Viisin kolmapäeval Ruudi loomakliinikusse kastreerimisele ja seal selgus, et teda on vaja hoopis steriliseerida.

Ma olin leebelt öeldes üllatunud, kuigi ma polnud kunagi kassile saba alla vaadanud. Ema ütles, et on isane ja tean, et punased kassid ongi enamasti isased, seega ma ei kahelnud kordagi kassi soos. Preili Ruudi! See ei kõlanud üldse hästi.

Samuti ei kõlanud hästi steriliseerimise 30 € kallim hind. Koos kiibi ja europassiga oli arve kokku 95 €, aga mul oli kaasa võetud 80 € ja seda arvestasin ka veel varuga. Aga kassi sain siiski välja lunastatud – ema laenas kümneka ja mündisahtlist sain kokku puuduolevad 5 eurot.

Tagasi sain juba ärkvel kassi, kes absoluutselt ei püsinud pappkarbis teki sees, vaid ronis mulle sülle. Oli küll natuke näost ära, aga mitte seda nägu, et tal on kõhu all värske haav. Koju jõudes joosti esimese asjana toidukausi juurde, tehti tiigrihüppeid kappide peale, taheti lastega mängida. Ma muidugi keelasin lapsi, sest “kassil oli just operatsioon ja ta vajab rahu”, aga isegi kui lapsed temast välja ei teinud, siis ta hüppas kõrgel rippuva helkuri järele ja tegi muid trikke – ei mingit rahu. Järgmiseks päevaks anti valuvaigisti kaasa, aga seda ei läinudki vaja, sest kass polnud üldse seda nägu, et tal valus oleks. Ma olin täitsa üllatunud, et see asi nii kergelt käis. Haav on ka ilus ehk ei puneta ega paisteta.

Kuigi ma pärast uudist üritasin tuletada Ruudist erinevaid nimesid, siis ei sobinud ükski Ruudika ega Ruuda. Ja siis tuli kätte öö, panin pea padjale ning pähe tuli Ruubi – geniaalne! Kass ei saa väikesest nimemuutusest arugi. Kuid mul on ikkagi naljakas mõelda, et ta on emane, sest ta pole üldse emase kassi moodi.

Lugesin, et punased kassid on iseloomult sülekassid, sellised leebed ja armastavad, kes igatsevad inimese lähedust. Ruubi on tõesti kass, kes kõnnib perenaise järel, ta on minu sabarakk, suur nurrumootor, kaisukass, lastesõber. Ta laseb end lastel väntsudada, talle meeldib nendega nagu omasugustega mürada, ta konkreetselt murrab neid – hüppab suurte hüpetega peale, haarab neil kaela ümbert kinni ja närib juukseid. Samas teeb seda nii õrnalt, et lapsed ei ole lõhki kriimustatud. Paar üksikut kriimu on teinud, aga ei midagi erilist.

Ka pidavat punased kassid olema häälekad ning seda on Ruubi küll. Ta näugub elevusega, kui näeb, et panen talle süüa. Kui tal on igav, siis ta otsib kurrmäutades lapsi või nutab nende uneajal ukse taga. Oma saba taga ajades uriseb ta üldse nagu koer. 😀

Aga nüüd päkapikkude juurde. Kui Ruubiga koju jõudsime, siis sain kätte ühe lugeja saadetud paki, mille avamisel läksid mu silmad märjaks. Pakis oli palju asju, aga raamat “Oskar ja asjad” ajas ihukarvad püsti, sest loomakliiniku 30 € suurema arve peale mõtlesin oma peas, et sinna see soovitud raamat nüüd läks ja kuna see nii kuum kaup on, siis jõuludeks on see kindlasti läbi müüdud. Kujutage nüüd ette minu heameelt, kui ma paar tundi hiljem pakki avades seda raamatut nägin – ma ei uskunud oma silmi!

Lapsed ei uskunud samuti oma silmi, kui nägid šokolaadihunnikut ja nöörimängu. Nad olid kindlad, et selle paki saatis jõuluvana ja ma ei hakanud vastupidist ka väitma. Ka meeldib neile raamat, tänu millele nad ilmselt näevad edaspidi hernesupis mädasood… Mina küll näen.

Pakis oli veel ühtteist, ma kõike letti ei löö, aga kiidan lõhnavalikut – Salvador Dali Eau De RubyLips. Ei tea, kas selle lõhna pärast tuligi mõttesse nimi Ruubi? Igatahes pidasin parfüümi alguses huuleläikeks, sest pika ja peenikese karbi peal oli rida huuli, aga sees oli hoopis pliiatsikujuline pisike pudel. Lõhn on täitsa minu maitse – värske, veidi magus, nooruslik.

Pakk oli üldse nii kümnesse! Tekitas küll veidi tänuvõlgase tunde, aga see ei olnud kindlasti päkapiku soov. Tänutunne on siiski suurem kui võlglase tunne. Selline üllatus tegi ikka väga rõõmsaks ja suurendas jõuluootust. Maa on küll must ja ilmad hallid, aga jõulutunne on mul juba mõnda aega peal… Kuna suure tõenäosusega on meie kolmandad jõulud majas ühtlasi viimased ja esimesed kaks on viltu läinud, siis nüüd lihtsalt tuleb võtta jõuludest parim.

Veel kord suur aitäh päkapikule, kes meile oma üllatusega nii palju jõulurõõmu juurde süstis! 🙂