Ma olen veidi hämmingus. Mitte sellepärast, et õpetaja teipis lapsel suu kinni, vaid seetõttu, et too õpetaja on nüüd pikema jututa töötu ja laps väärkoheldud. See ei loe, et võib-olla oligi olukord mänguline ja teipimine toimus lapse nõusolekul maalriteibiga, mis ei jää naha külge korralikult kinnigi ega takista kuidagi suud liigutamast või häält tegemast. See ei ole mingi vabandus ja olukorda käsitletakse nii, nagu oleks õpetaja matnud lapse oma keharaskuse alla, talle vägisi tugeva teibi suu peale kleepinud, paar tiiru veel ümber pea teinud ja käed ka selja taha sidunud, et laps teipi ära kiskuda ei saaks. Kui nii, siis läks muidugi õpetaja hulluks ja ta ei peaks töötama lastega.
Aga kui õpetaja ütles lapsele naljaga, et kui too ei saa tasa olla, siis tuleb tal suu kinni teipida ning lapses tekitas see mõte elevust, siis ma ei näe probleemi. Ka selles mitte, et tegu oli autistliku lapsega, sest see ei pea üldse tähendama suhtlemisvõimetut last, kellel olukorrast oma nägemust ei ole. Kas selline nali vaatamata autistliku lapse nägemusele on õige, see on teine asi ja ilmselt selleks ongi vaja eriväljaõpet, mida antud õpetajal vist ei olnud. 
Kui tegu oleks olnud minu lapsega ja olukord oleks olnud mänguline, siis mind ei oleks selline asi absoluutselt häirinud. Ma tean, et Teine ei püsi lasteaias paigal ning kui õppetöö käib ringis patjade peal istudes, siis Teine istub ainsana tooli peal, sest padja peal aeleb ta igas asendis ja segab sellega teisi. Kui õpetaja sellises olukorras ütleks lapsele, et kui ta paigal ei suuda olla, siis tuleb ta tooli külge siduda ja see tipnekski lõbusa tooli külge sidumisega, siis see oleks lapse jaoks ilmselt väga lõbus mäng. Mis mul selle vastu saab olla, kui õpetaja julgeb nalja teha ja lapsel on naljakas?
Varsti ei julge õpetajad enam mitte midagi teha ega öelda. Eile vabandas Kolmanda õpetaja ette ja taha, et tegi mu lapsest luba küsimata pilti, aga situatsioon oli nii vahva ja ta ei saanud jätta seda tegemata. Kas see ongi tänapäeva õpetaja elu, et ta peab iga oma sammu kartma? Mina küll tahan, et mu lapsed oleksid koos inimestega, kes oskavad ja julgevad laskuda lapse tasemele, pidada naljakaks sama lihtsaid ja jaburaid asju ning neid nalju kasvõi pildile püüda.
Ma oleme Härraga igasuguseid teipimismänge mänginud ja seda üldse mitte sadomaso eesmärgil, vaid see on olnud lihtsalt lahe ja lapsik hullamine. Samuti oleme lapsi teibiga taga ajanud ja neid korralikult sisse pakkinud ning see on olnud kõigi jaoks lõbus ja naljakas. Kui me ei ole enam viitsinud lapsi teibiga taga ajada, siis nad on tulnud paluma, et möllaksime edasi ja viimases hädas on üritanud end ise kinni teipida. Kui lapsed saavad kuskilt teibi kätte, siis esimese asjana hakkavad nad oma suid kinni kleepima ja kõige pisem muutub isegi kurvaks, kui teip enam ei kleebi ja suu küljest ära kukub. 
Teibi asemel oleme kasutanud laste pakkimiseks ka toidukilet, salli või enda pikkade varrukatega pluuse. Viimased toimivad laste peal nagu hullusärgid – lapsed panevad käed varrukatesse ja varrukad saab siduda ümber kere nii, et käed jäävad rinnal risti ja kõigil on jälle nalja kui palju.
Ma saan aru küll, et huumorisooned on erinevad, kõigi jaoks see ei ole naljakas ja kõik ilmselt ei lollita omavahel või lastega sedasi, ei peagi. Aga lapsed on lapsemeelsed ja nende jaoks on sellised möllamised lõbusad, nii et enne kohtumõistmist tuleks küsida lapselt, millised on tema mõtted ja tunded. Kui tolle õpetaja ning lapse vahel oli samasugune lõbus olukord, mida on meie kodus korduvalt ette tulnud, siis ma leian küll, et õpetajale on liiga tehtud ning antud lugu oleks saanud lahendada palju leebemalt.
Ma ei vali siin praegu pooli ega taha ka õpetaja käitumisust õigustada, sest ma ei tea, mis täpselt toimus, nagu ei tea seda ka ajakirjandus, kelle jaoks on lugu lihtsalt hea klikimagnet. Ma tahan öelda seda, et lapsele saab teipi suu peale panna mitmel erineval viisil ning seda saab mõista mitmel erineval viisil. Või siis üldse mitte mõista, sest muidu ei vallandataks inimest ega löödaks teda risti olenemata sellest, kas situatsioon oli heatahtlik, mänguline ja toimus lapse nõusolekul nõrgalt kleepuva teibiga või mitte, sest ikkagi teip oli suul…
Las sellised mängud jääda ikka koju (sellises võtmes nagu Sina kirjeldasid). Ühes artiklis oli välja toodud, et see õpetaja oli uus (ema väitel) ja vaevalt ta tundis seda last nii palju, et mõista, millised “mängud” lapsele sobivad ja millised mitte. Samuti oli õpetaja öelnud, et sellist “meetodit” õpetati viimasel koolitusel. Päriselt?
Seekord ei saa mitte Sinuga nõustuda :/ Samuti ei meeldi mulle, et pannakse pilte ilma luba küsimata üles. Sest kui mina olen vastu võtnud otsuse, et lapse pilte ei panda internetti, siis peaksid teised minu otsust austama.
Õpetaja ei pannudki pilti kuskile üles, vaid tegi pilti, et seda minuga jagada, kuid vabandas, et enne pildistamist luba ei küsinud. 🙂
Kui ollakse seda meelt, et sellised mängud võiksid koju jääda, siis saabki nii õpetajale öelda ja tema oma veast õppida, lapsevanemalt vabandust paluda ja kinnitada, et ta enam selliseid lahendusi ei katseta. Vallandamine, kriminaalmenetlus ja üleriigiline skandaal tundub liiga karm, kui kõik oli nii nagu õpetaja väidab.
Nojaa, aga asi selles ongi, et see ei olnud mäng.
Mõne jaoks on joonlauaga vastu näppe löömine ka vb mäng. Laseme õpetajatel korra vastu näppe ära virutada ja siis kui kellelegi ei sobi, siis lepime kokku, et selliseid mänge ei mängi ja oleme sõbrad edasi?
Vanemad võivad oma laste peal erisuguseid mänge katsetada ja vaadata kui kaugel on laste piirid (kuigi tavaliselt on see vastupidi). Kuid pedagoogid, kes on 3 või rohkem aastat õppinud, et olla sel alal professionaalid ja sellised võtted jäägu ikka amatööridele.
See ei pidanudki olema mäng, aga hetk võis olla mänguline. Mis täpselt oli, seda ei tea keegi ja tundub, et väga kedagi ei huvita ka, sest oli kuidas oli, karistus saab olema ikka ühesugune.
Minu jaoks ei ole see joonlaua näitega võrreldav ja ma usun, et ükski laps ei oleks ka sellega nõus, et õpetaja talle vastu näppe lööb.
Aga kust läheb siis piir?
Minu jaoks on need ikka väga ühes kategoorias. 🙂 Selles kategoorias, mida mitte ükski õpetaja, mitte ühelgi põhjusel, ei tohi lapse peal praktiseerida.
Eeeeem… Jaaah… Kui see lapsele oli mäng ja mängu osa, siis ehk tõesti. Kuid julgen selles sügavalt kahelda.
Minu teine on üksjagu suslik ja põnevust toob ta oma õpetajate ellu iga päev. Kiidan alati takka, kui õpetajad on tema ohjeldamiseks astunud samme ja teda päriselt kuidagi karistavad (omaette istumine, meeleheast ilma jäämine, aiast mitte välja lubamine jms), aga ma ei aktsepteeriks mitte mingil juhul, et õpetaja hakkaks last või tema suud kinni teipima või muid analooseid karistusviise. Seda enam, et uneaja eel. Selleks on neil märksa paremaid ja mõjukamaid vahendeid.
Oma pere ringis naljategemiseks oleme seda teinud küll. Just selliselt, et kokkuvõttes on see mõlemale mäng ja kui ma olen siiski jõudnud seisu, et naljaga välja öeldu tagasi olen sunnitud võtma, sest üks seda ikkagi tõsiselt mõtles ja enam eitava vastusega ei lepi.
Lisaks. Kui see oli naljaga mõeldud, siis millegipärast ma kahtlen, et see oleks üldse teemaks tõusnud (õpetaja rääkis sellest ju ise vanemale ja põhjendas, et lapse korrale kutsumiseks).
Ma jälle mõtlen, et kui õpetaja ise läks sellest rääkima, siis ei saanud see olukord olla ju inetu väärkohtlemine, sest kes sellest ikka ise rääkida julgeb. Ilmselt tahtis tõesti head, aga läks nii nagu läks ja temal endal on sellest kõige rohkem kahju.
Pigem viitab see asjaolule, et õpetaja ei saanud ise ka aru, et ta midagi valesti tegi. Selles kogu juhtumi traagika minumeelest seisnebki.
Praeguseks on tal ilmselt tõesti kahju.
Esimesed vastused nii õpetaja kui direktori poolt seda paraku kuidagi ei näidanud.
See postitus siin on terve su blogi peale ainus, kus ma sinuga üldse ei nõustu. Ma ei näe, mismoodi lapse suu kinni teipimine saaks olla hariv/kasulik/õpetlik, mitte agressiivne viis lapse suhtes võimu demonstreerida nagu see mulle paistab. Kasvatusliku meetodina võiks selline tegevus sobida mitte lähemale kui paari sajandi tagusesse aega ja tänapäeval selliste võtete harrastajad töötada lastest nii kaugel kui võimalik. Mina lapsevanemana oleksin selle asja täpselt sama suure kella külge pannud, lihtsalt kirjeldamatult absurdne…
See ei olegi hariv, kasulik, õpetlik, seda keegi ei väidagi.
Mina keskendusin väidetele, et see oli mänguline ja toimus lapse nõusolekul, kõrvutasin seda naljadega meie kodus ning jätsin võimaluse, et see tõesti võis olla heatahtlik ja mänguline situatsioon.
Toon näitena olukorra, kus minu laps ei jäänud magama ning ma lõpuks ohksin, et ma teibin tal suu kinni, kui ta laulmist ei lõpeta. Järgnev nägi välja umbes nii:
“Teibi jah!”
“Aga vot tulengi ja teibingi”
“Ma tahangi seda!”
“Ise küsisid!”
Panin riba teipi lapsele suu peale.
“Mõmmm-mõmmm-mõmmm.”
Võtsin teibi ära.
“Õõõh, pane tagasi.”
“Ei pane, jää magama nüüd!”
“Anna mulle see teip.”
“Kuule, aitab küll naljast, jää magama, pärast mängid.”
Ja pärast uneaega oli see teibitükk ikka meeles ning taheti seda uuesti oma suu peale ja siis tahtsid juba teised ka ning nii nad omavahel ühte teibitükki kordamööda suule kleepisid, kuni see enam kinni ei jäänud.
Ja kui ma kujutan samas olukorras oma last ja õpetajat, siis tõesti ei tõuse mu vererõhk grammigi.
Ei näe ma selles agressiivsust ega võimu demonstreerimisena. Muidugi võis tolles lasteaias asi hoopis teisiti olla. Keegi ei tea, mis seal täpselt oli, aga igaüks näeb seda lugu isemoodi.
PS! “Ma ei näe, mismoodi lapse suu kinni teipimine saaks olla hariv/kasulik/õpetlik, mitte agressiivne viis lapse suhtes võimu demonstreerida” kehtib siis lasteaia kohta. Oma kodus oma lastega võib iga vanem mängida just nii tobedaid ja kummalisi mänge kui tahab, kui kõik osapooled sellega rahul on. Aga lapse kinniteipimist võõra inimese poolt, kelle hoolde ma oma lapse pikkadeks päevadeks usaldan, ma küll ei tolereeriks, ei mängulises ega kasvatuslikus võtmes.
Kujutagem nüüd situatsioni.
Lapsed lasteaias. Kõik vaikselt, üks laps segab.
Õpetaja pakub/paneb talle teipi (oletame, et naljaga), järgneb eelpool kirjeldatud situatsioon. Lastel on une aeg. Kogu rühm on elevile aetud. Kuidas see selles situatsioonis lahenduse loob?
Isegi sedasi vaadeldes ei tundu see situatsioon ok.
Ei noh, ma olen ka oma lastel ähvardanud suud kinni teipida, kui nad vaid ei jää ja olen neid ähvardanud espandri kummidega voodi külge aheldada, kui nad voodist välja tulevad. Muidugi teeb see neile nalja. Teeks ilmselt ka siis, kui ma seda päriselt tegema hakkaksin.
Nali naljaks. Tõesti omas kodus teen mis tahan, kui see mõlemile naljakas on. Aga eesmärki see ju ei täida sellegi poolest. Sest sellele järgneb lihtsalt kõkutamine.
Olen taolisi mõtteid mõelnud. Tõesti ka ei usu, et ta oleks läinud lapsevanema juurde, kui see oleks olnud mingi suure jagelemise tulemus. Loomulikult ma ei tea ka asjaolusid, ehk tõesti oli suur tüli ja kõik muu, aga kuna ei tea tagamaid, siis ei kuku õpetaja suunas rusikatega vehkima. Küll aga tõesti meedia suunas, kes samamoodi vähese infoga mulli jube suureks puhus ja siis lasteaia direktsiooni ja KOV suunas, kuna nagu aru sain, oligi tegemist tasandusrühmaga/arendusrühmaga, kus oleks pidanud olema ka spetsiaalse haridusega eripedagoog, keda aga polnud ning nüüd siis surutakse kogu süü ülevaltpoolt selle konkreetse õpetaja kaela. Samamoodi vastutavad lasteaia direktor ning vallavanem, kes üldse sellise olukorra tekitasid, saates rühma vaid selle vähese kogemusega tavalise õpetaja (mitte eripedagoogi) sellises erilises rühmas. Minu silmis pole vahet, kas tegu oli autistliku lapsega või ei, aga kuna seda aina rõhutatakse, siis võikski rõhutada ka, et lasteaed ise oli ka antud juhul ebapädev sellist rühma ja last “pidama” ning keegi võiks siis ju selle eest ka vastutada..
Oh kui hea on lugeda, et ma ei ole ainus, kes ka proovib asja laiemalt vaadata. Ja kohati tundub veider, et see poleemika nii suureks on puhutud. Esiteks oli tegemist autistliku lapsega. Võimalik, et kasvataja ei osanud lapsele selgitada, et on magamise aeg ja tuleks tasa olla. Ehk siis ta tõigi mänguliselt kasutusele teibi. Ei usu, et ta nyyd selle suu täiesti kinni pani, vaid kleepis õrnalt huultele, et siis lapsel on paremini meeles, et tuleb tasa olla. Autistlikud lapsed vajavad vahel erinevaid võtteid, et nad mõistaksid asju jne. Ja kuna kasvataja mainis seda ka vanematele, siis ei usu, et see nyyd oli mingi väärkohtlemine. Ehk kasvataja tahtis anda infot, et vot selline võte aitas lapsel keskenduda tasa olemisele ja uinumisele.
Ma kohe kuidagi ei usu, et see teipimine lasteaias oli mänguline tegevus.
Ma ei saanud kohe vaikida ja kommenteerin esimest korda siin blogis.Nimelt on mul kodus autistlik kõnetu laps-mis laps,nooruk juba-28 aastane.Raske vaimse puudega ja iseseisvalt hakkama ei saa.Ja kas tead ,et juba siis oli sellist suhtumist nagu sul-me teeme nalja,asi pole hull ja naljast ei saada ka aru.Aga siin on üks suur AGA-autistid on erinevad nii võimete kui tundmuste poolest ma pole oma elus veel kordagi näinud kahte ühesugust autisti.Ma olen kasvatanud üles 3poega aga mul pole tulnud pähe kunagi õigustada vägivalda-ei laste,naiste ega loomade vastu. Vilve Pärnaste
Hehhee, kohe kui Su postitust nägin, arvasingi, et siit ei tule kohe kindlasti antud teemal hüsteeriline kaasakaagutamine, vaid Sul on asjast oma arvamus ja julged seda teistega kah jagada 😀 Mulle tundub ka, et selles loos on kindlasti mitmeid aspekte, mida teades vaataks olukorrale veidi teises valguses.
Erinevad mängud teibiga ja teibita pole ju iseenesest probleem. Kui vanemad teevad seda oma lastega ja kõik sellega rahul on. Aga hakata magama jääva (jääma pidava) lapsega mingeid mänge mängima, see ei tundu kuigi tõhus meetod. Ma usun, et õpetaja, eriti veel õpetaja erivajadustega laste rühmas, peaks teadma kuidas selliseid olukordi verbaalselt lahendada.
Ma võin ju kodus mängida lapsega sellist mängu, et seon ta kinni või panen ketti nagu koera aga minu jaoks ei ole OK kui õpetaja lasteaias seda distsiplineerimiseks teeb.
Aga selles konkreetses loos on ilmselt veel sügavamaid kihte ja fakte, mida laiem avalikkus ei tea ja teadma ei saa.
Mina olen 15 aastat autistist lastega töötanud (mitte küll Eestis). Mind oleks sellise asja pärast päeva pealt töölt lahti lastud ja mitte ainult töölt, vaid ma ka tõenäoliselt oleks kaotanud loa edaspidi lastega töötamiseks.
Ma ei tea, võib olla on Eestis siis on tõesti see OK kui võõraste laste suid nalja või mitte nalja pärast kinni teibitakse, aga meil ei tuleks selline asi kõne allagi.
See fakt et õpetaja oli alles uus ja see et talle oldi sellist asja veel ka kuskil koolitusel õpetatud (eeldan siis et mingil erivajadustega laste õpetamise koolitusel) on selle juhtumi juures veel eriti muret tekitav.
Teine asi kui lapse ema oleks õpetajale juhendid andnud lapse suu magamise ajaks nalja või mitte naljaga kinni teipida, või et õpetaja ja lapsevanem oleks eelnevalt sellise meetodi kasuks koos otsustanud. Samas ma ei kujuta küll ette, ega hinda seda õigeks kui ka lapse enda ema 4 aastase autistist lapse peal sellist meetodit kasutab.
Igal juhul väga kurb juhtum, aga loodetavasti õppetunniks nüüd ka teistele kes laste suid nalja või mitte nalja pärast kinni teipida tahavad.
minu arvates lasteaias peaks olema siiski teistsugused kasvatus meetodid kui teip. Oma kodus võib nalja teha. Äärmusesse nüüd minnes, oma kodus käin lapsega koos saunas ka, aga ma ei taha, et seda teeks lasteaias kasvataja. Minulgi kodus autistlik laps ja minu jaoks ei ole selline käitumine kuidagi õigustatav. Ka minu laps armastab palju jutustada, kuid senini pole küll ükski õpetaja pidanud äärmuslike meetodeid kasutama tema distsiplineerimiseks. Mõnes mõttes hea, et selline asi taas avalikkuse ette jõudis, paneb õpetajaid/kasvatajaid oma käitumist rohkem kontrollima.
Puuetega laste kasvatus/hoiuasutustes on vägivald probleemiks. Nad ei oska enda eest ise seista. Minu laps räägib. Kasvatajate üllatuseks rääkis kodus rohkem kui arvati. Ka tema rühmas kasutati vägivalda. Andsime lasteaias ka teada, mida laps rääkis. Lubati tegeleda, kahjuks see inimene jätkas seal tööd. Nii, et leian, et kui muidu ei hakata probleemiga tegelema tulebki asi avalikuse ette tuua.
Kallis Liivi,
On olemas selline sona nagu pretsedent. Sellist pretsedenti, et opetaja teibib kinni lapse suu, ei tohi lihtsalt lubada. Sest keegi ei tea, mis sellele jargneb. Jargmine kord voibolla toesti keegi leiab, et vaja on laps tooli kylge kinni siduda lisaks suu kinni teipimisele.
Sinu isikik arvamus selles suhtes on taiesti tahtsusetu. Selliseid olukordi lihtsalt ei tohi tekkida.
Ps. Mina sinu asemel ei mangiks isegi kodus lastega selliseid teipimse-sidumise-hullusargi mange. Milleks lastele sisse juurutada teadmist, et sellised tegevused on lubatud ja igati aksepteeritavad?
Yllelt väga hea kommentaar ?
Nõus. Nõus, nõus.
Aga miks neil ei ole siis tulevikus lubatud oma sõprade või abikaasadega selliseid mänge mängida, kui need on vastastikused mängud? Meil mehega on sellised mängud omavahel igati lubatud ja aktsepteeritavad (ja uskumatult lõbusad), aga see ei tähenda, et ma lähen seon kellegi teise vastupidiselt tema tahtele kinni või muud sarnast. Ka ei käi see lastega ega lastel omavahel nii, et sellised mängud on ühepoolsed ja teine pool on siis lihtsalt see, kes kisa saatel vägisi kinni teibitakse.
Mul lasteaias kunagi leidsid lapsed teibirulli ja tahtsid kõik, et ma nende suud kinni teibiks ja ma ei näinud selles midagi halba. Thank god, et keegi minu peale ei kaevanud kui ühel lapsel oli suu kinni teibitud ka siis kui lapsevanemad lastele järgi tulid ja ta läks lausa kinni teibitud suuga koju koos emaga kui talle järgi tuldi.
😀