Eelmise postituse jätkuks – nüüd on 110% kindel, et Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumis jookseb viimane õppeaasta, petitsiooniga kogutud 900 allkirja ei kõigutanud volikogu ega ole piisav, et Riigikogu õpilaste muresse süveneks. Eks see täiskasvanute keskhariduse omandamine olegi kõrgelt haritud rahvaesindajate jaoks võõras mure, samuti paljude teiste jaoks, kes omandasid hariduse õigel ajal ega mõista, miks osadel see üle kivide ja kändude käib.
Minu postitust loeti 2500 korda, aga petitsioon avati ainult 56 korda ja allkirju anti veel vähem. Isegi mu sõbranna ei andnud allkirja, sest ta ei viitsinud teemasse süveneda ja see polnud allkirjastamiseks piisav põhjus, et minu jaoks on teema oluline. Ma ei heida talle midagi ette, tegu ongi teemaga, mis puudutab väikest huvigruppi ega tekita teistes soovi süveneda, veel vähem süvenemata kaasa rääkida.
Minu mure on nüüd järele jäänud ajaga lõpetada 12. klass, sest praeguse seisuga ma ametikoolis jätkata ei soovi – see võiks kõne alla tulla alles siis, kui kõik on uue olukorraga kohanenud ja süsteem toimib. Kui see üldse hakkab toimima, sest tegu on katse-eksituse meetodiga.
Muhv soovitas mul siin mitte mõelda ja lihtsalt tegutseda. Ma täna tegin seda – pidin minema nahaarsti juurest edasi kirbukale (üleliigseid asju müüki viima), aga nende vahele jäi kolmveerand tundi vaba aega, millega ma ei osanud midagi peale hakata – kuni sõitsin koolist mööda… Pikemalt mõtlemata helistasin õppenõustajale, kes oli minu õnneks majas olemas ja järgmisel hetkel allkirjastasin tema kabinetis juba kooli astumise avalduse.
Ausalt, ma arvan, et ma olen bipolaarne ja mul on praegu lihtsalt maania faas ning varsti olen teki all keras ja kahetsen oma otsust. Tegin enne mingi testi ka, mille tulemus oli soovitus minna psühhiaatri juurde, sest üle 50% jaatavaid vastuseid andis põhjust kahtlustada meeleoluhäiret ja minul oli see protsent 85. Mõned asjad olid seal muidugi sellised, mida mina seostan tsükliga, näiteks nädal enne menstruatsiooni on mu unevajadus suurenenud (vajan und 10-12 tundi), nädal pärast menstruatsiooni aga hoopis vähenenud (3-5 tundi on magamiseks piisav, hommikuti on küll raske ärgata, aga õhtul siiski und ei tule) ja siis on mul ka – tsiteerides testi – “seksuaalsed vajadused ülemääraselt suurenenud” (ovulatsioonile eelnev aeg). Mine tea, võib-olla need polegi tegelikult tsükliga seotud, vaid olengi pisut bipolaarne. Või on mu tsükkel bipolaarne.
Igatahes, esimene samm on nüüd tehtud ja see tuli väga kergelt, igasuguse ärevuseta, pigem olen hoopis entusiastlik. Ma tean, et tänane tunne ei jää püsima ja mul on tegelikult hirm, sest ma arvestasin, et läbin 12. klassi kahe aastaga, aga nüüd olen võtnud eesmärgiks teha see ära vähem kui aastaga, alustades võlglasena, sest esimene veerand on juba möödas… Ei ole just kõige parem stardipositsioon.
Ma mõtlesin, et ma ei kirjuta siin selle kohta midagi, sest järjekordne ebaõnnestumine pole üldse välistatud ja sellisel juhul ei peaks ma seda vähemalt siin tunnistama, aga võib-olla see just lohutaks kedagi või annaks vajaliku annuse kahjurõõmu, nii et siin ma olen ja saate olla minu õnnestumise või ebaõnnestumise tunnistajateks.
Ma kõlan nii nagu ma juba eos välistaks õnnestumise variandi, aga päris nii see ei ole – lugesin Silverilegi sõnad peale, kuidas ta peab mind seekord toetama ja teleri kinni panema, kui ma õppimise asemel istun tema kõrvale filmi vaatama ning vajadusel igal esmaspäeval ja teisipäeval mulle ütlema, et ma paneks kenad riided selga, sest ta viib mind Pihlaka kohvikusse hommikukooki sööma, aga tegelikult viib mind kooli.
Nali naljaks, ma võtan asja ikka tõsiselt (kuigi – ma ei saa märkimata jätta – see tundub suur suutäis) ja seetõttu hakkangi kohe Sofi Oksaneni “Puhastust” lugema, sest selle lugemiskontrolli tahan esimeste asjade hulgas järele teha.