Vastu ööd panen veel tühipea tühjad mõtted kirja, sest homme ma kindlasti enam ei viitsiks heietada teemal “eile”.
Ma oleksin pidanud tegelikult Pere ja Kodu blogisse uue postituse kirjutama, aga kuidas ma oleksin seda saanud teha, kui ma valasin täna nõudepesukäsnale Fairy asemel toiduõli ning kohvi asemel tegin presskannuga kuuma suhkruvett?! Mis sügavaid mõtteid selline tühi pea genereerib?
Neljas oli kaks päeva palavikus ja pahas tujus ning öösel oli selle kompoti haripunkt. Kui mina kella 1 ajal hakkasin magama sättima, siis preili leidis, et tema ikka ei saa minuta olla. Nii me vajusime kahekesi Esimese ja Kolmanda kõrvale, kes magavad kokkulükatud voodites. Mina jäin Neljanda ja Kolmanda vahele, et nende titetekid enda peal ära kasutada, ühe teki alla surusin jalad ja teise oma tõmbasin õlgade peale, et ma päris taeva all ei peaks magama.
Neljas uuesti ei uinunud, mind ka ära ei lubanud, oma voodisse minna ei tahtnud. Hoopis toppis mulle sõrmi ninna ja kallistas ja laiutas ja teiselt poolt laiutas Kolmas vastu. Kestis see trall kella kolmeni ja järgmisel hetkel oli kell 6 ning Silver kolistas köögis. Ma olin külmunud, ma olin sundasendist kange, ma olin surmväsinud. Jätsin sügavalt magava Neljanda vendade kõrvale ja kobisin meie voodisse Silveri poolele, mis oli veel veidi soe. Sain 45 minutit tukkuda, kui juba tuli kari lapsi suure kisaga multikaid vaatama…
Päevast ei mäleta ma kahjuks eriti midagi. Peale toiduõli ja suhkruvee apsude meenub vaid Kolmanda väike peahaav. Kahest sinisest silmaalusest oli tal ilmselt vähe ja ta otsustas kõndida peaga vastu kapinurka. See juhtus siis, kui teised kolm olid juba voodis ja Kolmas hakkas meie tuppa magama minema. Öörahu oli juba niii lähedal, aga ei saanud ikka ilma nututa ja selle õnnetuse peale tulid ka suuremad poisid voodist välja, et VERD näha. Neil oli põnev, Kolmandal mitte nii väga.
Kui ma juba mälukaardi arvutisse surusin, siis lisan mõned vanemad pildid veel.
Toidu kühveldamine sai just uue tähenduse:
Ega iga päev last labidaga söömas ei näe! Küll näen ja sätin igal õhtul tema kaisukaid, keda on kokku 9.
Need ei ole suvalised kaisukad, vaid Neljas on konkreetselt need endale valinud. Esimene on küll surunud talle veel ühte roosat lammast ja muid pehmeid elukaid, kes meil kodus peremeesteta kappidel seisavad, aga need preilile ei sobi.
Ka teab ta täpselt, millised 5 kaisukat on Esimese omad, millised 5 Teise omad ja millised 3 Kolmanda omad. Lõunauinakute ajal võtab ta endale veel seltsiks Esimese suure Puhhi ja Teise kassi (mis on tegelikult titekas seljakott), aga õhtuti ta neid ei soovi ning viskab need poistele tagasi.
Viskasin küll juba outfiti pildid vahele, aga jätkan ikka magamisteemaga. Ükspäev vaatasime viiekesi poiste voodis vedeledes Frozenit, aga kõige pisem vaataja väsis poole peal ära. Lõunauinak segasummasuvilas:
Nüüd küll magavad Kolmas ja Teine kordamööda meie toas, aga esimesed 4 nädalat magati kolmekesi ühes voodis. Kodutundes on lapsed alati rõõmsad, kui päris oma voodi saavad, aga meie poisid olid rõõmsad, et saavad ühes voodis magada.
Eelmisel aastal olime majas ning meie päralt oli 4 magamistuba, aga ikkagi magasid poisid alguses kolmekesi põrandal ühe madratsi peal. Kui juba harjusid uue kohaga, siis hakkasid Esimene ja Teine kordamööda omaette toas magama. Silver magas ka omaette toas, sest Neljas ärkas sel ajal 83 korda öö jooksul ja Silveri ööuni oli niigi lühike. Ka täna tuli ta 23 ajal koju ning hommikul kell 7 peab jälle platsis olema.
Siin Soomes on tekkinud veel üks traditsioon – igapäevane reklaamlehtede lugemine:Mäletan, kuidas me vennaga Hobby Halli ja muid katalooge sirvisime ning igalt leheküljelt endale midagi valisime. Nüüd teevad seda Esimene ja Teine ning seda on nii vahva kõrvalt kuulata. 🙂
Jälle üks tavaline perepilt albumisse “üksikisa nelja lapsega”:
Lisaks veel pilte, aga ma ei jaksa. Vaid ühe FB-s levinud testi tulemust jagan, see on nii kümnesse:
Tuli nüüd nii sisutühi postitus, aga kuna aeg on juba kulutatud, siis lasen selle ikkagi eetrisse ka. Piiksun veel lõppu, et ma olen nii üleväsinud, et mul on sellest kerge joove. 😀
Sellised pildipostitused on vahel täitsa lahedad vaadata. Eriti, kui on elust enesest ega pole hullult poseeritud! Tee teinekordki.
Aga sina 50a pärast oli küll väga naljakas! 🙂
3 viimast pilti on head! Ja väga mõnus lugemine oli, kirjuta teinekordki “joobes” olles jutte 🙂
Praegu kirjutangi, Pere ja Kodusse. 😀 Rohkem küll jõllitan ekraani, sest sulg ei jookse ja pea on uimane. 🙂
Mulle meeldivad teie pere postitused. Olgu nad “joobes”olekus v mitte, huvitav lugemine ikkagi. Kunagi ei jōua järgmist ära oodata.
Tore kuulda! 🙂