Meie mitu aastat kestnud otsustusvõimetus on läbi ja järgmiseks 10-15 aastaks on meil siht silme ees: teha Lõokese korda ja elada seal, kuni kõik linnupojad on pesast väljas.

Me olime mingi aeg juba päris kindlad, et teeme korterisse elutoa arvelt ühe magamistoa juurde ning ehitame Nõmmikule suvemaja, ent aasta alguses tekkis lootus, et saame aasta teises pooles osta tagasi oma eelmise kodu ja selle suunas hakkasime vaikselt ka tegutsema: vahetasime auto vanema vastu, et liisingust vabaneda ning kogusime raha, et vajaduse tekkides saaks kustutada ka kodulaenu, mootorrattalaenu ja breketite järelmaksu, mis on pigem ettemaks, sest ravi kestab makseperioodist kauem ning igasugused lisatasud puuduvad. Läks aga nii, et lisaks lootusele mahtus mitmesse kuusse ka palju teadmatust, segadust ja kõhklusi, kuni ühel hetkel polnud enam midagi. Ma isegi ei oska öelda, miks nii läks, aga võib-olla pidigi nii minema, sest me ei olnud kurvad, kui saime aru, et endine kodu jääbki endiseks koduks.

Majasoov paraku jäi, kuigi me olime mitu kuud rääkinud, et kui antud tehingust midagi välja ei tule, siis keskendume edasi korteri ümberehituse ja suvemaja mõttele. Nii palju siis sellest, sest otsustasime hoopis laenuvabaks saamisega edasi tegeleda, et olla kohe valmis, kui midagi sobivat müüki tuleb. Ei läinudki kaua, kui Lõokese kuulutus üles pandi ja sellega läks nii, et samal õhtul, kui maja vaatamas käisime, osteti mu mootorratas ära ja võtsime seda kui head ennet, sest selle sammuga olimegi põhimõtteliselt laenuvabad ehk arvel oli kohustuste jäägist suurem summa. Mulle meeldis maja esimesest hetkest, sest ma oskan kõiges näha perspektiivi, Silver nägi aga ainult hetkeolukorda ega olnud väga vaimustuses, nii et meil oli mõtlemisainet.

Järgmisel hommikul ärkasin huvitava unenäo peale: jalutasime Silveriga pika rohu sees, silmanurgast nägin pruuni majaseina, aga ma ei saa olla kindel, et see Lõokese oli, sest majal ei olnud unenäos mingit rolli. Me lihtsalt kõndisime ümber maja, kuni oleksin peaaegu linnupesale peale astunud ja järgmisel hetkel avastasin, et kõik kohad on linnupesasid täis ning igas pesas oli hunnik mune. Unenägude seletaja põhjal sümboliseerivad linnupesa ja munad uut algust, head võimalust, ideede realiseerumist, materiaalset kasu ja muud sellist. Mul kulus mitu tundi, kuni taipasin, et Lõoke teeb oma pesa maa peale ning sellel hetkel muutus unenägu minu jaoks ettekuulutuseks. Sisetunne ütles mulle, et see on see maja, mille me endale saame ning me läksime Lõokest veel ühe korra vaatama. Siis hakkas ka Silver juba potentsiaali nägema, nii et panime pankadesse avaldused teele.

Kuigi meie keskmine sissetulek on võrdlemisi suur, ei olnud me väga lootusrikkad, sest me olime sel hetkel kaks põhiharidusega keskealist taotlejat, kellel on neli last ja kes teevad tervistkahjustavat füüsilist tööd, üks neist veel välismaal. Kusjuures taotluse tegemise ajal oli Silveri viimase viie kuu sissetulekuks olnud palgapõhine päevaraha töötukassast, mille puhul teadsime juba eos, et seda sissetuleku hulka ei arvestata, mis siis, et Soome praktikas saadetakse teedeehitajad sundpuhkusele ning kompensatsiooni saavad nad ametiliidust või töötukassast, oleneb kumma liige ollakse. Peale selle, et me kuulume panga silmis nii-öelda riskigruppi, taotlesime laenu ka riskantsele kinnisvarale ehk vanale majale hajaasustuspiirkonnas, mille juurde kuulub 9,17 hektarit maad. Me olime palju kuulnud, kuidas pangad maa ostmiseks kodulaenu ei anna, ent Lõokese hinnast ligi pool oligi juba maa hind…

Bigbank, Luminor ja Citadele ei võtnud meid üldse jutule, esimesele ei sobinud, et Silver Soomes töötab ja teise kahe jaoks ei sobinud kinnisvara. Viimast oskasime oodata, sest kaks aastat tagasi saime panga silmis mittelikviidse kinnisvaraga kogemuse kätte, enamus pangad ütlesid kohe ei ja teiste soov oli 30-50% omafinantseeringut, kusjuures Kredexi käendus kellelegi ei sobinud. Olime veendunud, et suure maatüki pärast ei tule ka nüüd paremat omafinantseeringu pakkumust, aga võta näpust, nii LHV, Coop kui SEB olid kõik valmis aktsepteerima Kredexi käendust lasterikastele peredele, millega on omafinantseering ainult 5%. Selleni jõudmine oli siiski pikk teekond, kus tuli pankadele anda palju selgitusi, saata palju väljavõtteid, lisaks Silveri tööleping ja Soome tuludeklaratsioonid. Kõiki andmeid ei küsitud korraga, vaid ikka ükshaaval, nii et lõpliku vastuse või pakkumuse saamine võttis kõvasti aega. Asjaajamist venitas ka hindamisakt, mida ootasime kolm nädalat, enne seda ootasime suulise hindamise vastust nädala ehk kokku kulus sellele terve kuu.

Ühesõnaga oli laenu saamise protsess pikk ja pingeline, korduvalt oli tunne, et see ei vii kuskile ning meiesugused vallavaesed ei saa mingit laenu. Mis siis, et me pole vallavaesed, kuid pankade silmis aktsepteeritud sissetulek moodustas heal juhul poole meie kogusissetulekust, sest arvesse ei läinud ei peretoetus (aga lapse breketite järelmaks läks kohustusena arvesse küll), päevaraha töötukassast ega osa Silveri palgatulust (kuna Eestis ta nii palju ei teeniks). Me olimegi juba loobumas, sest lihtsalt ei jaksanud end enam alaväärsena tunda, kuna julgesime küsida laenusummat, mis on väiksem meie viimase kolme aasta sissetulekust.

Me mitte ei olnud loobumas, vaid juba ütlesimegi asjaga kursis olnud inimetele, et me ei osta Lõokest ära… Kuni Coop saatis laenuotsuse, milleks oli intress 1,7% + euribor, omafinantseering 5%, lepingutasu 0 ja hindamisakti hüvitamine (400 €). Jah, ma tean, et regulaarse tasuga kontoritöötajatele pakutakse likviidse kinnisvara soetamiseks palju väiksemat intressi, kuid meie olukorras oli see siiski hea pakkumus. SEB andis muidu lootust, et võivad isegi paremat pakkuda, kuid nemad soovisid veel väljavõtteid ja remondikalkulatsiooni ning mul ei olnud selle jaoks jaksu. Coop oli ainus, kes remondikalkulatsiooni ei nõudnud ja kuna nendelt oli komisjonist läbi käinud laenuotsus käes, siis pidime vaid otsustama, kas nüüd või mitte kunagi.

Lõokese pole ideaalne koht, aga plusse ja miinuseid paberile pannes leidsime, et teist võimalust ei pruugi tulla. Esiteks nägime, kui kaua võtab meie olukorras laenu saamise protsess aega ja kuidas paremas seisus ning parema hinnaga (ilma suure maalapita) naabermaja läks kaubaks ühe tunniga. Lugesite õigesti, ühe tunniga, ja selliseid inimesi, kes on võimelised kohe ostma, on meil siin Kadrina vallas omajagu ootel. Siin on väga keeruline maja osta, sest kõik hea läheb hetkega bronni või ei jõua üldse müükigi, kuna tutvusringkonnas on ostja olemas juba. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Kadrinas on tugev nõudlus, eriti veel alevi lähiümbruses asuvate heas seisus majade järele, nii et ainuüksi võimalus midagi ära osta, oli meie jaoks juba argument tabeli plusspoolel.

Meie kasuks mängis see, et põllumaa rentija kui eelisõigusega ostja jaoks ei olnud praegu soodne seis terve kinnistu ostmiseks, muidu oleks ta seda teinud ning maja hiljem eraldi maha müünud. Samuti ei olnud majahuviliste jaoks vastuvõetav kas kogu kupatuse hind või ei näe kõik põllumaas sellist väärtust, nagu näen mina põllumehe tütrena, igatahes esitati omanikele ostusoove ilma maata, kuid viimased eelistasid müüa kõik korraga. Meile sobis see ideaalselt, sest ilma põllumaata me Lõokest nii väga tahtnud ei olekski.

Oleksime tegelikult eelistanud maja alevis, aga Lõokese asukoht on selles osas hea, et majast 600 meetri kaugusel on bussipeatused ja tihe bussiliiklus. Majast 700 meetri kaugusel on kergliiklustee, seega ma ei pea muretsema, kui lapsed liiguvad alevi vahet jala või rattaga. Maanteel peavad nad sellisel juhul liikuma vaid 100 meetrit või siis ületavad maantee kaks korda, et läbida see 100 meetrit teisel pool teed asuval kergliiklusteel. Koolitee pikkuseks saab lastel olema 4,1 kilomeetrit, mis ei ole tegelikult üldse palju. Ütlen seda enda kogemusest, sest minu koolitee pikkus oli 4,6 kilomeetrit – mõõtsin just Google Mapsis üle, muidu teadsin terve elu, et oli 5,5 kilomeetrit ja nii olen kõigile rääkinud ka, ups. Minul bussiliiklust ei olnud, millele oleksin saanud loota. Jah, oli küll koolibuss, aga enamasti ma ei viitsinud seda oodata, sest oleksin saanud jalavaeva vähendada ainult alevini ja sealt ikka 2,5 kilomeetrit edasi koju kõndinud.

Laste elu läheb Lõokeses elades logistiliselt kindlasti ebamugavamaks, aga kõik said enne ostmist oma arvamust avaldada ja kõigile see ebamugavus sobis. Üheski teises suunas (Viitna, Neeruti, Põima, Vohnja) ei ole head bussiliiklust ega kergliiklusteed (see käib ka Tapa suuna kohta), nii et tegelikult on neil isegi head võimalused. Head võimalused hunti kohata, sest just avaldati artikkel, kus antud kergliiklustee kõrval nähti üht isendit…

Rääkides majast endast, siis tegu on 90ndatel ehitatud kivimajaga, mis näeb väljast nii väike välja, et kõik on imestanud, kuidas me sinna ära mahume. Pean ütlema, et pildi põhjal tundus see mulle endale samuti väike, kuid ehitusaluseks pinnaks oli märgitud 148 m2, seega teoorias tundus majas ruumi olevat. Meie jaoks on ka. Praegu on elamispinda umbes 125 m2, pärast remonti võiks kasulikku pinda olla umbes 140 m2. Meile on seda rohkem kui küll, sest oma 80 m2 korteris tunneme ka puudust ainult kahest pisikesest lisatoast. Iga laps saab endale seal 12,5 m2 suure toa, mis on minu silmis piisav. Suurte poiste jaoks ilmselt isegi avar, sest praegu jagavad nad kahekesi 9 m2 väikest tuba (ja mahuvad ka ära).

Maja vajab suurt remonti, ainult põhikonstruktsioonid on korralikud ja jäävad püsti, kuid kõik muu tuleb uus, alustades elektrisüsteemiga ja lõpetades katusekattega. Ideaalis tuleb uus ka täiskeldri põrand, et muuta suurem osa korterisuurusest keldrist kuivaks ja soojaks eluruumiks. See aga on teisejärguline tulevikumuusika ning põhirõhk on siiski maja korda saamisel. Hetkel tegelen sellega, et saada peale Kredexi rekonstrueerimistoetus terviklikuks rekonstrueerimiseks ja edasi olenebki kõik sellest, kas me selle toetuse saame või ei. Kui saame, teeme rohkem. Kui ei saa, teeme vähem. Nii või naa alustame remondiga kevadel ja seni elame oma korteris edasi. Väga tahaks remondi lõpuni siin elada, nii et kui teie hulgas on mõni tore kinnisvarainvestor, kes tahaks endale Kadrinasse hindamisaktis määratud hinnaga (jääb ilmselt 60-70 000 vahele) neljatoalist korterit osta ja seda meile uue kodu valmimiseni üürida, siis kirjutage mulle.

Korteri müügist tulev raha lähekski 100% maja remondi peale, ilmselt peame midagi veel juurde laenama ka siis, kui saame Kredexi toetuse peale ning viimases hädas on meil isegi põllumaast jupikese müümise variant laual, seega rekonstrueerimine saab teoks igal juhul. See on siis juba eos vastus kõigile neile, kes muretsevad, kuidas me maja korda tehtud saame – seekord on meie olukord hoopis teine võrreldes eelmise maja ostmisega ja muretsemiseks pole põhjust. Juba järgmisel nädalal tullaksegi maja mõõdistama, et saaks hakata projekti kirjutama ja kui kõik läheb sujuvalt, siis järgmisel aastal samal ajal võiksime juba valmis majas sees olla. Ma oletan, et ühe väikese maja rekonstrueerimine ei võta ettevõttel kaua aega, kui 30 korteriga maja saavad nad poole aastaga valmis. See muidugi eeldab, et me leiame ettevõtte, kes saaks kohe kevadel alustada ega ole juba sügiseni hõivatud.

Majas ei plaani me ise midagi peale lammutamise teha, jätame kõik tööd oskajatele ning ise nokitseme ainult kõrvalhoone kallal, mis vajab uusi ukselaudu ja uut puitvoodrit praeguse eterniitvoodri asemele, lisaks palju krohvi ja värvi ning seest korraliku suurpuhastust. Laudas on veel sõnnikutki, mida koristada… Ja ometi on mul juba ostetud sinna esimene seinamaal, sest see võiks tulevikus olla suvetuba või sauna eesruum. Saun on muidu majas ka olemas ja plaanin selle alles jätta, aga see on nii pisikene, et mingeid saunaõhtuid seal toimuma ei hakka – see saab olema minu kui pere suurima saunasõbra nurgake, kus võin kas või iga päev leili võtta. Muide, me avastasime pärast ostmist, et kõrvalhoones on samuti suur kelder, lisaks on seal korstnajalg, mis ulatub katuseni, edasi on vaja ainult korstnapits laduda, nii et puuküttega kerise jaoks on üks oluline asi juba eos olemas.

Maja juurde kuuluvast maaüksusest on 7,5 hektarit rendile antud ja selle lepinguga jätkame, võib-olla tõstame veidi vaid hinda, sest praegune on aastast 2021. Renditulu midagi suurt ei ole, aga abiks ikka ja selle aasta tasu tulebki juba täies mahus meile, mis on sügisel nagu maast leitud raha. Põllumaa müügi peale mõtleme tõesti viimases hädas ja selle eesmärk ongi olla meie tagala, kui me oleme päriselt hädas. Loodetavasti seda ei juhtu kunagi ning ühel ilusal päeval, kui tahame Lõokese maha müüa, et Nõmmikule unistuste kodu ehitada, on põllumaa hind hoopis nii palju tõusnud, et laenujäägi tasumise järel on meil kogu ehitamiseks vajalik summa olemas.

“2014. aastaks oli haritava maa hind kümne aasta taguse ajaga võrreldes tõusnud ligikaudu kuus korda ja jõudnud 2409 euroni hektari kohta.” (Eestimaavara.ee) Käesoleva aasta statistikat veel pole, kuid eelmisel aastal oli Lääne-Virumaal keskmine haritava maa hind 7244 hektari kohta ehk kolm korda kõrgem. Meil on hindamisaktis suurem number hektari kohta ja kui see number on kümne aasta pärast kolmekordne… Kümne aastaga võib muidugi igasuguseid muid asju ka juhtuda, nii et see pole miski, millele oleme kõik panused pannud, kuid seda võimalust tahame säilitada.

Maal on mul põllumaasse igatahes palju rohkem usku kui hoonetesse. Võrdluseks, siis korteri ostsime ligi 17 aastat tagasi ja selle hind pole isegi kahekordistunud, kuigi korteri seisukord on kõvasti paranenud. Korteri ostuhind oli 36750 €, koos remondiga kulus meil aastal 2008 korteri peale 50 000 eurot. Paar aastat hiljem müüdi siin sarnaseid neljatoalisi 12 000 eest ja see oli see aeg, kus me olime tõsiselt hädas ning korterit müüa ka ei saanud, sest laenujääk oli korteri väärtusest mitu korda suurem. Meie elu oleks võinud olla hoopis teistsugune, kui me ei oleks masuga pihta saanud, vaid oleks saanud selle ajal kinnisvara soetada… Aga mis seal enam, tänaseks on see õnneks ajalugu… Kuid siiski on vahel päris kade meel lugeda, kuidas väga paljud jäävad oma ostude ja müükidega korralikult kasumisse. Võiksime ükskord meie ka ju kasumisse jääda ning põllumaaga on see lootus olemas.

Arvestasin alguses, et meie hooldada on 1,6 hektarit maad, aga tegelikult on kuskil 1,3 ja ülejäänud numbrid on põllumaa lõpus külatee all. See 1,3 hektarit on nii suur maa ala, et me ei hakka iial seda kõike niitma ja hooldama, aga mul juba on mõtteid, kuidas jätta suurem osa sedasi hooldamata, et vaade ei riiva silma. See on aga samuti tulevikumuusika, sest esmalt peame need 1,3 hektarit prahist, surnud puudest ja suurtest ebatasasustest puhtaks saama.

Postituses olevatel piltidel ei ole naabreid küll näha, aga tegelikult on nad mõlemal pool olemas. Üks vanem paar meist umbes 80 meetri kaugusel, teine keskealine paar poole lähemal ehk hoovis peeru lasta ei saa, sest nad kuulevad. Viimastel lapsi pole, mistõttu pelgasime, et meie laste lärm saab probleem olema, aga esmamulje ja kuuldu põhjal võib öelda, et meid on õnnistatud väga kannatlike ja heatahtlike naabritega. Dingo kinnitas seda, sest naabrinaine on ainus võõras inimene, kellest sai juba eemalt vaadates koera lemmikinimene. Meenutan, et Dingo ei ole kuldne retriiver, tema on kõigi ja kõige osas kahtlustav, on vaid üksikud inimesed, kelle ta on sedasi omaks võtnud, et jookseb neile rõõmsalt vastu. Enamus talle tuttavaid inimesi saavad endiselt tervituseks haukumise ja urisemise, võõrastest rääkimata. Naabrinaine mitte, temale poeti kohe külje alla ja oodati paisid ning sügamist, ei mingit turris karva turjal ega antennina püstist liikumatut saba. Mul oli hämming seda kõrvalt näha ja Silver ei suutnud mu juttu uskuda, sest see pole üldse Dingo moodi – see räägib naabrinaise kohta rohkem kui sõnad.

Ega mul midagi enamat praegu ja lähitulevikus jagada polegi või kui on, siis nii vähe, et seda jagan põgusalt Instagrami stroorides. Tulingi lihtsalt ütlema, et meil on nüüd lõpuks maja, otsustusvõimetuse periood on möödas ja plaanid on selged. Aa, seda ka, et meil on nüüd viinamarjad, tikrid, õunad, pirnid, kreegid, kirsid ja võib-olla midagi veel. Kõik puud ja põõsad alles ei jää ning juurde tulevad ploomid, aga praegu olen mitu päeva söönud teadmata õunasorti, mis meenutab martsipanõuna ehk maitseb väga hästi. Mõnus!