Kui kodus tundub osaliselt 12 aastat ja vanemgi remont juba kole (aga remondilaenu maksame veel paar aastat tagasi, nii et uue jaoks on vara), siis Soomes olles on mälestus korterist vaid helge ja hea. Eriti seekord, sest siin ei mahu kolm last korraga õppima ja siin pole head valgust ja siin on külm ja kole ja üleüldse ebamugav…

Mingi aeg kirjutasin, et siinsed tingimused hakkavad vaikselt väsitama, aga nüüd hakkavad need juba masendama. Me oleme ikkagi kolmekümnendates pereinimesed, meie “suvila” ei peaks olema eramaja teisel korrusel ja me ei peaks käima keldris pesemas. Seda veel läbi K köögi, kes Eestist tagasi tuli (viiekümnendates mees, kellega jagasime siin juba 2014. aastal elamispinda, seega ammu oma inimeseks muutunud, lihtsalt meil on nüüd jälle vähem ruumi), aga see on väike miinus selle kõrval, et tuulekojast alates on teekond keldrisse pea sama külm kui õues ja keldriski pole praegu rohkem kui 11 kraadi sooja (100-ruutmeetrisesse ruumi ei küta väikse puhuriga midagi juurde ka). Jah, kõigil pole selliseidki tingimusi, aga ma olen sooja vannitoaga nii harjunud, et külm kelder ajab kärsa kärna.

Ainsaks plussiks on siin olematu üürihind, mida tuleb maksta ainult siis, kui me pinda kasutame. Samal ajal on see miinuseks, sest meie teadmata elasid siin talvel mingid ehitusmehed. Seda pisiasja mainiti siis, kui sõitsime sadamast Pori poole, täpsemalt olevat nad elanud lastetoas, milles me juba eos kahtlesime, sest miks peaks kaks meest magama koos pisikeses toas, kui kõrval on palju suurem tuba koos suurema voodi ja televiisoriga. Meie voodi ja televiisoriga. Üleüldse on siin pool mööblist meie, samuti kõik tekstiilid ja sööginõud ja muu selline.

Kui kohale jõudsime, siis vaatasid meile õueuksest alates tolmurullid vastu, aga eriti masendav vaatepilt avanes meie poole peal. Esiteks ei oldud ainult magatud meie voodis, vaid ka meie lina peal (tekid ja padjad olid seina vastu rulli keeratud ning neil oli võõras lõhn küljes), samuti oli kasutatud meie köögirätikuid (värvi polnud enam näha), tehtud süüa meie panniga (ja jäetud see pesemata) ning ilmselgelt oli söödud nii kirjutuslaua taga kui ka teleri ees diivanil. Külmkapis valitses üldse täielik katastroof ja üllatus-üllatus, ka elamine ise (eelkõige wc) polnud ammu lappi näinud.

Meie esimene reaktsioon oli selline, et aitab, keerame autonina tagasi sadama poole ja sõidame koju. Me ärkasime kell 3 öösel, startisime poolteist tundi hiljem, reisisime kokku 9 tundi ega olnud valmis selleks, et enda sisseseadmise asemel peame hakkama koristama ja pesu pesema. Üldse valmistas kogu olukord nördimust. Omanikul oli plaanis siinsed ruumid kuni ümberehituseni (ehk aastateks) tühjaks jätta, aga Silver oli see, kes pakkus talle välja, et ta võiks seni siin tuba üürida, ja nüüd, kus me oleme tühjad ruumid muutnud elamiskõlblikuks, majutas tema siia oma juhutöötajad. Viimane meid tegelikult väga ei häiri, me pole kadedad inimesed, aga oleks olnud viisakas meie voodipesu ja rätikud seinakappi tõsta ning lahkudes kõik korda teha.

Koju tagasi me siiski ei sõitnud, vaid võtsime end kokku, tegime suurpuhastuse ära ja pakkisime vaid esmavajalikud asjad lahti, sest rohkemaks enam energiat polnud. Kõige suurema puhastuse tegi Silver, kes küüris külmiku ja pesi selle riiulid kraani all puhtaks, nagu ka vetsupoti prill-laua koos kaanega, olid need kõik ikkagi ühtemoodi mustad… Mina sain samal ajal tolmulapiga ringi käies tõdeda, kui vedanud mul ikka on, et mul on selline mees, kelle jaoks pole tööjaotuses mingit küsimust – tema võtab kõige ebameeldivamad enda peale ja vastu vaielda ei lase. Silver ei ole suurem asi romantik, kuid väga selgelt väljendavad tema armastust sõnad “ma teen ise!”, millele mina saan vaid vastata “mina sind ka!”.

Kui me tol päeval suurpuhastuse juba ette võtsime, siis ühendasime selle suurema mööbeldamisega ehk andsime suurema toa lastele ja ise kolisime väiksemasse, kuid see polnud sugugi parem lahendus, sest laste magamisasemeid polnud võimalik teisiti paigutada kui ainult üksteise kõrvale ja see voodirida algas kohe ukse eest. Mitte et väiksemas toas asi oluliselt parem oleks, kolm poissi jagavad 2 m laia voodit (kaks kokkulükatud jalgadeta kušetti, millel nad risti magavad) ja Neljas on oma voodiga neist vaid sammu kaugusel, nii et põhimõtteliselt on nad ka seal neljakesi reas, aga vähemalt mitte ukse all.

Vaatepilt on küll kui “Kodutundes”, aga lastele selline pead-jalad koos magamine meeldib, nad tegid seda siis ka, kui neil oli siin üks tuba rohkem. Koos olevat julgem. Vahepeal siin vahetavad Neljandaga kohtigi, sest tema kardab üksinda oma voodis magada, mis siis, et ta on vendadest vaid poole meetri kaugusel.

Ühesõnaga, mööbeldasime üsna ruttu vana seisu tagasi, sest laste vaatenurgast pole üks lahendus teisest parem, aga Silveri vaatenurgast on – kööginurk on ikkagi suuremas toas ja temal on seal varahommikuti mugavam tegutseda, kui lapsed samas ruumis ei maga. Üleüldse meeldib Silverile tema köök-elutuba-magamistuba rohkem ja väiksemast toast ei teeks ta endale eraldi magamistuba ka siis, kui ta oleks siin alati üksi.

Kui meid siin pole, siis töötab Silver kuue päeva asemel seitse päeva nädalas ja peseb end töökoja soojas duširuumis, nii et teda ei häiri ka keldris asuv dušinurk, sest ta ei kasuta seda peaaegu kunagi. Lapsi samuti ei häiri, nad on vaid paar korda hambaid plagistades öelnud, et külm on, aga pole teinud seda vinguval toonil. Mina olen ainus hädaldav külmavares, kes alguses ei taha duši alla minna ja pärast ei taha sealt ära tulla.

Rääkides veel pead-jalad koos magamisest, siis ma magasin enda lapsepõlves samuti venna kõrval, samas toas elades olid meilgi voodid kokku lükatud (vabatahtlikult, mitte ruumipuudusest) ja kui ta oma toa sai, siis öörahu saabudes hiilis tema minu juurde või mina tema juurde. Suvel magasime üldse lakas ja meid olid seal aeg-ajalt rohkemgi kui kaks või kolm, kõik magasime külg külje kõrval. Seetõttu mind magamise osa siin väga ei häiri, aga ruumipuudus hakkab siiski tunda andma, eriti nüüd, kus lapsed veedavad õues vähem aega, sest murulapp kahanes seal olematuks…

Kirjutasin üle-eelmisel suvel, kuidas alustasime siin hekitaguse platsi korrastamisega, sest pidasime sealset hooldamata kolmnurka selle maja omaks, aga hiljem selgus, et see oli tegelikult naabrimehe krunt, kes lubas, et jätab selle kolmnurga lastele alles, kuid ülejäänud alast teeb oma tööautode parkla. Tegelikult jättis ta alles kitsa mururiba kahe krundi eraldamiseks, kattis kogu platsi killustikuga, siis üritas maja müüa, aga keegi ei ostnud ja nüüd seisab suures parklas ainult üks roostes sõiduauto, mis pole siit kordagi kuskile liikunud. See on muidugi parem variandist, kus lapsed jookseks aias mersu kaubikute vahel, aga kadunud muruplatsist, millel lapsed paljajalu jooksid, on siiski kahju.

Ma ei taha öelda, et kõik on siin halb, sest enamasti on meil siin ikkagi hea olla, lihtsalt kodus on parem, seal on rohkem ruumi, pehmem pesu, soe vannituba ja kolm kirjutuslauda. Vaid Silverit pole seal nüüd kuni talveni ja sellega on pärast pooleaastast “normaalset pereelu” raske harjuda, aga me sõidame siiski koju, sest kohustused kutsuvad (minu kool) ja lapsed igatsevad vanavanemaid ja neil on maal palju rohkem teha kui siin ja mina pean saama sauna ja nii edasi.

Võib-olla tuleme pärast jaanipäeva uuesti mõneks nädalaks Soome (kui lastakse üle piiri), aga suurema osa suvest tahaksime veeta seekord Eestis, minu vanemate talus, sest lapsed pole sealset suve õieti näinudki. Viimaste lahutusuudiste varjus kinnitan, et meil Silveriga on endiselt kõik hästi, eriolukord meie suhteid sassi pole ei ajanud, vastupidi, see andis meile võimaluse olla poolteist kuud kauem koos ja meile meeldis sellest iga hetk. Samuti andis see meile võimaluse oma “Soome suve” kevadel ära teha, mistõttu on nüüd mul ja lastel kergem vahelduseks Eesti suve nautida. Loodan, et see ikka tuleb, mitte ei ole juulikuus ka lumi maas…

Igatahes, kell on nüüd nii palju, et viimane aeg on pakkima ja koristama hakata. See teeb mind samal ajal nii rõõmsaks kui ka kurvaks, sest üks osa minust igatseb koju, aga teine osa minust tuleb juba pühapäeval siia tagasi ja siis hakkan ma teda igatsema. Läheb küll lausa seitsmeteistkümnes aasta nii, aga kergemaks pole see ikka muutunud.