Meil kõigil on juba koduigatsus peal. Härra puhul ei imesta üldse, sest tema on siin nüüd 5 nädalat olnud, meie alles 2 nädalat, kuid ikkagi igatseme koju.
Me kõik igatseme oma kodu ja aeda. Siin elame kahetoalises ridaelamuboksis tiheda liiklusega maantee ääres, jalutada saame vaid kõnniteel, mis kulgeb paralleelselt maanteega. Oma aias vabalt jooksmise ja mängimisega ei anna võrrelda. Kui enne pidasin plussiks seda, et ma ei pea siin muru niitma ega rohima, siis ma igatsen isegi seda. Meil pidavat puud ja põõsad imeilusalt õitsema, mul on veidi kahju, et ma seda ei näe. Oleks täitsa tore täna hoopis perega õielises koduaias olla, Härra niidaks muru, lapsed mängiksid liivakastis, kiiguksid ja roniksid puude otsas, mina rohiksin, hiljem grilliksime. Õnneks saab see millalgi ikka teoks, on mida oodata. 🙂
Lapsed igatsevad vanaemasid, keda nad pole 3 nädalat näinud. Minu ema nad eriti tihedamini ei näegi, samas Härra ema näevad vähemalt korra nädalas. Meie Härraga nii memmekad ei ole, saame oma emmedeta hakkama küll. Kuid ma igatsen Neljanda “kaksikõe” emmet ehk oma sõbrannat, kelle pesamuna sündis Neljandaga samal päeval. Me pidime tuleval nädalavahetusel minema lasteta Lõuna-Eestit vallutama, nii ootasime seda, aga mis teha, kui minu Härra ei saa enne jaanipäeva töölt vabaks.
Mina igatsen kohutavalt sauna! Mul on tavaks korra nädalas Härra vanemate juures saunas käia. Eriti pingelisel ajal kaks korda nädalas. Suured poisid unustavad end seal arvutisse ja pisikesed sukelduvad mänguasjakasti ning kommikaussi ja mina saan 20-30 minutit saunas akusid laadida. Eelmisel aastal olime siin saunaga majas, siis mul koduigatsust ei tekkinud. Ilmselt selles oligi asi, et tookord kasutasin saunaluksust agaralt ja mu akud olid korralikult laetud.
Härra igatseb hapukoort, Eesti grilltooteid ja üldse rammusaid lihatoite. Kui ta üksi oli, siis ta siin suurelt ei vaaritanud. Minu toodud liha on juba otsas ja ega minagi ei oska siinse poevalikuga teha selliseid sööke nagu kodus. Päeval väljas süües tal Soome toidud keelt alla ei vii. Ühed tõmmud kutid teevad siin lähedal rullakebabe ja kanarullat, mõlemad on väga head, aga neid ka ei raatsi mitu korda nädalas osta, niigi oleme eelarvest väljas.
Muid asju vist ei igatsegi, aga meil on veel pea kolm nädalat aega seda tegema hakata. Vahepeal küll mõtlesin, et äkki lähen ikkagi varem lastega koju tagasi, aga ma ei saa Härrat siia üksi jätta. Tal on tulemas aegade pikim “lähetus”, aga koduigatsus rusub teda juba praegu. Oleme siis kõik koos siin, et ta ei peaks tagatipuks meid ka igatsema.
Kuna mul siin erilisi kohustusi ei ole, siis olen avastanud Bloglovini. Argipäeviti ma selliseid uusi asju ei uuri, sest minu jaoks on kõik uus alati harjumatu ja ebamugav ning ma ei viitsi selliste asjade peale aega raisata. Viimane kord avastasin suure hurraaga Instagrami, aga käputäiest piltidest ma kaugemale ei jõudnud, sest mu telefonis on hirmus aeglane nett, või on telefon ise aeglane, igatahes Instagram jäi minust soiku.
Muide, ma veel aasta-kaks tagasi ei teadnud, mis see Instagram on. Nägin ühte naljakat paroodiat sellest, aga mina ikka arvasin, et tegu on lihtsalt mingisuguse töötlemisprogrammiga või muud sellist. 😀 Ilmselgelt elan ma kivi all. Igatahes tookord jagasin usinalt seda paroodiat teistega, aga kõik olid juba näinud. Ilmselt olete teie ka, aga äkki elab keegi veel kivi all ja näeb esimest korda:
Arvasin, et Blogloviniga tutvumine saab olema ka selline, mis soiku jääb, sest ma ei oska sellega midagi peale hakata. Esimene kord see mulle mingit muljet ei jätnudki, aga nüüd ma juba mõtlen, kuidas ma varem ilma hakkama sain. Tänu sellele olen avastanud päris palju blogisid, sest seal on “similar blogs” nupp, millega jõuab ühest toredast blogist teise ja edasi kolmandasse ja… Ma loen järsku liiga palju blogisid! Kui koju tagasi jõuan, siis algab ilmselt valulik võõrutusprotsess, nii lugemise kui ka kirjutamise osas.
Sellega meenus nüüd, et ma oleksin pidanud tänaseks Pere ja Kodusse kirjutama. Enam küll teisipäevast tähtaega ei ole, aga ma arvestasin siiski tänase päevaga. Katsun selle asjaga homseks ühele poole saada, kui ma end taas teiste blogisid lugema ei unusta. 😀
Sõit kulges väga sujuvalt, lapsed küll enne sadamat magama ei jäänud, kuid keegi ei nutnud ega jorisenud ka. Neljas nuttis vaid kodus hetkeni, mil auto liikuma hakkas. Tee peal saime suure elamuse osaliseks – me nägime karu! Ta tõusis auto lähenedes tagakäppadele ja vaatas seistes meie poole. Kui talle päris lähedale jõudsime, siis jooksis värisevate pekkide saatel võssa peitu, seega ma pilti teha ei saanud, kuigi mul oli käsi juba kaamerat haaramas. Sadamas oligi täpselt nii nagu Virtsus, kõik oli peaaegu lihtne. (Ma seisin alguses vales sabas ja kuna ma vahele ei julgenud trügida, siis keerasin ringi ja läksin õige rivi lõppu, mis oli 100 m tagapool.) Kokkuvõttes olid siiski hirmul suured silmad ja see lastega üksinda Soome sõitmine ei olnudki nii hull.