See nädal algas järjekordse esmaspäevaga, kus lapsed olid lasteaias ja koolis ning Silver lõhkus maal puid. See tähendab, et kodus oli vaikus ja see oli muusika mu kõrvadele. Seda ei jagunud küll kauaks, aga kontserdid tavaliselt üle kolme tunni ei kestagi, eks.

Varsti on seda vaikust jälle nii palju, et ei jaksa ära kuulata, sest Silver mõtleb siin juba järgmisel nädalal tööle minna, esialgu küll kaheks nädalaks, et pärast seda veel sama kaua kodus olla, aga põhimõtteliselt hakkab talvepuhkus siiski läbi saama. Viimased kolm ja pool kuud on läinud veidi märkamatult, kuid lohutab see, et lahus olles möödub aeg veel tegusamalt ja kiiremini, mis tähendab, et juuni keskpaik on vaid sõrmenipsu kaugusel ja siis algab meie suvepuhkus Soomes.

Kui eelmisel nädalal rõõmustasin samasuguse esmaspäeva üle, siis ülejäänud nädal möödus üsna tavapärases rütmis. Teisipäeva hommikul käisime Esimesega müofunktsionaalse terapeudi juures ja pärast seda ei läinud enam kaua, kui Teine tuli koolist, nii et vahepeal pikka vaikusekontserti ei olnud. Kolmapäeval Esimene ja Teine koolis ei käinud, sest neil oli ammu kirja pandud arstiaeg Tallinnas.

Kui me juba pealinnas olime, siis tegime seal ka niisama aega parajaks ja käisime väljas söömas. Esmalt istusime Gan beis, kus poisid valisid endale friikartulid ja makaronid ning lõpuks sõid ära ka poole meie naanist, krõbedast sealihast ja sushist, nii et mina lahkusin restoranist tühja kõhuga. Jumal teab, millal järgmine kord tuleb, aga kui see juhtub, siis teame, et lastemenüüst võib ainult magustoitu valida, muu ei ole seal pooltki nii hea kui tavamenüüs.

Tahtsime poistega tegelikult kinos käia, aga peale lohetaltsutamise ei tulnud kuskil midagi ja see oli meil minu rumala pea tõttu kallima hinna eest kodukandi kinos juba vaadatud. T1-s ringi jalutades jäid silma ka Super Skyparki 7D ja 360⁰ kinod, aga need olid veel suletud ja Skyparki ei tahtnud me väikesteta minna. Pealegi suutis Teine paar tundi varem nii õnnetult vastu posti kõndida, et rinnak oli marraskil ja liigutamine tegi haiget, seega temast nagunii mingit möllajat ei olnud.

Kuna ma kõhtu täis ei saanud ja kuskil midagi teha ei olnud, siis pärast kilomeetrist jalutuskäiku erinevate korruste vahel istusime Gustavisse maha ja sõime magustoiduks kooki, välja arvatud Esimene, tema käis Katrin Lusti luuramas. Ta hommikul nii lootis, et näeb Tallinnas mõnda tähtsat inimest, näiteks Jüri Ratast, aga sobis ka Katrin Lust, kelle nägemisest räägiti veel õhtulgi elevusega.

Täitsa harjumatu on olla, kui lapsed on juba nii suured, et söövad tellitud toidu eest ära, tahavad omapead ringi vaadata ja tunnevad ära Katrin Lusti. Tegelikult oli väga tore sedasi kahe suuremaga söömas käia, ringi jalutada ja lasta neil ringi jalutada. Terve perega on sellised käigud veel veidi kaootilised, nii et kahe suuremaga tundus asi vahelduseks päris idülliline. Nad ise jäid ka rahule, kuigi me käisime vaid väljas söömas, aga seda neil oligi ehk kõige rohkem vaja – meie seltskonda ja jäägitut tähelepanu.

Kui koju jõudsime, siis räägiti elevusega väikestele, kuidas nad sõid maailma parimat liha ja veel väga head kooki, mille peale väikesed tahtsid kaaaaa … Seda oli arvata, nii et pakkusin juba koduteel välja, et kordame seda kõike järgmisel päeval väikestega, sest Silver oli siis nagunii uuesti linna minemas.

Mõeldud – tehtud! Ainult et ma sõitsin väikestega Tallinnasse rongiga, sest Silver pidi koos isaga enne üheksat haiglas olema, mistõttu ta sõitis välja juba poole seitsme ajal. Me ärkasime alles tunnikese hiljem, saatsime poisid kooli ja jalutasime rongijaama.

Rongis ma juba vaikselt kahetsesin seda otsust, sest Kolmas näitas seal külge, mida ma varem pole näinud. Laps, kes muidu on pigem vaikne ja mõistlik, ei lõpetanud kõva häälega kohati ebaviisakat kommenteerimist ning minu palvete ja keelamiste peale ta vaid küsis veel valjema häälega: “Midaaa? Mis on siis? Mida ma teen?” Ma sain aru küll, et ta vaid esines ja tahtis nalja teha, aga tema ei saanud aru, et ta ei lõbustanud sellega ei kaasreisijaid ega mind, vaid häiris ja ärritas. Olgu, korraks ta lõbustas ka. Nimelt luges meie kõrval istunud mees ajalehte ja selles oli Helir-Valdor Seederi pilt, mille peale Neljas ütles, et ta teab seda meest, ta käib uudistes ning Kolmas teatas tähtsalt, et tema teab ka, see on Mart Helme.

Ülemistele jõudes võtsime suuna kohe T1 kaubanduskeskusesse, kus Silver ja tema isa juba ootasid meid. Kohtusime neljandal korrusel, kuid seal olid kõik söögikohad veel kinni, nii et väikestega alustasime päeva Gustavis ja Kolmas valis endale sama, mida sõi eelmisel päeval Teine, sest viimane nii kiitis oma kolme šokolaadi marmortorti. Gustavis on hästi pisikene mängunurk, kuhu lapsed unustasid end päris pikaks ajaks ja see võimaldas meestel rahus Inglise hommikusööki nautida ja minul chai lattet juua. See oli mu elu kolmas chai latte, kuna ma avastasin selle suurepärase kuuma joogi alles eelmisel kuul.

Paar tundi hiljem, kui Silveri isa haiglas oma asju ajas, käisime neljakesi Gan beis ka ära, kus väikesed küll naani ja sushit proovida ei tahtnud, kuid pulkade söömisest, krõbedast lihast ja lasemenüüst valitud magustoidust nad oma elamuse kätte said. Nii peened, söövad pulkadega friikartuleid… Ühed ühel päeval, teised teisel päeval.

Sedasi me kahe päevaga lõimegi märtsikuise väljas söömise eelarve lõhki, tegelikult seitsme päevaga, sest sellise ajavahemiku sisse jäi ka naistepäev, mil õhtustasime Silveriga kahekesi Gan beis. Sellest ei ole aga midagi hullu, sest praegu on viimane kuu, kus me üldse niimoodi väljas söömas saame käia, aprillist novembrini tuleb seda harvem kui korra kuus ette.

Väikestega mõtlesime samuti kino peale, aga ka nendega polnud midagi vaatama minna, sest valikus oli palju lohetaltsutamist, aga vähe muud ja need muud olid halbadel aegadel, ei klappinud need Silveri ja tema isa käikudega. Tegime küll väikestega ka T1-s aega niisama parajaks, aga mitte piisavalt, sest päris palju veetsime kvaliteetaega sedasi:Istume autos ja ootame. Meelt lahutasid peamiselt lennukid, mis meist järjest üle lendasid.

Mõtlesime, et säästame veidi vähemalt kütusekulu pealt ja käisime Almeraga Tallinnas. Ma ei tea, kuidas me varem ligi aasta sellesse autosse viiekesi ära mahtusime, sest nüüd oli mul isegi 15 kilo kergemana raske end turvatoolide vahele pressida. Katsetasin sarnast kokkuhoidu ka nädalavahetusel, kui lastega maal käisin, aga kahe tooli vahel istunud Teine ei olnud siis samuti olukorraga väga rahul, nii et praktikaks see ei muutu. Ei saagi muutuda, kui me enamasti sõidame kuuekesi või on Silver väikese autoga mujal.

Üritasin meenutada, mida me eelmisel reedel tegime, korraks juba tundus, et äkki olin siis ka üksi kodus, aga ei olnud, siis me tegime hoopis korraliku koristuspäeva. Laupäeva hommikul viisime Kolmanda Rakverre sünnipäevale, pärast tõime ta sealt ära ning siis sõitsingi lastega maale ja jätsin Silveri vahelduseks vaikust nautima. Tegelikult ta ei oska seda nautida, ta ei osanud selle päevaga midagi pealegi hakata, koristada ka midagi ei olnud. Mina samal ajal jõin vanemate juures sõbrannaga kohvi, mõnulesin poolteist tundi saunas (ema pidi juba kontrollima tulema, kas ikka elan) ja pärast seda kogusin pikalt jõuvarusid, et koju tagasi sõita.

https://www.instagram.com/p/BvE9Vohg7Uy/

Lapsed jäid laupäeval vanaema juurde ööseks, või siis pigem onu juurde, sest kõik neli sättisid oma asemed minu venna tuppa diivanile või põrandale, kuigi neil on seal oma tuba olemas. Mu vend on lastele väga hea onu, võtab neid tööle ja poodi kaasa, teeb neile süüa ja filmiõhtuid, laseb neil oma toas magada ja arvutis mängida (kodus ei juhtu seda kunagi), nii et varsti lapsed ehk ei tahagi enam vanaema juurde minna, vaid onu juurde.

Me Silveriga jõudsime laupäeva õhtul veel “Täht on sündinud” ära vaadata, mis andis laulule “Shallow” hoopis teise kõla, sinnani see lugu ei kõnetanud mind üldse, ma polnud seda kordagi algusest lõpunigi kuulnud. Ma lihtsalt ei tea suurt midagi tänastest artistidest ega nende lugudest, Lady Gagat poleks ma seal filmis isegi ära tundnud, kui ma poleks teadnud, et see on tema. Igatahes, film oli väga hea, sai naerda ja sai nutta, aga mitte nii palju kui pärast “Bohemian Rhapsodyt”, siis mul jooksid pisarad veel tund hiljemgi. Ma pole kunagi ühegi filmi ajal sedasi nutnud, veel vähem pikalt pärast filmi lõppu, aga ma ilmselt lasingi kõik pisarad korraga välja, sest järgmise vaatamisega läksid mul silmad vaid niiskeks, mul polnud isegi poolikut salvrätikut vaja, mida isa mulle lahkelt eos pakkus. Tal endal läks seda küll pärast vaja, kuigi vaatas filmi juba viiendat korda.

Kui eelmisel ja üle-eelmisel nädalal oli omajagu arstivisiite, kokku lausa viis, siis see nädal möödub koosolekute ja arenguvestluste saatel – esmaspäeva õhtul oli lastevanemate koosolek, mis kestis kena kaks tundi, eile oli Kolmanda arenguvestlus, täna on Esimese arenguvestlus ja pärast seda veel korteriühistu üldkoosolek. Kahe lapse arenguvestlused tulevad millalgi hiljem, äkki tuleb veel ka Kolmanda lõpupeo asjus mingeid kokkusaamisi, sest praeguse seisuga pole veel midagi paika pandud, aga lõpupidu on juba kahe kuu pärast, täpsemalt 22. mail. Veidi kehv aeg, sest see on kolmapäev ja Silveril on siis juba kiire tööhooaeg peal, ei ole lihtne tulla keset nädalat koju. Lisaks algab minu “suvepuhkus” siis õite vara, sest pärast pidulikku lõpetamist on lapse jaoks lasteaed läbi. Ta võiks muidugi veel augusti lõpuni lasteaias käia, keegi kätt ette ei pane, lihtsalt minu jaoks on lõpupidu miski, millega paneme lasteaiale punkti.

Lisaks arenguvestlustele tuleb veel ka arstivisiite, Kolmas peab paar korda hambaarstil käima, tal on juureravi pooleli, koos Esimesega käivad nad kaks korda kuus müofunktsionaalse terapeudi juures, Esimene peab uuesti kõrvaarsti juurde minema, sest tal on üks šunt veel kõrvas (teine tuli juba ammu kuulmekilest välja, aga kõrvast välja ei kukkunud, see eemaldati pintsettidega), mis oma eesmärki enam ei täida, aga mille pärast tuleb kõrva endiselt vee eest kaitsta. Tahaks enne suve selle šundi välja saada, et kuulmekile jõuaks esimeseks ujumiseks ära paraneda ning silikoonist kõrvatropid jääksid ajalooks. Tänaseks on viimased olnud aasta ja viis kuud lapse igapäevased tüütud kaaslased.

Praeguse nädala tänase päeva juurde jõudes, siis mul on taas Kolmas ja Neljas kodus seltsiks, ei mingit vaikust. Kolmanda rühm on jälle pooltühi, osadel on nohu-köha, osad oksendavad … Kolmas siin tundus ka veidi nohune, nii et jätsin ta igaks juhuks koju, ei taha, et ta uuesti päris haigeks jääb. Neljas küll (imekombel) nohune ei ole, aga kui Kolmas on kodus, siis on üldiselt tema ka.

Umbes selline mul see eluke praegu ongi, ei midagi põnevat, ei midagi uut, nii et suurema osa ajast ei ole mul lihtsalt midagi kirjutada ja seetõttu ma sageli midagi ei kirjutagi.

Aa, midagi uut meenus küll. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kuueliikmelises peres võiksid wc ja vannituba eraldi olla, sest tavaliselt on kellelgi just siis vetsu vaja, kui teine end peseb, mistõttu on sageli ukse taga järjekord. Eile tekkis esimest korda aga selline olukord, kus Silver pidi üleni vahusena duši alt välja ronima, sest ma panin õhtul oma supi sisse väga palju Chilli Explosioni ja kui mul tekkis vajadus vetsu minna, siis ma pidin sinna KOHE saama. Soe soovitus teile, kes te alles hakkate kodu otsima või ehitama – vaadake, et wc ja vannituba oleksid eraldi. Või kasutage mainitud maitseainet mõõdukalt, selle nimi ei ole niisama plahvatus…

Lõpetuseks jagan veel killukest elust rottidega. Midagi ei tohi jääda puuri lähedusse:
Neljas oli vahelduseks tubli ega visanud magama minnes oma riideid põrandale, vaid pani need kenasti tooli seljatoele. Me keegi aga ei märganud, et tool on rotipuurile ohtlikult lähedal ja hommikul olid püksid pooleldi puuri tõmmatud. Kui Siidi ja Saara tahtsid nii väga endale roosasid pükse, siis järgmiseks pesaks nad need endale ka said, nüüd magavad eraldi püksisäärtes ja tunnevad end hästi.