Nagu eelmises postituses lubasin, siis kirjutan nüüd pikemalt oma tööst. Okei, see kõlab nagu hakkaksin oma tööülesandeid kirja panema, aga nii ma seda ei mõelnud, keskendun ikka rohkem sellele, kuidas ma freespingi taha üldse jõudsin.

Kui alustada päris algusest, siis olen mitu aastat hoidnud Lääne-Virumaa töökuulutustel silma peal. Olen jälginud, millistele ametikohtadele inimesi kõige sagedamini otsitakse ja millised ettevõtted kõige enam kuulutavad. Selle põhjal olen oma peas statistikat teinud ning valinud välja erialad, mida õppida ja tööandjad, keda vältida. Ehk siis kui kümme ettevõtet otsivad keevitajat, siis seda eriala tasub õppida ja kui üks ettevõte otsib pidevalt töötajaid kümnele ametikohale, siis seda tööandjat tasub vältida.

Kuulutusi vaatasin ka selle pilguga, kas on üldse midagi, kuhu kandideerida hariduse ja kogemuseta. On küll, töö ei ole otsa saanud, ainult et enamasti on selline töö vahetustega ja kuna üks meie pere lapsevanematest on juba aastast poole eemal, siis ma ei saa endale õhtuseid vahetusi lubada. Nii ma ühel hetkel jõudsingi mõtteni, et õpin keevitajaks, isegi vestlusel käisin ära, kuid õppimise lükkasin siiski edasi, sest ma ei olnud vaimselt just kõige paremas vormis.

Mõni aeg hiljem üritasin end töötuna arvele võtta, aga kuna ma olin registreerinud blogi koostööde pärast maailma mõttetuima osaühingu, mille juhatuse liige ma olin, siis see ei õnnestunud. See tegi meele veidi mõruks küll, sest ettevõtte registreerimine maksis rohkem, kui ma läbi selle teeninud olen. Jep, mu motivatsioon kadus juba esimese arvega, mille esitasin, sest seda ei makstudki ära, ka meeldetuletuse peale mitte. Putru söön ikka… Teine arve tasuti meeldetuletuse peale. Kolmanda arvega läks kõik lihtsalt, ainult et see summa oli mingi 20 eurot. Neljandat arvet taas ei tasutud, ent meelde ma end enam tuletama ei hakanud. Viienda ja kuuenda arve jätsin ise esitamata, keegi neist puudust ka pole tundnud. Pärast seda olen koostöödele ära öelnud või teinud neid üksikutel kordadel ainult toodete eest, nii et mu osaühingul pole olnud mingit käivet. Aga ikkagi ettevõte! Ikkagi juhatuse liige, mitte mingi töötu, kellel oleks asja töötukassasse…

Paraku olin ma sel ajal endiselt vaimselt nii halvas kohas, et juhatuse liikme muutmise asemel mõtlesin rohkem sellele, et ma ei jaksa enam valesid otsuseid teha, ei jaksa ebaõnnestuda, ei jaksa elada. Õnneks oli sel ajal Silver kodus, üksinda oleks nendest mõtetest olnud raskem välja tulla.

Vähemalt oli töötukassast siis nii palju kasu, et nende poolt toetatavate õppekavade nimekirjas jäi mulle silma CNC metallilõikepingi operaatori eriala, mis meeldis mulle teoorias rohkem kui keevitaja elukutse. Praktikas polnud mul aimugi, mida üks või teine amet endast päriselt kujutab – kuigi küsisin metalliettevõttes töötavalt sõbrannalt ühe ja teise ameti kohta, siis päris õiget pilti ma silmade ette ei saanud. Lootust nende juurde praktikale ja tööle pääseda sain aga küll, nii et jäin oma CNC metallilõikepingi operaatori mõtet edasi mõlgutama.

Poole aasta pärast olin uuesti valmis end töötuna arvele võtma, enne lihtsalt pidin oma auväärse juhatuse liikme koha emale üle andma. Muuseas, selle poole aasta sisse jäi ka kaks tööle kandideerimist, mõlemal korral samasse ettevõttesse. Ma küll ei otsinud pingsalt tööd, aga oli üks ettevõtte, kelle juures töötamine mulle teoorias meeldis ja ma mõtlesin, et kui saan nende meeskonda, siis polegi CNC pink minu jaoks. Esimesel korral sain kirja, et koht on täidetud. Teisel korral kutsuti vestlusele, kust lahkusin kahetiste tunnetega. Ühest küljest olin väga meelitatud, et mind vestlusele kutsuti ja seal proovipäev paika pandi, teisest küljest ei tundunud see koht üldse mulle. Esiteks öeldi kohe, et lillelapsed nende kollektiivi ei sobi, vaja on paksu nahka – ma seda töövestlusel ei öelnud, aga ma olen lillelaps. Teiseks küsiti tervise kohta, sest külmas ruumis külma veega töötamine hakkab kiiresti liigestele – ma ei öelnud, et mul on psoriaatiline artriit. Rõõm oli lihtsalt nii suur sellest, et MINUL oli lootust saada tööle vaid teise kandideerimisega, mistõttu ma tegin näo, et mul on paks nahk ja tugev tervis.

Läks nii, et mu tugev tervis ütles enne proovipäeva üles ja me lükkasime selle edasi. Ma lükkasin seda enda jaoks edasi ka siis, kui olin juba terve, sest mul oli vahepeal aega mõelda kõigele, mis töövestlusel hirmutavalt kõlas. “Ütlemisi tuleb ette, sellega peab arvestama. Kriitikat peab taluma, sest me räägime vigadest kõigi eest, et teised neist õpiks.” Kui üks nende töötaja kirjeldas kollektiivi tüüpilise naiskollektiivina, siis minu jaoks kõlas see veel hirmutavamalt, kuigi ma ei tea, milline on tüüpiline naiskollektiiv. Eelarvamused minus ütlesid, et see on ussitav.

Kuna mu tunne ei olnud õige, siis venitasin uue proovipäeva kokkuleppimisega nii kaua, kuni koht sai kellegi teise poolt täidetud. Tundsin pettumust ja kergendust samal ajal, aga tagantjärele saan nüüd öelda, et kõik läks nii nagu pidi. Pärast seda võtsingi end töötuna arvele eesmärgiga õppida läbi töötukassa CNC metallilõikepingi operaatoriks. Paraku tuli välja, et ma siiski ei kvalifitseerunud 33-aastaselt tasemeõppe toetusele, mis siis, et mul pole haridust ega mingit töökogemust. Miks? Sest ma olen viimase viie aasta jooksul katkestanud üldkeskhariduse omandamise. Mul ei olnud selle peale kahju, et ma viimaseid aineid pole ära teinud, vaid kahetsesin, et üldse üritasin kooli lõpetada. See üritamine oli minu jaoks nii raske, et see ei viinud mind sihile, vaid psühhiaatrile… Ja välistas minu jaoks töötukassa toetuse, mis on mõeldud inimestele, kellel on puuduliku hariduse ja oskuste tõttu raske tööd leida. Samuti oli minu puhul välistatud “Minu esimese töökoha” palgatoetus, millega motiveeritakse tööandjaid võtma tööle ja õpetama välja vähese kogemusega noori. Mina pole enam noor.

Mingil hetkel oli mul küll tunne, et ma olen isegi töötukassa silmis maha kantud, aga ma ei andnud alla ja plaanisin minna töötukassa toetuseta õppima. Samal ajal rääkis sõbranna peika mu mõtetest enda tööandjale, kes ütles, et olen sinna praktikale oodatud. See oli minu jaoks väga suur asi, sest ma lootsin sõbranna kaudu saada tema tööandja palgale ega isegi unistanud sellest, et võiksin saada jala Kadrina teise metalliettevõtte ukse vahele. See teine otsib nimelt väga harva uusi töötajaid ja mulle oli jäänud mulje, et kogemusteta meestel on sinna raske tööle saada. Mis siis veel naistest rääkida…

Õppimisega läks aga nii, et Rakveres eriala ei avatud, Tallinnas on ühes koolis õppekeeleks vene keel ja teises koolis on õpe keskhariduse baasil. Ida-Virumaal on samuti õppekeeleks vene keel ja kaugemad koolid on juba liiga kaugel. Tasulisi õppimisvõimalusi ei leidnud ma põhimõtteliselt üldse, vähemalt mitte selliseid, mis oleks alanud lähiajal kuskil lähedal. Nii palju siis õppimisest, toetusega või ilma.

Olin valmis minema mõtetes tagasi keevituse peale, kui sõbranna peika mu olukorrast oma tööandjale rääkis ja tema mind pingi taha tutvumispäevale kutsus. Seda ei osanud ma oodata. Olin sel hetkel Soomes, nii et jäi jutt, et lepime päeva kokku, kui tagasi jõuan. Nädal hiljem laevaga Eesti poole sõites sain sõnumi: “Hei! Võtan su hommikul peale või tuled ise? Igatahes sind oodatakse, oled siin juba põhimõtteliselt tööl.” Mul ei ole sõnu kirjeldamaks neid emotsioone, mida ma sõnumit uuesti ja uuesti ja uuesti lugedes tundsin. See oli siiras rõõm ja elevus. See oli tunne, mis ütles, et kõik on õige.

Järgmisel hommikul võttis sõbranna peika mul piltikult öeldes käest kinni ja viis tutvumispäevale, mistõttu oli mul palju julgem tunne siseneda võõrasse keskkonda võõrasse olukorda. Möödus paar tundi ja see keskkond tundus juba oma, samuti isa ja poeg, kellega ma kõrvuti töötan, nii et päeva lõpuks ei olnud mul mingit kahtlust, et ma olen õiges kohas. Et tööandja saaks selles samuti veenduda, siis leppisime kokku kuuajase tööpraktika, et kohanemine ja väljaõpe oleks survevabam nii mulle kui ettevõttele. Muide, omanikke nägin ma alles tutvumispäeva lõpus, kui maha istusime ning ootustest, võimalustest ja murekohtadest rääkisime. See vestlus toimus humoorikas ja vabas õhkkonnas ning huvi oli nii vastastikune, et nemad hakkasid juba arutama, kuhu mulle pesemisruum teha. Ma lahkusin tutvumispäevalt suure tänulikkuse, elevuse ja väga oodatud tundega. Ja koroonaga…

Mul tekkis déjà-vu tunne, kui päev enne tööpraktika algust helistasin ja ütlesin, et olen haige. Arvasin, et nüüd läheb see koht ka käest, aga ei, mulle sooviti head paranemist ja öeldi, et lepime uue algusaja kokku, kui terveks saan. Kaks ja pool nädalat hiljem algaski mu tööpraktika ja 1. oktoobrist – kolm kuud pärast töötuna arvelevõtmist – sai minust ametlikult CNC freespingi operaator. Miks on see märgiline? Töötuks registreerides pidin vastama enesehinnangu küsimustele ja valima perioodi, mille jooksul hindan töö leidmist tõenäoliseks. Ma valisin perioodiks kolm kuud. Tõsi, kirjutasin juurde, et seda juhul, kui ma ei ole valiv, aga läks nii, et olin kolme kuu pärast täpselt seal, kus alles aasta pärast olla soovisin. Või isegi paremas kohas.

Jah, mu töö on kohati füüsiliselt raske, lisaks mürarikas ja must ning ma tassin koju peenikest torkivat metallipuru, aga mulle päriselt meeldib see. Olen siin kogu aeg rääkinud, et karjääri tegemise asemel ma pigem töötaksin karjääris ja ma olen seda tõsiselt mõelnud. Ma ei taha töötada kontoris, ma ei taha istuda arvuti taga, ma ei taha inimestega tööalastel teemadel tihedalt suhelda, ma ei taha vastata kirjadele ega kõnedele. Ma tahan end tööl liigutada, tahan tegutseda omaette ja mõelda oma mõtteid, tahan tööpäeva lõpus näha käega katsutavat tulemust. Täpselt seda mu töökoht mulle pakubki ja mida rohkem on liigutamist, seda kiiremini möödub päev. Enamasti kõlabki tööpäeva lõpetav sireen ootamatult kiiresti, aga siiani pole mul veel pärast seda tööriist käest kukkunud, vaid olen veel 15-45 minutit tööd teinud.

Tööajast rääkides, siis see on 8.00-16.30, selle sees on pooletunnine lõuna (mis on tööandja poolt) ja kaks veerandtunnist pausi, mis lähevad tööaja sisse. Mina saabun ja lahkun veidi hiljem, sest jagan veel meestega riietusruumi ning väldin sellist aega, kus paljaid mehi on seal palju. Õnneks neid ei tundu häirivat minu juuresolek, aga mul endal on veidi ebamugav olla alasti meestega samas ruumis. Mitte küll nii ebamugav kui alguses ja mul ei ole enam vaja, et sõbranna peika mind hommikul ära ootab ning ma ei lõpeta tööpäeva temaga samal ajal, et saaksin tema kannul riietusruumi siseneda, kuid endiselt ei oska ma paljaste tagumike peale oma silmi kuskile peita. Kauaks see nii ei jää, minu kabinet – nagu tööandja seda kutsub – on valmimisel. Jah, mulle kui tootmisosakonna ainsale naisele ehitatakse päris isiklik riietusruum. Lahe, eks! Ruumi saab seal olema veel mõnele naise, nii et loodetavasti tegin otsa lahti ja õrnemat sugu tuleb tootmisse juurde.

Ma ei ütleks, et see töö, mida ma teen, on nii-öelda meestetöö, aga füüsiline vastupidavus on oluline küll. Ja jõudu peab ka veidi olema, sest kui kruustangid pole piisavalt kõvasti kinni keeratud, siis võib detail puurimise või freesimise ajal paigast liikuda ja halvimal juhul kõik ära lõhkuda. Mul on seetõttu paar asja vanarauda läinud, mistõttu kinnitan nüüd teatud detaile oma keharaskusega, ronides selleks pingi servale. Sellise jõuga kruustangide kinni keeramine ja avamine on päris raske, aga kondid selle peale veel murdunud ei ole. Käed on vahepeal kehvas seisus küll, mistõttu on Deep Relief ja randmetoed mu uued sõbrad, kuid asi on juba parem võrreldes tööpraktika algusega ning lootust on, et mu käed harjuvad selle tööga ära.

Kõik päevad ei ole rasked, pigem on kergeid päevi isegi rohkem. Need on siis sellised päevad, kus töötan rohkem väikese pingi taga või kus suures pingis olevat detaili puurib ja freesib neli erinevat tööriista, mistõttu kestab tsükkel kaua. Polar Flow päevikut vaadates on väga hästi aru saada, millistel päevadel olen saanud masina töötamise ajal istuda ja millistel päevadel olen jooksnud sedasi kahe pingi vahet, et olen isegi puhkepausid maha maganud.

Oma igapäevase aktiivsuseesmärgi olen seadnud kolmandale taseme ehk 100% täitumiseks on mul vaja rohkem vaeva näha kui 10 000 sammu täis kõndida. Nagu tabelist näha, siis nädalavahetustel ma päevast aktiivsusnormi kuidagi täis ei saa ning reedesel vabal päeval täitus ka 102% vaid tänu sellele, et Silver saabus pärast keskkööd ja me jõudis 24 tunni sees kaks korda…ee…trenni teha.

Silverist rääkides, siis paljude esimeseks küsimuseks on olnud, kuidas tema sellesse suhtub, et ma ainult meeskollektiivis töötan. Ta ütleb, et teda see ei häiri, aga mulle tundub, et ta veidi ikkagi muretseb, sest viimasel ajal pöörab ta mulle rohkem tähelepanu. Selles asi pole, et ta vaataks mind tänu tööleminekule uue pilguga, pigem on ta veidi pettunud, et ma musta ja musklitkasvatavat tööd teen, tema nimelt eelistaks näha mind naiselikumal alal tegutsemas. Paraku on nii, et ta abiellus tüdrukuga, kelle ta leidis mõnikord õhtuti traktoriga põllult ja kes tahtis proovida ära iga tööriista- ja masina, alustades akutrellist lõpetades teerulliga. Ilmselgelt ei ole ma see naine, kes paneb kõrged kontsad jalga, värvib huuled punaseks ja läheb kontorisse tööle. Olen üsna kindel, et seda ei juhtu kunagi ja CNC pingi tagant näen end minemas edasi traktori rooli. Pealegi, Silveril oleks just siis põhjust muretseda, kui käiksin tööl üleslööduna, nii et tal on tegelikult vedanud, et ma tööl must ja kole olen, hehee.

Pean tõdema, et meeskollektiivi suhtes olid mul ka kerged eelarvamused – kujutasin ette onuheinolikke nalju ja küsimusi teemal, kuidas minusugune lillekene sinna ära on eksinud, aga mitte midagi sellist pole olnud. Ma pole üldse tundnud, et mind kuidagi teistmoodi seal vaadataks. Kui, siis ollakse leebemad ja abivalmivad ning jälgitakse rohkem oma keelekasutust, aga muus osas ma ei tunne, et ma üldse seal mingit tähelepanu ärataksin. Ütleksin, et meeskollektiivis on väga mõnus töötada ja mulle täitsa meeldib see seltskond, kellega ma igapäevaselt kokku puutun.

Mulle tõesti meeldib kõik nii väga, et pole veel möödunud päeva, kus ma ei vaataks tööl enda ümber ega täituks õnnetundega. Ma olen lihtsalt nii tänulik selle eest, et mulle – hariduse ja töökogemuseta 33aastasele naisele – anti võimalus liituda oskustöölistest koosneva meeskollektiiviga, kuigi see tähendab, et mulle tuleb eraldi riietumisruum ehitada. Ja ei, ei mina ega sõbranna peika pole seal kellegi lehma lellepoeg, et ma läbi tutvuste oleksin tööle saanud. Ma oleksin praegu samas kohas ka siis, kui sõbranna peikat poleks olnud ja oleksin ise ettevõtte ukse taha läinud. Sain tööle lihtsalt tänu sellele, et CNC pingi peale on raske leida inimest, nagu väga paljudele teistele ametikohtadele, kus tuleb end veidi rohkem liigutada ja mustaks teha, seetõttu oli tööandja jaoks suur asi, et ma ise tundsin freespingi vastu huvi. Tuleb välja, et kes musta tööd teha ei karda, sellele on uksed valla.

Kui tahate teada, mis tunne on pärast 14 aastat kestnud kodust perioodi tööle minna, siis võin öelda, et see ei olnud üldse raske. Vastupidi, ma oleks nagu alati tööl käinud. Võib-olla siis läheb raskemaks, kui Silver on talvel kodune, sest siiani oli väga mõnus talviti nädala sees lõunastel kinoseanssidel käia või pea iga päev Rakveres hommikusööki süüa, aga see lõbu jääb nüüd ära. Teisest küljest läheb muidugi kergemaks, sest kodune elu jääb siis rohkem tema õlgadele, praegu on õhtud ikka rasked või väga rasked. Saan nüüd väga hästi aru, miks Silver on alati rääkinud, et tööl on kergem käia kui lastega kodus olla…

Ma vist ei olegi kunagi küsinud, kellena teie töötate, aga praegu pakub see küll mulle huvi – rääkige kaasa, mis tööd teete ja kuidas selleni jõudsite. Meeldib see teile või tahaksite pigem midagi uut proovida?

Minu poolt on tänaseks kõik ja soovin teile ilusat algavat töönädalat!

PS. Üks asi veel, nähes nüüd kõrvalt keevitajate tööd, siis see ikka pole minu jaoks.