Kartulivõtt ja nostalgia

September 17, 2019September 17, 2019 ~ Liivi ~ 2 Comments

Me korjasime nädalavahetusel kartuleid. Võib-olla viimast korda, kui me just kevadel sama seltskonnaga kartulit uuesti maha ei pane, sest Silveri vanemad ise enam nii noored ja terved ei ole, et jaksaksid sellega tegeleda. Võimalus muidugi on, et Silveri isa saab kevadeks nii palju jõudu tagasi, et jätkab vanas vaimus ehk tegutsedes, tegutsedes ja tegutsedes ning märkamatult saab sedasi ka kartul maha.

Selles osas on Silver oma isa moodi, tema ka ei suuda niisama olla, alati otsib endale tegevust ja kui meid Soomes pole, siis töötab üldse seitse päeva nädalas. Tegelikult on ta seda teinud ka siis, kui oleme Soomes olnud, sest tal läheb uni sageli kella 5-6 ajal ära ja seetõttu käis ta meie ärkamiseni garaažis aega parajaks tegemas. Oli ka päevi, kus ta läks hiljem ja võttis pooled lapsed kaasa, et koos nendega mõned tunnid tööd teha. Oh jah, oleks me lapsed ka tulevikus oma isasse, mitte minusse, ma suudan väga edukalt niisama olla…

Kui survepesur tahab lapse minema suruda.

Muide, Silveril on kindel kuupalk, ta ei teeni rohkem, kui nädalavahetusel masinaid hooldab või aluseid teeb, nii et vabadel päevadel töötamise motivatsiooniks ei ole raha, vaid puhas igavus.

Minnes nüüd tagasi kartulivõtu juurde, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kartuleid korjasin ja kas ma seda üldse koos lastega teinud olen. Viimastel aastatel on Silveri isa kartulid salaja üksinda üles võtnud ja siis kõik nädalavahetuseks “kartuleid korjama” kutsunud, et niisama pereringis grillida või kohvitada. Seekord ta sellist nalja teha ei saanud, aga meil sai põllul tema iseehitatud traktoriga nalja küll.

Traktor, millist kellelgi teisel ei ole.

Töö saime umbes viie tunniga tehtud, lapsed kadusid muidugi juba tunniga vaikselt ära, aga vähemalt olid veidigi abiks. Ega minagi lapsena suur kartulivõtja ei olnud, otsisin samuti võimalusi viilimiseks. Ise ma seda ei mäleta, aga kord olla ma vanaemale öelnud, et ma ei saa kartuleid võtta, sest mu küünealused lähevad mustaks… Mingi mälestus on aga ajusopis sellest, kuidas ma külma ilmaga kartulimaalt toa poole kõnnin ja end soojas toas teleri ette sätin, et soome kanalilt koaalapoisi multikat vaadata. See võiski vabalt olla see kord, kui ma ei tahtnud küünealuseid mustaks teha.

Tolmune töömees ja Neljas, kes “aitas” kartulikaste põllu serva vedada.

Neljas tegi ka kartulipõllul nalja, mis teda ilmselt aastateks saatma jääb. Me korjasime kollast kartulit, kui mõned meetrid eemal aeti lahti punane sort, Neljas vahetas vagu ja teatas, et hakkab nüüd peeti korjama.

Korjamisest rohkem sõitis ta lihtsalt ühe ja teise traktoriga kaasa või sõitis üldse enda traktoriga ühest põllu servast teise, kuni ronis põllule ja sinna kinni jäi. Temal polnud sellest lugu, ta sõi rahumeeli ühe suupoolega õuna (sest muudmoodi ei saa, mitu kuud tagasi kadunud esihammaste asemele pole midagi kasvanud) ja lasi tädi Helil end põllumaalt välja lükata

Neljas, kes töötas põhiliselt erinevate traktorite peal.

Ma ei kujuta ette, kas Neljandale jääb kartulivõtust mingit mälestust, kui seda rohkem ei peaks ette tulema. Poistel vast jääb, nemad on selleks küll piisavalt vanad. Ma seda ei mäleta, mis ajast on minu esimesed mälestused pärit, aga meenutades tuleb silmade ette suur kartulimaa metsa servas; saputaja, millega isa vagusid lahti ajas; vagude vahel külitav vend, kes tegi sedasi tööd; vanaema kartulimaa, üle mille ma naabripoistele külla jooksin; koolis toimunud kartulivõtupäevad ja muu selline.

Jep, oli aeg, kus kartuleid tuli korjata nii kodus, vanaema juures kui ka koolis. Sama seis oli lehtede riisumisega. Lisaks kartulimaale oli koolil oma aed, kus iga õpilane pidi suvevaheajal vastavalt vanusele 1-3 päeva aiatöid tegema. Ei tea, kas tänapäeval on veel koole, kus asjad sedasi käivad? Omal ajal ma kartulite korjamisest ega riisumisest väga vaimustuses küll ei olnud, aga praegu on täitsa äge mõelda, et meil põhikoolis sellised võimalused olid.

Kolm põlvkonda mehi ajavad kartulivagusid lahti (2014).

Koolis oli kartulivõtt tegelikult täitsa lõbus, õpetajate selja taga käis alati korralik kartulisõda, enamasti mädanenud kartulitega, aga lendasid ka tavalised, nii et õhtul sai kehalt sinikaid kokku lugeda.

Kolm põlvkonda mehi kartuleid noppimas (2014).

Lastel jäävad võib-olla paljud sellised mälestused tulemata, aga mine tea, äkki lähevad mu vanemad vanas eas hulluks ja hakkavad taas kartulit kasvatama ja saavad lapsed enda kartulisõjad ka maha pidada. Mina mäletasin, et viimati oli neil kartulimaa siis, kui ma olin päris laps, aga ei, selgus, et viimati oli neil kartul maas aastal 2005. Ma olin siis juba Silveriga koos, aga mul ei ole ühtegi mälupilti sellest, et me oleks minu vanemate juures koos kartuleid võtnud, tema omade juures küll. Heinapõllul on ta minuga kindlasti olnud, ainult et ka sellest mul otseselt mälupilte ei ole (müstika, ma pole ju veel nii vana), on vaid päris pildid.

Ema ka ei mäletanud, kas tema väimees on nende juures kartuleid korjanud, nii et pidin Silverilt endalt küsima. Tema ei pidanud isegi meenutama hakkama, ütles kohe, et korjas, meie ühine põhikooliaegne õpetaja korjas ka ning saak oli väga kehv, mille peale oli isa naljatanud, et sellest ei tohi kuskil rääkida. Lisaks väitis ta, et ma ei lasknud tal rahus tööd teha, vaid loopisin teda kogu aeg mädanenud kartulitega. Ma ei mäleta seda, aga kõlab minu moodi. Selles osas pole midagi muutunud, oleksin seda laupäeval korranud, kui Silver oleks ~~kartulisõja~~ kartulivõtu ajaks koju sõitnud.

Kui veel vanu häid kartuliaegu meenutada, siis nende noppimisest mäletan rohkem nende idutamist. See oli tüütu töö. Istuda keldris ja puhastada kartuleid idudest. Neid kartuleid oli palju ja loomad tahtsid neid iga päev süüa, nii et seda idutamist ikka oli. Muidugi sai seda tööd ka vähe põnevamaks muuta, seda küll rohkem siis, kui vend ja õde idutasid – ma panin neil tule kustu ja undasin ventilatsioonitorusse, et neid hirmutada. Nemad vastasid mulle samaga. Mõnikord oli meid, idutajaid, korraga päris palju ümber kartulihunniku, eks siis sai ka igasuguseid lahinguid peetud, hunnikust tuli ikkagi samamoodi ligaseid ja haisvaid kartuleid välja…

Tervitan siinkohal Silveri endiseid naabripoisse ja enda tädipoegi, kes on minuga kartuleid noppinud ja/või neid idutanud.

Kartulid (2014). Nali on selles, et me kutsume Teist ka kartuliks.

Aastatega olen ma siiski nii vanaks jäänud, et laupäevase kartulivõtu ajal jäid mul selg ja vasak põlv haigeks, lõpp läks juba päris valusaks, lohutasin end ainult mõttega, et pärast tööd saab sauna. Seda ootasin külma pärast ka, ilm ikkagi päris nii suvine ei olnud kui aastal 2014, saime isegi veidi vihma.

Selle vasaku jalaga ma õnneks hauas veel ei ole, nii see kui ka selg olid juba järgmiseks päevaks korras. Üldse olin ma järgmiseks päevaks korras, kuigi laupäeva õhtul ma tundsin, et hakkan haigeks jääma, seda oli ka näha ja kuulda, võtsin isegi paratsetamooli sisse, aga peavalu ega halba enesetunnet see kuidagi ei leevendanud. Aitas hoopis kümnetunnine sügav uni, magasin hommikuni nagu ~~väike beebi~~ nelja lapse ema.

Maalapsed

April 30, 2019April 30, 2019 ~ Liivi ~ Leave a comment

Seekord oli ka meie lastel kevadine lisavaheaeg ja kuigi see mõte mulle alguses ei meeldinud (ei saa enam varakult Soome sõita), siis tegelikult kulus see vaheaeg täitsa ära. Eelmine möödus lastel ju haigetena koduseinte vahel, ei saanud me ühtegi plaanitud väljasõitu ette võtta ega isegi maal aega veeta ja seda meenutavad lapsed siiani suure pettumusega.

Nüüd veetsime peaaegu terve vaheaja maal, aga igal hommikul ma vanematele putru ei teinud, kuigi lubasin neile selle väljakutse esitada. Keeruline oli seda teha, kui põllutööde ajal söödi hommikust nii, kuidas juhtus, mõnel päeval ei söödudki. Teine asi oli muidugi see, et ma ise sain silmad nii hilja lahti, et selleks ajaks olid kõik juba võileiba söönud…Vähemalt viiel hommikul ma putru siiski tegin, lisaks pildil olevatele ka neljaviljahelbeputru ja väga oleksin tahtnud teha veel enda lemmikut, jõhvika ja kookosega Helde putru, kuid Põhjakeskuse Rimis seda ei olnud ja ma ei viitsinud minna seda spetsiaalselt Selverisse või Maksimarketisse otsima. Selles osas on küll halb väikeses kohas elada, et poodides on valik piiratud, tunnetasin seda hästi, kui mõned nädalad toitumiskavasid jälgisin ja nüüd tunnetan seda oma lemmiku pudruga.

Muidu on maal aga mõnus, eriti päris maal, põldude, metsade, traktorite ja loomade keskel. Aeg liigub seal hoopis teises rütmis, tegemisi jagub õhtupimeduseni ja lapsed saavad veel vastu öödki onuga laudatoimkonnas käia või vanaemaga mune korjata. Või hoopis pilkases pimeduses batuudil hüpata.

Põllutööde aeg on üldse rütmitu, nagu ütlesin, siis süüakse, kuidas Jumal juhatab – hommikust süüakse enne lõunat, lõunasöök tuleb mingi aeg põllule viia ja seda mõnikord Kirsimarja ringiga, mida lapsed kõige enam ootavad, sest see tähendab neile friikartuleid. Vasakpoolsel pildil viisime põllule minu venna ja lõunasöögi, parempoolsel ainult noa.Vasakul juhendab vend mind, paremal segame meie (vana)isa.

Tahtsin põllutöödest osa saada – sain osa, seda nii isa kõrval kui ka juhiistmel, kui ühel ilusal päeval kultiveerisin venna juhendamisel 3-4 hektarit põldu. Pärast seda randaalisin onu juhendamisel 7 hektarit ja hiljem küsis isa, kas ma seal ühtegi posti maha ei sõitnudki. Ei sõitnud, võib-olla sellepärast, et põllul ei olnud ühtegi. Esimesel põllul oli, aga mõlemad jäid püsti.

Eks isal ole mu esimese kündmisega valusad mälestused, ta jättis mind liiga ruttu üksi, aga posti ümbert ma künda ei osanud, nii et sõitsin sellest lihtsalt sujuvalt mööda ehk jätsin posti ümber saarekese ning ühe otsa peal unustasin atra keerata, mistõttu kündsin kogemata mitukümmend meetrit kraavi ja “parandasin” selle olukorra oma peaga veel hullemaks. Selle meenutamine on meile nüüd aastaid nalja pakkunud, aga järgmisel päeval ei olnud ei isal ega minul naljakas.

Traktorikeeldu ma tookord siiski peale ei saanud, isa julges mind hoopis ka järgmisel korral omapead kündma jätta. Nüüd oleksin samuti olnud valmis järgmistel päevadel juhendajateta kultiveerima ja randaalima, aga kõik oli juba tehtud ning külvama, väetama ega pritsima keegi mind veel ei lase. Vasakul randaalimise ajal tehtud pilt, paremal rahulolu ja väsimus pärast “tööpäeva” lõppu.

Paar hektarit ma ikka randaalisin omapead, sest onul jäi plastmassist pingil istumisest tagumik haigeks ja ta ei viitsinud ka enam tegevusetult kõrval passida. Ta pikutas niisama murumätta peal, kuni vend talle auto tõi ja ise minuga jäi, sest ma ei oleks saanud traktoriga koju sõita, täismassi piirang oli mõnesaja kiloga üle. Hakka või ikka neid traktorilube tegema, mille vastu ma kutsekoolis protesteerisin, kuna ma ei hakka eales traktoristiks… Ilmselt ei hakkagi, sest meie perest üks juba on kevadest sügiseni teede peal, teine ei saa samal ajal olla põldudel, aga hobikorras oleks mõnikord tore traktoriga igasuguste piiranguteta sõita.Veidi veel õhtuhämaruses olevaid traktoreid, paremal on Silveri isa traktor, mille ta ise ehitas.

Vaheaja sisse mahtus rohkem igasuguseid masinaid, laste elektritraktorist tankideni välja.Kaks helikopterit tiirutasid iga päev ringi, ilmselt Tapa lähedal elamise võlud.

Tapa kaitseväelinnakus oli siin vahepeal lahtiste uste päev, kuhu me koos Neljanda rühmaga läksime, vaid Kolmas seikles samal ajal enda rühmaga Tuhala nõiakaevu lähedal. Suured poisid ajasid alguses küll sõrgu vastu, tahtsid rohkem vanaema juures olla, aga kui nad juba kohale jõudsid, siis neile väga meeldis. Minule ka meeldis.Lapses said ronida tankide peal ja sees, isegi signaali lasta ja seda võimalust kasutati ohtralt.Neljas oli kõige suurem tehnikahuviline, ta ei jätnud mitte ühtegi masinat vahele, kõigis pidi ta istuda saama. Suured poisid huvitusid rohkem relvadest.

Ühest küljest on igasugune sõjatehnika põnev, aga seda ainult seni, kuni need ongi niisama uudistamiseks, mitte sõdimiseks. Ideaalis võiks üldse sõdimine ja sõjatehnika olemata olla ning ajateenistus võiks olla rohkem nagu skaudilaager, kus valmistutakse igasugusteks muudeks olukordadeks, kus tuleb tänapäevaste vahenditeta hakkama saada, aga me ei ela ideaalses maailmas.

Linnaku lahtiste uste päev oli selles osas küll positiivne, et kui enne tundus ajateenistus üks kole kohustus, mis mu väikeseid armsaid poisse tulevikus ees ootab, siis pärast see enam nii kole ei tundunudki. Tegevväelasi kõrvalt vaadates oli näha, et igav neil seal ei ole, ajateenijatel vast samuti mitte, süüa antakse hästi, aga kui ettenähtud portsust kõhtu täis ei saa, siis on võimalus teha endale burgerit või hot dogi. See pani poistel silmad veel rohkem särama…

Kui nad masinate ja relvadega tutvusid, siis rääkisid tegevväelased sinna kõrvale nii palju põnevaid jutte, et neil tekkis ajateenistuse ees elevus ja ootus. Kuna sinnani on neil veel aega, siis soovivad nad liituda praegu noorkotkastega ja see on minu jaoks igati tervitatav. Kui poisid peaksid tulevikus ajateenitusse samasuguse elevusega minema, siis on minu ema süda kindlasti palju rahulikum.

Silver ei ole ajateenistust läbinud, sest siis, kui ta oli valmis minema, teda ei võetud ja järgmise nelja aasta jooksul jõudis ta objektijuhiks tõusta, minuga kokku kolida, auto liisida ning üldse oma eluga sellisesse punti jõuda, et uus kutse ajateenistusse tekitas meis mõlemas ainult stressi ja muret, mitte elevust. Õnneks või kahjuks on tal alaseljaga probleemid, mis ta ajateenistusest päästsid (ja talle elu lõpuni liiga teevad).

Minnes edasi helgemate teemade juurde, siis vaheaja sisse jäi lisaks masinatele ka palju loomi ja linde. Nägime mitmel õhtul kitse ja jänest kõrvuti söömas, ööpimeduses veetsid koos aega kaks kährikut ja kaks jänest, keset päist päeva rappisid kolm tohutut kotkast vaest väikest hane ja see oli väga erakordne vaatepilt, sest me pole vanemate talu juures kunagi varem kotkaid näinud.

Hanesid näeb seal aga igal aastal, sellel aastal lausa eriti palju, kuigi helikopterid veidi peletavad neid.Neljas ajab tuhandeid hanesid minema.Kui terve see parv õhku tõusis, siis taevas oli must.Imestan, et ükski hani Neljandale pähe ei kakanud, temast lendas neid ikka väga palju üle.

Lisaks arvukatele hanedele on sel aastal talu juures ka tavapärasest rohkem sookurgi. Sookurgede hääl on lihtsalt võrratu, üldse on nad väga kaunid ja graatsilised linnud, kuid seda avastasin alles hiljaaegu, lapsena pidasin neid hallideks ja ilmetuteks ning ootasin põldudele rohkem toonekurgi…Väike osa seltskonnast, kes põllul tutvust tegid ja tantsu lõid, mõlemale poole jäi neid veel sama palju ja nad kõik tantsisid vahelduva eduga, tõeliselt lummav vaatepilt.

Kodulinde nägime muidugi ka, söötsin neile “alles ostetud” helbeid, mida isa mulle näitas, kui ütles, et ta sööb küll hea meelega putru. Kaks pudrupakki olid juba kolm aastat tagasi aegunud, üks neist oli isegi avamata, lisaks veel venekeelsete kirjadega, mis pani isa mõtlema, et äkki see “alles” oli veneajal…Lapsed söötsid kanadele ära sepiku, mille vanemate juurde kaasa ostsin, aga mille esikusse unustasi ja mis sinna seisma jäigi. Kui lapsed andsid kanadele sepikut, kogunesid sulelised nende ümber, hetk hiljem kogunesid lapsed samamoodi vanaema ümber, kui see poest eriti rammusaid tõi. Eriti rammusad jäätised on ka miski, mis lastele seostub maal olemisega, sest seal saab neid palju süüa (vanaema ostab), kodus aga ei saa peaaegu kunagi (meie ei raatsi osta). Veel loomi – vasakul lastakse hirmunud mullikad karjamaale, paremal tassin hirmunud Millit.Sabarakk tassib sabarakku…

Kassid olid ka meiega maal kaasas (merisigu ja rotte käisin kodus söötmas), nagu ikka. Ruubil ja Robinil on väga vedanud, et neil on maakodu, sest alevis nad õue ei saa, kuigi väga tahaksid ja vaatavad aknast solvunult neid kasse, kellele see lubatud on. (Nagu lastega – kõigi sõbrad saavad kõike seda, mida nemad ei saa.) Kui neil jääb mõni nädalavahetus maal käimata, siis nad hakkavad iga päevaga aina rohkem aknalaudadel istuma ja nutma, lõpuks nutavad ka välisukse taga. Kui nad on aga maal ja saavad aru, et hakkame koju minema, poevad mõlemad peitu ega tule välja ka söögiga krõbistame peale.

Hoovi peal on mõlemad suured sabarakud, kuid pikematel jalutuskäikudel on kannul põhiliselt ainult Robin (ja koer Donna), kes on julge kass umbes poolsada meetrit majast eemal, sealt alates vaadatakse iga sammuga ühele ja teisele poole või hoopis selja taha, iga lendava linnu peale surutakse kõht vastu maad, iga krapsu peale aetakse karv turri ja nii edasi, aga maha jääda ei saa.Donna ja Robin, mõlemal võhm väljas. Robin pärast jalutuskäike.Ruubi hoiab rohkem madalat profiili, sellepärast jääb ta ka pildile harvem.

Maaelu juures üks miinus siiski on, jube kerge on mustaks saada – muld juustes või lehmasõnnik talla all on täiesti tavaline asi. Minu enda jaoks ei ole see iseenesest miinus, sest tänu sellele saangi sagedamini saunas käia, aga lapsi on ebamugavam kasida, eriti siis, kui nad ei taha pesemisest midagi kuulda ja maal nad ei taha. Kodus on lihtne, ütlen lapsele, et mingu pesema ja ta läheb peseb end puhtaks, aga minu vanemate juures tuleb enne dušinurgas ruumi teha ja veesurvega on seal jamasid, Silveri vanemate juures saab ainult saunas pesemas käia ning väiksemad seda veel omapead ei tee. Kurta oleks siiski patt, sest mõlemas kohas saab end ikkagi jooksva vee all pesta (v.a mu vanemate saunas).Pärast sauna, vasakul Silveri vanemate juures, paremal enda vanemate juures.

Käisin laupäeval vanaemaga saunas ja kui me mõlemad lavalt alla ronisime, nägin ukse all taarumas suurt uimast herilast. Vedas, et kumbki meist talle enne peale ei astunud. Ma ühe korra olen herilasele peale astunud ja nõelata saanud, mõlema jala alla, sest hüppasin valu peale üles ja maandusin siis teise jalaga herilase peale… Aga ma siiski herilaste peale vimma ei kanna, nii et tolle uimase herilase viisin kopsiku peal õue.Reamees muri, kes pesemisest väga kuulda ei tahtnud.

Kirjutasin üle-eelmises postituses, et “maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…”, kuid päris nii ei läinud, filmiõhtu ja lammutamise juurde me ei jõudnud. See eest jõudsime Valkla Forelli kala sööma ja ma sain ühel ööl üle pika aja isegi kaine rool olla, aga seda ainult tänu vanemate seltsielule. Mul seltsielu ei ole, nägin terve vaheaja jooksul vaid üht vana sõpra, kes Tapa kaitseväelinnakus töötab. Teda nägin mõned päevad enne lahtiste uste päeva ka, kui ta Silveri vanemate naabril külas oli ja mind (olin samal ajal lastega seal) õue kutsus. Õue kutsus, nagu vanasti need asjad käisid…

Tänaseks olen ma nii vana, et vanemate seltsielu on ka väga tore (tegelikult on see seda juba ammusest ajast) ja ma hea meelega lobisen nende sõpradega, kes on minust keskmiselt kaks korda vanemad. Kui isa korraks läbi tulnud sõbrale murekoorma leevendamiseks (või rohkem enda kahe kehva päeva lohutuseks) rummi pakkus, jagus neil juttu ja lõõpimist (ikkagi linnavurle ja maakas ühe laua taga) pea poole kolmeni öösel ning ma pean ütlema, et selles seltskonnas oli väga meeldiv olla. Rummi mekiti muidugi mõõdukalt, isa lihtsalt on loomult juba lõõpiva huumoriga ning sõbrad tema ümber on kõik samasugused. Selle eest, et vanemate sõber oma autoga koju tagasi saaks, hoolitsesime mina ja vend ning ma ei sõitnud võõra ühtegi posti pikali.

Praegu meenuski, kuidas ma pärast põllutöid ei osanud hetkeks autoga sõita (enne seda sõitsin 4-5 tundi traktoriga) ja tahtsin suunatule kangiga liikumist alustada (sest traktoril on roolist vasakul kang, millega saab muuta sõidusuunda – edasi või tagasi – ja põllul ma kasutasin seda iga otsa peal, nii et kokku väga palju). Üldse oli harjumatu autoga sõita. Umbes samamoodi on siis, kui rulluisutan 20 kilomeetrit, pärast seda ei tule kõndimine ka kohe hästi välja.

Ma olen kindel, et tahtsin millestki veel kirjutada, aga ei tule teema meelde, nii et tõmban otsad kokku paari pildiga.
Minu lapsepõlvekodu läbi päikeseprillide.

Kokkuvõtteks ütlen, et vaheaeg maal oli nii mõnus, et me keegi ei tahtnud koju tagasi tulla, aga küll ükskord saabub aeg, kus me ei peagi kuskile minema, sest me kodu ongi maal. Maalaps…

Esimese 9 ja 8

July 27, 2017March 13, 2019 ~ Liivi ~ 3 Comments

Taas pidasime Esimese sünnipäeva vaid meie pisikese pere keskel, sest me oleme Soomes ega hakka veel kodu poole minema ning keegi ei ole ka siiapoole tulemas. Laps oli seetõttu veidi pettunud, aga lubasime, et järgmisel aastal tähistame tema 10. sünnipäeva taas Eestis ja teeme seda eriti ägedalt.

Seekord sai ta alles kella 20 ajal kinnituse, et jah, tal on sünnipäev. Sinnani ajasin talle udujuttu sassi läinud kuupäevadest ja ajavööndist, sest tahtsime Härraga koos talle õnne soovida ja kingituse üle anda. Hommikul kella 6 ajal, kui Härra tööle läks, oleks olnud liiga vara seda teha, mistõttu jäime lootma, et ta jõuab 17-18 ajal koju, mis annab meile aega väljasõiduks ja sünnipäeva tähistamiseks. Läks muidugi nii, et ta jõudis koju kella 19 ajal, mis ei olnud veel katastroofiliselt hilja, aga tekitas ikka tunde, et aeg taob jalaga tagumikku. Kuna esialgne plaan oli minna esmalt välja pitsat sööma, siis ma kodus ei olnud midagi vaaritanud ning tekkiski kohe küsimus, mis edasi saab. Kell tundus liiga palju, et minna esmalt välja sööma ja siis edasi mere äärde, aga samas kõhus olid meil tühjad.

Otsustasime loovutada veel 15-20 minutit aega ja läksime siit lähimasse kebabiputkasse pitsat kaasa ostma, aga esmalt Härra küsis, kui kaua selle tegemine aega võtab. Ahmet vastas, et tema ei võta aega, kui ta süüa teeb. Esmalt võttis see Härra veidi sõnatuks ja ta üritas siis teistpidi küsida, et kas 20 minutiga saaks valmis. Ahmet kordas ikka, et tema ei tee aja peale süüa ja kui me tahame temalt pitsat, siis aeg ei ole oluline. Kuna Härra oli väsinud ja tal oli üldse halb olla, siis tema süütenöör oli eriti lühike ja ta tõstis kolmanda küsimuse ajal juba häält, mille peale Ahmet ütles meie taga seisnud naisele, et ta võib tellida, tema meilt tellimust ei võta. Härra ärritus veel rohkem ja hakkas seletama, et ta küsis aja kohta vaid seetõttu, et tahame pitsa kaasa osta ja lapsed ootavad autos, aga Ahmet ei lasknud üldse edasi rääkidagi ja küsis uuesti teiselt kliendilt tellimust, mille peale ma võtsin ärritunud Härralt käest kinni ja hakkasin teda välja vedama, aga ega tema ei saanud niisama ära minna, oli vaja veel Ahmetile halvasti öelda.

Ma ei kannata seda, kuidas Härra enesevalituse kaotab. Jumala eest, kui Ahmet ei taha meile pitsat teha, läheme mujale, mõni teine Ahmet teeb kohe, milleks hakata inimest sõimama. Ilmselgelt oli Ahmet viimased 12 tundi seal leti taga seisnud ja samamoodi pikast tööpäevast tüdinud, milleks tema tuju veel rohkem rikkuda. Ja minu tuju. Esiteks ei meeldi mulle selline ebaviisakaks muutumine ja teiseks tahtsin ma sinna veel tagasi minna, aga enam ma ei saa. Me alles mõned päevad tagasi avastasime lastega selle koha, see on üks paremini sisustatud kebabiputka, mida siin näinud olen ja see rullakebab, mille ma meile kamba peale ostsin, oli parim, mida söönud olen. Kebabiga ei koonerdatud ja see oli nii toitev, et meil viiel sai kõht täis. Lisaks kinkis sama Ahmet lastele pulgakommi ja kuigi mulle sellised maiustused üldse ei istu, siis kogemuse muutis see ikkagi meie kõigi jaoks positiiveks. Nüüd teine kogemus oli vastastikku nii negatiivne, et mina sinna kolmandat korda minna ei julge.

Igatahes sõitsime suvalises suunas edasi, Härra oli ärritunud, mina tema peale ärritunud ja see ärritas teda veel rohkem, sest tema ei näinud seda asja samamoodi nagu mina, tema ei teinud enda arvates midagi valesti. Ajastus sellise pitsadraama jaoks oli nii vale, meie mõlema tujud läksid nulli, kuigi pidi olema pidupäev. Vaikisime mõnda aega ja peatusime järgmise kebabiputka ees, kus ajakulu küsimuse peale vastati kohe viisakalt, et kulub 15 minutit, meile see sobis, tellisime pitsa ära ja läksime üle tee supermarketisse seda aega parajaks tegema. Siis oli juba kõik jälle korras, Ahmet oli unustatud.

Mere ääres oli mõnus, täitsime kõhtu ja akusid ning lahkusime alles kella 22 ajal, nii et kokkuvõttes läks õhtu ikkagi korda.Me piinasime Esimest pikalt, kingitust nimetasime lauaks ja eitasime endiselt, et tal sünnipäev on. Tema väga ei julgenud välja ka öelda, et ta teab, et tal on sünnipäev, oli meile sarnaselt kahtlane ja kaval. Isegi vanaemade õnnitlusi ei võtnud julgelt vastu, vaid veiderdas veidi. Hiljem ütles, et ta arvas, et me tahame talle üllatust teha ja ta ei tahtnud üllatust rikkuda. Sünnipäevatordiks oli pisike Daimi kook, ei midagi uhket, aga siiski hea. Kui pildil jääb mulje, et olime päris omaette, siis nii see ei olnud, meie kõrvale kivirahnu peale tulid noored, kellest ühel ei olnud ujumisriideid, nii et ta lippas pitsiliste aluspükste väel ringi ja vette läksid nad just meie selja tagant ja ilmselt selle sama aegvõttega pildi tegemise ajal ootasid nad viisakalt kaamera taga, mis tekitas meis veidi ebamugavust. Sellisel hetkel tahaks sama laia mugavusvälja, sest miks mina pean tundma ebamugavust, kui nemad seda ilmselgelt ei tundnud. Traditsiooniliselt tahtsin ka seekord meist perepilti, sest sünnipäevad on vast piisavalt mõjuvad põhjused, et jääda vahelduseks kuuekesi kaamera ette. Me tegime reaalselt 70 pilti ja nendest ükski ei tulnud päris ideaalne, nii raske on jääda kuuekesi normaalsete nägudega peale.

Kui lapsed õhtul voodisse läksid, siis küsisin Esimeselt, kas ta on väga kurb, et sünnipäev nii lihtne ja lühike oli. Ei olnud kurb, vastupidi, talle väga meeldis see õhtu ja see ongi peamine.

Eelmine Esimese sünnipäev oli vägev möll, lühidalt kirjutasin aasta tagasi nii: Pühapäeval ärkasime varakult, läksime avamisajaks Rakvere Maksimarketisse, ladusime käru kuhjaga täis sööki, veepüsse ja peokraami, võtsime Pihlakast peale 4-kilose tordi, korjasime Kadrinast kokku viis last ja sõitsime Lehtse Esimese sünnipäeva pidama. Koos meie lastega oli sel päeval vanemate juures 21 last, nii et sagimist, kisa ja kära oli palju. Kuna Esimesel pole olnud ühtegi sünnipäevapidu, siis seekord ta soovis endale sünnipäevaks ägedat sünnipäeva ning selle ta ka sai. Terve aja käis üks suur veesõda ja nii mõnelgi oli päeva lõpuks ka vahetusriided läbimärjad. Üks poiss oli eriti kihvt, sest tal olid riided kogu aeg kadunud ja ta ei mäletanud, millised tema riided on ja kui ta end lõpuks riidesse sai, siis ta ei teadnud, kas tal on tema riided seljas, aga arvas, et on, sest need läksid talle selga. Meil oli nalja nabani.
Sünnipäev lõppes poole kaheksa ajal, kui võtsin peale viimased kuus külalist, et nad Kadrinasse tagasi viia ning jätsin Härra ja ema peo tagajärgi koristama. Ma jõudsin tagasi vanemate juurde pärast üheksat, istusin korra maha, et ka lõpuks imehead sünnipäevatorti süüa ja siis jätsime väikesed taas vanaema juurde magama, suured viisime teise vanaema juurde ning ise läksime otsejoones koju voodisse.

Praegu on paras hetk, mil läbi piltide eelmist sünnipäeva meenutada:

Kuna Esimesel oli aasta tagasi suuremat sorti kitarrihullus, siis tundus kitarritort see õige sünnipäevatort. Esimesele väga meeldis, mulle ka, nii välimus kui ka maitse. Tegu oli Pihlaka kohupiima-vaarika-martsipanitordiga, millest minul ei saaks ilmselt kunagi isu täis.Varusin sünnipäevaks õumängude kaardid, et leida mõtteid, mis mänge lastega mängida, aga vabalt oleksid võinud need organiseeritud mängud olemata olla, lastel ei olnud mingi raskust endale ise tegevust leida ja igavuse üle ei kurtnud keegi.Sellel pildil mängin ma zombit, päris hea, eks. Näide veesõjast, mis tõesti kestis terve sünnipäeva, ei jäänud täiskasvanud ka kuivaks. Kõige suurem “veepüss”.Härra tõenäoliselt kägistab mu ära, aga mulle nii meeldib see pilt, kus ta tühjenevale basseinile elu uuesti sisse puhub. Neljas koos oma kaksikõega teiselt emalt, nemad saavad kahe nädala pärast aasta vanemaks. Oeh, ma ei väsi kordamast, kui kahju mul on, et ma proua D-ga varem tuttavaks ei saanud, nii lahe oleks olnud koos suurekõhulised olla ja samal päeval sünnitama minna. Kõige pisem piduline, kes ütleb mulle ikka veel nii nunnu häälega “tädi viivi”. Peaksin selle endale kiiremas korras kuskile ära salvestama, sest varsti kasvab ta veel suuremaks ja siis ta enam ei ütle mulle nii.Ühispiltide hulgas on hästi naljakaid pilte, kus kõik lapsed nägusid teevad, aga kahjuks ei saa ma siin neid näidata. Igatahes oli tegu vimkasid täis seltskonnaga.Praegu pilti vaadates jääb mulje, et jube kerge värk oli see sünnipäeva pidamine, aga oh ei, meil läks ettevalmistustega nii kiireks, et me ei saanudki õigeks ajaks valmis ja siis tegutsesime edasi juba laste saabumise ajal ja siis olid kõik asjad hunnikus ja minu närvid hakkasid üles ütlema. Ma ei tea, mida ma oleks teinud, kui ema ja sõberid poleks appi tulnud, me kõik saime mõnuga joosta ja laste järele valvata, nii et täiskasvanute jaoks oli see üritus ka kergelt pöörane.Sillud ehk härra D ja minu Härra, kes koos mu vennaga seda lastekarja veits ohjeldada aitasid. Härra muidugi kõige rohkem ja ta täitsa nautis seda, ka temal oli lõbus ja lapsemeelne päev.Päev lõppes väikese lõbusõiduga traktorikärus, mis oli laste jaoks sünnipäeva kõige lahedam osa. Kui vähe on õnneks vaja.Üks piduline läheb koju ära. KpVKDcC See oli tõesti nii äge sünnipäev, et ma ei kujuta ette, kas suudame seda järgmisel aastal ületada. Mitte et seda peaks ületama, piisab täiesti sama ägedast sünnipäevast, kui Esimene oma ühekohalise vanusenumbri ajalukku jätab.