Täna on täielik vasaku jala esmaspäev. Ärkasin 6.30, et olla graafikus ja olingi, kuni hetkeni, mil avastasin lasteaias, et Kolmanda kindad jäid koju. Jagasin lapsed rühmadesse ja käisin kinnastel järel. Edasi võtsin suuna Rakvere poole ning Kadrinast väljas olles avastasin, et mu koolitööd jäid esikusse riiuli peale. Keerasin otsa ringi ja tõin ära. Kooli hiljaks ei jäänud, aga kaduma läks 15 minutit ja hommikusöök. Homme ärkan 6.15.
Täna käisid ühe tunni ajal vilistlased oma kogemusest rääkimas. Üks vilistlastest tundis mu ära, me olime 4 aastat tagasi koos 11. klassis. Jaaaah, täna käis tema oma kogemustest rääkimas ja mina olen ikka täpselt sama koha peal. Okei, tegelikult istun teise koha peal, aga ikka samas klassis, mõlemas mõttes.
Füüsikas ja matemaatikas ma istusin oma kohal ja vaatasin tahvlile. Lihtsalt vaatasin. Midagi aru ei saanud. Homme vaatan sama tuimalt tahvlile keemias ja vene keeles. Kuidas minust sedasi vilistlane saab?! Ilmselt samamoodi nagu põhikoolis, mille lõpetasin sedasi, et ma ei osanud ei füüsikat, matemaatikat, keemiat ega vene keelt.
Kodus sain Härralt sõnumi, et tal on internet otsas, tuli uus kuupakett osta ja ma läksin kulutasin oma üliaeglase arvuti taga 25 minutit selle peale ning siis selgus, et ostsin paketi vanale numbrile, mis on ammu kehtetu. Ma olen vahepeal mingi 6-7 kuupaketti ostnud uuele numbrile ja täna läks mul meelest ära, et üldse uus number olemas on.
Pärast seda avastasin, et Õhtulehes on mu kommentaar lisatud artiklile, millele ma tegelikult ei oleks seda andnud, kui oleksin näinud loo originaalversiooni. Mulle paraku saadeti vahejuhtumi kirjeldus veidi muudetud kujul ja nii andsin ma kommentaari loole A, aga lehes on lugu B. Oleksin pidanud jääma oma esialgse keeldumise juurde, oleks olnud vähem stressi ja rohkem ööund, mille arvelt ma selle kommentaari andsin. Üritasin saata vastavatele isikutele kaebuse, aga arvuti vedas mind täiega alt ja ma loobusin, kui Wordi avamisele oli kulunud juba 20 minutit ning postkast ei respondinud.
Lõpuks kiilus arvutis kõik sedasi kinni, et sain selle kaose lõpetada vaid … eee … nupu all hoidmisega. Sellel nupul on kindlasti mingi nimi ja tegevuseks oli ilmselt restart. Igatahes läks mingi 45 minutit aega ja arvutil tuli taas pilt ette ning lausa sedasi, et hetkel on masin täista kasutuskõlblik, saab uudiseid lugeda ja lausa blogida, isegi pildikausta sain avada. Seda samal ajal netilehekülgedega!!!
Igatahes õhtul oli veel kirsiks tordil Esimese küsimus, et miks ma talle täna ilusat pluusi selga ei pannud, tal oli ju pildistamine. %#””¤%!!! Kuidas ma selle unustasin?! Ma veel saatsin täna lapse suht koduse pluusiga kooli, mõtlesin, et kes tema riietust ikka hindab. Mul oli lapsele nii ilus uus särk olemas, millega plaanisin ta esimesele klassipildistamisele saata ja mida ma tegin?! Saatsin ta põhimõtteliselt dressipluusis kooli ja see on jäädvustatud igaveseks ajalukku.
Ühesõnaga olen ma täna terve päeva tundnud, et ma olen ikka loll küll, unustan kõike, ei saa millestki aru ja raiskan aega asjade peale, mille peale ma seda absoluutselt tegema ei peaks, nagu seda oli Õhtulehele kommentaari andmine ja nüüd tulemusega tegelemine. Praegu ka tegelikult raiskan aega, aga tahtsin lihtsalt öelda, et täna on täpselt selline päev, milles ma olla ei tahaks. Ma tahaksin olla hoopis selles päevas:
Ma täna enam ei jaksa, aga järgmisel korral lähengi tagasi sellesse päeva ja teen ühe pildipostituse. Tegelikult isegi korduva postituse, sest sellest päevast on siin pilte küll, aga vast mahub veel.
🙂 Homme on kindlasti parem päev!
Oligi! 😀
Hetke ajel tuli mõte: kas sul/teil on mingist tootest/teenusest puudu, mis teeks teie Elu palju kergemaks vōi mis kuluks lihtsalt marjaks ära? (Eeldame,et asi Ei puuduta raha; pigem mōtlen küsimusega mingit toodet/teenust,mida Sa vajaks aga siiamaani pole Sa seda kuskilt leidnud/saanud 🙂
Tundub, et mul on vitamiinipuudus. 😀
Tegelikult oleks neid tooteid ja teenuseid päris palju, eriti neid, mis kuluksid lihtsalt marjaks ära. Inimhing leiab alati midagi, millest puudust tunda. 🙂
Aga mis teeks meie elu kergemaks, oleks see, kui mees saaks koju tulla ja jääda. 🙂
Järsku vitamiini puudus ? B vitamiin ?
Vabalt võib olla. 🙂
Mu 2-lapseline sõbranna ütles ükskord, et kolme lapsega kodus olemine on täiskohaga töö. Ehk siis… sul on umbes 2,5 töökohta. Pai!
Kui lapsed on terve päeva kodus, siis on tõesti täiskohaga töö, ka praegu, kui lapsed on nii suured, et saavad paljude asjadega ise hakkama. :/ Ma ükspäev vahepeal katse, et kui usin ma pean olema, et köök oleks laitmatult korras. Ikka väga usin pean olema. Tolmuimejat ei olnud mõtet ära pannagi, sest seda läks iga söömise järel vaja. 😀
Oi kui tore äratundmisrõõm, mina unustasin ka esimeses klassis ära, et on pildistamine (mistõttu ema ei teadnudki) ja läksin sel päeval kooli triibuliste retuuside ja roosa t-särgiga, ehk siis teistega võrreldes täiesti suvalises koduses riietuses. Siiani on naljakas vaadata, kuidas ma seal pitskleitide vahel istun aga tead, see on pigem meeldejääv ja tekitab emotsioone, kui oleksin olnud samamoodi pitskleidis, ei oleks see pooltki nii tore lugu 🙂 Ja ma ei mäleta, et oleksin väga kurb olnud tol päeval selle pärast. Ja tegelikult polnud ma ainus, oli teisigi tavalises riietuses lapsi (ühel lausa ketšupiplekk söögivahetunnist rinnal) 😀
😀
Soovitan õhtuti teha nt note-it paberile märkmed järgmise päeva kohta, ning see nt välisukse siseküljele kleepida. Aitab meeles hoida! Ja kui peaks õhtuks asjad meelest läinud olema, siis võib alati ka täpselt sel hetkel kui mingi mõte järgmiseks päevaks on, asi telefoni kirja panna. Kindlasti kohe sel samal momendil, sest see “hiljem panen kirja” ei toimi 😀 räägin enda kogemusest. Aga sellise süsteemi sisseharjutamine teeb elu paljuuu kergemaks!
Sellele olen varem ka mõelnud ja tõesti tuleb ära teha, sest raske on orienteeruda enda ja nelja lapse asjades, kellest kaks ei käi isegi üheski ringis. 😀
Esiteks jah, kui asju on meeles pidada siis äkki aitab tahvlike esikuseinal või töölaua kohal? D-vitamiini ikka võtad? Vitamiinipuudes teeb ka olemise lötsiks.
Ja kolmandaks, koolis viib sind edasi visadus. Algul ongi raske. Mõtle ise millal sa viimati õppisid, õpiharjumuse taastamine ja rütmi sisse saamine nõuab aega. Käidki ikka koolis edasi, teed kodutöid ning ühel hetkel avastad, et asi toimib ja rütm on sees 😀
Õpiharjumuse taastamine kõige hullem ei olegi. Hull on see, et ma ei saa aru sellest, mida ma õpin. 😀
D-vitamiini hakkasin mingi nädal tagasi uuesti võtma, suvel ei võtnud.
Meil oligi koolis loeng, kus räägiti rasvadest ja vitamiinidest ja nende puuduse mõjust õppimisvõimele. Et hakkan taas muid asju ka lisaks võtma. 🙂
Ma mäletan, kuidas algklassides oli meil pildistamine. St ma teadsin kindlalt, et sel päeval on. Ema tegi mulle uhke soengu ja isegi väg kerge meigi (pani laugudele natuke sädelevat pliiatsit vms :D) .Ma jõudsin kooli ja kõik vaatasid mind nagu imelikku: “pildistamine on meil HOMME!!” Mina suures solvumises võtsin meigi maha ja soengu lahti… kuni selgus, et siiski oli mul õigus ja meil oli pildistamine 😀
Suur oli ema üllatus, kui pildid kätte sai ja ilusast soengust olid järel sorakil juuksed 😀
Päris hea! 😀