Kirjutasin Pere ja Kodu blogis, kuidas Härra sai tikripõõsa oksi tassides endale okka väikesesse sõrme. Kodus me seda kätte ei saanud ja Härra käis erakorralises, kus tal lõigati sõrm lõhki ja “tükkhaaval saadi okas kätte”.

Miks jutumärkides? Sest nädal hiljem hüppas paistes sõrmest selline asi välja:

Siis oli küll tunne, et saadan haiglasse kirja koos pildiga ja küsin visiiditasu tagasi.

Okas ei olnud sõrme sisse kadunud, ots paistis, aga oli nahapinnast millimeeter sügavamal ja me ei saanud seda kätte. Ma ei tea, mida nemad sealt kätte said, aga okast küll mitte. See eriti palju pikem ka olla ei saanud, siis oleks teine ots sõrmest juba läbi tulnud.

Kuid jahtusin kiiresti maha ning kuskile ma kirjutama ei hakanud. Vähemalt sai Härra lõpuks ebamugavast survetundest lahti ning paistetus hakkas ka taanduma. Unustasin selle loo juba ära, kui A-L saatis mulle lingi uudisest, kuidas samas haiglas jäeti jala sisse hambaork.  😀

See ei ole tegelikult üldse naljakas ja ma kujutan ette, kui raske on liikuda, kui jala sees on 2 sentimeetrit pikk ork, kuid selle loo varjus saan öelda, et meil läks isegi hästi!

Ps! Visiiditasu ma tegelikult tagasi ei taha, see oli lihtsalt minu esimene mõte. Ikkagi 5 eurot ju…