Talupidaja

Guugeldasin oma neiupõlvenime ja leidsin ühe vana artikli. Lugesin ja naersin ning sain kinnitust, et 10 aastaga on siiski midagi muutunud. Väljavõtteid artiklist:

Just vastupidi on Türi tehnika– ja maamajanduskooli teisel kursusel talupidamist õppiva Liivi Soosaluga, kes sai kirjandivõistlusel teise koha. Tema loobuks pigem keskkooliainetest ja õpiks heameelega erialaaineid, kõige rohkem meeldivad talle veisekasvatus ja põllutöömasinate kursused.

Antud kooli läksin tegelikult vaid seetõttu, et keskkooliained kergemalt “ära teha”.  Juba aasta hiljem kahetsesin oma valikut, sest eriala polnud siiski minule ning adusin, et keskkooliainetes ma riigieksameid ka ära ei teeks. Ma ei teadnudki enam, miks üldse koolis käin. Täna ma ei läheks enam kutsekeskkooli põllumajandust õppima.

Oma kirjutises «Kas huvitav või tasuv töö» jõudis ta järeldusele, et valiks pigem töö, mis pakub huvi, kui sellise, mille eest palju makstakse. «Samas sõltub kõik asjaoludest,» arutles ta. «Näiteks, kui mul oleks suur pere ülal pidada, peaksin valima hoopis tasuva töö huvitava asemel. Kõige rohkem meeldiks Soosalule, kui võiks meeldiva ühendada kasulikuga, aga ühtegi sellist töökohta ta praegu veel nimetada ei osanud.»

Hahaa! Tänaseks on mul suur pere küll, aga tööd pole mingisugust. Kui hakkan otsima, siis ilmselgelt ma hea tasu pärast strippariks ei hakka, kuid palganumbrit ilmselt jälgin küll. Täna õnneks oskan nimetada töökohti, mis ühendaks meeldiva kasulikuga. Kasulikuks pean siis veidi suuremat töötasu kui miinimumpalk, mitte rahasadu.

Huvitav on Soosalul põldu künda, heina teha ja mullikaid sööta. Laudatööd talle ei meeldi. Kui Soosalu kooli ära lõpetab, unistab ta samal ajal lihaveiste pidamisest ja ajakirjanikutööst.

Ajakirjanikutööle mõtlen endiselt, aga lihaveistest näen pigem õudusunenägusid. Tore loogika mul – laudatööd ei meeldi, aga tahan lihaveiseid pidada… Põldu künda ja heina teha oleks täna ka huvitav, aga seda ainult enda talus, kuskil palgaline traktorist ma olla ei tahaks.

Lüpsan lehma

Ma võin küll olla seda nägu, et mul pole laudatöö vastu midagi, aga mu “lüpsivõte” räägib rohkem peene preili juttu. Muide, küüned on täitsa enda omad.

Kahjuks ma ei leidnud pilti tollest korrast, kui kleidi ja sandaalidega põldu kündsin, aga ikkagi meeldivad mulle mälestused traktoriga töötamisest rohkem kui laudatööst.

Kui Oinaku ja Ruudu töö saatsid võistlema eesti keele õpetajad, kes need teiste kirjandikirjutajate hulgast välja valisid, tegi Soosalu seda omal algatusel. «Lugesin Päevalehest kuulutust ja et olin parajasti kodus haige, kirjutasin ühel ööl töö ära ja saatsin teele,» meenutas ta.

Nii et siiani pole õpetaja Soosalu kirjatükki veel näinudki. «Õpetaja küll mainis, et tema pidi ju parimad tööd valima, aga pahandust siiski ei tulnud,» lausus ta. «Selles tunnis, kui teised kirjutasid, ei pidanud mina lihtsalt kaasa tegema.»

Seda teeksin ka täna. Mulle meeldisid igasugused kirjandi- ja esseevõistlused, ilmselt osalesin tollel korral ka osalemise pärast ning ilustasin veidi oma mõtteid.

Väljavõtteid minu tööst:

* Talupidamise juures on miinus see, et loomad ja viljasaak toovad raha palju sisse, aga veel rohkem viivad välja. Mul ei oleks pappi nagu putru, aga mul poleks ka igav ja üksluine ala.

Jep, kõik talunikud toodavad miinust, aastast aastasse, peaasi et ei oleks igav ja üksluine!

* Ma ei kujutaks sellist elu ette, kui ma ei saaks tibudele saia sööta või mullikatele õunu viia. Ma oleksin talupidajana õnnelik, aga elaksin peost suhu, mis võib–olla polekski kõige hullem.

Selline elu on täitsa võimalik! Ma pole ammu mullikatele õunu viinud ja igas suuruses sulelistele söödan ka heal juhul korra aastas saia. Minu talupidajatest vanemad ei ela peost suhu, kaugel sellest, aga ma ei kadesta neid absoluutselt, sest talupidamine pole minu ala. Kanad ja paar lammast või kitse võiksin koduloomadeks küll võtta, aga ei enamat.

* Kas enda suhtes oleks aus end tööga hulluks ajada?

Töö ei aja hulluks, kodulaen ja elektriarve ajavad.

* Ma leian, et huvitava ja meeldiva tööga elab inimene õnnelikuna ja rahulikuna, mis on tervise puhul ka tähtis tegur. Raha nimel ennast ohvriks tuua ei tasu ära.

Igati mõistlik teooria, ei vaidle üldse vastu. Praktika on midagi muud. Silver ohverdab end raha nimel, raha ohverdab ta pangale, aga samal ajal on hea rahulik olla, kui arved on makstud ja katus on pea kohal. Tegelikult teeb Silver tööd, mis on tema jaoks huvitav, aga ta teeb seda lihtsalt vales riigis.

Ps. Ma ei ole laudatöö suhtes üleolev, lihtsalt lüpsmine ei ole minu jaoks. Ma võin kraapida sõnnikut või sügada lehma saba nii, et küünealused on s…a täis, aga lehma all kükitamine mulle ei istu. Ega sõnniku kraapimine ka nii väga ei meeldi, et tahaksin seda palgatööna teha, aga sobiva tööaja ning -tasu suhtes oleksin valmis seda kaaluma küll, kui arved taovad jalaga tagumikku ja midagi paremat ei leia. Töös endas pole minu jaoks mitte midagi häbiväärset.

SUC50175

3 thoughts on “Talupidaja

  1. Kui arvestada, et lüpsiks on masinad ning muud laudatööd on ka üldiselt mehaniseeritud siis polekski see kõige hullem elukutse. Krooniaja lõpul kui poe kassapidaja sai keskmiselt palka 4000 krooni ringis, teenis lüpsja 10000. Maine on vist selle ameti juures negatiivne pool, kuidas sa ilus inimene ikka ütled ametiks “lüpsja” 🙂

    1. Pole hull muidugi, lihtsalt minule ei paku huvi. Vanematel oli ka masinlüps ning koolis sain proovida robotlüpsi, aga ikkagi käib mõlemaga kaasas nisade puhastamine, käsitsi eellüps, osadel lehmadel udarate masseerimine, et piima sisse ei jääks, käsitsi järellüps, et veenduda, et udar sai tühjaks, jamamine udarapõletikega ja nii edasi. Kaasaegsetes lautades enam kükitama tõesti ei pea, aga mulle see lüpsivärk ikka ei istu. Maine pärast ma ei põe üldse, amet ei riku meest! 🙂 Ja kui mul on valida, kas teenida kassapidajana 400 € või lüpsjana 800 €, siis iga kell valin viimase variandi. See on muidugi teooria, sest praktikas on mõlemad sellise graafikuga, et ma ei saa ühendada seda oma emarolliga. 🙂

  2. Lüpsjana võib täitsa arvestatavat summat teenida, aga minu silmis ei kompenseeriks see tööaega, mis selle tööga kaasneb. Tihti on ju varahommikused vahetused ja laste lasteaia/kooli aegadega ühildada on neid lausvõimatu. Lisaks veel fakt, et loomad tahavad hooldust 365 päeva aastas ja tõenäosus, et pead olema jõuludel või mingil muul pühal/pere tähtpäeval tööl olema, on päris suur.
    Samas töö ise on kordades mugavamaks tehtud kui see oli aastaid tagasi, nii et miinusteks ongi pigem tööajaga seotud faktid, kui töö ise.

    Seni, kuni võimalik, töötan aga ise lasteaias kaks korda väiksema palga eest edasi 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *