Mõned nädalad tagasi sain huvitava kirja, kus Virumaa Teataja toimetaja, kes aegajalt loeb mu blogi, pakkus mulle võimalust kirjutada korra kuus laupäevasesse ajalehte arvamusartikkel. Kuna ma ennast arvamusliidriks ei pea, siis ma nimetan seda pigem kolumniks, mis ei kõla nii arvamusliidrilikult nagu esimene variant, kuigi need on teineteise sünonüümid. 😀

Ühesõnaga ma kahtlesin pikalt, sest Virumaa Teataja ei ole päris selline koht, kuhu näiteks rinnaga toitmisest kirjutada, aga minus ei ole nii palju enesekindlust (ega teadmisi), et avaldada arvamust kultuuri või poliitika teemadel, mis ei tähenda, et mul oma arvamus puuduks. Lihtsalt ma ei tahaks tõsistel teemadel kirjutades end lolliks teha. 😀 Pika kaalumise ja vanaema suure julgustamise peale võtsin siiski pakkumise vastu ja püüan leida kuldse kesktee ehk kirjutada ikkagi pehmetel teemadel, aga mitte päris rinnaga toitmisest.

Minu esimene kolumn ilmus 17. oktoobril ja avaldan selle nüüd ka siin:

Kas teate, et käimas on Eesti Vähiliidu traditsiooniline vähinädal ja seekord on tähelepanu keskpunktis pea- ja kaelapiirkonna pahaloomulised kasvajad? Nagu näiteks huule, neelu ja kõri kallale tikkuvad sõralised, keda sageli meelitab kohale alkohol, tubakas või papilloomiviirus.  

Mina tean, sest mulle jäid kohe vastavad artiklid silma ning tunnen juba neelamise ajal kurgus tükki, mida tuleks hakata lähemalt uurima. Neeluvähi asemel diagnoositaks mul ilmselt hüpohondria ehk polkovniku lese sündroom, aga nagu vanasõna ütleb, siis parem karta kui kahetseda!

Minu abikaasa paraku ei teadnud vähinädalast midagi, polnud kuulnud ega näinud, kuigi jälgib aktiivselt erinevaid uudisekanaleid. Olen üsna kindel, et ka minu isa saab alles siit teada, et selline asi nagu traditsiooniline vähinädal üldse olemas on. Kui jutt käib tervisekäitumisest, siis need kaks meest esindavad seda gruppi, kes jõuavad arsti juurde pigem hiljem kui varem, ja siis ka suuresti naispere survel. Loomulikult lähevad vähinädala uudised neist mööda, sest need ei puuduta mehi, keda … noh … sellised asjad lihtsalt ei puuduta!

Aga puudutavad. Meeste üleüldine tervisekäitumine on halb – nende eluviisid sisaldavad rohkem riskifaktoreid ja mure korral minnakse arsti juurde alles siis, kui aastaid kestnud valu võtab silmanägemise. Sageli on siis juba liiga hilja ning tervisehädale eelnenud elukvaliteeti enam tagasi ei saa.

Hiline arsti poole pöördumine pole ainult meeste probleem, seda tuleb ka naistel ette ning mõnikord jäädakse hiljaks puhtalt ebanormaalselt pikkade arstiabi järjekordade tõttu.  Murekohti on nii tervishoiusüsteemis kui ka inimeste tervisekäitumises, aga mina muretsen rohkem ikka (enda kallite) meeste pärast, kes igasuguste „tühiste asjade“ pärast arsti juurde ei lähe.

Tean vähemalt ühte meest, kelle põhimõtted on lihtsad ja loogilised – kui surmahaigus tuleb, siis järelikult on elatud küll. Olen sellele ühele mehele südamele pannud, et ta mõtleks oma suurtele lastele ja väikestele lastelastele, kes on saanud temaga palju vähem koos olla, kui tema siin ilmas elanud on. Kui mitte enda pärast, siis vähemalt laste, lastelaste ja paarikümne aasta pärast sündivate lastelastelaste pärast võiks seada eesmärgiks hea tervise ja pika eluea. Tahan seda kõigile meestele, isadele ja vanaisadele südamele panna – tervis on teie kalleim vara!
Tervis on meie kõigi kalleim vara, mis eelkõige annab võimaluse olla pikalt koos kallite inimestega.

Vähinädala raames tuletan meelde, et sõralised on sageli ennetatavad, kui vähendada riskikäitumist, pöörata oma enesetundele rohkem tähelepanu, kompida kehaosasid, mida soovitatakse korra kuus kompida, käia regulaarselt arsti juures, võtta osa sõeluuringutest ja suurendada oma teadlikkust lugedes näiteks vähinädala uudiseid. Need puudutavad meid kõiki ja seda tunnetab kõige paremini siis, kui lugeda kokku tutvusringkonna vähijuhtumid – neid ei olegi nii vähe ja mõni on puudutanud väga lähedalt, eks?

Keegi meist ei ole sõraliste eest kaitstud, aga me saame siiski palju ise ära teha. Hoiame oma tervist!