Kolmas sai eelmisel nädalal 7aastaseks, ta on peaaegu 120 cm pikk ning tema peaümbermõõt on minu omast suurem. Tal peabki suur pea olema, sest muidu ei mahuks kogu tarkus nii pisikese poisi sisse ära.
Kolmas oskab tõesti mõnikord oma teadmiste või elutarkusega üllatada, tal on väga hea mälu, suur teadmistehimu ja ta värvib vasakukäelisena paremini kui me viis paremakäelist kokku. Kõige enam meeldibki talle joonistada-värvida-voolida-meisterdada ja ta räägib juba paar aastat, et tulevikus saab temast kunstnik.
Sünnipäevaks me talle siiski uusi kunstitarbeid ei kinkinud, aga kamba peale sai ta mitu toredat raamatut, kust ta saab omandada uusi teadmisi: “Keemilised elemendid”, “Uurin, küsin, avastan” ja “500 põnevat fakti: Loomad”. Kõik kolm on huvitavad raamatud ka minu jaoks, näiteks keemilised elemendid polnud kooliajal kaugeltki nii põnevad kui nüüd lasteraamatus.
Kirjutada tahan tegelikult sünnipäevapeost, mille toimumise osas olime viimase hetkeni kõhklevad, sest me ei leidnud Kolmandaga mingit üksmeelt. Ta oli enamuse ajast veendunud, et ta ei taha mingit sünnipäeva ja kui tahtis, siis ei sobinud talle ükski kohalik võimalus. Me jälle ei tahtnud pidada sünnipäeva 15 km kaugusel, sest tõenäoliselt on enamusel vanematest natuke villand autojuhi mängimisest. Vähemalt minul mõnikord on, aga eks mul ole nelja lapse peale Rakvere vahet sünnipäevadel käimisi omajagu olnud ka.
Kui Kolmanda number 7 hakkas juba väga lähedale jõudma, pakkusin uuesti välja, et teeme peo kohalikus Roosistuudios. Pärast mõningaid erimeelsusi leppis – loomulikult laupäeval, millal siis veel – pakkumisega ka Kolmas ja me broneerisime sünnipäevatoa juba teisipäevaks, mille järel said osad lapsevanemad läbi Facebooki grupi kutse kätte 2 päeva enne pidu ja osad lapsed alles esmaspäeval lasteaias ehk päev varem.
Paberil kutse said tegelikult kõik lapsed, ka need, kelle vanemad olid lapse tulekust juba teada andnud. Kolmas lihtsalt väga tahtis neid kutseid valmistada ja jagada ning kuna ta on ilmselgelt emasse, siis tegeles ta kutsetega pühapäeval vahetult enne ööund. 
Ma ei lootnud, et sünnipäevapeole tuleb nii lühikese etteteatamisega palju lapsi, aga võta näpust, rühmakaaslastest tuli kohale üle poole, täpsemalt 13 last. Kokku oli lapsi 23, lisaks veel 7 täiskasvanut ja nüüd postitust kirjutades nägin Roosistuudio kodulehel, et koht mahutab kuni 12 last. Ups!
Sünnipäevalaps & 22 kompanjoni
Lärm tõesti ei mahtunud sünnipäevatuppa ära, seda oli kohati nii palju, et isegi sünnipäevalaps kattis vahepeal oma kõrvad ja otsis vaiksemat kohta. Selle leidis ta kööginurgast, kus samal põhjusel istusid enamuse ajast kõik täiskasvanud, välja arvatud Silver, tema vaatas omal soovil, et lapsed sünnipäevatuba päris ära ei lammutaks.
Silver valvab eluõisi ega suuda oma vaimustust varjata.
Kui ma juba kööginurga juurde jõudsin, siis pajatan sekka sellest, mida ma sünnipäevalauale panin. Kuna igal sünnipäeval on palju toidukraami alles jäänud, siis seekord katsusin vähemaga piirduda ja mis te arvate, mis sai? Kõik sai otsa ja jäi puudugi!
Panin lauale leivakorvikesi juustu-küüslauguvõidega, palju beebiporgandeid, paprika- ja kurgiviile tipikastmega, mitu suurt pakki Pik-Nik juustupulkasid, kaks kaussi viinamarju, pisikesi kaneelirulle, “Valeri” küpsiseid, paki vahukomme ja juustupalle ning õhtu lõpetamiseks oli olemas ka suur küpsisetort. Joogiks oli ainult vesi, nii tavaline kui sidrunimaitseline ja seda nii kraanivee kui Värska kujul, ei mingit mahla ega karastusjooki. 
Ettevalmistused pisikeses kööginurgas
Mul on rõõm tõdeda, et esimestena kadusid paprika- ja kurgiviilud, kuigi neid sai veel juurdegi lõigutud. Juustupallid ja vahukommid kadusid pea sama kiiresti, kuid neid oli oluliselt vähem kui köögivilju, viimastena läksid kaneelirullid ja koos pooliku tordiga tõime koju tagasi ka umbes 7 küpsist, rohkem midagi. Õppisin sellest, et järgmisel korral panen lauale veel rohkem rohelist ja veel vähem magusat.
Alles algus, kus laud polnud täielikult kaetud ja laudlina oli veel alles. Hiljem ei olnud, sest üks kann sidrunivett kukkus ise ümber.
Roosistuudio on küll väike, aga seal saab läbi ruumide ringiratast joosta ja seda tehti nii palju, et koju läksid lapsed ilmselt tühjade kõhtudega. Seda on nad muidugi alati siis ka teinud, kui pool lauale pandud toidukraamist on alles jäänud – pole lihtsalt olnud aega süüa. Roosistuudios olime aga kokku 4 ja pool tundi, nii et lapsed leidsid möödaminnes aega näksimiseks.
Veidi Roosistuudiol endal peatudes, siis tegu on pisikese vintage-stiilis sünnipäevatoaga, kus pole tulede ja viledega plastmassist mänguasju. Hästi hubane, armas ja pastelne koht, mistõttu Kolmas leidis, et tegu on tüdrukute mängutoaga ja see oli ka põhjus, miks ta ei tahtnud seal sünnipäeva pidada. Asja ei teinud paremaks ka see, kui tal sõbrad kutsed kätte said ja peokohta samuti tüdrukute mängumaaks või lilletoaks nimetasid.
Vaatamata eelarvamustele ei öelnud aga mitte ükski laps kohapeal, et tegu on plikaliku mängutoaga, oh ei, poisid serveerisid puidust torte, tegid nukuteatrit ja julgemad kandsid kostüümikapist leitud kleitegi. Kõigil oli lõpuni välja lõbus ja Kolmas leidis pärast pidu, et see oli parim sünnipäev üldse ning järgmine võiks ka Roosistuudios tulla.
Õnnelik sünnipäevalaps
Sünnipäev tõestas ka mulle endale, et lastel ei ole vaja tohutult ruumi, atraktsioone, mänguasju ning tulesid ja vilesid, et neil tore oleks. Piisabki ühest puidust kohvikust, võimalusest teha teatrit või mängida lauamänge ning laste loovus teeb ülejäänud töö ise ära. Roosistuudios lapsed päriselt mängisid omavahel, mida oli tore kõrvalt vaadata, sest ma arvasin, et nad ei oska seda enam.
Kui algas teatritükk ja enamus kogunesid ühte ruumi seda vaatama, mahtusid ära küll. 
Vahepeal leiti aega kaardimängudeks.
Järjekordne etendus, kuhu kaasati ka publik.
Kohalikele lugejatele soovitan sünnipäevatuba soojalt ja üldse mitte ainult tüdrukute sünnipäevade pidamiseks, mängutoas on lõbus ka poistel. Ütlen seda seetõttu, et Roosistuudio perenaise sõnul on ta varemgi kuulnud arvamust, et tegu on tüdrukute peoruumiga, aga kinnitan, et see ei ole nii. Saladuskatte all ütlen ka seda, et Roosistuudio pisikesed ruumid on kummist ja mahutavad palju rohkem lapsi kui 12, ainult et kõrvadel võib valus hakata …
Mul on tegelikult hea meel, et lapsi oli pea 2 korda rohkem kui 12, melu oli omajagu ja Kolmas sai endale vägeva sünnipäevapeo, või isegi -nädala, sest järgmisel päeval, kui ta sai päriselt 7, sõitsime perega juba mitmeks ööks Pärnusse, nii et pidu kestis tal nädala lõpuni ja sellest kirjutan ka millalgi pikemalt.
Lõpetuseks veel üks muhe pilt Kolmanda sünnipäevapeolt:
Ütlesin ju, et Roosistuudios on poistel ka lõbus …
Mul ei ole ühegi tordiga mingit konkreetset visiooni olnud, olen Pihlakale veebilehel vaid tellimuse esitanud ja kirja pannud, mida tort meenutada võiks. Kui Teine oma sünnipäeva 
Lapsed olid kohale jõudes väga elevil, kõik tahtsid ruttu käepaelad külge saada ja mängima joosta. Ma arvasin alguses, et käiku läks 21 käepaela, kuid peo lõpu poole selgus juhuslikult, et lapsi oli hoopis 22. Maha me siiski kedagi jätnud ei oleks, hiljemalt bussis oleks numbrite anomaalia välja tulnud
Limpa limonaadide asemel saatis A. Le Coq lastele hoopis kaks kasti Limpa vesi+mahl kõrrejooke, mis läksid seltskonnale sedasi peale, et ühtegi pakki me koju kaasa võtta ei saanud. Tean ise, et võrreldes teiste kõrremahladega on need lahja maitsega ja üldse mitte magusad, kuid möllamisest higised lapsed ei kurtnud. Järelikult oli neil tõesti janu, mitte ei lürbitud neid vaid maitse pärast. Maitse osas eelistati tegelikult mustika kõrrejooke, kuid nagu ütlesin, siis alles ei jäänud midagi ehk vaarikamaitselised läksid ka kaubaks.
Ka tordi plaanisin alguses ise teha, kuid hakkasin kahtlema, et see sõidu vastu peab ja pealegi ei oska ma ägedaid torte teha. Pika bussisõidu tõttu loobusin ka mõttest tellida äge tort Rakvere Pihlakast. Kui aga hakkasin Mustamäel asuvaid kondiitreid otsima, siis avastasin, et seal on samuti Pihlaka kohvik, mis jääb Lohesabast vähem kui kahe kilomeetri kaugusele ja kuna traditsiooniliselt on laual olnud just 
Nii palju küünlaid pole enne tordil näinud, täitsa tõsiseks võtab kohe see vanemaks saamise värk.
Täielik hitt oli endiselt Lohesaba telestuudio, kus käis korralik meeskonnatöö – kes oli uudisteankur, kes istus puldis, kes oli ilmapoiss, kes edastas reportaaže. Seisin pikalt ja vaatasin, kui tõsimeeli poisid teletööd tegid ja uudiseid välja mõtlesid, tüdrukud olid vähe tagasihoidlikumad ja vaatasid asja kõrvalt.
Omaette hitt oli muidugi ka mängude tuba, esimesed maadeavastajaid jõudsid kiiresti sinna, aga oli ka üks õnnetu poiss, kes umbes 15 minutit pärast saabumist tuli sünnipäevatuppa ja ütles, et ta kodus pildi peal nägi, et siin on mängukonsoolid, aga ta ei leia neid üles. Täitsa mõistan teda, sest me esimese külastuse ajal avastasime ka nurgataguse ruumi puhta juhuslikult tükk aega pärast saabumist. Lihtsalt ei osanud igale poole kohe vaadata.
Õnneks ei muutunud mängukonsoolid põhiliseks ajatäiteks, sest Lohesabas on ikka palju muud ka teha. Näiteks Limpa peomaja all asuvast labürindist punasilmset lohet otsida või lohepüüdja õudses majas mängida. Isegi Silver kasutas võimalust ja puges teise korruse avast tondilossi, et esimesel korrusel pildistavat mind ehmatada. Sai sellega täitsa hakkama, sest ma tõesti ei osanud oodata, et 
Minu jaoks on lohepüüdja maja äge, aga pisemate jaoks on see tõesti hirmus. Õe neljaseks saav poiss tuli vaid uksest sisse ja edasi enam ei julgenud, sama lugu oli labürindiga. Alles oli meie Neljandal sama seis, aga vahepeal on ta ikkagi nii suureks ja julgeks kasvanud, et käis nüüd isegi üksinda lohepüüdjale otsa vaatamas, kuid labürindis tuleb tal veel kätt hoida. Temaga samal päeval sündinud tüdruk tuli ka veel käe otsa ja väriseva jalaga käis vaatas lohe üle. 
Ega tegelikult ei olnudki Lohesabas kohta, kus möll ei oleks käinud. Lapsed aina lasid politseijaoskonnast telestuudiosse ja sealt omakorda ronimis- ja hüppamisalale või tondilossi, siis jälle telestuudiosse või tegid möödaminnes diskot ning lõpetasid taas vangikongis ja nii edasi.
Kui kell sai 17.00, siis pidime Limpa peomaja üle andma, aga oleksime võinud jääda niisama seikluslinnakusse kasvõi sulgemiseni mängima (tavapraktika, mitte mingi erivõimalus mulle), kuid kuna olime kaugelt ja vanematele sai lubatud, et kell 19.00 oleme Kadrinas tagasi, siis näpistasime endale vaid pool tundi mänguaega juurde. Olime ka pool tundi varem kohal, nii et lapsed said kokku neli tundi mängida, kuid ka sellest jäi neile väheks.
Kuigi lastel jäi neljast tunnist väheks, väsisid nad siiski nii palju ära, et tagasiteel pooled tukkusid ja pooled vaatasid vaikides aknast välja. Üks eriti väsinud reisisell:
Ma kahjuks ei vaadanud ega küsinud bussijuhi nime, kuid kiidan väga tema sõidustiili. Tundsime, kuidas juht arvestas sellega, et ta sõidutab bussitäit lapsi, manöövrid olid kõik väga ettevaatlikud ja sujuvad, pikivahed korralikud, ei mingit kiirustamist ega rapsimist. Lisaks oli ta väga rahulik ja muhe, kannatas ära lärmaka sõidu Tallinnasse ja võttis väga rahulikult ka neid pissihädasid, mis tekkisid kohe pärast Lohesabast lahkumist.