Kaks kassi on parem kui üks

January 26, 2016 ~ Liivi ~ 8 Comments

Meie punast kassi Ruubit te juba teate. Nüüd on meil ka Robin, kes sai eile ametlikult meie pere liikmeks, kuigi minu jaoks on ta olnud pereliige juba esimesest hoiukodu päevast peale.

Ta sattus meie juurde hoiukodusse üsna planeerimatult. Eelmises postituses kirjutasin, kuidas oleksin tahtnud Belle koju tuua, aga kahjuks meie pere ei olnud temale see õige. Robini puhul saigi saatuslikuks see, et ta meenutas mulle Bellet. Nägin Facebookis varjupaiga kuulutust, kus otsiti kassipoeg Pätule kodu või hoiukodu ja ma pikemalt mõtlemata kirjutasin, et pakun talle viimast.

(Pilt on võetud Virumaa kodutute loomade varjupaiga Facebooki lehelt.)

Miks hoiukodu? Sest Härra ei olnud vaimustuses teise kassi ideest ja seetõttu tuli esialgu proovida, kuidas kooselu sujub, nii kasside endi kui ka uue kassi ja perepea vahel.

Kui ma Robini (endise nimega Pätu) kätte sain, siis olin üllatunud, sest ta oli palju väiksem kui pildi järgi arvaks. Ta oli lausa niru! Härra heldis kohe, kui nägi, millise armetu emapiimast ilma jäänud kassipojaga meil tegu on. Ka nägi ta seda, et kassi silmad olid imelikult kissis ja vesised ning minagi hakkasin märkama, kuidas kassipoeg ei talunud valgust ja kuidas ta turtsus ja turtsus ja turtsus.

Järgmisel hommikul läksin kassipojaga kohe arstile ning tuli välja, et pisike oligi haige. Tal oli kõht parasiitidest punnis, tal oli nohu ja ta oli ilmselgelt kannatanud palju tühja kõhtu, sest ka arst ütles, et kassipoeg on tegelikult vanem kui kasvu põhjal eeldaks. Nii Robin kui ka Ruubi said ravi peale, sest nohu pidi väga nakkav olema ja Ruubil tegelikult oligi juba ninaots vesine, olid nad ju eelneval õhtul terve aja ninapidi koos.

Ruubi ja Robini esmakohtumine oleks olnud väärt filmimist, sest see lihtsalt oli nii naljakas. Ruubi ei näinud, et ma panin elutuppa ühe olematu kassiniru, kes hakkas kohe laste järel ümber tumba jooksma. Küll nägi, et lapsed jooksevad tema mänguasjaga ringiratast ja ta hakkas seda taga ajama hetkel, mil Robin korra seisma jäi. Robin jäi suurte silmadega Ruubit vaatama ja kui viimane ühe ringi ajal temast liiga lähedalt möödus, siis ta susises ähvardavalt, mille peale Ruubi susinal püsti hüppas ja turris karvaga teda vaatama jäi. Jep, kirjutades ei tundu midagi erilist, aga kõrvalt vaadates oli väga naljakas.

Järgmisel hetkel nad juba nuusutasid teineteist ja siis hakkas möll pihta, nad jooksid ja mängisid terve õhtu ning magasid sügavalt terve öö. See oli üle pika aja esimene kord, kui Ruubi meid öösel kiusama ei hakanud. Siis oli ka esimene kord, kui Ruubi koos minuga magama ei tulnud, tema jäi hoopis Robini kõrvale diivani peale. Küll tulid nad kahekesi keset ööd teisele korrusele meie kaissu, aga minu lojaalne sabarakk kadus siiski päeval, mil Robin majja tuli.

Ruubi ja Robin saavad üldiselt omavahel hästi läbi, aga Ruubil oli vahepeal 2-3 nädalat nii halb olla, et väikesegi jõuvaru korral andis ta Robinile tappa, kui too temaga mängida tahtis. Ruubi nimelt korjas mingi koleda bakteri üles – päevadega vähenes tema isu nullini, karv muutus koledaks ja kass ei nurrunud enam. Järgmisel hetkel ta oksendas sapivedelikku ja oli kõrge palavikuga nii loid, et ta ei liigutanud ühtegi lihast, kui Robin teda murdis. Siis ta käiski kaks päeva tilgutite all, sai kolm päeva sundsöötmist ja -jootmist, sest ta ise ei vaadanud toidu ja vee poolegi, aga vähemalt ta hakkas teisel päeval ringi liikuma ning kolmandal juba nurruma. Ma olin nii rõõmus, kui tema nurrumist kuulsin – Ruubi oli tagasi! Päris tagasi ta tegelikult ei ole siiani, ta sööb nüüd vähe ja on söögi suhtes väga pirtsakas. Nii pirtsakas, et see, mis viis eile keele alla, ei kõlba täna enam üldse süüa. Aga nii palju ta siiski sööb, et hakkab vaikselt kosuma ja teda paitades ei ole enam tunnet nagu oleks käe all nurruv kassi skelett.

Vähemalt mänguisu on tal päris tagasi ja nad lasevad Robiniga nagu hobused mööda korterit ringi, kappadi-kappadi-kappadi nii öösel kui ka päeval. Kui nad just ei maga.

Nurrumisest rääkides, siis Robin ka alguses ei nurrunud ja ma arvan, et ta lihtsalt ei osanud või tal polnud kunagi põhjust seda teha. Oli ta tänavalt leitud ja mul on tunne, et eelmises hoiukodus oli ka midagi puudu, sest ta sõi meil esimestel päevadel nii nagu poleks kunagi süüa saanud. Ta sõi ahnelt oma kõhu nii punni, et me ei julgenud teda süllegi võtta ja ta tegi seda urisedes, et jumala eest Ruubi suutäitki kõrvalt ei pätsaks. Paari päevaga sai ta küll aru, et kõike ei pea vägisi sisse ahmima, sest söök ei kao kuhugi, kuid täitmatu isu on tal endiselt. Nirust kassipojast on saanud veidi paksuke noor kass.

Aga ma tahtsin tema nurrumisest kirjutada. Esimene hale nurrumine tuli pärast pikka kõrvataguse sügamist ja see oli nii õrn, et kõrval pikutanud Härra seda ei kuulnud. Aga mina kuulsin ja see tegi seest nii soojaks. Selleks ajaks oli Robin meil umbes 3-4 päeva olnud, sealt edasi hakkas ta aina rohkem ja valjemini nurruma ning nüüd teeb ta seda iga pisiasja peale. Nagu Ruubigi.

Kasside omavaheline kooselu sujub hästi. Käivad sama kasti peal (Ruubi enam vooditesse ei pissi), söövad koos, magavad koos või siis samal ajal erinevates kohtades, mängivad koos, teevad pahandust koos ja jooksevad meile koos uksele vastu, kui koju saabume. Ükskõik, kas oleme olnud ära 15 minutit või terve päeva, alati tulevad nad uksele vastu selliste nägudega nagu oleksid just pärast rasket hiirepüüdmist korra tukastanud – ringutavad ja ohkavad tähtsalt ning on ootusärevad, et kas neile midagi preemiaks ka tõime.

Robini ja Härra kooselu nii harmooniline pole. Mõnikord, eriti öösiti, pole Härra kummastki kassist üldse vaimustuses, aga Robiniga on tal rohkem selline armastuse ja vihkamise suhe. Ruubi ei käi eriti köögikappide ja laua peal, aga kui ta seda reeglit rikub, siis laseb kohe jalga, kui käega vastu lauda patsutada. Robin ei jookse kuskile, patsuta ja riidle palju tahad – kui tema tahab saada singiviilu, siis ta peab selle saama. Kui laua pealt ei saa, siis lapse käest saab ikka ja siis juba koos leivaga. Enam ei saa toitu hetkekski järelvalveta jätta, ka köögitükki mitte, sest Robin on kohe selle kallal ning Härral ihukarvad püsti. Aga kui sama teeks koer, siis… No kuule, ta on ju koer! Ühesõnaga on tema rohkem koerainimene. Mina lihtsalt loomainimene.

Robin õnneks teab, kuidas häid suhteid hoida ja ta on esimesest päevast peale rohkem Härra poole hoidnud, tema sülle, kõrvale ja peale magama kippunud ja seda väga pealetükkivalt. Kui Härra ta ära tõstab, siis ta läheb kohe sülle tagasi ja tõmbub nurrudes kerra, et edasi magama. Isegi koerainimese süda sulab sellise asja peale!

See pole fotolavastus, vaid täitsa päriselt jäi Härra korteris keset kolimiskaost tukkuma. Seda ta ei tundnud, kui kass tema rinnale magama läks, aga ärgates oli Robin veel samal kohal ja Ruubi oli külje alla pugenud. Kassid teavad, kellele pugema peab!

Kuigi Härrale tihti Robini krutskid ei istu, siis on ta kassi poolt ikkagi sedasi ümber käpa keeratud, et Robinit ta ära anda ei tahtnud, kui kassipojale oli kodupakkuja olemas. Õigemini oleks kodu samaks jäänud, vaid pererahvas oleks muutunud. Siis saingi Härra poolt nõusoleku muuta hoiukodu kassi ametlikuks koduks, aga selle vahepealse kolimiskaose ja kohanemise keskel ei jõudnud sellega tegeleda. Kuni siis eilseni.

Ma tunnen, et meie kodu on tänu kassidele kohe palju kodusem ja ma olen lihtsalt nii rahul, et mina , kes “ma ei taha elamisse ühtegi karvakera”, need kaks karvakera siiski koju tõin! Kahe kassiga on see tunne veel tugevam ja mul on hea meel, et nad on teineteisel olemas, kui meid pole kodus. Igavust nad meie äraolekul ilmselgelt ei tunne, sest muidu ei ripuks kardinad hiljem üksikute aasade küljes…

Edit: Meie teised karvakerad, keda ei saa võtta tuppa elama, on kolinud oma majaga Härra vanemate õuele. Facebookis küll jagasin seda, aga kõik sinna ei satu ja ma ei taha, et keegi arvaks, et me tegime Lottest ja Millist küülikupraadi. Nad on täitsa alles. 🙂

Fotosessioon varjupaiga kassidega

January 20, 2016 ~ Liivi ~ 2 Comments

Selle postituse kirjutamist alustasin juba enne jõule, aga ajad olid nagu olid ja kõik käis veidi üle jõu, see sissekanne ka. Kuid parem hilja kui mitte kunagi, eks! No ja enne Robinist kirjutamist peaksin alustama algusest ja see ongi algus.

Ükskord kirjutasin, kuidas lähiajal endast millegi uue ja huvitava jaoks tüki annan. Pidin seda küll detsembri esimesel nädalal tegema, aga nagu alati, siis mul on plaane kergem teha, kui neid teostada. Jõudsin selle uue ja huvitavani alles detsembri keskel – käisin varjupaigas kasse pildistamas.

Mitmekümnest hiirekuningast sain pildile vaid kuus ja see juba oli oodatust raskem. Mustast kassist pimedas nurgas ikka ilusaid ja helgeid pilte ei saa! Ega mu jõulupiltide nägemusedki ei õnnestunud, sest kassid ei olnud väga koostööaltid. Samas päris tühjade kätega ma ka ei jäänud.

Ma ei ole varem varjupaigas käinud ja seetõttu oli minu jaoks positiivne üllatus, kui kenades tingimustes osad kassid elavad. Enamus on siiski kuskil mujal puurides, aga nendeni ma ei jõudnud. Veetsin paar tundi hoopis sellises kassitoas:

Elamistingimused on küll head (puurist igatahes parem), aga päris kodu pole see ikkagi. Kasside vahel käib olelusvõitlus, nõrgemad kõnnivad mööda seinaääri, inimesi nad väga ei usalda või siis ei usalda mitte grammigi. Uudishimulikud on nad küll.

Minu lemmik oli juba enne minekut helehall triibik Belle, kelle ma oleksin nii väga tahtnud koju tuua, aga kellele meie pere poleks parim valik olnud. Kuigi ma ise nime põhjal arvaksin, et tegu on emase kassiga, siis tegelikult on triibik isane.

Olelusvõitluse tõttu oli tal üks silm viga saanud, oli poolkinni ja jooksis vett, aga loodetavasti pole tegu pöördumatu traumaga. Ka selle poolkinnise silmaga on ta tegelikult väga ilus ja tugev noor kass, kuid ta on nii arg, et talle ei saa üldse pai teha. Alguses ta ainult jooksis eest ära ja susises vastu, aga pärast tuli ta juba peidust välja, nuusutas kõik mu asjad üle, mängis veidi ja ma olen kindel, et pika peale tuleb ta sülle nurruma. Tal on lihtsalt vaja oma inimest. Aga mitte karja lärmavaid väikeseid lapsi ja see on see põhjus, miks Belle minust varjupaika jäi. Kahjuks on ta seal siiani.

Peale Belle oli ruumis veel üks triibik, veidi vanem emane Miisu, kes oli selle seltskonna boss, selles polnud kahtlustki! Nüüd on ta boss oma päris kodus.

Tema oli kõige julgem, pealtnäha ka kõige sõbralikum, aga veidi salakaval. Kahe tunniga ehk ei õpi kassi hingeelu päris täpselt tundma, aga mulle jäi mulje, et Miisu kõnnib omapead ehk tema ei ole see kass, kes palju lähedust otsib ja end väntsutada laseb. See eest on ta suurepärane modell.

Erinevalt paksust mustast kassiemandast Carinast, kes ei tahtnud oma pimedast nurgast üldse välja tulla. Lõpuks tirisin ta sealt ise välja ning suur oli mu üllatus, et ta polnudki nii arg. Lõi süles nurru, sõtkus jalgadega, surus oma pead tugevalt peopessa, et ma ikka veel ja veel pai teeksin. Aga kui ta põrandale panin, siis ta oli kadunud.

Kui ta just ei söönud ja süüa meeldib talle ilmselt väga, sest ta oli tõesti ümmargune. Temagi veereb nüüd uues kodus ringi.

Samuti on uues kodus Täpike, kes oli seltskonna üks kolmest mustavalgekirjust. Nende iseloomude eristamine läks mul üsna kehvasti, sest minu arvates ajasid kõik kolm ühtemoodi oma asja ega lasknud end minust väga häirida. Täpike oli vist kõige rahulikum ja tundus, et kõige vanem ka.

Koos Bellega ootavad kodu veel mustavalgekirjud Molotov ja Merliine (pluss mitukümmend kassi, keda ma ei pildistanud ja kes on vahepeal varjupaika juurde tulnud).

Molotov on noor hästi kõrge jalaga sõbralik isane kass, kes oli seltskonna kõige uudishimulikum, kõige suurem ronija, kõige mänguhimulisem. Temale võiks küll väikeste lastega pere sobida.

Merliinet ei oska ma kahjuks üldse iseloomustada, sest ta hoidis sarnaselt Bellele minust kaugele ja pai saamine tema unistuste hulka ei kuulunud, aga vastu ta ei susisenud ja lae alla Belle kõrvale peitu ei pugenud, seega palju lootusrikkam juhtum.

Kellel on kodust puudu üks Belle, Molotov või Merliine, siis nad ootavad sind Rakvere varjupaigas.

Ma ei tea, kuidas teistes varjupaikades on, aga Rakveres on suurem osa kasse steriliseeritud/kastreeritud, vaktsineeritud ja kiibistatud. Bellel ja Molotovil on kõik tehtud, Merliine on veel steriliseerimata või on kodulehel vanad andmed. Tehtud protseduuride eest tuleb tasuda loovutustasu 20 €, mis on tegelikult köömes kassile kulunud summadega võrreldes. Ainuüksi steriliseerimine maksab enamasti rohkem kui 60 €.

Kõigi kodu ootavate kassidega saab tutvuda Virumaa varjupaiga kodulehel ja nende tegemistega saab end kursis hoida ka Facebooki leheküljel. Kui on nagunii kassimõtted, siis Facebooki lehte jälgides võib endalegi ootamatult leida just selle õige, nagu läks meil Robiniga.

VT kolumn: kodutud

December 22, 2015 ~ Liivi ~ 7 Comments

Laupäevases Virumaa Teatajas avaldatud kolumn väikeste lisadega piltide ja linkide näol.

Lemmikloomad on tüütud, nad ajavad karva, nad teevad pahandust, nad tahavad tähelepanu ja nende peale kulub palju raha – pole minu jaoks. Vähemalt nii ma rääkisin veel suvel, aga võite kolm korda arvata, kellel on nüüd üks nurrumootoriga neljakäpaline, kes igal ööl kaissu magama tuleb…

Jah, ta ajab karva, ta on mõnikord tüütu ja veidi pahandust on ka teinud, aga ma tahan ühte sellist karvakera veel ja jagaks neid teistelegi. Oma kassiusku tulingi täna siia kuulutama! Millal siis veel seda teha, kui mitte enne maagilisi jõule, mil inimesed on helded andma?! Miks mitte anda kodu kassile ja võtta vastu tema armastus, rahustav nurrumine, ohjeldamatu söögiisu ja peotäis karvu?

Kui ma hakkasin mõlgutama teise kassi mõtet, siis vaatasin läbi varjupaikade kodulehed, kuulutuste portaalid ja sotsiaalmeedia kassigrupid ning vaatepilt oli kurb. Neid kuulutusi on nii palju, et kasside jaoks on kodu leidmine puhas fortuuna – pisikesed nunnud kassipojad võivad veel rahulikult hingata, aga ühe silma ja pooliku sabaga pensionärkõutsid on väga kehvas seisus. Katsu sellisena kedagi võluda, kui sa pead olema naabri lemmikloomast ilusam!

Pooliku sabaga pensionärkõutsist on ehk isegi raskemas seisus suurekasvuline pime pensionärkrants, keda nädala keskel Rakvere varjupaigas kohtasin. Ma ei tea, miks ta enam vanasse kodusse ei sobinud, aga uut kodu on ta üle aasta oodanud. Nagu paljud teised varjupaikades elavad koerad. Kes on rohkem koerainimene, siis miks mitte teha õnnelikuks üks vana räsitud krants, kes hakkab iga külastaja peale värisema lootusega, et temast tehakse välja, teda sügatakse, viiakse jalutama või äkki isegi koju.

Rakvere varjupaigas veedetud paari tunni jooksul kõnetas mind nii mõnigi kass ja koer, kes läbi piltide oleksid mind päris külmaks jätnud. Näiteks lühikeste jalgadega üleni must paks kass Carina, keda iseloomustatakse sõnaga arg. Ta küll oskas oma kaitsevärvuse abil pimedates nurkades nähtamatuks jääda, aga pai peale hakkas tööle tema nurrumootor, mis pani käima sõtkumismasina ja mõlemad töötasid edasi ka süles. Või imeilus helehall triibik Belle, kes oli tõesti arg ega lasknud endale paigi teha, kuid oli „vii mind koju, võida mu usaldus ja ma nurrun igavesti su kaisus“ näoga.

Koerte alalt oleksin tahtnud kõik värisevad stressis krantsid koju ahju ette sooja tuua, kuid kõige rohkem võlusid mind sõbralike silmadega haledalt nuttev pensionär Tom ning väike nähvits Kaarel, kes on oma väljaulatuvate alumiste hammastega varjupaiga kõige naljakam koer. Nii ägedalt koledat koera naabril kindlasti ei ole!

Sul juba on lemmikloom(ad) ja rohkem ei taha – pole hullu, aga tee nii, et nad ei suurendaks kodu otsivate loomade hulka. Sa ei taha üldse lemmikloomi – pole ka hullu, ega ma ei õhutagi jõuluheateona läbimõtlematult suurt pimedat koera oma viienda korruse korterisse võtma või vanaemale kassi kinkima. Aga kui nagunii plaanid võtta lemmiklooma, siis vaata esimesena varjupaiga asukatele silma, sest võib-olla on seal keegi, kes on pikka aega just sind oodanud.