Ma ei mäleta, kas ma blogis kirjutasin Kubija loodusspaasse minekust midagi, aga kes jälgivad mu Facebooki või nüüd ka taaselustatud Instagrami kontot, siis teie olete ilmselt kursis, et viisime ellu just ühe perepuhkuse. Kes ei olnud kursis, siis nüüd peaksite olema. Selle kahepäevase Lõuna-Eesti väljasõidu ajal käisime ka Otepää Winterplace`s tuubidega mäest alla kihutamas ja see oli tõesti kihutamine! Kuna suurem grupp tuli ka samal ajal peale, siis meil soovitati kasutada vaid kahte esimest rada, mis olid mõeldud väikestele, kuid need rajad olid nii libedaks sõidetud, et nendel sai palju kiirema hoo sisse kui eriti karmil rajal, mille Härra järele proovis. Neljanda jaoks osutus see hoog nii hirmsaks, et tema teist korda enam minna ei tahtnud, kuigi väitis, et talle meeldis. Proovisin küll endaga ka ühele sõidule meelitada, aga ei õnnestunud.Minuga tegi 10+ sõitu Kolmas, temal ei saanud sellest küllalt, sama palju sõite tegi ta ka issiga. Kui videoklippi vaatate, siis keerake heli enne igaks juhuks maha, sest minu kõlaritest kostus väga kõva sahinat ja mul polnud volüüm isegi poole peal.

Suurtest poistest meeldis ühele väga, ühele mitte nii väga – mäest alla oli tore lasta, aga lindiga mäest üles sõita ei olnud enam tore, sest see oli nii titekas ja igav lint, millega sõidab terve igaviku mäest üles. Vahepeal suurte poiste tuubid seisidki pikalt aia ääres ja nemad ajasid muid asju, sest üks ei viitsinud enam selle mäest üles kulgemisega tegeleda. Õnneks oli seal muid tegevusi ka. Näiteks iglukino, kus Neljas veetis pikalt aega, kui meie viiekesi tuubitamisega tegelesime. Silm oli tal siiski kogu aeg peal, sest me Härraga tuubitasime kordamööda. Kõigile neljale läks väga peale väikelaste karussell ja nad olid põhimõtteliselt ka ainsad, kes seda kasutada tahtsid, teisi lapsi seal peal väga ei näinudki.Samuti ei tundnud see suur grupp eriti huvi teadusiglu vastu, nii et ka seal said lapsed kõike omaette uurida ja mina neid pildile suruda, sest ega nad vabatahtlikult pildile jääda ei tahtnud.Sellest, kuidas iga asja puhul töötas üks või teine ülejäänud seltskonnale vastu, kirjutan pikemalt järgmises postituses, aga võin öelda, et ka seal tuubimäel läksid meil Härraga närvid päris krussi. Piltidel paistab küll kõik ilus ja lõbus, aga tegelikult see päris nii ei olnud. Muidugi oli ka hetki, mis olid tõesti ilusad ja lõbusad, aga seda siis, kui lapsed olid kaheks jagatud. Nii sain mina osa Teise ja Neljanda lõbust ning Härra lõbutses Esimese ja Kolmandaga tuubimäel.Sulalumes püherdamist ja uduvihmas viibimist oli lõpuks nii palju, et laste õueriided olid täiesti märjad ning me nägime ära, kelle riiete ja jalanõudega oleme kümnesse pannud ja kelle omadega mitte. Esimese Jonathani jope, Huppa püksid, ReimaTeci kindad ja Vikingi saapad jätsid ta täiesti kuivaks. Teise Jonathani jope, Icepeaki püksid ja teisel ringil olevad Columbia saapad jätsid ta täiesti kuivaks, aga teisel ringil olevad LassieTeci kindad olid seest märjad. Kolmanda kolmandal ringil olev Dare2b jope ja uued Kuoma saapad jätsid ta kuivaks, aga neljandal ringil olevad Icepeaki püksid on head omadused kaotanud ja dressipüksid nende all olid päris märjad, samuti olid seest märjad teisel ringil olevad Jonathani kindad. Kõige märjemad olid siiski Neljanda püksid, mida nähes arvasin esimese asjana, et lapsel on õnnetus juhtunud, aga ei, piss see ei olnud, vaid tema uus Lassie kombe oli kolinal vett läbi lasknud. Samamoodi ei jätnud ta jalgu täiesti kuivaks Minimen saapad ning ka tema Jonathani kindad olid seest märjad, nii et tema jäi meil vaeslapse rolli, kellel on kõige kehvemad riided ja jalanõud.

Nagu näete, siis Bredeni mütsid on lastel (ja meil endil ka) peas ning selle kohta võin öelda, et “kes palju tahab, see vähe saab ja kes vähe tahab, see üldse ei saa” ei pidanud seekord paika. Ma tahtsin vähe (küsisin soodushindadele soodushinda) ja sain palju ehk tervele perele tasuta mütsid ja sallid. Härra vaatas neid alguses küll väga kõhklevalt, eriti torusalli, aga kui selle kaela tõmbas, siis ära võtta seda enam ei tahtnud. Ta pidas end muidu vanakooli (pika tavalise salli) meheks, kuid kuna meil on kodus mingil põhjusel vaid viru valge sall, siis seda ta kanda ei tahtnud ja nii tal tegelikult salli ei olnudki. Nüüd on ja ta on sellega väga rahul.

Minul, Härral, Kolmandal ja Neljandal on 100% meriinomütsid ja -sallid ning Esimesel ja Teisel on meriinovoodriga mütsid ja sallid. Alguses olin seda meelt, et 100% meriinovilla omad on vaieldamatult paremad ja need tõesti on nii mõnusalt pehmed, venivad, mugavad, aga tänaseks on välja tulnud ka nende üks miinus – need jäävad väga hästi takjakinnituste külge. Väikesed on mitu korda oma õueriided sedasi mütside ja sallidega ühte hunnikusse visanud, et viimased on takjakinnistuse külge jäänud ja minu müts jäi ka Kolmanda jope külge kinni, kui teda vaatetornist süles alla tassisin. Tulemuseks on veidi topilised kohad, mis praegu küll silma ei torka, aga kui nii juhtub veel ja veel ja veel ja veel, siis peagi kaotavad meriinovillased asjad oma algse ilu. Järgmisel korral valiksin meriinovillased asjad suurematele, sest nemad oskavad jälgida, et mütsid-sallid ei läheks takjakinnituste vastu.

Seekord tegin valiku tegelikult puhtalt värvitoonide põhjal, et kõigil oleksid erinevad ja samas sellised mütsid-sallid, mis veidigi sobiksid kokku õueriietega ning meile Härraga valisin ühevärvilised, sest me oleme äkki liiga vanad tähemustri jaoks. Teist korda teeksin valiku ka juba ka materjali põhjal ning eelistaksin enda puhul 100% meriinovilla. Meriinovoodriga mütsid ja sallid ei liibu nii pehmelt vastu pead ja kaela, aga samas on nende pluss jälle see, et need ei lähe topiliseks, nii et kasutusea pikkuse suhtes võivad need paremad olla. Loodetavasti oli see kellelegi kasulik info valiku tegemisel, mitte ei ajanud nüüd rohkem segadusse. Soodushindadega hooajatooteid veel jagub ning lisan juurde, et 7+ suuruses torusallid sobivad ka täiskasvanutele. Minul, Härral ja Esimesel on samas suuruses mütsid ja sallid, nii et päris universaalsed suurused. Teisel on samuti 7+ suuruses sall, sest ta saab kohe 7-aastaseks, aga kasvult on ta keskmisest veidi väiksem (115 cm pikk) ja talle osutus sall natuke suureks. Ta muidugi ise venitab ka seda hoolega veel suuremaks, sest tal on komme salli suus hoida, mida on näha ka piltidel.

Minnes tagasi meie kahepäevase väljasõidu juurde, siis ma kirjutan sellest peagi pikemalt, ei ma piirdu ainult selle Winterplace`i osaga. Mul on lihtsalt videomaterjali (kus ma ei räägi sõnagi) ka veidi, aga selle kokku monteerimine mul käpas ei ole, nii et postituse valmimine võtab vähe rohkem aega ja Winterplacest oli lihtsam alustada.