Siis hakkas Härra lapsi ise lõunaunne panema ja järgmine rinnaga toitmise kord jäi vahele. Järsku andsingi ainult enne ööund rinda ning ootamatult tundus olevat sobiv hetk lõpetamiseks. Edasi pani Härra lapsed juba ka ööunne, esimesel korral tuli veidi nuttu, aga sellele järgnes ligi kaks tundi möllamist vendadega ja mina olingi unustatud. Teisel õhtul ma igaks juhuks nende magamistoas nägu ei näidanud, aga nuttu enam ei tulnud ja alustati kohe möllamisega.

Täna olin juures, kuid ise veel Neljandat võrevoodisse ei tõstnud, soovisin talle ainult head ööd ning pärast ukse sulgemist hakkasid taas kilked ja naerulaginad kostma. Seega ongi kõik!
Esimesel õhtul kurvastasin korralikult, aga täna tunnen juba kergendust, et see aeg möödas on. Saan lõpuks paika panna mandlite eemaldamise aja, tarvitada julgelt oma psoriaasiravimeid, lahkuda kaine autojuhi ametist, teha tätoveeringu, paastuda, visata ära augulised imetamisrinnahoidjad ja nii edasi. Kahjuks kõik ööd siiski veel magamiseks ei ole, aga küll läheb ka see aeg varsti mööda, sest kaua üks laps jõuab öösiti karjuda?!

Tema võib-olla jaksaks veel kaua, aga minul on magamata öid samuti rohkem kui 2000 seljataga ning mina enam kaua ei jaksa. Need on väikese vahega saadud laste „rõõmud“, millest lähemalt kirjutan kunagi hiljem.