Need tüütud unenäod…

Igal hommikul saan ma rääkida Härrale oma jaburatest unenägudest, aga temal pole mulle vastu midagi rääkida, kui ma küsin, mida tema unes nägi. Erandeid muidugi on, kus temal on ka hommikul midagi jagada või kus minul ei ole midagi jagada.

Ma näen nii pikki ja detailiderohkeid unenägusid, et ma ei ole hommikul üldse puhanud, kuigi tegelikult on see vist vastupidi, ma hoopis mäletan oma unenägusid seetõttu, et ma ei maga sügavalt, sest me kõik ju tegelikult näeme unenägusid, lihtsalt kõik ei mäleta neid hommikul.

Viimane pikk unenägu oli selline, et ma läksin veekeskusesse, ostsin pileti, kuid ei kasutanud seda, sest avastasin, et mul jäid ujumisriided koju, kuid tegin siis veekeskuse territooriumil ühe kerge eine, mida ma ei jaksanud lõpuni süüa ja selle peale hakkas kõrvallauas keegi kobisema, ma sõnadest aru ei saanud, nii et läksin tema juurde ja küsisin, kas tal on midagi öelda. Oligi, ta hakkas ette heitma, kuidas teised peavad minu raisatud toidu kinni maksma, sest minusuguste raiskajate söömata toit on kaudselt kõikide arvetesse lisatud. Selle inimese olek ja jutt ärritasid mind nii väga, et ma surusin oma taldriku koos toidujääkidega talle näkku ning karjusin, et ma maksin ise oma 9-eurose prae kinni, aga kui temal on nii kahju minu jääkidest, siis olgu lahke ja söögu need ära, et ta ei peaks neid niisama kinni maksma. Tigedana tormasin veekeskuse alalt välja ning pidin oma pileti, mis tegelikult oli magnetkaart, tagasi andma, kuid ma ei teinud seda, sest ma polnud teenust kasutanud ja kuna ma olin nii vihane, siis erandkorras lubati mul sama piletiga teinekord tagasi tulla. Lisaks vabandati tolle kliendi pärast, kellele ma taldriku näkku surusin.

Veekeskusest väljudes võtsin suuna metroojaama peale, kus parasjagu oligi üks rong ees, aga ma ei saanud täpselt aru, kuhu see läheb, sest olin järsku New Yorgis ega orienteerunud absoluutselt. Kuna rong oli kõrgendatud rööbastel, siis ma täpselt ei näinud kõikide peatuste nimesid, mis sel akna peal olid ja ma ronisin lambiposti otsa, et neid paremini näha. Olin posti otsas ka siis, kui rong välja sõitis ja tuli välja, et teisel pool rongi seisid rivis umbes 10 rõvedalt irvitavat mustanahalist, keda nähes ma laskusin keerutades posti otsast alla ning see mõjus väga postitantsulikult, kuigi mul ei olnud see nii plaanis. Minu laskumise peale muutusid nad veel rõvedamaks, kõigil silmad põlesid peas ja nad konkreetselt piirasid mu ümber, ei lasknud veekeskusesse tagasi minna, vaid ajasid mind tupiktänavasse, mis koosnes veneaegsetest garaažidest, millest osad olid odavad hostelid. Mustanahalised lõgistasid hostelite uksi, kõik olid kinni, mina lihtsalt kõndisin otse edasi ja püüdsin vahelduva eduga jooksu panna, aga nemad olid kiiremad, nad hüppasid ja irvitasid mu ümber ning ma ei pääsenud ka tupiktänava lõpus, kus olid redelitega suured metallkonteinerid, millest lootsin üle ronida. Tänava lõpuks oli karjast meestest alles jäänud vaid kaks ja lõpuks haaras üks neist mul selja tagant kinni, teine hakkas oma püksilukku avama ja mina hakkasin inglise keeles appi karjuma… Ja siis äratas Härra mu üles. Ma olin ajastuse eest nii tänulik!

See on tegelikult lühikokkuvõtte unenäost, sest see seiklus oli palju detailiderohkem ja seetõttu pikem. Viimase naljaka unenäo lühikokkuvõte oleks selline, et Lindexis oli suur soodusmüük ja ma sattusin Ebapärlikarbi Triinuga riiuli juurde, kus rippusid lillemustriga mündirohelised liivakellakujulised sulemantlid ja igast suurusest oli alles vaid üks ning ma krabasin ruttu ära nii 36 kui ka 38 suurused, sest kartsin, et kui proovin esimesena 38 suurust, siis Triin ostab samal 36 suuruse ära, mille järel selgub, et mulle oleks hoopis 36 paremini sobinud või vastupidi. Triin krabas ära 40 suuruse, et oleks vähemalt midagigi proovida. Me mõlemad olime selle suure soodusmüügi sees üsna meeleheitel.

Shoppamine Lindexis kestis tegelikult palju pikemalt, aga see Triinu osa oli just naljakas selle sees ja julgen arvata, et päriselus ei ostaks me kumbki taolisi mantleid, nii et ma ei tea, miks me unenäos nende peale tormi jooksime või mida ta üldse mu unenäos tegi.

Viimane kõhe unenägu oli selline, kus olin ema juures ja teadsin, et mu vanaema ja vanaisa vaim on toas, kus vanaema hinge heitis, nende lähedalolek rõõmustas mind. Peagi avastasin, et vanaema ja vanaisa istusid elutoa tugitoolidel, ma teadsin endiselt, et nad on surnud ja need on vaid nende vaimud, kuid nad olid nähtavad ja katsutavad nagu päris inimesed. Nad olid olekult jahedad ega vaadanud minu poole, mille peale ütles ema, et neid häirib laste lärm ja me peaksime ära minema. Lapsed hakkasid end riidesse panema ja mina läksin pugesin vanaisa sülle, võtsin tal kaela ümber kinni ja peitsin pea lõua alla ning hakkasin nutma, rääkisin, et igatsen teda ja küsisin, miks ta mul üldse külas ei ole käinud (mõtlesin selle all seda, et miks ta mu unenägudes pole enam käinud, pärast surma käis väga sageli), tema vastas selle peale, et ta on mul külas käinud ja need korrad meenuvad mulle siis, kui ma ise ära suren. Kuna vanaisa ja vanaema olekus oli midagi imelikku, siis ma hakkasin vanaisa pinnima, et ta räägiks, mis toimub, miks ta selline on ja lõpuks ütles ta mulle, et ma kukun 28. märtsil libedaga nii õnnetult, et suren. Unenäos olin hetkeks jahmunud, aga samas tundsin rahu, sest teadsin, et vanaisa ja vanaema ootavad mind taevas ning mulle meenuvad siis kõik vanaisa külaskäigud. Ärgates ma muidugi rahu ei tundnud, sest ma ei taha veel lähima 50 aasta jooksul surema hakata, kuigi vanaisa oleks üle pika aja tore näha.

On ka hunnik korduvaid unenägusid, kus lennuk kukub mu vanemate juures alla; kus ma oskan lennata ja kontrollin seda täielikult või ei kontrolli üldse ja lendan aina kõrgemale, kuid maanduda ei oska ja kukun vastu maad või maandun jaladele ning lükkan end hooga taeva alla tagasi ning jäängi sedasi põrkama; kus ma olen koolis ja mul on õppimata; kus mul on päevad ja ma lekin (seda näen tavaliselt päevade ajal, täna öösel nägin ka kümnes erinevas versioonis); kus ma jooksen mingi hirmu eest ära ja tean, et tegu on unenäoga, millest äratan end meelega üles hirmu poole keerates (ärkan alati enne selle nägemist, nii et ma ei tea, kes mind on taga ajanud) või kuskilt alla hüpates; kus ma olen rase ja nii edasi.

Lemmikud unenäod on muidugi need, millest ärkan võimsa orgasmi peale, kuid kahjuks võivad ka need unenäod olla mõnikord nii rõvedad ja jaburad, et ei tahaks neid mäletada ja tekib küsimus, kuidas selline pervessus sai üldse orgasmiga päädida. Olen saanud unes orgasmi ka mehena ja see oli hoopis teine tunne, ma reaalselt tunnetasin ejakuleerimist, nii et mul on kuri kahtlus, et ma olen eelmises elus olnud mees.

Kui mõned unenäod on sellised, et neid ei tahaks mäletada, siis mõned jälle sellised, millest ei tahaks ärgata, näiteks sellised, kus minust on saanud lotomiljonär, seda on päris mitu korda juhtunud. Viimases unenäos, millest oli kahju ärgata, ostsime suvisel ajal oma maja tagasi, see oli hästi pikk, detailiderohke, ilus ja emotsionaalne unenägu, mis oli täielik alateadvuse vimka, sest tegelikkuses ma ei mõtle sageli vana maja peale, pigem mõtlen tuleviku maja peale alevist väljas ja naabritest eemal.

Igav muidugi ei ole, kui öö jooksul saab seigelda mitmes erinevas unenäos, aga tegelikult ma ei tahaks neid mäletada, tahaksin ka hästi magada ja puhanuna ärgata. Ei tea, kas unenäopüüdja aitaks siin, äkki kaotaks see vähemalt jaburad unenäod ja jätaks alles ainult head ja helged. Või oleks mul hoopis unerohtu vaja…dreamcatcher-theme-fc3

Puhka rahus, maailma parim vanaema!

See juhtus täna hommikul. Minu vanaema läks paremasse paika, maailma parima vanaisa juurde. Kujutan ette, kuidas ta praegu vanaisa, minu ristiema Evi ja tema mehe Esteliga üle pika ajab kohtub. Neil on kindlasti nii mõndagi rääkida.

Lapsena olin ma väga palju vanaema juures, nemad vanaisaga olid mu lemmikud ja mina olin vist natuke nende lemmik ka. Ma ei usu, et nad tahtlikult vahet tegid, aga kuidagi oli nii, et ma olin nende juures rohkem kui teised lapselapsed. Kahju, et neid ei jagunud kõikidele sedasi…

Ma olin 11-aastane, kui vanaisa ootamatult operatsiooni tüsistuste järel suri. Ma ei ole sellest vist siiani päris üle saanud, sest ma endiselt ei suuda temast sedasi rääkida, et ma nutma ei hakka. Nüüd, 26-aastasena, elan vanaema surma kergemini üle. Seda oskasin oodata. Kirjutasin sellest teisipäeval ka Pere ja Kodu portaalis.

Sama päeva õhtul oli vanaemal selge hetk, kus ta vaatas emale otsa ja ütles talle, et ta hakkab surema ja ärgu ema kartku. Järgmisel päeval vaatas ta taas ainult lakke, ülejärgmisel ei avanud enam silmi ja täna hommikul enam ei hinganud. Ta sai vabaks.

Mul on nii kahju, et tema lõpp nii piinarikas oli. On hea, et ta lõpuks vabaks sai. Samas on mul nii kahju, et seda vanaema enam ei ole, kelle juures ma poole oma lapsepõlvest veetsin. Tema surm pani minu lapsepõlvele justkui punkti. Pole vanaisa, pole vanaema. Alles on vaid külm ja tühi ajahambast puretud maja ning hunnik mälestusi.

Ka Evi ja Estel mängisid suurt rolli minu lapsepõlves. Lisaks sellele, et Evi oli mu ristiema, lävisid nad tihedalt vanaisa ja vanaemaga. Kui meenutan vanavanemate juures veedetud aega, siis meenuvad alati ka nemad. Sellest nelikust kolm lahkusid vahemikus 2000-2004, vaid vanaema jäi nii pikaks ajaks üksinda siia ilma. Seetõttu ma arvangi, et nüüd neil juttu jätkub kauaks.

Kui vanaisa suri, siis ma kahetsesin, et ma kunagi ei öelnud talle, kui väga teda armastasin. Ma loodan, et ta teadis seda. Pärast vanaisa surma ütlesin juba eos vanaemale, et ta on maailma parim vanaema ja ma armastan teda. Ma loodan, et ta mäletas seda.

Nad olid tõesti parimad vanavanemad, kuigi nad tegelikult ei olnud isegi minu lihased vanaema ja vanaisa. Mulle meenub ehk kaks korda, kus vanaema minu peale häält tõstis. Vanaisa ei teinud sedagi. Nad hoidsid ja armastasid mind väga, kuigi mina käitusin tihti ärahellitatud eelpuberteedina.

Vanaisal ütles alati “pärast sööki 7 tundi” ehk pärast söömist viskas ta pikali ja lasi leiba luusse. Mina viskasin tema kõrvale pikali. Meil mõlemal olid käed pea all ning üks jalg üle põlve. Vanaisa vahetas kiiresti jalgu ja mina ahvisin seda. Nii iga kord.

Ükskord jäi vanaisa selle “seitsme tunni” ajal magama, mina tema kõrval ei uinunud. Tegin talle nalja ning toppisin padjarivi teki all, teki alt jätsin paistma nuku juuksed ja ise peitsin end voodi kõrvale “onni”, mis oli juba varem toolidest ja tekkidest valmis ehitatud. Ootasin seal vaikselt terve igaviku, et vanaisa ehmatada. Kui ta lõpuks ärkas ja maruvaikselt üle “minu” ronis, siis hüppasin onnist välja. Hea, et vanaisa süda selle üle elas, sest see oli tema jaoks korralik ehmatus küll. Kuid ta ei saanud pahaseks, hoopis naeris, ja mina naersin ka.

Kuigi mul oli nende juures päris enda voodi olemas, magasin ma enamuse öödest nende vahel. Vanaema luges mulle raamatut ja vanaisa lasi mul ALATI jääkülmi jalgu vastu enda sääri soojendada. Vahepeal küll võpatas ja väristas end, kuid sellegipoolest keeras ta mulle igal õhtul selja, ajas jalad kõverasse ja mina sain oma külmad varbad tema sääremarjadesse suruda

Mul on hästi külmad jalad, Härra hüppab alati voodi teise otsa, kui oma varbaid tema sääremarjadesse surun. Korduvalt on ta karjatanud ja vääneldes küsinud, MIKS ma nii teen. Võib-olla sellepärast teengi…

Kui vanaisa suri, siis nutsin pikalt tema voodipoolel. Mul oli edaspidi raske vanaema juurde ööseks jääda. Tundsin vanaisast tohutult puudust, nuusutasin kapis tema riideid ja kuivatasin nende sisse oma pisaraid. Ma mäletan siiani tema lõhna. Nende kodu lõhna.

Mäletan ka praekartulite lõhna. Ma pole kunagi saanud vanaema tehtud praekartulitest paremaid. Paljas mõte tema tehtud krõbedatest praekartulitest koos ohtra rohelise sibula ja kurgi-tomati-hapukoore kastmest panevad neelud käima. Samamoodi hapukurgid! Tema tehtud hapukurgid olid nii hapud, et pärast tuli palju vetsu vahet joosta, aga ma sellegipoolest armastasin neid. Need ootasid mind alati kolmeliitrise purgiga kööginurgas, hapnesid seal soojas veel edasi. 😀

Oh jah, mul tuleb nii palju mälupilte silmade ette, kui mõtlen vanaema juures veedetud ajale. Kuidas varahommikul piimaautoga vanaema juurde läksin, kuidas aitasin vanaemal piima kurnata, kuidas olin juures, kui ta lambaid pügas, kuidas õunakooki tegime ja kotlette küpsetasime, kuidas koos seebikaid vaatasime, kuidas maja ees peatunud autokaupluses käisime ja nii edasi.

Nii valus on mõelda, et enam ei käi seal autokauplus ega piimaauto, pole lehmi, lambaid ja vanaema ennast.

Kallis vanaema, aitäh, et Sa olid just selline nagu olid – maailma parim vanaema! Aitäh ilusate mälestuste eest ja tervita vanaisa minu poolt!Maailma parim vanaema

…tahaksin praegu üle kõige tõmmata end Härra kaissu kerra, suruda oma külmad varbad vastu tema kuumi jalgu ja end magama nutta. Kahjuks ei saa ma seda teha, sest ta on Soomes. Voodis ootab mind hoopis larüngiidis Kolmas, keda pean mina kaisutama ja rahustama, kui tema enesetunne halveneb. Nii on raske leinata…