Teine oli siin paar päeva palavikus, pärast mida ta hakkas rääkima, et iga kord, kui ta hakkab haigeks jääma, kasvab tal pea sees midagi. Näitas sõrmedega, kuidas see alguses on nii väike, aga siis läheb laiemaks ja laiemaks ja laiemaks ning see on väga hirmus. Mõõdud, mida ta käega näitas, oli juba suurem kui pea, nii et küsisin, kas ta hoopis näeb midagi, aga ei, see lihtsalt kasvabki suuremaks kui pea. Ei osanud ta seda tunnet kirjeldada, aga ütles, et see on halb tunne ja selle järgi saab ta kohe aru, et hakkab haigeks jääma.

Ma kujutan ette, mida ta võib tunda ja nõustun, et seda tunnet ei anna kirjeldada. Tema jutuga meenus mulle, kuidas ma lapsena tundsin palavikuga kulgenud haiguste ajal, et mul kasvab sabakondi piirkonnas midagi. See oli füüsiliselt hästi ebameeldiv tunne, algas väikesest … ma ei tea, millest. See ei olnud nagu kakahäda, aga miski minu sees läks suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni oli samamoodi tunne, et see ei mahu enam minu sisse ära. Ma mäletan siiani seda tunnet, aga ma ei oska seda kirjeldada, sest sellist asja pole olemas ega olnud ka siis päriselt olemas, see oli lihtsalt mu peas, aga füüsiliselt nii reaalne. Kui sabakondi alla panna õhupall, siis ehk selle täis puhumine tekitaks tunde, mida ma tundsin. Valus see ei olnud, aga seletamatult ebamugav ja hirmutav.

Mäletan, kuidas ükskord paisus see miski mu sabakondi all ja samal ajal kasvas lärm mu peas. Tookord ma küll ei saanud kohe aru, et see on mu peas, kuigi see lärm tuli nagu vati seest, ühestki sõnast ma aru ei saanud. Oli meeshääl ja naishääl, nad vaidlesid ja nende vaidlus läks aina raevukamaks, kiiremaks, kuni lõpuks oli see üks suur sumin. Ma hakkasin selle peale nutma, sest minu jaoks vaidlesid mu vanemad teises toas. Tegelikult midagi sellist ei olnud ega ole üldse kunagi olnud, vähemalt mina pole 31 eluaasta jooksul kuulnud neid raevukalt vaidlemas või teineteise peale karjumas, võib-olla suletud uste taga on seda juhtunud. Igatahes, “kaklevad” vanemad tekitasid minus segadust ning ma tahtsin neile karjuda, et nad lõpetaks ära. Võib-olla tegingi seda, aga mul pole aimugi, kas päriselt või ainult peas.

Hääled mu peas jäid ühekordseks, aga see teine tunne oli korduv, ma vaid ei mäleta, millal see lõplikult kadus. Kui mul selliseid mälestusi poleks, siis ma oleksin Teise jutu peale ilmselt pabinasse läinud, aga hetkel ma väga ei muretse. Kui millalgi perearsti juurde asja on, siis igaks juhuks mainin talle seda, aga ma usun, et seal peas ei kasva tegelikult midagi (peale tarkuse), nagu ei kasvanud midagi ka minu sabakondi all.

Kas olete kogenud midagi sarnast? Üritasin selle kohta guugeldada, aga ei leidnud midagi, ma muidugi ei osanud otsida ka, “palaviku ajal miski kasvab kehas” väga tulemusi ei andnud.