Nädal tagasi kirjutasin idüllilisest perepühapäevast. Tänane päev oli üsna sarnane, aga mitte nii idülliline.

Kirbukatele me täna ei läinud, sest ilmselt polnud pühade tõttu ükski avatud. Tegelikult pidin ma täna, Härra ainsal vabal päeval, üksi linna peale minema, et kirbukatel ja poodides ringi tuiata. Tahtsin meie ridaelamuboksi ette lilletaimi osta, et siin ükspäev veidi korrastus- ja kaunistustöid teha ning vähe hubasem mulje luua. Härra pole isegi eelmisest üürnikest jäänud grilli kuskile ära pannud, see seisab nukralt räästa all. Keegi pole ära ka varastanud. 😀 Lisaks vedelevad mingid kastid trepi kõrval ja üldse näeb sissekäik veidi räämas välja.

Õue ka väga ei kutsunud, sest täna oli 9 kraadi sooja, mis jubeda tuule tõttu tundus pigem nagu -9 kraadi, aga läksime siiski laste tungival nõudmisel randa, kus me eelmisel pühapäeval möllasime. Lastele panin vihmariided selga, et neid veidi tuule eest kaitsta, aga meie Härraga olime puhta paljad, vähemalt tunne oli küll selline. Mul hakkas külm juba enne, kui üldse randa jõudsime. Lohesurfarite nägemine süvendas mu külmavärinaid veelgi.

Lastel oli see eest tore, nemad turnisid taas liivamägedes. Kuni meie juurde astus üks soomlane, kes seletas, et nendes luidetes ei tohi üldse olla, sest sinna on taimed istutatud ja selleks ongi ala “aiaga” piiratud ning sildid on ka üleval ja nii edasi. Need “seletamatud piirded” ei olnudki enam seletamatud, meie läheduses oli tõesti silt, millel kirjas soomekeelne tekst, millest mina mitte midagi aru ei saanud. Too soomlane ütles veel mulle, et sildid on küll soomekeelsed, aga me peame nendest aru saama. Ma ei tea, kas Hiina turistid peavad ka aru saama?

Muidugi me oleksime võinud ise aru saada, et postid ja nöörid pole päris niisama liivamägede ümber, aga samas ei tundunud neil mingit pointi, sest ümbruses olid samasugused mäed ilma piireteta. Lisaks ei ole parkla poolt tulles mitte ühtegi silti ees ning meie läksime kohe üle lamandunud aia mäkke ronima. Mere poolt tulles on küll sildid üleval, aga mina neid tõesti ei eristanud muudest postidest ning Härra ei läinud neid lähedalt uurima, sest arvas, et need on suvalised “ära viska prügi maha” sildid. Üsna kehvasti on see eraldamine tehtud, õigemini on see kehvaks muutunud, sest osad piirded on lihtsalt pikali kukkunud, liiva alla mattunud, ära mädanenud ja nii edasi. Lisaks puudub teel randa üks suur teadetetahvel, millel oleks oluline info ka turistidele arusaadavas keeles kirjas.

Aga üks pilt siis sellest, kuidas me täna pätti tegime:

Ja teine perepilt, kus ainult mina ja Teine rikume reegleid:

Kuna see vahejuhtum ei olnud kõige meeldivam ning tollest abivalmis soomlasest oli aru saada, et tema eestlastest väga vaimustuses ei ole, siis otsustasime rannast ära minna. Ma olingi nagunii külmast kange juba.

Rannast lahkudes leidis Teine 50 senti ja Esimene oli hirmus õnnetu, et tema raha ei leidnud. Kukutasin siis 2 eurot maha ning Esimene korjas selle üles: “Ainult 2 senti, phuhuhuhuhuuuuuuu…” Teisel hakkas temast hale ning nad vahetasid oma metallrahad ära ja Esimese tuju muutus taas heaks. Vaat, kui vähe on õnneks vaja! 😀