Lubasin eelmise postituse all anda oma parima, et see aasta tuleks kaks kirjutist veel ja siin ma nüüd olen, trükkimas selle aasta kolmandat sissekannet. Naljakas, kuidas tööl olles tundub mõte haigeks jäämisest päris tore, sest siis jõuab ju kodus teha kõike seda, mida muidu ei jõua, muu hulgas ka blogida, aga reaalsuses on täna mu haiguslehe kaheksas päev ja alles nüüd ma tunnen end piisavalt hästi, et teha midagi peale eksisteerimise. Ühtlasi tähendab see seda, et ma tunnen end piisavalt hästi töötamiseks, nii et homsest olen ma tagasi tehases ja kõik see, mida ma muidu teha ei jõua, jääb edasi ootama mingit müstilist aega ja energiat, mida kunagi ei tule.
Neljas koroona tabas mind muidu päris hea ajastusega – novembri viimasel laupäeval käisin ma tööl ja pärast seda kukkusin mega halva enesetundega voodisse ning igatsesin ainult seda, et Silver oleks kodus ja käiks ise koeraga õues. Õnneks magasin ma viie tunniga selle haigusvimma endast nii palju välja, et sel õhtul koeraga jalutamine päris eneseületus ei olnud. Järgmisel päeval oli kõik korras, aga see oli vaid vaikus enne tormi, sest esmaspäeva õhtul oleks koera õue viimine juba korralik eneseületus olnud. Hingeõnnistusena oli Silver siis kodus, päriselt kodus ehk hooaeg on selleks aastaks läbi.
Mul oligi esmaspäeval raske tööle minna eelkõige seetõttu, et Silver oli alles eelmisel päeval koju jõudnud ja ma oleks tahtnud temaga koos olla. Tööl oli aga raske olla iga tunniga halvenenud enesetunde pärast ja kuna ma õhtuks enam mingit maitset ega lõhna ei tundnud, siis tegin uue koroonatesti, mis oli positiivne. Mitte ainult minul, Teisel ka. Mõned nädalad varem põdes Neljas üksinda ja ma ei imesta, kui mõne nädala pärast tuleb järgmine koroona või mõne muu haigusega koju, sest miks me peaks olema kõik korraga haiged, kui kordamööda põdedes saab laatsaret kesta terve talve?
Minnes pealkirjas mainitud tühja platsi juurde, siis jutt käib Nõmmikust, kus meil on nüüd plats tühi.
Kes Instagramis mu stoorisid ei näinud, siis Nõmmikul toimusid viis päeva Päästeameti õppused, mille ajal harjutati uue tehnika kasutamist ja suitsusukeldumist ning viimasel päeval põletati maja maani maha.
Suitsusukeldumit ja muud sellist me vaatamas ei käinud, aga reedese päeva võtsime kõik töölt ja koolist vabaks, sest iga päev ikka sellist lõket ei näe. Ilmaga vedas, tuult eriti ei olnud, päike paistis ja külma oli täpselt nii palju, et maa oli tahke, keegi ei pidanud poris müttama.
Päästeameti tegelased olid nii toredad, et panid ühe magamistoa põlema ja siis kutsusid lapsed rehealusesse suitsusamba tekkimist jälgima ning andsid neile kiirõppuse teemal, kuidas tuli levib ja kuidas põlevas hoones käituda. Hiljem, kui majast enam suurt midagi järel ei olnud, sai Esimene katsetada ka tuletõrjevoolikust vee laskmist erineva survega, nii et lastel oli kokkuvõttes igati hariv koolivaba päev.
Kui tuld enam ei kustutatud, vaid lasti sellel vabalt levima hakata, siis kulus vaid poolteist tundi ja maja oli maani maha põlenud. Ühest küljest käis see minu jaoks oodatust kiiremini, aga teisest küljest piisavalt aegaselt, et varvastel hakkas külm. Kaua siiski külmetama ei pidanud – kui katus oli juba sisse kukkunud, siis saime põleva maja lähedale sooja minna. Ma vedasin ripptooligi välja, ainult vahukommid varda otsas olid veel puudu….
Põletamise eel tundsin ma tegelikult päris suurt kurbust, et maja sellise otsa leiab, sest ideaalis oleks võinud see veel paarsada aastat seista, aga paraku polnud see juba eos ideaalselt ehitatud. Kahju, et mu vanavanavanaisa oma maja paar aastat hiljem ehitas, ta oleks saanud naabritele hea nõuga abiks olla, kuna tema püstitatud rehielamu seisab endiselt sirgelt tugeval maakivivundamendil.
Põletamise päevaks oli mul suurem kurbus siiski möödunud, vaid korraks hakkas kurgus kraapima, kui Päästeameti tegelane rääkis, kuidas selliste vanade majade puhul, mis on üle elanud kaks maailmasõja, on tavaline oht, et põlengu ajal hakkab paukuma peidetud laskemoon. Ühest küljest oli see huvitav infokild, mille peale ma ise poleks tulnud, aga teisest küljest muutis see lause maja ajaloo veel väärtuslikumaks, sest ta tõesti oli ju näinud nii esimest kui teist maailmasõda. Selle mälestuseks seal mõned padrunid paukusid ka…
Mida väiksemaks maja põles, seda kergem tunne hakkas, sest taastamine nagunii mingi alternatiiv ei olnud ja maja oleks tulnud varem või hiljem lammutada. Hiljem oleks olnud võib-olla Päästeameti jaoks nii hilja, et õppusteks see enam sobinud ei oleks, seega jõudis maja veel viimast korda kellelegi kasulik olla.
Mis aga selle tühja platsiga nüüd edasi saab, see on lahtine. Seda me muidugi teame, et kevadel läheb suureks tööks, sest kõik see, mis majast järele jäi, tuleb ära koristada. Mida annab sodihunnikust välja sorteerida, selle sorteerime välja, aga laias laastus läheb see sodihunnik sissesõidutee täiteks ja viimase rajamisega väljakaevatav muld läheb majast jääva tühimiku tasandamiseks. Sealt edasi on tühi maa ja ma ei pea siin silmas Nõmmiku hoovi, vaid meie tulevikuplaane.
On päevi, kus visioon on selge – jäämegi praegu siia korterisse elama, muudame selle viietoaliseks ja ehitame Nõmmikule aastaringseks elamiseks sobiva pisikese suvekodu, kuhu kolime jäädavalt sisse, kui lapsed on suureks kasvatatud. Kõik oleks hästi, kui järgmisel hetkel poleks selge visioon ikkagi oodata sobivat maja Kadrinas või Rakveres, kus iga laps saaks oma toa. See ei kõlaks ka halva plaanina, kui poleks päevi, kus mõte laenuvabast elust kaalub üles kõik muud mõtted. Siis jälle tuletame endale meelde, et 15 aastat tagasi oli praegune kodulaen ka arvestatav summa, aga täna peame Silveriga selle tasumise nimel vaid ühe päeva tööd tegema, mistõttu elu uue mitmekümneaastase laenukohustusega ei tundu pikas perspektiivis üldse hull. Ainult et me peame arvestama ka sellega, et juba viie ja poole aasta pärast kahaneb praegune peretoetus 160 euro peale kuus, kuid me näeme sel ajal veel kõiki nelja õppimas, mis tähendab praegusest isegi veel suuremaid väljaminekuid ja siis võib suur kodulaen pooma hakata.
Ausalt, keeruline on olla täiskasvanu. Või siis vaene täiskasvanu. Ja me pole isegi päriselt vaesed…
Kuidas sellise diilini jõudsite? Nad ise uurisid või saab igaüks välja pakkuda, et tere, mul on vaja maja, põletage maha?
Kirjutasin ise Päästeametile, et selline maja on pakkuda, sealt tulid vaatama ja kõik sobis neile (aknad-uksed ees, muud hooned piisavalt kaugel jne). Alguses elektriliiniga oli probleeme, sest nad oleks tahtnud, et me laseme selle asukohta muuta, aga Elektrilevi oleks küsinud selle eest hingehinda, nii et meie poolt jäi see ära. Lahendusena ehitasid nad posti/liitumispunkti ette plekist kaitseseina, mida põlengu ajal pidevalt jahutasid ja mille hiljem lammutasid ise ära ka. 🙂