traktor

Reedel oli ideaalne ilm, et tegeleda niitmise järele karjuva aiaga, aga ma valisin hoopis sauna Härra vanemate juures. Korjasin suured poisid lasteaiast peale ja võtsime suuna kohe vanaema juurde, aga teel hakkasin mõtlema, et minu isa on kindlasti kombainiga põllul ja võiksime temaga põllul paar ringi kaasa sõita.

Põllule jõudes hakkas mu väikevennake viljakoormat ära viima ning kuna viimati sai Teine traktoriga põllult vanaema juurde sõita, siis seekord läks kaasa Esimene. Selle peale sai Teine närvivapustuse, ta jooksis nuttes eemale ja karjus, et ta ei tule kunagi kombaini. Lõpuks siiski tuli, aga mitte kauaks, sest peagi läks onu järgmise koormaga kodu poole ja Teine sai tema peale. Tema enam tagasi ei tulnudki, vaid jäi omal soovil vanaema tüütama, aga Esimene tuli tagasi ja sõitis mõnda aega Teise asemel meiega kombainis. Olime kabiinis viiekesi, kuni Kolmas läks järgmise viljakoormaga kaasa.

Igatahes sai sellest paarist ringist märkamatult paar tundi ja veidi pealegi. Preili oli esimest korda nii pikalt põllul kaasas, aga ära ta ei tüdinenud, tal oli hoopis huvitav. Kõik lapsed olid rõõmsad, mina ka – ikkagi kvaliteetaeg enda issiga – mis siis, et pärast olime kõik tolmuahvid. 😀

Kui pilved hakkasid põllu kohale tulema ja õhk muutus rõskeks, siis hakkas vanaisa tööpäeva lõpetama. Minu väikevenda enam tagasi ei oodatud ja seega Kolmas põllule tagasi ei saanud. Ma kasutasin võimalust ja saatsin siis juba teised kaks ka viimase koorma ja kombainiga vanaemale – Esimene läks traktoriga, Neljas koos vanaisaga kombainiga. Ise läksin Härra vanemate juurde sauna ja kui enda vanemate juurde tagasi jõudsin, siis oli vanaema lapsed juba puhtaks kloppinud ja voodisse saatnud, mul jäi üle vaid unejuttu lugeda.

See oli olnud nii armas vaatepilt, kuidas vanaisa kombainiga hoovi sõitis ja pisike preili vanaemale rõõmsalt lehvitas. Ma tahtsin väga tee äärde seisma jääda ja pilti teha, kuidas Neljas koos vanaisaga mööda sõidab, aga vihma hakkas sadama ja ma ei hakanud peatust tegema. Veidikese muretsesin, et äkki ta hakkab minuta kombainis kartma, aga kõik oli korras olnud. Ikkagi suur tüdruk juba!

Poiste pärast muretsesin tegelikult samuti, sest ma olen üks suur muretseja, aga nemad on ka juba suured poisid ja võiksin usaldada veidi rohkem neid ja ka täiskasvanud meie ümber. Kui Teine põllule tagasi ei tulnud, siis tekkis küll hetkeks paanika, et miks ma teda traktoris ei näe, mis juhtus, kus ta on, kas vanaema ikka teab, et laps jäi maha ja nii edasi. Kohe helistasin emale ja rahunesin maha, sest loomulikult oli laps koos vanaemaga ja mitte midagi ei juhtunud. 😀

Veidi pildimaterjali ka ühest kehvast telefonikaamerast:

Vaatavad, kuidas vili punkrisse jookseb. Kui Neljas seda esimest korda nägi, siis tal läksid silmad suureks ja suu oli ammuli ning iga natukese aja tagant tahtis ta uuesti punkrisse piiluda. Vahva, kuidas sellised pealtnäha lihtsad asjad on lapse jaoks nii põnevad.Iga kord, kui vili kärusse lasti, siis Neljas oli õhinas: “Vanaisa, vaata! Vanaisa, vanaisa, vanaisa, vaata nüüd!” 😀See ei ole päike, see on tuluke londi küljes. Lõppu üks ilus 2 aastat vana pilt, kus ühte kombainikabiini mahtus minu viis kõige olulisemat meest:Ja samal ajal, kui mehed vilja võtsid ja meie kahenädalase preiliga neid ootasime, siis lendasid me peade kohal sellised tegelased:

Kartsin küll, et nüüd on see vihje, et peagi on nelikuid oodata, aga ilmselt käisid nad lihtsalt enda toodud lapsi üle vaatamas. 🙂

Kurgedest rääkides, siis juhtus kord nii, et sõitsin ainsana mööda pikka sirget metsavaheteed, kui järsku tegi tühja koha pealt toonekurg madallenu diagonaalis üle auto. Jäi täitsa selgusetuks, kust ta välja ilmus ja kuhu läks – puude vahelt puude vahele? Kuid sõnumi ta igatahes kohale tõi, sest järgmisel päeval sain üllatustriibud. 😀

Guugeldasin oma neiupõlvenime ja leidsin ühe vana artikli. Lugesin ja naersin ning sain kinnitust, et 10 aastaga on siiski midagi muutunud. Väljavõtteid artiklist:

Just vastupidi on Türi tehnika– ja maamajanduskooli teisel kursusel talupidamist õppiva Liivi Soosaluga, kes sai kirjandivõistlusel teise koha. Tema loobuks pigem keskkooliainetest ja õpiks heameelega erialaaineid, kõige rohkem meeldivad talle veisekasvatus ja põllutöömasinate kursused.

Antud kooli läksin tegelikult vaid seetõttu, et keskkooliained kergemalt “ära teha”. Juba aasta hiljem kahetsesin oma valikut, sest eriala polnud siiski minule ning adusin, et keskkooliainetes ma riigieksameid ka ära ei teeks. Ma ei teadnudki enam, miks üldse koolis käin. Täna ma ei läheks enam kutsekeskkooli põllumajandust õppima.

Oma kirjutises «Kas huvitav või tasuv töö» jõudis ta järeldusele, et valiks pigem töö, mis pakub huvi, kui sellise, mille eest palju makstakse. «Samas sõltub kõik asjaoludest,» arutles ta. «Näiteks, kui mul oleks suur pere ülal pidada, peaksin valima hoopis tasuva töö huvitava asemel. Kõige rohkem meeldiks Soosalule, kui võiks meeldiva ühendada kasulikuga, aga ühtegi sellist töökohta ta praegu veel nimetada ei osanud.»

Hahaa! Tänaseks on mul suur pere küll, aga tööd pole mingisugust. Kui hakkan otsima, siis ilmselgelt ma hea tasu pärast strippariks ei hakka, kuid palganumbrit ilmselt jälgin küll. Täna õnneks oskan nimetada töökohti, mis ühendaks meeldiva kasulikuga. Kasulikuks pean siis veidi suuremat töötasu kui miinimumpalk, mitte rahasadu.

Huvitav on Soosalul põldu künda, heina teha ja mullikaid sööta. Laudatööd talle ei meeldi. Kui Soosalu kooli ära lõpetab, unistab ta samal ajal lihaveiste pidamisest ja ajakirjanikutööst.

Ajakirjanikutööle mõtlen endiselt, aga lihaveistest näen pigem õudusunenägusid. Tore loogika mul – laudatööd ei meeldi, aga tahan lihaveiseid pidada… Põldu künda ja heina teha oleks täna ka huvitav, aga seda ainult enda talus, kuskil palgaline traktorist ma olla ei tahaks.

Ma võin küll olla seda nägu, et mul pole laudatöö vastu midagi, aga mu “lüpsivõte” räägib rohkem peene preili juttu. Muide, küüned on täitsa enda omad.

Kahjuks ma ei leidnud pilti tollest korrast, kui kleidi ja sandaalidega põldu kündsin, aga ikkagi meeldivad mulle mälestused traktoriga töötamisest rohkem kui laudatööst.

Kui Oinaku ja Ruudu töö saatsid võistlema eesti keele õpetajad, kes need teiste kirjandikirjutajate hulgast välja valisid, tegi Soosalu seda omal algatusel. «Lugesin Päevalehest kuulutust ja et olin parajasti kodus haige, kirjutasin ühel ööl töö ära ja saatsin teele,» meenutas ta.

Nii et siiani pole õpetaja Soosalu kirjatükki veel näinudki. «Õpetaja küll mainis, et tema pidi ju parimad tööd valima, aga pahandust siiski ei tulnud,» lausus ta. «Selles tunnis, kui teised kirjutasid, ei pidanud mina lihtsalt kaasa tegema.»

Seda teeksin ka täna. Mulle meeldisid igasugused kirjandi- ja esseevõistlused, ilmselt osalesin tollel korral ka osalemise pärast ning ilustasin veidi oma mõtteid.

Väljavõtteid minu tööst:

* Talupidamise juures on miinus see, et loomad ja viljasaak toovad raha palju sisse, aga veel rohkem viivad välja. Mul ei oleks pappi nagu putru, aga mul poleks ka igav ja üksluine ala.

Jep, kõik talunikud toodavad miinust, aastast aastasse, peaasi et ei oleks igav ja üksluine!

* Ma ei kujutaks sellist elu ette, kui ma ei saaks tibudele saia sööta või mullikatele õunu viia. Ma oleksin talupidajana õnnelik, aga elaksin peost suhu, mis võib–olla polekski kõige hullem.

Selline elu on täitsa võimalik! Ma pole ammu mullikatele õunu viinud ja igas suuruses sulelistele söödan ka heal juhul korra aastas saia. Minu talupidajatest vanemad ei ela peost suhu, kaugel sellest, aga ma ei kadesta neid absoluutselt, sest talupidamine pole minu ala. Kanad ja paar lammast või kitse võiksin koduloomadeks küll võtta, aga ei enamat.

* Kas enda suhtes oleks aus end tööga hulluks ajada?

Töö ei aja hulluks, kodulaen ja elektriarve ajavad.

* Ma leian, et huvitava ja meeldiva tööga elab inimene õnnelikuna ja rahulikuna, mis on tervise puhul ka tähtis tegur. Raha nimel ennast ohvriks tuua ei tasu ära.

Igati mõistlik teooria, ei vaidle üldse vastu. Praktika on midagi muud. Silver ohverdab end raha nimel, raha ohverdab ta pangale, aga samal ajal on hea rahulik olla, kui arved on makstud ja katus on pea kohal. Tegelikult teeb Silver tööd, mis on tema jaoks huvitav, aga ta teeb seda lihtsalt vales riigis.

Ps. Ma ei ole laudatöö suhtes üleolev, lihtsalt lüpsmine ei ole minu jaoks. Ma võin kraapida sõnnikut või sügada lehma saba nii, et küünealused on s…a täis, aga lehma all kükitamine mulle ei istu. Ega sõnniku kraapimine ka nii väga ei meeldi, et tahaksin seda palgatööna teha, aga sobiva tööaja ning -tasu suhtes oleksin valmis seda kaaluma küll, kui arved taovad jalaga tagumikku ja midagi paremat ei leia. Töös endas pole minu jaoks mitte midagi häbiväärset.

Põllumehe lapse(laste) rõõmud!

Talupidaja