suusatamine

Vastused lugejate küsimustele: mina

~ Liivi ~ 42 Comments

Tahtsin selle postituse asemel video teha, aga avastasin, et pingutatud naeratuseta rääkides paistavad mul ainult alumised puseriti hambad, ülemisi ei ole üldse näha ja see häirib mind. Samas suvalistest asjadest ülevoolavalt rõõmsalt ma ka rääkida ei oska, seega jään ikka kirjutamise juurde, et mitte hambutu välja näha.

 

Mis on su iseloomu suurim miinus? Aga pluss?

Suurim miinus? Ma teen kõike homme ja nii iga päev. Ma lükkan kohustusi aina edasi, isegi viimasest minutist kaugemale ja teen asju hilinemisega. Kui ei ole võimalik hilineda, siis täidan kohustuse viimasel minutil. Sageli luban endale, et nüüd hakkan tubliks … Homme kohe alustan sellega.

Suurim pluss? Ma ei teagi, ehk mu empaatiavõime. Või äkki hoopis mu suurepärane huumorimeel. See on mul nii hea, et ma naeran oma naljade peale juba eos. Huumorimeele osa on siis iroonia, aga vähemalt on mul endal pidevalt lõbus.

Eelmisel nädalal pidin enda Tänaku fänni WRC katsetega kursis hoidma ja tahtsin pärast lõunavaheaega talle nalja teha, et õhtused katsed jäävad ära, sest mitmed sõitjad said lõuna ajal tugeva toidumürgituse, aga ma ei suutnud valetada, hakkasin juba enne toidumürgituse juurde jõudmist naerma. Tema tögab mind pidevalt selliste udujuttudega ja mina usun, aga samasuguse udujutu ajamisega ma hakkama ei saa.

Kui huumorimeel minu plusside hulgas ei ole, siis enda üle naermise oskust pean küll heaks omaduseks.

 

5 asja, mis teevad sind õnnelikuks

Kuna armastatud olemine ja armastamine oleks kõige klišeelikum vastus, siis ma oma inimesi siin üles lugema ei hakka, aga nemad tulevad siiski esimesena.

1. Lapsepõlvekodu. Talus üles kasvamine oli privileeg. Võimalik, et ma lapsena nii ei arvanud, kui pidin laudas abis olema või tuulekaera korjama, kuid ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi soovinud kuskil mujal elada.

Mul on hea meel, et lapsepõlvekodu on koht, kuhu saan alati minna, kus mind ootavad emme ja issi (endiselt kutsun neid nii) ja kus lapsed saavad veidigi taluelu maitsta: vanaisaga põllul kaasa sõita, paljajalu laudas käia ja vanaemaga mune korjata, onuga loomi sööta, suurel taluõuel ringi joosta ja luuramist mängida, nagu ma vanasti vennaga mängisin. Mõnus! Koht ise on ka nii idülliline, et mõnikord õhtuhämaruses karjamaal mullikate keskel jalutades läheb meel vägisi härdaks.Koppel

2. Saun. Ma armastan kuuma sauna, leili võtmist, laval istumist ja mõtlemist. Mul on vaja neid hetki iseendaga, mida saun mulle annab. See on koht, kus mu keha lõõgastub, vaim virgastub ja kus saan puhtaks ka seest, sest higistan kõik vahepeal kogetud negatiivsed emotsioonid endast välja. Saun on pai kehale ja hinge.

3. Korras toad. Jah, ma tean, et korras toad on märk raisatud elust või midagi muud sellist. Mul ei olegi toad alati korras, pigem vastupidi, sest minu jaoks on päriselt korras tuba piinlikult puhas. Ma olen loobunud kahejalgsete vasikatega võidu jooksmast ja olen harjunud elama mõnikord piinlikult segamini kodus, aga see muudab mind tujutuks, närviliseks, väsinuks. Ma olen palju parem inimene, kui toad on korras.

4. Talv. Ma olen alati rohkem talveinimene olnud. Varem meeldisid mulle talved seetõttu, et siis pole putukaid, aga on mõnus lumi, mis kord sajab alla laiade helvestena, kord krudiseb jala all, kord hakkab kokku. Lisaks on soe tee ja kuum saun talvisel ajal hoopis paremad kui muidu. Silveri tulekust alates meeldivad mulle talved peamiselt seetõttu, et siis on ta kõige rohkem olemas. Viimastel talvedel ongi ta neli-viis kuud ainult meie päralt olnud ja hetkeseisuga jääb ta koduseks ka tuleval talvel ja talvel pärast seda ja nii edasi.

Ma ei usu, et ma oleksin õnnelikum, kui meil oleks kõige tavalisem elukorraldus, kus me mõlemad käime kaheksast viieni tööl ja puhkame aastas kokku ühe kuu, halvimal juhul erinevatel aegadel, et jagada omavahel ära juulikuu, mil lasteaed on kinni. Ma hindan kõrgelt võimalust olla kodune ja õnnelikuks teevad mind talved, kus saame kahekesi kodused olla.

5. Küsisin Silverilt, mis on asjad, mis mind õnnelikuks teevad, sest mul ei tulnud rohkem ühtegi pähe. Tema pakkus välja Coca-Cola, õunataskud ja raha. Esimene variant mind kindlasti õnnelikuks ei tee. Pigem teeb õnnetuks, kui see külmikus olemas on, sest see karjub mulle siis näkku, et ma olen nõrk. Hetkel olengi. Juba neljandat või viiendat korda selle suve jooksul.

Õunataskutest ma ei karda sõltuvusse jääda ja kui Silver on töölt tulles neid mulle toonud, siis olen õnnelik küll olnud, kuid ma ei oleks õnnetu, kui ma ei saaks elus enam ühtegi õunataskut süüa. Seda muidugi eeldusel, et kaneelirullid ja muud alternatiivid alles jäävad.

Raha … Selle juures jäin mõtlema, sest päris vale see vastus ei ole. Raha teeb muretuks ja muretuna on lihtsam olla õnnelik asjade üle, mis õnnelikuks teevad. Kui mina olen murelik ja õnnetu, siis ma ei hoia neid emotsioone endas, aga Silver hoiab ja muutub külmaks, negatiivseks, kinniseks, ükskõikseks. Minu armastust see kuidagi vähendanud ei ole, aga olen pidanud tundma end üksikuna, olen pidanud end tagasi hoidma ja samal ajal temani jõudmiseks ka rohkem pingutama, olen pidanud laskma nii mõndagi ühest kõrvast sisse ja teisest välja … See pole alati roosiline olnud.

Silveri murekoorem on viimase paari aastaga oluliselt vähenenud, ma näen ja tunnen seda, ta on taas rahulik, lõbus, positiivne, tähelepanelik ja tema pilgus on tagasi see helk, mis särab ainult mulle. Meie suhe on saanud uue energia ja see teeb mind õnnelikuks. Kui rahamuredest prii mees hoiab ja armastab mind sama tuliselt kui kunagi ammu suhte alguses või isegi tulisemalt, siis jah, kaudselt teeb raha mind õnnelikuks. SL

 

Millest tunned oma elus kõige rohkem puudust?

Seda postitust kirjutades sain aru, et kõige enam tunnen puudust ikkagi kodutundega kodust. Sellest kohast, kust lapsed võtaksid eluteele kaasa palju erilisi mälestusi, kuhu neil oleks alati hea tunne tagasi tulla ja kust ise lahkuks vaid jalad ees.

 

Kirjuta kellestki, kes sind inspireerib.

Ei ole kedagi sellist, kes mind igapäevaselt inspireeriks, aga on palju inimesi, kes on mingil hetkel innustavalt mõjunud või keda ühel või teisel põhjusel imetlen. Esimesena tuleb pähe Heli, kes on oma nelja tänaseks viie lapse kõrvalt väga tegus ja tubli.

Mind on innustanud mitme väikese lapse kõrvalt koolitee lõpetanud emad ja samal ajal imetlen inimesi, kes on põhi- või keskharidusega jõudnud elus kaugele või kõrgele. Mind on inspireerinud paljud kaalulangetajad ja kehavormijad. Kedagi nimeliselt välja tuua on keeruline, sest enamasti ongi tegu olnud hetkeinnustustega või inimestega, kelle nimi ei ütle teistele midagi.

Kui mõelda, keda ma sotsiaalmeedias olen jälgima jäänud, siis oma sihikindluse ja kõrge motivatsiooniga on silma jäänud Helena Mang. Tema füüsiline vorm ei ole see, mille poole ma püüelda tahaksin, kuid tema tahtejõud on küll inspireeriv. Hiljuti avastasin enda jaoks Liis Velskeri, kes on oma kaalulangetuse teekonnal pika maa läbinud, aga kelle tulemustest enam on mind kõnetanud eluterve suhtumine ja huumor, mille läbi ta teekonda jagab. See on see põhjus, miks teda jälgima olen jäänud. Kui võrdlen Helenat ja Liisi läbi Nike´i, siis esimene esindab minu jaoks brändi glamuurset Just Do It poolt, Liis aga elulist Just Don`t Quit seisukohta. Mulle meeldivad mõlemad, kuid samastun vaid Liisiga.

Enamasti on teised siiski vaid teoorias inspireerivalt ja innustavalt mõjunud, praktikas ei ole ma teiste saavutuste peale laste kõrvalt raamatuid kirjutanud, kooli lõpetanud, jõusaali läinud ega jooksma hakanud. Kuid nad on andnud teadmise, et kõik on võimalik ja see julgustab proovima.

Silveri armastus suusatamise vastu innustas mind küll sedasi, et hakkasin koos temaga suusatamas käima ja sellest sai alguse minu kaalulangetuse teekond. Ma väga loodan, et seekord tuleb lumi varakult maha ning saame Silveriga terve pika talve suusatamist nautida ja oma kilomeetrite rekordeid purustada.

https://www.instagram.com/p/BgMERmCAbZK/?taken-by=kuussidrunit

Pildil on lukk pooleldi lahti sel lihtsalt põhjusel, et mu tagumik ei mahtunud jope sisse ära. Seda probleemi enam ei ole ja see innustab jätkama samas vaimus.

 

10 fakti sinust, mida lugejad ei tea.

  1. Mulle meeldib magama jääda nii, et ühe või mõlema käe sõrmed on aluspükste värvli all kinni. Kui magan alasti, siis pistan sõrmed Silveri aluspükste vahele.
  2. Ma olen osalenud noortalunike võistlusel, kus üheks alaks oli traktori vigursõit, kuid kinni panin vaid arvuti tundmise ja sedagi koolivennaga kahasse.
  3. Mul ei ole olnud ühtegi luumurdu ega õmblemist vajavat haava.
  4. Mul on Kreeka jalg ehk teine varvas on suurest varbast pikem ning mu väikesed sõrmed on eriti väikesed ega ulatu naabersõrme ülemise lülini.
  5. Ma pole viis aastat juukseid värvinud. Või isegi kümme, kui mitte lugeda värvimiseks paar korda aastas juustesse tehtud blonde triipe.
  6. Ma olen proovinud kanepit.
  7. Mul on nii tundlik kuulmine, et mind häirib isegi vaikuse kahin, mistõttu eelistan magada kaetud kõrvadega.
  8. Mul on psoriaatiline artriit, mida olen küll ka varem kirjutanud, kuid ma ei ole jaganud, kuidas see on viimase aastaga oluliselt süvenenud, minu igapäevaelu segama hakanud ja mind tuleviku pärast muretsema pannud.
  9. Ma kitkun kulme keskmiselt korra kuus, sest alles siis hakkab väljakasv silma torkama. Jalgu raseerin veel harvem ja siis ka vaid säärte esikülgi, sest mujal kasvavad udukarvad, mida pole näha ega tunda.
  10. Ma armastan jalapenot.

 

Minust ei ole rohkem midagi kirjutada, aga kirjutage teie mulle endast. Oleks tore lugeda, kui vanad te olete, kas olete suhtes/abielus, kui palju teil lapsi on, kas elate oma unistuste kodus, millistele karvalistele ja sulelistele kodu pakute, mis alal tegutsete, kas olete õnnelikud.

DeliriousAppropriateBull-small

Peale käte sügelevad nüüd jalad ka

~ Liivi ~ 5 Comments

Mul pidevalt käed sügelevad. Kohe raske on olla, kui pikka aega ei tõsta mööblit (või üldse tube) ringi, ei ehita, remondi ega värvi midagi. Eile ei saanud ka enam rahu, viisin ellu ammuse mõtte ja muutsin vanasse kodusse ehitatud trepipiirde vannitoa nagideks. Kui me kolima hakkasime, siis oli trepipiire juba tegelikult täitsa kasutu, aga minema ma seda visata ei raatsinud, sest teadsin, et ükskord ma sellele mingi otstarbe leian. Veidi enam kui 2 aastat hiljem on see hetk käes.

https://www.instagram.com/p/BgWiVQFADho/?taken-by=kuussidrunit

Kõigi nende aastate jooksul ei ole Silver minu kätesügelusse nakatunud, ta pigem oigab, kui näeb, et ma jälle silmadega midagi mõõdan ja sätin. Mina olen vastuvõtlikum ja kui temal nüüd jalad sügelema hakkasid, siis hakkasid minul ka. Ma räägin suusatamisest, mis on Silverile alati meeldinud, aga mida mina tegin palju aastaid tagasi kaasa rohkem armastusest tema, mitte suusatamise vastu. See kaasa tegemine oli ka selline, et ma puhkisin Jänedal oma poolteist kilomeetrit lühikese ringi ära ning jäin Silverit ootama, kes lõbutses kuskil pikemal rajal.

Silver on igal talvel suusatamist igatsenud ja sellel talvel ostsis endale lõpuks esimesed suusad, odavad algaja harrastaja Karhu omad, mis üsna pea kinnitasid, et me ikka ei ole nii rikkad, et osta odavaid asju. Või siis polnud Silver nii algaja harrastaja, et need suusad teda rahuldanud oleksid. Määre nendel pikalt ei kestnud, libisesid kehvalt või libisesid tagasi ja nii kadus kiiresti sõidurõõm ära, sest tema oleks tahtnud pikemalt suusatada, aga suusad ei teinud koostööd. Sain tema murest igati aru, sest ma oma isa suuskadega ka hästi ei sobinud, olid teised liiga pikad ja jäigad, pidamisala ei läinud mul vastu maadki, nii et isegi kõige pisematel tõusudel tuli teha topelt tööd. Ma küll harjusin ära ja mulle minu lühikestest distantsidest piisas, aga Silver tahtis suusatada iga kord 20 kilomeetrit ja peale ning tema ära ei harjunud, hoopis fantaseeris, kuidas kehvad suusad pooleks saeb ja uued ostab.

Uusi ta siiski osta ei raatsinud, seda enam, et “vanad” ostsime alles veebruari teisel nädalal. Nii suusatas tema oma algaja suuskadega kümneid kilomeetreid ja mina isa omadega iga kord veidi enam, kuni lõpuks 9 kilomeetrit ära tuli. See oli see hetk, kus tundsin, et ma ei tee enam niisama nalja ning hakkasin igatsema enda suuski, parajaid suusasaapaid ja sobivas pikkuses keppe. Nii oli meid siis juba kaks, kes mõlemad unistasid, aga ei raatsinud.

Erinevalt Silverist ma temale raatsisin küll parema komplekti osta ning seda ma ka tegin enda ja Silveri pere abiga. See oli kingitus talle 35. sünnipäevaks ja valiku tegemisel tuli appi Visu.ee veebipood. Ei, see pole koostööpostitus, vaid lihtsalt tore kogemus.

Muide, vanad suusad ostsime ka sealt ja nende kohta ütles esindaja, et need on tõesti väga algaja suusad ega ole mõeldud pikkade distantside suusatamiseks, vaid rohkem metsarajal rahulikuks kulgemiseks, nii et asi polnud kindlasti kehvas määrimisoskuses ja vajadus uute suuskade järele oli päris. Kuna kepid, mis teoorias oleks pidanud sobima, osutusid praktikas ebamugavalt lühikeseks ning saabaste sisetallad kippusid suusatamise ajal asukohta muutma, siis tahtsin ka need uute ja paremate vastu vahetada.

Ühesõnaga kirjutasin veebipoele ja palusin soovitusi paremale varustusele ning vajalikele hooldusvahenditele, sest viimaseid meil üldse polnud, olid vaid kiirmäärded. Sain vastu pika nimekirja soovitustega ning vahetasime veel korduvalt küsimusi ja nõuandeid, kuni sain Silverile kokku ideaalse komplekti Peltoneni võistlus- ja treeningsuuskade, Start sportkeppide ning Alpina treeningsaabaste näol. Lisaks siis kõik elementaarsed hooldusvahendid alates soonekaabitsast kuni mingi harjani välja.

Kuna Silveri vanad suusad olid kohe üle jäämas, siis kasutasin võimalust ja lisasin ostukorvi ka endale saapad ja parajad kepid. Saapad valisin kõige odavamad, mille kohta oli hoiatus, et nendel on värvidefekt, seega mul enda varustusele mingeid erilisi nõudmisi polnud, tahtsin lihtsalt parajaid asju. IMG_20180303_154332Suur suusataja isa suuskade, venna vanade saabaste ja suvaliste lühikeste keppidega.

Kui kaup kohale tuli, siis oli Silver esmalt pahane, et ma ikkagi sedasi raha kulutasin, aga samas oli tal hirmus uudishimu kõike katsuda, uurida, proovida ja elevus sai lõpuks võitu, temast sai laps kommipoes, kes tahtis kohe kommi sööma hakata ehk uue varustusega suusatama minna. Paraku oli tekkinud mingi aps ja suusad tulid kohale vales suuruses, olid teised liiga pikad. Kirjutasin, sain kohe vastuse ja lubaduse, et õiges pikkuses suusad on järgmiseks päevaks kohal. Kuna nagunii läks juba vahetamiseks, siis palusin ka uusi keppe, sest kodulehel näidatud punaste asemel tulid kohale sinised. Silveril oli värvist ükskõik, aga mina tahtsin, et punaste suuskade kõrval oleksid ka punased kepid. Kelle jaoks on samuti värvid olulised, siis soovitan veebipoest suusavarustust ostes seda rõhutada, ma ise selle peale ei tulnud.

Tellimusega oli üks aps veel, minu defektiga saabaste asemel tulid kohale hoopis uuemad ja kallimad, millel polnud mingeid defekte. Olin valmis ka need õigete vastu tagasi vahetama, aga öeldi, et kui saapad sobivad, siis võin need endale jätta. Selle peale sai minust ka laps kommipoes.

Kui Silver juba korraliku varustuse sai, siis tekkis tal soov ka korraliku riietuse järele, nii et kasutasime veel Sportlandi talvetoodete lõpumüügi ka ära ja ta sai endale 120 € eest sooja pesu, püksid, vahekihiks mõeldud pluusi, tuulejaki ja suusakindad. Süda tilkus veidi verd küll, et nüüd talve lõpus nii palju talvistele spordiriietele kulutame, aga olgem ausad, uue hooaja alguses sellise raha eest sellist varustust ei saa.

Uus suusavarustus ja uued riided tegid järgmise sõidu nii mõnusaks, et ta suusatas igasuguse pingutuseta 28 km ja tegi sellega oma rekordi. Pole küll päris Tartu maraton, aga aastatepikkuse tugitoolisportlase kuuajase arengu kohta minu arvates väga hea tulemus. Stardipositsioon muidugi kõige kehvem ei olnud, sest tänu füüsilisele tööle ta päris tugitoolisportlase vormis ei ole.IMG_7028.JPGIgatahes leidis Silver suusatamises tõsise harrastuse ja uut suusavarustust peab ta aegade kõige paremaks sünnipäevakingiks. Jess! Uued suusad on tal tõesti head, need sõidavad ise, päriselt ka. Ta jõudis mulle viimane kord ringiga järele, võttis hoo maha, et minuga veidi samas tempos suusatada ja juttu rääkida, mis aga nägi välja nii, et tema läks sirge seljaga ees ja lükkas vaid keppidega kergelt hoogu juurde ning mina tegin tema selja taga elu eest klassikasamme ja paaristõukeid, aga vahemaa meil ikka ainult pikenes. Tema märkas seda koomilist vaatepilti alles siis, kui ma hingetult hüüdsin, et ma enam ei jõua.

Temaga ma sammu pidada tõesti ei jõudnud, aga 14 kilomeetrit suusatada jõudsin küll. Ma ei oska isegi kirjeldada, kui rõõmsaks see number mind tegi. Kelle jaoks on see tavaline soojendusring, siis kujutage ette, kuidas ma vaid kuu varem ei jõudnud lõpuni suusatada 3 km pikka rada ning lõikasin selle enda jaoks ligi kilomeetri võrra lühemaks. Ma olin rõõmus, kui tuli ära 3 km piir, sest see oli mu rekord, ma olin enda üle väga uhke, kui ületasin 6 km piiri ja mul on siiani raske uskuda, et MINA suusatasin 14 kilomeetrit. Veel raskem on mul uskuda, et mul jalad sügelevad, sest pole enam kuskil suusatada. Nii korralikult sain Silverilt selle haiguse külge.

Ja mitte ainult. Me käisime ükspäev jooksuvarustust ostmas, tema jalanõusid, mina riideid. Mulle ei meeldi joosta … kui, siis ainult pimedas, mil samm tundub kergem võrreldes valges jooksmisega … aga siin ma nüüd olen, valmis Silveriga jooksma minema, sest jalad sügelevad. Ise ka ei usu!

Järgmiseks talveks on ka juba suured soovid ja plaanid olemas. Sooviks oleks palju lund ja seda mitte koguselt, vaid ajaliselt, et saaksime ellu viia plaanid ning lapsed ka kõik suusatama panna. cof

Ülev hetk

~ Liivi ~ 5 Comments

Viimasel ajal on olnud väga palju sinimustvalget. Uudistes, sotsiaalmeedias, tänaval, koolis, lasteaias, poes. Kohati tekitas see meeleolu, kohati küsimusi. Üks küsimärk tekkis poes temaatilisi teeküünlaid vaadates. Need olid nagu teeküünlad ikka, vaid sinimustvalge kleeps kattis küünlavaha ja see oli piisav lisa, et küsida kuue küünla eest üle kolme euro. See polnud muidugi ainus kord, kus tekkis #lipuvärvidrahaks tunne, aga ma end väga häirida ka ei lasknud, sest me oma raha lipuvärvideks ei teinud. Või siis veidi tegime, kui lastele sinimustvalged kikilipsud ja õhupallid ostsime, aga esimesed kestavad kaua ja teised polnud nii kallid, et lisaks õhupalli maitsele oleks ka lipu maitse suhu tulnud.

Samal ajal, kui keegi tuli heale ideele kleepida lipuvärvid teeküünaldele ja need mitmekordse hinnaga maha müüa, tuli hea idee ka Kalevil, kelle juubelikollektsioon on huvitava mustriga. Minu jaoks oligi see lihtsalt muster, aga Silveri vennapoeg nägi seal koode ja kui ta need koodid lahti muukis, siis said neist tähed, tähtedest omakorda sõnad. Sama laulu sõnad, mille viis mängib ka Eesti-kujuliselt rippuvate šokolaadide reklaamis – “Eesti muld ja Eesti süda”.

Selline avastus on liigutav. Vähemalt mind liigutas, sest “Eesti muld ja Eesti süda” on üks parimaid lugusid ühelt parimalt esitajalt. Jah, ma tean, et tegelikult on see üks parimaid luuletusi Lydia Koidulalt, aga minule seostuvad need sõnad siiski alati Rujaga, Urmas Alenderiga.

Keegi on nendele sõnadele ka palju pilte juurde lisanud, teiste hulgas pildi minust (algusega 2.54), mille avastamine oli aastaid tagasi paras üllatus, aga kuna lugu mulle väga meeldib, siis sellist väikest pildivargust võtsin meelitusena.

Eesti 100. sünnipäev möödus meie peres tegelikult üsna märkamatult. Meil oli mineku ja külakostiks vaaritamise mõtteid, aga kui neljapäeva õhtuks Teisel taas kõrge palavik tekkis, siis oli juba selge, et mineku mõttest võime kohe loobuda. Kuna ka terve reedene päev möödus lapsel kõrges palavikus, siis laupäeva osas polnud meil enam üldse mingeid ootusi ja arvestasime koduse laatsaretiga.

Läks aga nii, et laupäeva hommikust alates noris Teine kõigiga tüli ehk meie vana hea laps oli tagasi ning haigusest polnud enam mingit jälge. Siiani ei ole. Kaks nädalat tagasi oli tal samamoodi paar päeva kõrge palavik, ka Esimesel ja Kolmandal oli ning kogu kamba peale lisandus vaid Esimesele kerge nohu ja köha. Imekombel jäi tookord Neljas täiesti puutumata, kuigi lisaks palavikus vendade seltskonnale veetis ta neli päeva kodus koos oma tõbise sõbrannaga, keda ma hoidsin. Hoidmiseks on seda ehk palju nimetatud, sest tüdrukud ajasid rohkem oma asja ning minu asi oli neid vahepeal vaid sööma kutsuda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, eks.

Ühesõnaga laupäeval oli Teisel täitsa hea enesetunne, aga meil polnud enam mingit tunnet ja isegi, kui oleks olnud, siis me ei oleks julgenud minna Teisega paraadile või Silveri vanemate juurde, kus me igal aastal Eesti sünnipäeva tähistanud oleme. Esimest pelgasime Teise tervise pärast ja teist Silveri ema tervise pärast. Samas niisama kodus ka olla ei tahtnud, nii et läksime hoopis minu vanemate juurde suusatama ja sauna ning kiluvõileibu tegema. cofNeed on pühapäevased kilukad. Porruga, sest rohelist sibulat polnud enam saada. 

Ma võtsin Eesti sünnipäeva puhul eesmärgiks suusatada 10 kilomeetrit, millega oleksin isikliku rekordi teinud, aga Silveri suusad ei libisenud hästi ja isa suusad libisesid liiga hästi, seda nii edasi kui ka tagasi, nii et ma jaksasin suusatada ainult 3,5 kilomeetrit. Ma ei olnud pettunud, sest selle maa jooksul tabas mind Eesti sünnipäeva kõige ülevam hetk, kui eemalt metsa äärest vaatasin oma lapsepõlvekodu ja taipasin, et see kodu on veel vanem kui Eesti Vabariik._MG_8997Minu vanavanavanaisa Mart ehitas selle maja 1914. aastal. Ma ei kujuta ette, millised olid emotsioonid selles majas 100 aastat tagasi. Ma isegi ei kujuta ette, milline oli mu vanavanavanaisa Mart. IMG_20180225_225336.jpgVõib oletada, et ta seisab siin rehealuse ukseava ees, aga seegi pole kindel.

Ma ei kujuta ka ette, mida on näinud selle maja seinad või kui lähedalt on seda puudutanud sõjad. Metsas olla pommiaugud ja need augud pole majast sugugi kaugel. Majast polnud kaugel ka lõhkemata miin, mis nii 15-20 aastat tagasi künni ajal maapinnale ilmus ja mille leidmisest maakonnalehes lugu tehti.

Minu mälus on kellegi jutt, et naabertalus, mida ei ole enam ammu, tapeti kõik inimesed, vaid koerakuudis peidus olnud laps pääsenud eluga. Vanaema ei tea sellest midagi, aga teab, et neid naabertalusid, mida pole ammusest ajast, oli rohkem, kuid nendest pole enam vundamendi varemeidki alles. Kui me lapsed olime, siis veel oli ühes kohas kaev, kuhu sisse piiluda ja teises kohas kelder, kuhu end peita ja kolmandas kohas kasvasid head õunad. Ma tahaksin loota, et mu vanavanavanaisa rajatud kodust on ka Eesti 200. sünnipäeval rohkem alles kui head õunad…OLYMPUS DIGITAL CAMERAMardil oli kaks abikaasat, esimene suri aasta pärast seitsmenda lapse sündi, teise abikaasaga said nad 2 aastat hiljem kaksikud, tüdruku ja poisi. Esimesest abielust sündinud lastest surid mitu pisikestena ja ka teisest abielust sündinud tütar elas vaid paarikuuseks. See kõik toimus enne 1914. aastat ja mul pole aimugi, kus Mart siis elas, vanaemal samuti ei ole.

Pärast vanavanavanaisa Marti jäi talu mu vanavanaisa Oskarile. Miks nii ja mis teistest lastest sai, seda ma ei tea. Vanaemalt uurisin ja temagi ei tea enamat kui seda, et üks vend jäi täiskasvanuna rongi alla ja üks õde rändas Ameerikasse. Sugupuud uurides jääb mulje, et Oskari nooremad õed ja vennad surid lastena, välja arvatud õde, kes Ameerikasse läks ning vanemad õed ja vennad lendasid ilmselt varakult pesast välja, sedasi ehk jäigi Oskar ainsaks pärijaks.

Oskar oli kodutalu ehitamise ajal nii suur poiss, et palkides on tema higi ja vaeva samuti. Kuldsete kätega mehena aitas ta ehitada ka oma tütre maja Tartus ja poja maja Tallinna servas. Oma kolmandale lapsele ta maja ehitada ei aidanud, ta hoopis aitas tema pojad üles kasvatada, sest minu vanaisa Karl võttis endalt elu, kui isa ja onud olid pisikesed poisid.

Vanavanaisa Oskar suri, kui ma olin viiene. Ma mäletan teda ennast ähmaselt, rohkem mäletan tema öökappi, Vana Toomase lampi, tema istekohta köögilaua ääres. Mäletan isegi tema surnukeha lõhna ja kurbust, mida tema surma järel tundsin, aga ma ei mäleta ühtegi ühist hetke ega jutuajamist. Seda mäletan ka, et ta oli mulle väga armas ja täna on liigutav mõelda, et ta on kandnud mind samadel kätel, millega aitas rohkem kui 100 aastat tagasi minu lapsepõlvekodu ehitada._MG_0880Minu vanavanaisa Oskar.

Minu isa sündis oma kodutalus ja on kõik oma 56 aastat seal elanud, ka minu vend Mart elab endiselt vanematekodus ja tõenäoliselt ta jääbki sinna. Ma olen seda ka varem kirjutanud, et mu vend Mart sündis pere teise lapsena 27. detsembril nagu vanavanavanaisa Mart. Meie Teine sündis 24. märtsil nagu minu kadunud vanaisa Karl, kellele mõeldes sai Teise nimeks Karli. Õe teine laps sündi 23. oktoobril nagu meie vanavanaisa Oskar ja õde täitsa kaalus lapsele sama nime panemist, aga siiski ei teinud seda, sest vahetult enne sündis suguvõssa üks Oskar, kes on samuti vana Oskari lapselapselapselaps.

Lisaks sellele, et just need pere teise lapsena sündinud poisid omale vanade peremeestega samad kuupäevad valisid, on need poisid ka ainsana nende vanade peremeeste nägu. Selline kokkusattumus mõjub sümboolsena ja tekitab veidi tobedalt kõlava mõtte, et Mart, Oskar ja Karl sündisid uuesti ning tegid seda suremise, mitte sündimise järjekorras. See seletaks ka seda, miks Teine on meil ainus, kes tahaks koolis käimise asemel hoopis minu vanemate talus elada ja töötada.
_MG_9064Selline ongi minu Eesti. Minu lapsepõlvekodu. See kõige kodum kodu. 

See ülev tunne, mis mind hetkeks suusarajal peatas, pani mind ka saunast välja tulles seisatama ja maja vaatama. Taevas oli sinine ja selge, lumi sillerdas, korstnast tõusis suitsu ja maja ees lipuvardas lehvis sinimustvalge.

IMG_6113See on taas vana pilt, ma tegin laupäeval vaid ühe pildi, kui minutiks raudtee ülesõidu taha seisma jäime ja see olukord üsna sinimustvalge näis. Nii suusarajal kui ka saunast väljudes oli mul küll tunne, et tahaksin need hetked peatada, aga mul ei tulnud pähe seda telefoniga teha. Mitte et neid hetki oleks üldse saanud jäädvustada. Ei oleks. Need olid mu sees.cofÜkskord varem, kui suusad paremini libisesid ja pidasid.

Kuigi selle saja aasta tajumine oma lapsepõlvekodu põhjal tekitas üleva tunde, ei võtnud see mul silma märjaks. Viimast tegi hoopis Leedu presidendi ja tema kolleegide lauldud “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning külmavärinad tõi ihule Silja Europale paigaldatud udupasunate hümn. Aitäh neile!_MG_9023Minu jaoks Eesti sünnipäev veel läbi ei ole, sest 24. veebruaril oli sinimustvalge jäätis sama otsas nagu vürtsikilud, aga just seda ma sel tähtsal päeval osta tahtsin…