Jagasin umbes nädal tagasi, kuidas sain üle pika aja Neljanda küüsi lõigata ja kuidas see suur sündmus sai vääriliselt premeeritud lakitud küünte näol.
Ma ei mäleta, millal Neljas küüsi närima hakkas, aga pakun, et see juhtus umbes kaks aastat tagasi. Ma lõikan lastel küüsi tavaliselt pühapäeviti ja ühel mitte nii ilusal pühapäeval avastasin, et Neljandal ei olegi midagi lõigata, ei olnud ka järgmisel ega ülejärgmisel … Sealjuures ei näinud ma teda kunagi küüsi närimas.
Tema salahobi muutus lõpuks muidugi avalikuks ja küüned veel lühemaks. Kui polnud enam midagi närida, siis järas sekka veidi nahka, mistõttu olid olematute küünte ümbrused sageli paistes ja punased. Mitte kõige ilusam vaatepilt.
Ootamatult tekkinud harjumusest vabanemiseks kasutasime dialoogi (ei mõjunud 3-4aastasele); peale sattudes meenutasime, et sedasi võib ussid saada; magama saatsime kinnastes; kasutasin erinevaid kibedaid küünevedelikke; ostsin motivatsiooni-küünelakid, millega lubasin küüned ära värvida, kui ta neid enam ei näri; andsime alla, sest miski ei toiminud.
Viiendaks sünnipäevaks sai Neljas ka vanaemalt küünelakkide komplekti, mille peale ma kurvalt teatasin, et kahjuks pole nendega midagi teha, sest laps närib küüsi. Komplekt jäi vanaema juurde ja kui Neljas sinna ööseks jäi, siis järgmisel päeval sain tagasi lakitud varbaküüntega lapse – Neljas oli vanaema nõusse saanud argumendiga, et varbaküüsi ta ju ei näri. 
Sellest ajast on tal varbaküüned aegajalt lakitud olnud, mistõttu ta sõrmeküünte lakkimist enam nii väga ei igatsenud … Kuni Silver tuli koju ja nad veetsid mõnel õhtul isa-tütre kvaliteetaega teineteise küüsi lakkides.
Silver käis paar nädalat lakitud varbaküüntega ringi, sest vanaema kingitud lakid ei tule kergelt maha. Ei olnud palju puudu, et ta oleks ka Wagenküll lossispaad kena pediküüriga külastanud.
Kuna Silver värvis Neljandal ka sõrmeküüned ära, siis detsembrist alates on ta igapäevaselt lehvitanud oma lakkidega meie nina alla ja palunud seda korrata. Ma andsin lõpuks alla ja nõustusin ühe korra seda tegema, samal ajal kommenteerisin, kuidas tal pole seal midagi lakkida, sest ta on oma küüned nii lühikesed näritud. Kui maniküür sai tehtud, siis küsisin Neljandalt, kas tema lihani näritud sakilised küüned on nüüd kuidagi ilusamad. Ta nõustus, et ei ole ja mina ütlesin, et seetõttu ma tal küüsi rohkem ei värvi.
Ma ei tea, kas see mõjutas teda tugevalt või ta lihtsalt ei raatsinud lakitud küüsi närida, kuid sellest õhtust pole ta seda enam teinud. Ta hoopis käis iga päev oma küüsi näitamas ja küsimas, kas juba saab neid lõigata. Selleni jõudmine võttis aega kaks nädalat ja tänaseks on ta oma halva harjumuseta vastu pidanud juba kolm. Ma ei ole väga optimistlik ega imestaks, kui ta ühel hetkel jälle küüsi närib, aga praegune edusamm annab siiski lootust, et ühel hetkel saab ta sellest harjumusest päris priiks.
Praegu premeerin tema tublidust sellega, et tal piisab vaid sõrmi nipsutada ja ma lakin kiidusõnade saatel ta küüsi. Teen seda Bio4You-st ostetud Suncoat laste küünelakkidega, mis on ohutu koostisega, peaaegu lõhnatud (pudelit lähedalt nuusutades on tunda õrna lõhna), kuivavad üsna kiiresti ja tulevad kergelt maha. Kohati isegi liiga kergelt, kuid ma ei ootagi, et viieaastase küünelakk oleks kauapüsiv.
Küünelaki saab maha kraapides, seda nii kuivalt kui märjalt, viimasel juhul on kraapimist lihtsalt vähem. Vannis ligunedes võib lakk ühest või teisest kohast veidi maha tulla, aga palja veega seda siiski maha ei pese. Neljanda varbaküüntel on lakk püsinud isegi paar nädalat, sõrmeküüsi olen siin aga iga päev värskendanud, seda küll juba seetõttu, et ta on ise näiteks sinise värvi maha kraapinud ja kollast asemele soovinud.
Neljas ja tema ohutud motivatsiooni-küünelakid.
Ma ei oska tagantjärele öelda, mis võis ajendada teda küüsi närima, kui täna usun, et sellel oli igavusest palju sügavam põhjus.
Ma kirjutasin ligi kolm aastat tagasi, kuidas ta intensiivse potitreeningu ajal kogelema hakkas ja kuidas koos klõpsuga (hakkas üleöö ise potil käima) see kogelemine ka vähenes. Kogelemine ise pole aga kuskile kadunud, see tuleb ja läheb. Oleme võtnud asja rahulikult ega ole sellele tähelepanu pööranud, sest tema vanuses on kogelemine üsna tavaline nähtus, mis kaob enamasti koolieaks. Ma väga loodan, et Neljandaga sedasi läheb, aga kuna ta on kogelenud vahelduva eduga kolm aastat, siis olen hakanud arvestama ka kehvema variandiga.
Neljas on muidu julge ja avatud laps, aga mingil põhjusel on ta alati peljanud teisi lapsi. Mängumaadel ja -väljakutel on ta valinud atraktsioonid, kus teisi ei ole ja kui keegi on temaga ühinenud, siis on ta valinud uue atraktsiooni. Kui lapsi on palju olnud, siis on ta eelistanud olla meie juures või hoidnud tugevalt vendadega kokku. Meie ja tema enda jaoks on see olnud väga suur asi, kui ta on kuskil endale sõbra leidnud, kuid enamasti on need sõbrad olnud kas päris pisikesed (1-2aastased) või juba koolieas tüdrukud, endavanustega on väga harva ühise keele leidnud.
Täna leian, et ma suhtusin sellesse kergekäeliselt ja panin ta liiga vara lasteaeda, kuigi ta oli siis juba kolmene. Ta ei olnud valmis teiste endavanustega suhtlema, ta ei olnud nõus nendega isegi sama laua taga sööma. Esimesel aastal käis ta lasteaias kokku küll ainult kuu kuni kaks, sest ta oli enamuse ajast haige, aga sellepärast ilmselt oligi, et lasteaed tekitas temas stressi. Siiani tekitab, ta ei taha kunagi pikalt lasteaias käia, ütleb, et ei jaksa sealset lärmi kuulata.
Ta on nüüd talve jooksul palju ja pikalt kodus olnud, jaanuari lõpust tänaseni ta praktiliselt polegi lasteaias käinud ja me märkasime Silveriga, et kogelemine on vähenenud. Võrreldes aasta lõpuga, kus laps ei saanud vahepeal üldse sõna suust, oli kogelemine praktiliselt tajumatu. Neljapäeval oli ta aga pika päeva lasteaias ning õhtul oli meil kodus jälle tugevalt kogelev laps.
Talle meeldis lasteaias, sest sel päeval oli neil saalis etendus ja ta polnud ka oma sõbrannasid ammu näinud, kuid tema kõnest oli näha, et päev oli tema jaoks väsitav. Ta kogeles vaid sel ühel õhtul, eile oli taas kõik korras.
Olen sellele kõigele nüüd mitu päeva mõelnud ja üks osa minust ütleb, et ka tema puhul tuleks kaaluda koolipikendust. Erinevalt Esimesest ei ole ta kunagi arengust maas olnud, pigem ees, aga ta on oluliselt tundlikum ja siinkohal ehk tuleks üks lisa-aasta kasuks.
Ma ei ütleks, et ta on koolivalmiduseks sotsiaalselt ebaküps … Ta teeb kõike kaasa, ta püsib paigal, tal on huvi õppetöö vastu, ta on füüsiliselt aktiivne ning vaimselt rõõmus ja rahulik, aga tundub, et igasugused muutused või kõrged ootused löövad ta seesmiselt sedasi rivist välja, et ta hakkab kogelema ja maandab pingeid küüsi närides. Mitte ainult, aegaajalt tõstab pead ka märksa delikaatsem probleem.
Kuna ta on pealtnäha täiesti tavaline laps, siis kõiki probleeme oleme võtnud siiani kui ealisi iseärasusi, millest ta kindlasti välja kasvab. Ma usun ja loodan endiselt, et see nii on, aga augustilapsena on ta verivärske seitsmesena 1. klassi minnes ehk liiga vähe kasvanud. Rühmavahetus tähendaks aga uusi lapsi, uut stressi … Võib-olla mõjuks kool just paremini, poole lühemad päevad ja vähem lärmi (v.a vahetundides) …
Mõtlen ka siin valjult, sest ilmselgelt ma midagi välja ei ole mõelnud ja see pole ehk ka minu pädevuses, mistõttu pean plaani suhelda vähe targematega, näiteks Rajaleidja meeskonnaga. Kui kogelemine algas, siis ma suhtlesin lasteaia logopeediga ja talitasin tema nõuannete järgi, kuid selleks ajaks, kui Neljas korralikult lasteaias hakkas käima, oli logopeed läinud.
Sügisel sai lasteaed uue logopeedi, kes võttis Neljanda oma tiiva alla, aga seda üldse mitte kogelemise pärast, sest seda ta esimeste kokkupuudete ajal ei kuulnud, kuigi õpetajad olid lapse kohta selle välja toonud. Tema märkas hoopis lapse pehmet L-tähte, mis on jälle miski, mida me pole kunagi tajunud. Olen sellele nüüd teadlikumalt tähelepanu pööranud, aga ma ikka ei saa aru, et tema L oleks kuidagi ebatavaline. On või ei ole, suuharjutused mööda külge ikka maha ei jookse.
Muus osas ei ole ma lasteaiast Neljanda kohta mingit sellist tagasisidet saanud, mis võiks panna muretsema, aga viimastel päevadel olen siiski mõelnud, et äkki ma peaksin muretsema …
