Täna õhtul tuli Härra varem koju (seitsme ajal) ning tegi ettepaneku ilusat ilma mitte raisku lasta ja taas randa minna. Kuna ma juba tegin seal pilte, siis ei hakanud ma kaamerat ega üldse midagi muud kaasa võtma, et saaksin vabamalt lastega joosta. Viga!
Loomulikult me ei läinudki randa, sest teel selgus, et mere ääres ikkagi vaid 9 kraadi sooja, aga meie olime riides nagu oleks suvi. Sõitsime niisama ringi ja Kallo majaka juures tulime “korra” autost välja. Seal on hästi ilus, tahtsime veidi kividel kakerdada ja merd vaadata. Lisan paar pilti netiavarustest, sest minul endal ei olnud ju kaamerat kaasas.
Me kakerdasime selle teise pildi maja juurde ning meid saatis terve aja droon. Vahepeal me istusime ja loopisime pisikesi kive vette, siis kadus droon ära, aga lendas kohe tagasi, kui end püsti ajasime ja edasi liikusime.
Ma kujutan ette, et me olime kena vaatepilt. Ilm oli väga ilus, koht oli ilus, soe loojuv päike paistis meie peale ja meie ise olime muidugi ka ilusad, pealegi ainsad inimesed, kes seal kakerdasid. 😀 Härral oli Kolmas käe otsas, minul Neljas ning Esimene ja Teine kargasid omal jalal ringi.
Igatahes tolle maja ning kivide vahel on madalam liivane pisikesi kive täis rannaala, kus oli täitsa tuulevaikne ja me jäime sinna kauemaks. Istusime soojadel suurtel kividel, ehitasime kivitore, viskasime lutsu ehk Härra viskas lutsu ja meie lastega viskasime lihtsalt kive vette.
Mul oli nii kahju, et mul kaamerat kaasas ei olnud, oleksin saanud väga ilusaid pilte. Ja samal ajal tiirutas meie ümber droon… Ühest küljest oli see ebamugav, aga teisest küljest kujutan ette, milline idülliline vaatepilt sellelt avanes ning neid jäädvustusi tahaksin endale ka. Tahtmiseks see kahjuks jääbki.
See on alati nii, et ma tassin kaamerat kaasas, kuid vaja ei lähe. Kui jätan kaamera koju, siis näen lähedalt julget põtra, kotkast või satun lastega keset idülli. Me lähme küll veel Kallo majaka juurde, aga vean kihla, et siis pole enam päikest või on teised inimesed või lastest keegi tujutseb. See oleks nii tüüpiline.
