Ideaalne perepuhkus Viimsi spaas

April 23, 2018March 13, 2019 ~ Liivi ~ 4 Comments

Meie spaatamisest on juba kuu möödas, aga kirjutama jõuan alles nüüd, kui olen enda ebaedust üle saanud. Mul oli plaanis panna kokku väike videoklipp nagu oli eelmise perepuhkuse postituse juures, aga sellega läks nii, et ma ei jõua kokku lugeda neid tunde, mida igasuguse tulemuseta selle video peale kulutasin.
Viimane piisk karikasse kukkus siis, kui jäin lõpuks ühe tasuta programmi peale püsima, sellega poolteist tundi pika materjali kuue minuti sisse mahutasin ja siis avastasin, et millekski enamaks see programm väga suuteline ei olegi. Tegu pidi olema hea alternatiiviga kadunud Windows Movie Makerile, millega oleks mu videoklipp juba ammu valmis, aga nii palju siis sellest. Kõik katsetatud alternatiivid jäid võimalustelt piiratuks, raiskasin nendega vaid ebamõistlikult palju aega ja närvirakke.

Kuna ma nii palju vaeva olen juba näinud, siis päris alla ma ei anna, liikuv pilt tuleb lõpuks ka, aga seda alles siis, kui rahaline seis tundub piisavalt hea, et soetada asjalik videotöötlusprogramm.

Puhkuse juurde minnes, siis puhkuseks on seda tegelikult vale nimetada ja lesima me sinna loomulikult ei läinudki. Läksime mõttega käia H2O veekeskuses, kinos, mängutoas, veekeskuses, kinos, Põhjakonna trepil, veel veekeskuses ja nii edasi, aga kõigest algusest peale.

Kui Viimsi spaast pakkumist küsisin, siis arvestasin suure peretoaga, aga soovitati hoopis sviiti, olla nelja lapsega mugavam variant. Valisime siis lastele mõeldes vanniga sviidi, aga etteruttavalt ütlen ära, et oleksin võinud rohkem enda peale mõelda ja sauna eelistada, sest lapsed said oma sulistamisisu veekeskuses täis ja vanni keegi enam väga ei kippunud, vaid väiksemad käisid korra esimesel õhtul ning see oligi kõik, vann rohkem kasutust ei leidnud. Me Silveriga oleksime see eest hea meelega mõlemal õhtul saunas mõnulenud, sest lastega veekeskuses käies me saunadesse põhimõtteliselt ei jõudnudki. Järgmine kord oleme targemad.Sviidi magamistoas on lai voodi ja elutoas käivad lahti nii diivan kui ka tugitool, mis annavad kokku 5 magamiskohta, aga me arvestasime, et Neljas tuleb meie vahele ega vaja lisavoodit. Tegelikkuses magasime oma laias voodis kahekesi ning lapsed mahtusid ka lisavoodita elutuppa ära. Tugitoolis magamise pärast veidi kaklesid küll, aga ainult esimesel õhtul, teisel õhtul oli kõigile selge, et sinna läheb magama katkise varbaga poiss. Lisaks sellele, et lapsed jagasid diivanit, jagasid nad veel ka tekke, sest neid oli meil kamba peale ainult neli. Vast oleks neid juurde saanud, kui oleksime küsima läinud, aga saime ka olemasolevatega hakkama … kui mitte arvestada, et esimesel õhtul magas Silver tekita, sest ma mässisin kõik enda ümber ja teisel ööl jäin ise paljaks ning pidin endale päevateki peale tõmbama.

Kui tekke oli neli, siis hommikumantleid oli viis ja susse polnud üldse. Viimaseid oleks ilmselt samuti küsimise peale saanud, aga kuna mul olid mu Playboy plätud kaasas ja teisedki paljasjalgsed polnud, siis sussidest me puudust ei tundnud. Hommikumantlid läksid pea kõik käiku, vaid kõige väiksem jäi meist puutumata, sest see oli ka Neljandale väike ja isegi kui ei oleks olnud, siis ta oleks ikkagi eelistanud enda oma, sest see on roosa.Me startisime Viimsi poole neljapäeval pärast tunde ja jõudsime piisavalt vara kohale, et käia kahes vahetuses H2O veekeskuses. Hotelli klientidele on E-N perepääse 15 € ja see kehtib majutuse lõpuni, nii et selle raha eest saime H2O-s kolme päeva jooksul kokku viis korda käia. Perepilet kehtib muidugi kahele lapsele, aga mingil põhjusel me Kolmanda eest juurde ei pidanud maksma ja Neljas sai vanuse poolest nagunii tasuta sisse.

Kuna me pidime kord nelja lapsega H2O-s lolliks minema, siis arvasime, et targem on kasutada võimalust ja käia veekeskuses korraga kahe lapsega ning teised kaks Rõõmupisikusse jätta, aga sedasi võis igavusest lolliks minna, seetõttu olime järgmisel hommikul kuuekesi platsis ja rohkem mingit poolitamist tegema ei hakanud. Lastele meeldis võrdselt nii H2O-s kui ka saunakeskuse poolel, seega siiberdasime üsna palju mõlema vahet ning kaks korda jõudsime ka kolmandal alal asunud ujumisbasseini kõrvale mullivanni ja lastebasseini. Ühesõnaga olime seal, kus parasjagu rahulikum oli ja kuidagi vedas nii, et läbi sumiseva saunakeskuses H2O-sse jõudes olime seal ainsad ning kui see inimestega täitus, siis saunakeskuse poolele tagasi minnes olid seal basseinid tühjaks jäänud ja kui mõlemad keskused sumisesid, siis saime ujumisbasseini kõrval omaette veemõnusid nautida.

Kuna me neljapäeval jõudsime Viimsisse üsna näljastena, aga söömas käimiseks enam väga aega ei jäänud, siis me sõime väikestega H20-s ja suured poisid sõid samal ajal Rõõmupisikus. Menüüsid peast ei mäleta, aga põhimõtteliselt olid valikus kiirtoit, kiirtoit ja kiirtoit ning me valisime kiirtoidu.Me olime vee- ja saunakeskuses kokku 8-9 tundi, aga kordagi ei olnud tunnet, et lastega on raske, kuigi nad ei püsinud koos, vaid Esimene tahtis torudes käia, Teine minuga lainebasseinis ringe teha, Neljas väikeste alal olla ja Kolmas selle ning sinise liumäe vahet liikuda. Kui paar aastat tagasi oleks selline olukord hulluks ajanud, täpsemalt ajaski, siis seekord sain julgelt Teisega basseinis olla ja jälgida eemalt, kuidas Esimene uuesti ja uuesti trepist üles kõndis, et eakohastest torudest alla lasta ning Silver jälgis väiksemaid pisemate alal või siis lasi Kolmandaga sinisest liumäest võidu alla ja Neljas vaatas seda toolil lamades pealt, sest ühineda ta ei julgenud. Laste ohutunne tegigi olukorra kergemaks, keegi ei kippunud kuskile, kus nad iseseisvalt hakkama ei saa, nii et saime korduvalt Silveriga kahekesi mullivannis olla või soojal toolil lesida ja lapsi eemalt jälgida. Kuna mäletasin vanast ajast, et H2O põrand on väga libe, siis seekord kandsid lapsed basseinijalanõusid ja keegi ei kukkunud, aga Kolmas enda jalanõusid pikalt kanda ei saanud, sest need hõõrusid. Sellega läks nii, et ühel hetkel tuli ta sinisest liumäest longates välja ning suurest varbast jooksis korralikult verd. Ta oli veest välja tulles oma varbad astme vastu ära löönud ja kui Silver selle astme serva kompimas käis, siis see oli olnud tõesti terav. Pilt on laenatud Atlantis H2O kodulehelt.

Tolleks õhtuks oli Kolmanda veerõõmudega kõik, Silver jäi suurte poistega veekeskusesse ja ma läksin väiksematega tuppa. Kell oli siis juba üheksa ringis, viimasest söömisest oli üksjagu aega möödas ja ma tellisin hotellis asuvast sushi baarist mida head ehk lasin peakokal endal valida, millised rullid ta meile teeb, mu ainsaks sooviks olid, et üks oleks külm ja teine soe. Ma ei teagi, mis nimega rullid meile kokku pandi, aga maksin nende eest 25 € ja soe variant viis lihtsalt keele alla. mde Need tükid olid nii suured, et ühest sai võtta kaks ampsu ja nelja tükiga sai kõhu ääreni täis. Kuna peale minu keegi väga sushit ei armasta ja teised sõid kamba peale suurema nälja peletamiseks vaid mõned tükid ära, siis tegelikult oleks meile piisanud ühest rullist. Jälle teinekord targem. Kui ma teaks, mis selle sooja variandi nimi on, siis ma soovitaksin seda kahe käega, see oli tõesti hea ja see oli ka ainus, mida Silver koos lastega sõi. Mulle maitses külm ka, aga soe variant oli nii hea, et mul on siin korduvalt neelud selle järele käinud.

Söögist rääkides, siis erinevatest kohtadest tagasisidet lugedes jäi silma, et hotelli hommikusöögi osas oldi kriitilised, aga me jäime rahule. Grand Rose spaahotelli valikule jäi küll veidi all, aga samas puudust ei osanud ka millestki tunda. Tõstsime endale keedumuna, munaputru, peekonit, müslit, pannkooke, saiakesi ja soovi korral oleks saanud teha ka erinevaid võikusid või süüa putru. Ühesõnaga valikuvõimalusi oli rohkem kui me süüa jaksasime.Hommikusöögi ajal tõdesime taas, et vaid aastaga on nii palju muutunud ja lastega on järsku palju kergem. Kui Kubijal istusid lapsed lauas ja meie tõime neile kõike, mida nad soovisid, siis seekord hoolitsesid suuremad poisid ise enda tühja kõhu eest ja olid abiks, kui väiksemad tahtsid midagi juurde. Nii ei pidanud me laste vajaduste nimel edasi-tagasi jooksma ja siis nende täitunud kõhtude ning rahutute jalgade kõrvalt enda taldrikuid tühjaks ahmima, vaid saime rahulikult süüa ja kohvi juua.

Käisime ka Black Rose pubis söömas, mida on samuti kehva toidu pärast kritiseeritud, aga lapsed jäid oma pasta või kartulipüree ja lihapallidega väga rahule ning mina võin ikka ja jälle kiita üleküpsetatud pelmeene sinihallitusjuustuga. Kuna pikka aega oleme põhiliselt Viimsis kinos käinud, siis oleme ka Black Rose pubis võrdlemisi palju kordi söönud ja minu vaieldamatuks lemmikuks on jäänud need üleküpsetatud pelmeenid. Hinnaklass on seal täitsa taskukohane, koos Perekaardi kümneprotsendise soodustusega saime 24 € eest kõhud täis.

Samuti saime Perekaardiga veidi odavamalt kinno, sest seekord ei ostnud ma pileteid kodus ära, vaid tegin seda neljapäeva õhtul kohapeal. Sama hästi oleks võinud seda teha ka reedel vahetult enne filmi algust, sest seansile suurt tunglemist ei olnud. cof Kinoga läks nii, et saime küll lastega vaadata “Peeter Pikk-kõrva”, aga kahekesi kinos käia ei saanud, kuigi seda väga soovisime. Polnud lihtsalt valikus midagi sellist, mida me oleksime näha tahtnud või mis oleks klappinud Rõõmupisiku lahtioleku ajaga. Võib-olla oli nii isegi parem, sest lapsed jätsime ikkagi paariks tunniks mängutuppa ja veetsime seda vaba aega teineteise seltsis pisut romantilisemalt. cof Kui lastele järele läksime, siis leidsime nad eest veidi tüdinult, eks nad olid seal viimase kahe päeva jooksul juba omajagu olnud ka nii kahekaupa, neljakesi kui ka meiega koos, koht hakkas end juba ammendama. Nende jaoks polnud see nagunii uus ja huvitav, sest kinopiletitega saab seal nädala sees tasuta mängida ja seda võimalust oleme varasemalt palju kasutanud.

Kokkuvõttes oli väga mõnus ja aktiivne puhkus, majast kordagi lahkumata sai käia veekeskuses, söömas, kinos, mängutoas ja seda kõike nii palju, et toas käisime vaid riideid vahetamas, pesemas ja magamas. Põhjakonna treppi nägime ka ainult aknast, polnud meil kellelgi õhtuti enam jaksu sinna jalutada.Hommikumantli-karate ja Simpsonid.Viis rõõmsat ja üks roosa lahkumispäeva hommikul.

Kuigi oli lärmakaid momente, kus üks tahtis veekeskusesse, teine mängutuppa, kolmas kinno ja meie lubasime taas, et me ei lähe enam kunagi lastega kuskile, siis tegelikult oli meil kõigil kahju lahkuda ja Teine, kes sõitis koju tagasi aasta vanemana, pani sünnipäevaks saadud raha kõrvale, et uuesti kuskile spaasse minna. Paraku tuleb sellele summale mõned sajad eurod juurde korjata, aga sellega aega on, sest enne talve ei saa me nagunii sellist üritust korrata.

Kuna see spaapuhkus sai ette võetud ainult laste pärast, siis võime öelda, et panime valikuga kümnesse. Lastel oli väga tore, mis ongi põhiline ja boonusena saime võtta hetke ka teineteise jaoks, nii et tegu oli ideaalse vaheldusega tervele perele. Peaaegu … vaid saun oli puudu.

Ps! Viimsi Spa Facebooki lehel kirjutati, et minu kiidetud sushid on hoopis küpsetatud Katamari makid.

Esimest korda nelja lapsega (spaa)hotellis

February 24, 2017March 15, 2019 ~ Liivi ~ 20 Comments

Kui meil oli lapsi üks ja kaks, siis me käisime spaas, kruiisil, ööbisime tavalises hotellis ning see ei olnud mitte midagi võimatut, aga pärast kolmanda ja eriti pärast neljanda lapse sündi tundus selline käimine võimatu. Eks rahaliselt oli ka võimatu, aga meil on alati toiminud “kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab”, nii et tühja rahakoti taha sellised asjad jäänud ei ole, pigem tahtmise taha. See tahtmine hakkas tasapisi ehk aasta tagasi peale tulema, kui tekkisid uitmõtted nelja lapsega Rootsi kruiisile minekust või nendega Viimsi spaas ööbimisest. Nüüd enne Pariisi minekut läks see tahtmine eriti suureks, et nädalane välismaareis ei oleks laste jaoks esimene selline kogumus, kus nad hotellis ööbivad ja Rootsi lauas hommikust söövad. Tegelikult oleks see tahtmine ka Pariisita peale tulnud, sest lapsed ise hakkasid rääkima, et nemad tahavad ka spaasse. Pärast meie pulma-aastapäeva isegi ähvardati, et nemad lähevad järgmine kord ise spaasse pulma-aastapäevale ja meid kaasa ei võta, vot nii.

Jaanuari keskel hakkasingi uurima erinevaid võimalusi, kuhu nelja lapsega minna ning esimesena jäi sõelale Meresuu spaa, seal oleme varem ka käinud ühe ja kahe lapsega, nii et oleks olnud tuttav koht, aga kui hakkasin uurima Perekaardi pakutavaid soodustusi, siis läks Meresuu kolinal läbi sõela. Mitte et Meresuu poleks mõnus koht, kindlasti on, vähemalt 6 aastat tagasi oli… Lihtsalt Kubija spaahotell pakub Perekaardi omanikele asjalikku soodushinda ja neil on vist ka kõige asjalikum sviit, kus nelja lapsega ööbida. Tegelikult Meresuus oleks olnud ka lahe sauna ja mullivanniga sviit, aga väiksem, kööginurgata ja kõvasti kallim, nii et meie eelarve juures jäi Kubija sõelale ja eelmisel neljapäeval sinna sõitsimegi.Esimene puudus koolist ainult reedel, neljapäeval võtsime ta pärast tunde kooli juurest peale ja asusime teele. Olime kindlad, et lapsed jäävad sõidu ajal magama, ikkagi pikk sõit, aga kellelgi silm isegi ei vajunud, nad olid lõunauinakuks liiga elevuses. Me nii väga ei olnud, sest juba poole tee peal tekkis tunne, et keerame otsa ringi – ei see elevus seganud lastel omavahel kakelda…

Aga aitab küll sellest sissejuhatavast osast. Tere tulemast meiega Kubijale!

Kui tuppa jõudsime, siis kaklus jätkus – üks tahtis kohe vanni, üks sööma ja üks saunakeskusesse ning viimase sooviga avastasime meie, et me ei võtnud lastele vahetusjalatseid kaasa, aga talvesaabastega ei lähe ju saunakeskusesse, nii et pidime hoopis poodi minema. Lapsed selle üle eriti rõõmsad ei olnud, aga mis neil üle jäi, pidid meiega kaasa tulema. Pealegi tahtsime veel viimaseid valgeid minuteid ära kasutada ja õues ka väikese tiiru teha. Pärast jalgade sirutamist läksime Maksimarketisse susse otsima, kust me neid muidugi ei leidnud, aga paar närvirakku jätsime küll sinna, sest inimesi oli palju, palav oli ja lapsed olid peata kanad. Kui autosse hakkasime tagasi minema, siis ma nägin, et samas majas on Kaubamaja, nii et mina läksin hoopis sinna susse otsima ja Härra läks lastega autosse. Kaubamajas nägin esimese asjana saapaid, mida ma ei saanud sinna jätta…Nende saabastega oli veel selline lugu, et alguses olid karbis sama jala saapad. Ma kontrollisin ainult seda, et suurused oleks samad, aga õnneks kontrollis müüja neid veidi põhjalikumalt, nii et ma ei pidanud avastama kodus, et ostsin lapsele järgmiseks talveks kaks vasaku jala saabast. Sussid sain ka, ei lahkunud ainult saabastega, nii et juba esimestel tundidel läks 34 eurot ootamatu väljamineku peale, sest odavamaid susse ei olnud ja mujale ma otsima minna ei osanud. Saapad maksid veidi vähem ja see oli lihtsalt emotsiooniost, nii et väljasõidu kuludesse seda ei kandnud.

Teel teise korruse Kaubamajja silmasin Hesburgerit ja autosse minnes teavitasin leiust ka teisi, mille peale Härra ütles, et ta just üritas GPSist leida lähimat Hessi, nii et õhtusöögi variant oli otsustatud ja me läksime Kaubamaja kilekotti peidetud suure Hesburgeri kotiga oma hotellituppa tagasi. Kuna meil oli juba pikk päev seljataga, siis rohkem kuskile minema ei hakanud, pealegi oli saunakeskus õhtuks inimesi väga täis ka, nii et sõime hoopis oma sviidis kräppi, käisime saunas, mõnulesime vannis ja vedelesime lihtsalt niisama.Kubijal kasutasime ära ka Bio4You saadetud kaks vahuvulkaani ja kihiseva vannitableti. Vahuvulkaanid olid veidi lahjemad, kui lootsin, aga lastele meeldisid ja see roheline pakike tegi tõesti vee roheliseks. Kolmanda vahuvulkaani jätsime Pariisi jaoks, seal ootab ka meid vanniga hotellituba. Kihiseva vannitableti kasutasime koos Härraga ära ja see oli küll üks mõnus asi, esiteks lõhnas väga hästi, teiseks tekitas mullivannis hästi paksult vahtu ja kolmandaks jättis naha hästi siidiselt pehmeks. Esimesel õhtul selgus ka esimene ja ainus miinus. Nimelt on sviidi nii öelda kabinetis vaid üks kardin, mis kattis pool akent ja meie jaoks oli see ebamugav lahendus, sest tahtsime tuba kasutada, mis tähendab, et tahtsime, et lapsed saaksid seal poolpaljalt olla, riideid vahetada, pärast sauna telerit vaadata ja nii edasi. Kui helistasin administratsiooni ja kurtsin muret, siis lubati asja uurida ning tagasi helistada. Veerand tundi hiljem helistas teine inimene tagasi ja ütles, et nii peabki olema, kabinetti ei ole teist kardinat ette nähtud. Ütlesin, et see on küll ebamugav, eriti seetõttu, et lapsed magavad põleva tulega, mis tähendab, et terve pimeda aja on väljast hästi sisse näha ja see on häiriv. Selle peale öeldi, et teised saavad küll sedasi magatud ja pealegi ei ole see peretuba.

See oli hetk, kus ma tundsin, et me ei ole oodatud kliendid, vaid oleme end vägisi sinna surunud. Mis mõttes ei ole peretuba? Miks siis üldse on kodulehel kirjas, et sviidi hinnas sisaldub majutus 2-le täiskasvanule ja 2-le kuni 12.a. lapsele lahtikäival diivanil, kui tegelikult ei ole kabineti lahtikäiv diivan üldse magamiseks mõeldud? Miks üldse teised inimesed on seal maganud, kui see ei ole magamiseks mõeldud? Kui siiski on ja on sage praktika majutada klienti kabinetis, siis miks ei võiks seal olla see üks lisakardin? Ja isegi, kui seal ei magaks mitte kunagi mitte keegi, siis miks ikka ei võiks seal olla üks lisakardin? Minust jääks kardinateta ruum pimedal ajal kasutamata, sest minu jaoks on selline avatus ebamugav. Seekord tuba meil siiski kasutamata ei jäänud, sest sidusime lina akna ette teiseks kardinaks, aga ma ei leia, et see peaks sedasi ühes hotellis olema.

Ma solvusin selle vahejuhtumi peale ikka päris korralikult, just selle peale, kuidas mulle vastati. Oleksin üle elanud, kui inimene teisel pool toru oleks lihtsalt öelnud, et tema ei saa midagi teha, sedasi on kõrgemalt poolt ette nähtud ja katsuge kuidagi hakkama saada, mitte ei oleks tekitanud tunnet, et ma olen mingi kole kapriisne klient, kui küsin teist kardinat juurde, millest keegi teine pole varem puudust tundnud. Ja siis ootavad tagasiside ankeedis soovitusi, kuidas pakutavat teenust veel paremaks muuta. Minu ainus soovitus oleks olnud lisada kabinetti see üks närune kardin juurde, aga ma ei tundnud, et see soovitus tegelikult kedagi huvitanud oleks, nii et see osa jäi kirja panemata. Oma solvumist väljendasin küll. Kui seda kardinalugu ei oleks olnud, siis oleks olnud Kubijal veedetud aeg lihtsalt suurepärane, aga praegu jäi see tõrvatilgaks meepotis.

Mee juurde tagasi minnes, siis esimesel õhtul olid lapsed veel veidi ülestimuleeritud ning magama jäämine võttis aega, aga teisel õhtul kukkusid nad oma asemetele ja jäid kohe magama. Suuremad magasid kabinetis, mis ei ole mingi peretuba, väiksemad magasid elutuppa tehtud pesades ja meie Härraga magamistoas. Mõlemal ööl jäime magama kahekesi ja hommikul ärkasime kolmekesi, nagu tavaliselt. Ma ei tea, kui mugav lastel oli, aga meil väga mugav ei olnud. Ma ei ole varem mäluvahuga voodis maganud ja esimene üllatus tabas mind kohe pärast saabumist, kui end voodile pikali viskasin. See oli valus. Pehmest voodist oli asi kaugel. Teine üllatus saabus öösel, kui kõhuli magades võttis mäluvaht sellise kuju nagu oleksin rase olnud, kõhu all läks lohk nii suureks, et nõgus selg hakkas juba haiget tegema. Võib olla mäletaski madrats veel kellegi teise kehakuju, aga igatahes kõhuli magada ei kannatanud, muudes asendites küll. Härral oli sama lugu. Igaks juhuks ütlen, et seda ei loe ma miinuseks, sest me oleme ammu aru saanud, et oma voodist mugavamat magamisaset ei ole.Puhkusele täiesti mitteomaselt oli meil äratuskell seatud varasemaks kui tavalisel tööpäeval. Ikka selleks, et oleksime esimesed sööjad ja esimesed sulistajad, sedasi on vähem stressi. Me ei ole varem lastega sedasi hotellis söömas käinud, ka siis mitte, kui meil oli lapsi üks ja kaks. Me tellisime alati hommikusöögi tuppa, ka seekord plaanisime sama teha, aga kohapeal otsustasime riskida ja nelja lapsega hotelli restorani sööma minna. Rootsi laud tähendas laste jaoks lõpuks ikkagi seda, et mina ja Härra tassisime neile söögid ette, täitsime korduvalt nende joogiklaase, serveerisime magustoitu ja samal ajal vahelduva eduga võtsime ka ise paar suutäit ning jõime kohvi. See oli lihtsalt kiirem ja kergem variant. Suuremad oleksid muidugi võinud ise askeldada, aga kui Esimene asetas sõrme keset singiviilude kandikut, et näidata, mida tema tahab ja Teine hakkas endale sõrmedega kurgiviilusid tõstma, siis oli ilmselge, et nad pole piisavalt tsiviliseeritud ning koht ja aeg tundusid valed Mowgli-laste õpetamiseks. See on nüüd kodutöö.

Hommikusöögid olid väga head ja rikkalikud, isegi kooki oli valikus ja muidugi valisin seda mõlemal hommikul. Ühe korra käisime lõunat ka hotelli restoranis söömas ja kuna saal oli tühi, siis saime lauad kokku lükata ja kuuekesi ühe laua taga süüa. Joogiks toodi meile maitsestatud kannuvett, mis arvet suuremaks ei teinud ja nii saime 28 € eest söönuks. Lõunasöök oli ka väga hea ja serveering ikka restoranile omane, mis antud hinnaklassi juures tuli meeldiva üllatusena.

Esimesel hommikul oli restoranis tegelikult päris palju sööjaid, nende hulgas ka telerist tuttavad näod ja lapsed ei suutnud jätta neid nägusid suu ammuli vaatamata, kuigi me keelasime seda teha. Vastu said nad õnneks naeratusi ja lehvitusi, nii et meeleolu oli kõigil siiski positiivne. Kõrvallaua härrad pöörasid lastele eriti palju tähelepanu ja lõpuks küsisid, kas tegu on ühe pere lastega ning jaatava vastuse peale pidasid seda väga toredaks. Tundub, et lapsed neid liiga palju ei häirinud, sest järgmisel päeval istusid nad samuti meie naabrusesse, mitte ei põgenenud restorani teise otsa.

Mõlemal hommikul läksime kohe pärast söömist saunakeskusesse, ikka seetõttu, et normaalsed inimesed magasid sel ajal ja me saime sedasi pooltühjas saunakeskuses mõnuleda. Siin on ka üks näide sellest, kuidas ma ei ole üldse hommikuinimene:
Saunakeskus on seal küll pisike, aga see eest ka väga hubane ja lastel oli kerge silma peal hoida. Lastele väga meeldis, meile tegelikult ka, sest saime ka saunakeskuse võlusid nautida, ei pidanud ainult laste järel jooksma, saime kahekesi isegi saunas istuda ja läbi klaasukse lastebasseinis mänginud põngerjaid jälgida. Lapsed said nautida ka suuremat vabadust kui näiteks Viimsi H2O veekeskuses ja liikusid palju omapead ringi, käisid erinevate basseinide vahet ja soojadel lamamistoolidel ning iseseisvalt vetsus ka. Kuna vahemaad olid nii väikesed, siis tegelikult nad päris omapead ei olnud, silm oli neil ikka peal, aga käest kinni hoidma ei pidanud. Hakkan juba vaikselt ärkama:Kõige mugavam oli muidugi see, et saime alguses riietuda ja pärast pesta toas, mitte ei pidanud sellega tegelema väikestes riietusruumides, kus tipptunni ajal võib ikka päris kitsas olla. Hommikumantlites ja sussides väikesed spaatajad nägid lisaks nii armsad välja, sedasi toa ja saunakeskuse vahet liikudes tekkis ikka õige spaahotelli tunne.Teisel õhtul käisime samuti oma toas saunas ja lapsed ligunesid vahelduva eduga pea kaks tundi mullivannis, nii et pole ime, et pärast pikka päeva ja pikka vees möllamist nad kohe magama jäid, kui pea patja puudutas. Päeval käisime Tamme-Lauri tamme juures ja Otepääl tuubirajal, kusjuures tagasiteel kõik lapsed magasid autos, aga magusat und jagus siiski õhtuks ka.Lahkumispäeval tahtsime veel kuskil matkarajal käia, aga käisime vaid Ööbikuoru vaatetorni juures, mille olemasolust saime teada, kui seda oma silmaga nägime. Guugeldades tuli välja, et see pesatorn näeb pimedas väga äge välja. Üldse avastasin, et Rõuge on väga ilus koht, täpselt selline asula, kus mulle meeldiks elada, kui see poleks mu emmest, issist ja proua D-st rohkem kui 200 km kaugusel. Kokkuvõttes oli tegu väga mõnusa väljasõiduga ja lapsed juba räägivad uuesti minekust, aga kahjuks peavad nad vähemalt aasta ootama, sest see pole üldse odav lõbu, ka Perekaardi soodustusega mitte. Aasta pärast läheksime vist uuesti Kubijale, kui just sama hinna eest ei leia midagi võrdväärset või parematki. Luksust armastava nõudliku kliendi jaoks Kubija saunaga sviit päris õige koht ei ole, sest mööbel on seal ikka päris kulunud, elutoa pehme mööbli komplekt on kohati isegi katki ja plekke ei jaksa nende pealt kokku lugeda, aga lastega ööbimiseks on tegu väga mugava variandiga. Ühesõnaga mehega kahekesi ma sinna romantikat tegema ei läheks, aga lastega puhkamiseks soovitan soojalt Kubija saunaga sviiti ja kui juba sealkandis olete, siis käige Eesti Ema monumendi juures ka.