Poliitika ja majandus ei ole need teemad, milles ma end päris koduselt tunnen või mis mind tõeliselt paeluvad, kuid suuremate uudistega katsun end ikka kursis hoida. Nüüd selgus, et ma olen elanud siiski silmaklappidega või lihtsalt eituses, sest ma ei olnud näinud selliseid majanduskriisi uudiseid, mille puhul oleksin tunnetanud, et see kuidagi meid puudutab. Ometi peaksin ma just eriti valvel olema, sest me pole veel eelmisest majanduskriisistki välja tulnud.
Tookord olime noored ja eluvõõrad, uudised majanduskriisist tundusid nii jaburad, kõik oli ju hästi ja Ansip ütles ka, et pole mingit kriisi. Härra oli just ametikõrgendust saanud ja pärast esimest hooaega objektijuhina pidi tulema ka palgakõrgendus. Kuna läks nii hästi, siis 2007. aasta lõpus ehk põhimõtteliselt kinnisvarabuumi tipus ostsime korteri ning fikseerimise intressi viieks aastaks 5% juures, sest laenuhaldur nii soovitas ja kuna mul oli meeles, kuidas isa alles kurtis, et intressid ainult tõusevad, siis pidasin fikseerimist targaks teguviisiks. Jah, väga tark oli fikseerida intress siis, kui see oli kõrgustes, selle asemel, et uurida, mis see euribor üldse on ja näha, et see on läbi aegade lainetanud.
See samm maksis 4 aastat järjest ca 100 € kuus, mille võrra oleks kuumakse väiksem olnud, kui euribor oleks olnud ujuv. Pärast Härra palga kolinal kukkumist andis see 100 € vägagi tunda ja kuna põhiosa vähenes ka kõrge intressi tõttu oluliselt aeglasemalt, siis kokkuvõttes kaotasime sel ajal ca 180 € kuus, mis muutis surnud hobuse maksmise veel raskemaks. Selles väljapääsmatus olukorras sai väga palju kibedaid pisaraid valatud.
Läbielatu põhjal on üldiselt vähemalt majanduskriisi teemalised uudiseid mind kõnetanud ja olen üritanud end kursis hoida, aga tundub, et on tekkinud sama seis, kus kõik on nii hästi, et mingit kriisi ei näe. Me tahtsime isegi laenu võtta (sellest kirjutan hiljem eraldi) ja kuigi kõik kalkulaatorid ja meie pikaaegne laenuhaldur kinnitasid, et oleme igati maksevõimelised, me siiski laenu ei saanud. Kui sellest sõbrannale rääkisin, siis tema ütles kohe, et pangad ongi praegu väga ettevaatlikud, sest uus kriis on tulemas. Kuna tema mees ja äi on majandusteemadel vägagi kodus ning hakkasid saabuvaks kriisiks valmistuma juba aasta tagasi, siis võtsin seda tõsiselt ning kukkusin internetist infot otsima, et ise ka targemaks saada.
Googeldamistulemused on hirmutavad:
Järgmine krahh tuleb 2016 – Robert Kiyosaki ennustas juba 14 aastat tagasi, et 2016. aastal tuleb krahh, samuti ennustas ta siis 2008. aasta majanduskriisi ette. Ta ei välista üleilmse finantssüsteemi üldist kokkukukkumist, kuna dollar, maailma reservvaluuta, on kehvas olukorras. 2015. aasta alguses kirjutati, et Robert Kiyosaki ennustuste kohaselt saab tänavu (2016) alguse ajaloo suurim majandukriis.
Robert Kiyosaki on maailmakuulus USA finantsiline harija, investor ja ettevõtja, kes on kirjutanud enam kui 30 raamatut, sealhulgas maailma populaarsema finantsraamatu “Rikas isa, vaene isa”.
Järgmise krahhi eest hoiatas ka majandusteadlane Chris Martenson, kes ütles 9-10 kuud tagasi, et kriisiks on aega valmistuda 6-8 kuud, pärast seda hakkab kõik liikuma nii kiiresti, et reageerimisaega enam ei ole. Tema sõnul on nii riigid, ettevõtted kui ka inimesed liiga palju laenanud ja kuigi Eestil ei ole riigivõlga, mõjutab maailmas toimuv meid siiski. Maailmas valitseb praegu võlts jõukus, pangad on trükkinud juurde liiga palju raha, mis tekitabki illusiooni rikkusest. Kui primaarne ja sekundaarne rikkus vähenevad ning paberitel rikkus (nõue) kasvab, oleme me tegelikult võlgu. Siinkohal juhtub miski, mida Chris Martenson kutsub Pauguteooriaks. Olukorras, kus kõik inimesed sooviksid oma paberil oleva rikkuse (aktsiad, väärtpaberid jne) korraga ja samal ajal raha vastu vahetada, selguks tõsiasi, et sellist raha ei ole olemas – mull lõhkeb.
Hea näide on Saksamaa aastatel 1918-1923, kui trükiti juurde suur hulk raha ning inflatsioon järjest kasvas.Lõpuks läks kõigil halvasti, kõigi rikkus hävitati – valuuta ja aktsiad muutusid väärtusetuks. Samal ajal ei kasvanud majade, hotellide või autode hulk, kõik jäi samaks – see oli rahva tegelik rikkus. Kes omas käegakatsutavat materiaalset vara, jäi kriisis pinnale. Praegu on näha märke sellest, et hakkame samalaadsesse olukorda jõudma. Peamiselt seetõttu, et inimesed peavad tähtsaks paberitel rikkust.
Majandusteadlase sõnul on ülemaailne kriis möödapääsmatu. Maailmamajanduse kõige suurem probleem ja oht on liiga suur võlakoormus ning seda olukorda ei ole võimalik kuidagi enam parandada. Maailmas on laenatud kaks korda suurema intressiga raha, kui on sissetulekute kasvu protsent. Nii juba 45-50 aastat. Peamiseks probleemiks on see, et vastutavad isikud töötavad selle nimel, et laenamine (eraisikute ja korporatsioonide poolt) jätkuks. Selline majandamine aga ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Kui “mull lõhkeb” saab see olema väga raske situatsioon kõigile.
Ülemaailmset majanduskriisi ennustavate märkide hulgas on Euroopa võlakriis, Hiina majanduskasvu peatumine ja keskpankade võimetus majandust hädast välja aidata. Tavaliselt kasutavad keskpangad majanduse langusest välja upitamiseks kas lõtva või ekspansiivset rahapoliitikat, langetades intressimääru, kaasates end avatud turu operatsioonidesse ning kasutades kvantitatiivset leevendamist. Kuna praegu on intressimäärad juba peaaegu nullilähedased, mõnes Euroopa riigis lausa negatiivsed, siis ei saa pangad seda meetodit enam järgmise languse eemale peletamiseks kasutada.
Hiina majandusmudelile ennustatakse peatset kokkukukkumist. Andy Xie, tippmajandusteadlane, väidab, et Hiina majanduse elavdamise nimel tehtavad reformid sarnanevad pigem sellistega, mis toovad kasvu asemel kahju. Xie tõi näiteks 1997. aasta Aasia valuutakriisi ja 2008. aasta globaalse majanduskriisi. Praegu sarnaneb Hiina Xie meelest kriisieelsele ajale. Hiinlased ostavad kinnisvara laenude eest, mida pangad annavad üsna heldekäeliselt. See mõjutab omakorda kinnisvarahindasid ning pikas plaanis ka aktsiaturgude käekäiku. Olukord olla Xie hinnangul jõudnud juba selleni, et Hiina valitsus on majanduse kokkukukkumise pärast sedavõrd hirmul, ei pumpab majandusse aina raha juurde. “Üsna keeruline on välja mõelda, kuidas Hiina suudaks kriisi vältida,” sõnas Xie
Me seisame ajaloo suurima kriisi lävel, nii arvab Tavidi asutaja Alar Tamming: Kogu maailma rahasüsteem põhineb tagamata rahal. Voltaire on sellise olukorra kokku võtnud, öeldes, et paberraha pikaajaline väärtus on null. 1929 aasta kriisis oli USAs ainult 5 protsenti elanikest seotud aktsiaturgudega. Praegu on peaaegu kõik inimesed kas pensionifondide või mõnel muul viisil seotud ülemaailmsete börsidega.
Nii, nagu XX sajandi sõjad muutusid järjest verisemaks ja võikamaks võrreldes varasemate sajanditega, on ka finantskriisid globaliseerudes järjest suurema ulatuse ja tagajärgedega. Seni oli kõikide kriiside puhul olemas ankruvaluuta USA dollar, millega sai arveldada, aga kui kriis jõuab USAni, ei ole maailmal enam tagataskus ühtegi trumpi.
USA majandus hakkab näitama väsimuse märke. “Kui järgmise presidendi ametiajal ei taba riiki majandussurutis, siis on see USA rekord,” sõnas North America ökonomist Gad Levanon. JPMorgani USA peaökonomist Michael Feroli usub, et riigi majandus pöördub langussse juba järgneva kahe või kolme aasta jooksul. “USA ei tundu olevat piisavalt hästi ettevalmistunud tulemaks toime majanduslangusega, kui see peaks juhtuma järgmise presidendi ametiajal,” hoiatas endine Föderaalreservi asejuht Alan Blinder.
See ei oleks esimene kord, mil uus president on sunnitud seisma silmitsi SKP vähenemisega. Riik seisis silmitsi ühe suurima majanduslangusega peale suurt depressiooni ajal, mil Barack Obamast sai president. Lähiaja suurim oht aga tuleneb välismaalt. Endine IMFi ametnik Desmond Lachman hoiatas, et kriisi võivad vallandada Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, oodatust kiirem Hiinamajanduse jahtumine ning Jaapani majanduslangus.
USA majanduse must luik on tarbija. Kõigepealt oli globaalne majandus nõrk, seejärel kukkusid suurfirmade kasumid ja aktsiad ning toormehinnad. Nüüd on aga ka tarbijad hakanud tundma majanduse nõrkuse tagajärgi ning otsustanud vähendada kulutusi, mis kajastus ka esimese kvartali SKP raportis. See on majandussurutise eelvari. Sarnaseid indikaatoreid võis märgata ka enne 2001. ning 2008. aasta majanduslangust. Kuigi majandusnäitajad võivad ka muutuda, viitab praegune olukord sellele, et USA majandus halveneb enne uuele tõusule pöördumist.
USA sisenes suure tõenäosusega majanduslangusesse. Hiljuti kirjutas Reuters, et OECD prognoosib globaalse kaubanduse kasvuks sellel aastal vaid 2%. Viimase 50 aasta jooksul on see number nii madalale kukkunud vaid viiel korral: 1975, 1982-83, 2001 ja 2009. aastal. Tööstustoodang, mis mõõdab tehaste, kaevanduste ning kommunaalteenuste tootmist USAs, on kukkunud. Wall Street Journali andmetel on üleüldine tööstustoodang viimase aasta jooksul teinud 1,4% languse. Kommunaalteenused on kahanenud 0,8% võrra ning kaevanduste toodang 11,5%.
Kukkuv vase hind, aeglustuv globaalne kaubadus, nõrk tööstustoodang ning väiksem hulk loodud töökohti viitavad kõik sellele, et majandus on languses.Peamine probleem seisneb selles, et aktsiaturud panustavad praegu tugevale kasvule peale S&P 500 nelja kvartali pikkust negatiivset kasumikasvu. Kui aktsiaturud kukuvad veel aasta või enam, siis tooks see kaasa suure kaose.
LHV Panga majandusanalüütiku sõnul on kriis kohe käes. Uus kriis tuleb nagu eelminegi kord meile maailmast. „Kohapeal toimuvad üksnes suuremad või väiksemad valdkondade vahelised korrektsioonid,“ kommenteeris analüütik. Lisades, et kaubandusse jõuab korrektsioon siis, kui elanike tulud ei kasva või koguni vähenema hakkavad. „See on siis, kui tööpuudus suureneb ja palgad enam ei kasva, vaid alanevad. Ja ka siis mitte kohe, vaid teatud ajalise nihkega.“
Etalon Varahalduse investeeringute juhi Mikk Talpsepa hinnangul tuleb uus kriis ootamatult ja tabab väga valusalt. Eksperdi arvates on saabuva kriisi peamiseks põhjuseks see, et rahapoliitika karmistamisega on liiga kaua venitatud. „Usk, et raha trükkides saabub rikkus, ei ole tõeline,“ jagas ta keskpankade suunal kriitikat. „Raha trükkimine ning madalate intressimäärade eksperiment on vastutustundlikud investorid eemale peletanud ning asendanud need üleliigseid riske võtvate isikutega,“ ütles Talpsepp, kelle sõnul on maailmas tegelikult palju vähem raha, kui rahatrüki tingimustes tundub.
Talpsepp on üks neist investoritest, kelle praegune olukord on aktsiaturult eemale peletanud. Ta on praeguseks hetkeks müünud pea kõik osalused börsiettevõtetes, sest leiab, et ajapommi plahvatamiseni ei pruugi olla enam väga palju aega ning selle lõhkemise käigus ei kao ettevõtetest mitte ainult miljardid, vaid triljonid.
Taolisi artikleid ja arvamusi on palju ning neid on veel rohkem, kui otsida märksõnu “economic news/crisis/collapse”. Üks, mis mulle kohe alguses silma jäi: Mainstream news outlets are already starting to use the phrase “economic collapse” to describe what is going on in some areas of our world right now. Economic chaos is erupting literally all over the planet, and global leaders are starting to panic. Unfortunately, they have had seven years to try to fix things since the last global recession, and they didn’t get the job done. Anyone that believes that by some miracle they will be able to pull us out of the fire this time and that everything will somehow be okay is simply engaged in wishful thinking.
Pärast suurt googeldamist hakkasid igapäevaselt silma jääma uudised erinevatest koondamistest, Itaalia hapudest laenudest, Saksamaa suurima panga 98% suurusest kasumilangusest, Hiina arvatust suuremast võlaprobleemist, Anttila pankrotist, riigi plaanist müüa Eesti Teed ning Nordeconi vähesest huvist selle ostmise vastu, Norra suurima naftakontserni kahjumist ja nii edasi. Järsku tundubki kriis nii tõeline ja nii lähedal…
Kuidas teil lood on, kas valmistute juba järgmiseks kriisiks või ei näe kriisi kuskil? Kas antud postituses ei olnud midagi uut või olete samuti elanud silmaklappidega? Kas usute majandusteadlaste ja analüütikute ennustusi või mitte?
Kriisi ma usun, mäletan eelmist veel üsna selgelt. Minu tööandja koondas suure hulga töötajaid ning tööle jäänutel vähendati ajutiselt palku. Õnneks minu töökoht säilis ja läbisin masu päris edukalt. Õnneks mul toona polnud ka finantskohustusi. Töökaaslane võttis buumiaja kõrghetkel hiigellaenu (omades pigem väikest sissetulekut) ning kahetseb seda siiani.
Ma usun, et uus kriis tuleb. Õnneks oleme selleks üsna valmis. Meil elukaaslasega mõlemal on ametikohad, mida läheb vaja ka kehvades oludes ning igakuised väljaminekud (kodulaen) on madalad. Pigem oleme valmis niimoodi, et katsume hoida veidi raha alati varuks ning loodame, et mõne aasta pärast õnnestub maduaegselt kinnisvaraturult endale soodsalt suurem kodu soetada.
Me ka mõtlesime, et kui ongi tulemas uus kriis, kinnisvarapakkumisi tuleb juurde ja hinnad langevad, siis oleks hea aeg taas maja osta, aga pagan, siis meie korteri väärtus ka taas langeb ja kuna see pole praegugi veel laenujäägi tasemele jõudnud, siis ilmselt see piirab endiselt meie võimalusi.
Aitäh, Liivi, selle postituse eest! Aitäh, et harid inimesi ning ise huvi tunned. See teema on miski, mis võiks kõiki huvitada, sest mõjutab see ometi igaüht. Meie elukaaslasega hiljuti mõtlesime viivuks laenu najal korteri ostmisest, kuid matsime selle idee uuesti sama kiirelt maha vaadates olukorda. Soovime siiski võimalusel elu lõpuni laenuvabalt hakkama saada. Ehk õnnestub- teeme nii endile, kui ka inimkonnale teene 🙂
Õnneks mulle tundub, et järjest rohkem inimesi “ärkab” ja avab silmi. Alustades siis sellest, kuidas rikub planeeti loomatööstus(ma nii ootaks ka Sinu poolt selle teemalist “põhjaliku uurimustööd” ning postitust!) ja lõpetades majandusliku poolega.
Enamusel on kahjuks võimatu laenuvabalt hakkama saada ja näiteks meie kodukandis on praegu palju odavam korter osta kui üürida, nii et laenu võtmine on isegi kasulikum.
Loomatööstus on veidi keerulisem teema, sest mu vanemad on loomakasvatajad ja selles asjas väikese varbaga sees olles tahaksin ma pigem nii mõnelegi artiklile vastu vaielda, mitte seda edasi jagada. Selles vallas on internet täis vastuolulist infot, müüte, emotsioonidel põhinevaid arvamusi, moonutatud fakte ja nii edasi. Enda kurssi viimine loomatööstusega eeldaks väga suurt tööd ja lõpptulemusena toetuksin ikka nendele viidetele, mille põhjal mu vanemad ei ole süüdi planeedi rikkumises. 🙂
Jah.. mina pole samuti kullakukru otsas sündinud, elukaaslane ka mitte. Idee Austraaliast ja backpackeriks olemine oli varem vastukarva, kuid nüüd laenu vältimise lootusena plaan seal 2a päevast päeva rügada, ränka vaeva näha ja kahepeale kodu raha välja teenida. Eestis see paraku lihtinimesel võimalik pole jah 🙁 Kuid kui on soov end edasi arendada ja õppida, siis soovin enne end vähemalt kodu arvelt ära kindlustada. Eks seegi ûritus võib aia taha minna, ning võib juhtuda, et tulevikus pean isegi oma sõnu sööma ja laenama. Loodan seda lihtsalt mitte teha.
Loomatööstuse juurde tulles huvitakski mind Sinu arvamus just nimelt selle pärast, et oled asjaga kaudselt seotud. Mind pani mõtlema film cowspiracy, kus räägitakse faktidele põhinevalt ökonoomiast ja väljasurevatest liikidest. Kuidas võetakse maha loomade põllumaade tarbeks vihmametsasid, ning kui jõhkralt palju vett kulub loomade söödale/söödaks kasvatamisele jne. Ise vegan ei ole, kuid see mõttemaailm kasvab järjest südamele lähemale.
Kusjuures palju rohkem vihmametsasid võetakse maha soja ja palmipuude kasvatamiseks, mille saadusi veganid jms nii väga armastavad tarbida.
Enamus sojat läheb ju loomakasvatusse. Veganid tarbivad sellest väga väikest osa.
Väga tore on lugeda harivaid postitusi. Minu jaoks ei ole see teema uus ja juba aastaid on tekkinud mingi hirm, et huvitav kuidas see asi meid hakkab mõjutama ja kuidas kõik võib muutuda. Samas ei oska ise kuidagi selleks valmistuda. Koguda raha ette, aga äkki kaob selle väärtus. Kuld? Hõbe? Osta kokku ja loota, et selle väärtus kriisi ajal ei kuku? Varuda keldrid toitu täis, et vähemalt kõhu saab täis? Kõhedust tekitab mõte, et mis saab tulevikus ja millist elu saavad elama meie lapsed.
LEGOklotsidesse tasub investeerida kuuldavasti 😀
Ja see on ainult pooleldi nali.
Jep, olen ka seda lugenud. 😀
Kinnisvara, kulla, hõbeda ja bensiiniõgarditest autode väärtused kukuvad kindlasti kriisi ajal, aga tuginedes taas loetud infole, siis kriisi ajal pidavadki hakkama kõik massiliselt kulda kokku ostma ja nii tõuseb selle väärtus kõrgustesse tagasi. Kuna meil nagunii pole sellist raha, et voodi alla korralik kullakamakas osta, siis me lihtsalt ei suurenda hetkel oma väljaminekuid, vaid otsime võimalusi nende vähendamiseks vaadates väljaminekud üle, kokkuhoiukohti leiab. 🙂
Mõnes nüansis ei tahaks nõustuda.
Kuld ja hõbe ei oma väärtust iseeneses vaid nende väärtus on küllaltki tugevas seoses käibevaluutade usaldusväärsuse puudusega. Teisisõnu – kui näiteks dollari ja euro väärtus langeb, siis kulla hind tõuseb. Kullal ja hõbedal on kõik raha ehk vahetusvahendi omadused: kaasaskantavus, äratuntavus, juurdetootmise keerukus ning kasutatavus tootmises (peamiselt ehted ja elektroonika). Rängas kriisis on kuld üsna kiirelt jõudnud oma ajaloolisele positsioonile – vahetusvahend, ehk raha. Kuna USA dollar on endiselt maailma reservvaluuta, siis on majanduskriisis olevatele riikidele ajutiselt ka USA dollar sobinud.
Kinnisvara on alati kahe otsaga asi ja oleneb, kuidas sellele lähenetakse. Lakkamatult tehtavad spekulatiivsed tehingud loovad tõesti hiiglama suure mulli, sest püsib usk, et hinnad tõusevad ja nad tõusevadki – sest nii usutakse. Just kui Micky Mouse, kes on jooksnud üle kuristiku ääre ja hakkab kukkuma alles siis kui ta ise näeb, et on üle ääre.:) Kui arvatakse, et tuleb selline kriis, mis seab ohtu inimeste igapäevase toidulaua, siis ma ei näe, et kinnisvara, mis annab võimekuse ise küttematerjali ja toiduaineid toota oleks halb valik.
Autode osas kipun nõustuma – tõepoolest, nende väärtus langeb üsna kiiresti ja mida kallim auto on, seda suurem on väärtuse langus.
Üleüldiselt – see, mis oma väärtuse kaotab, mille väärtus tõuseb on igas kriisis natuke erinev. Kes oskab selle ära aduda võib kriisist võitjana välja tulla. Kui näiteks kinnisvara hinnad on peale mulli lõhkemist alla nominaalväärtuse, siis leidub ikka keegi, kes selle kokku ostab ja hiljem vähemalt nominaalväärtusega maha müüb.
See kriisiteema on juba mõnda aega küll õhus, jah.
K – mis kole koll see laen üldises plaanis on? Majanduslikult vastutustundeline tuleb muidugi olla, laenu võiks võtta nii vähe kui võimalik ja oma võimalusi objektiivselt hinnata, aga laias plaanis: kuidas see teene on, eriti inimkonnale? 😀
Kui meie poleks laenu võtnud, elaks me 60ndatel ehitatud majas, mis oleks samas seisus nagu ta toona ehitatud sai: majja tuleva külma veega, korraliku soojustuse, läbijooksva katusega ja kuivkäimlaga. Juba oma laste pärast leidsime, et teene neile on pigem laenu võtmine ja tänapäevaste elamistingimute loomine.
Keskenduses Liivi sellele lõigule- “Olukorras, kus kõik inimesed sooviksid oma paberil oleva rikkuse (aktsiad, väärtpaberid jne) korraga ja samal ajal raha vastu vahetada, selguks tõsiasi, et sellist raha ei ole olemas – mull lõhkeb.”. Tegelikult võiks selle mulli lõhkeda ka kergemalt- kui kõik maailma inimesed üritaksid korraga enda pangakontol olevad $ välja võtta. See nimelt poleks võimalik, seda raha pole reaalsel kujul maailmas sellises koguses olemas.
Mina isiklikult, oma võimaluste piires, saan vältida “tühja raha” juurde tekitamist laenu mitte võtmisega. Kui teistel neid võimalusi pole, siis muidugi- enda elu tuleb elamisväärseks muuta, ning mõelda oma lastele enne kõiki teisi. Rääkisin vaid enda seisukohast 🙂
Mis oleks täpsemalt need ettevalmistused, mida teha annab? Peale selle, et laene ei võta.
Siinkohal on ilmselt ettevõtetel ja rahakatel rohkem mänguruumi, tavaline palgapäevast palgapäevi elav töölisklass ei saagi suurt midagi teha peale ettevaatliku laenamise ja säästmiskohtade otsimise (näiteks me saame oma telefoniarveid vähendada 20 € võrra kuus, kui mängime telefonipaketid ümber), kuid nii mõneski artiklis soovitati kasvatada ise toit lauale ja üleliigne raha investeerida millessegi püsivasse (kinnisvara, kuld, vana haruldane auto).
Rikkaks saamise õpik on üks äärmiselt arukas, ning lihtne lugemine neil teemadel!
Just jah soovitatakse iseseisvuda võimalikult palju, et ei oleks liiga sõltuvuses ümbritsevast. Eks siis ise toimiv majandamine (oma toit, oma vesi, oma küttepuud jne). Õppida pakkuma teenuseid, mida võiks vaja minna kriisi ajal (ripsmetehnikuna kriisi ajal leiba lauale ei too).
Paistab, et ma olen siis kriisiks valmis – laene pole, enamvähem isemajandav taluüksus (eks arenguruumi ju veel on), rahalist ja väärtpaberi vara on minimaalselt. Arenguruumi on ilmselt selle koha peale, et enne majanduskriisi ei tasuks saada neljandat last ja teadusalal töötava mehe töökoht pole teab mis kindel teenistuskoht (õnneks on tal ka praktilist laadi oskusi).
Norras on kriis juba alanud. Koondamisi on nii palju, et enam vist ei ole yhtki inimest, kelle lahedane sober voi perekonnaliige ei oleks tootu (peamiselt siis Rogalandi ymbruses). Varasemalt oli naftatoostusesse igapaevaselt tookuulutusi hulgi ja rohkem, aga nyyd on tyhjus… Majade hinnad on langenud naeruvaarselt madalaks ja see tahendab, et laenud nendel majadel yletavad tunduvalt hetke turuvaartust. Samal ajal kui varem oli maja peale kylastusnaitamist 24 tundi hiljem myydud, siis nyyd ei osta enam isegi madala hinnaga mitte keegi. Samal ajal on tousnud veelgi igasugu teenuste hinnad. Koondamisrahad maksustati, varasemalt oli koondamisrahad maksuvabad. Seis on siin vagagi kurb.
Okoo… See kõlab ikka väga halvasti.
Naftatööstuses on juba üle aasta aja igal pool halvasti läinud, hind ju kukkus. Praeguse $40 barrel naftahinna puhul on keskpikas perspektiivis suure tõenäosusega kasulik suurte kütusefirmade aktsiatesse investeerida, ehkki mitte nii soodne kui 9 kuu eest 😉 Ettevaatlikel aga uudishimulikel soovitaks virtuaalselt $100 nafta hinda susata ja 5 aasta pärast vaadata, mis see number siis näitab.
Kui nüüd päris tõsine olla, siis Eesti pole eelmisest kriisist veel toibundki. Üritatakse küll serveerida meile mingit majanduskasvu, aga sellest ei räägita, et Statistikaamet muutis vahepeal oma mingit arvutuspohimotet, ilma milleta oleks meil selgelt majanduslangus. Kaupo Vipp kirjutas raamatu globariseerumisest ja Naftatipust, ka tema nägi ette 2008 a kriisi. Käisin ühel tema loengul ja päris kõhe hakkas, sest kui saabub energiakriis, siis on eriti linnainimestel jama majas. Siis võib saabuda ka tsivilisatsiooni lõpp kui selline.
Ka Seb-i endine analüütik Hardo Pajula on viimasel aastal hoiatavaid artikleid kirjutanud, aga no võimu ladvikus ikkagi sisendatakse, et kõik on maru hästi ja küll majanduskasv tuleb. Kus ta siis tuleb, kui maailmamajanduses tervikuna pole kasvu.
Oleme siiani ilma eluasemelaenuga hakkama saanud, aga nüüd ikkagi võtsin sest tahtsime veidi ehitada. Ma olen pmst 2a mõelnud ja ka tuleviku suhtes hirmul olnud, aga tegin otsuse, et tahan elada hästi praegu, mitte hiljem, vbl siis polegi enam võimalust. Ilmselt meie kõigi lastel saab tulevik tume olema, sellest on kahju, aga maailm on juba tükk aega muutumises ja selle vastu ei saa.
Olen kindlalt seda meelt, et kriis tuleb, siin pole kahtlustki. Lihtsalt sellisena ei saa meie maailm kuidagi edasi kesta. Ja selles olen ka kindel, et pauk tuleb kõva. Aga kuidas valmistuda, seda hästi ei oska. Samas elame maal, olemas on suur osa isekasvatatud toidust, oma küttepuud ja vesi. Samas on majalaen ja autoliisingud (autota maal ei ole võimalik lihtsalt) ning sõltuvus elektrist. Juba pikemat aega murran pead, kuhu vaba raha paigutada, aga miski ei tundu jätkusuutlik, kuld jmt on minu meelest jama. Vahest ainult osta metsa või investeerida enda lisaoskustesse.
Päikesepaneelid! 8a pärast tasuvad end ära ning lubatav eluiga on 25a.
See tasuvusaeg oleneb tarbimisest, mõnel ei tasugi need end ära. Päikesepaneelidele on ka alternatiivne, mu vanemate naabrimees ehitas näiteks ise tuulegeneraatori. Näeb veidi naljakas välja (üldse mitte selline nagu tiivikutega tuulegeneraatorid), aga väidetavalt toimib. 🙂
Uh, me ka täpselt aasta tagasi loobusime end 25-ks aastaks kodulaenuga sidumast, kuigi asjad olid peaaegu paigas juba, jumala õige tegu! Elu tegi ootamatuid käike ja meie isiklik kriis 2016 juba algas. Aga mul sai ka otsustavaks pigem see, et ei tea iial, mida majandus nii pika aja vältel teeb. Kuigi olin ka päris noor, mäletan ka alles eelmistki kriisi ja seda mis seisudes (lõhki)laenanud inimesed olid. Tööd enam pole, majalaen kukil, osadel vanemate maja tagatisena pandis.. Kui millegipärast ongi vaja laenata, siis minule absoluutne lagi ajaliselt 10 aastat, aga nagu keegi eespool ka mainis, siis meil samamoodi pigem plaan A ilma laenuta hakkama saada.
Ja ma ei ole üheski ametis eriti kindel, et see nüüd igavene on.. Näide: Veel mõned aastad tagasi oli firmades mitu raamatupidajat, tundus, et ilma nendeta ei ole võimalik üldse opereeridagi, ometi praegu tööjaotus inimeste kui programmide vahel niipalju muutunud, et sageli suurfirmadelgi vaid kaks raamatupidajat, keskmistel üks ja paljud (nii suured kui väikesed) kasutavad hoopis raamatupidamisbüroosid, kus üks inimene tegeleb 30 või rohkemagi firmaga. Isegi koristajaid ei pruugi varsti niipalju vaja olla. Üha rohkem on võimalik töötada otse kodust, tellida toidukaubad koju jne, kaob vajadus nii suurte pindade ja nende korrashoiu järele.. ja kui eriti hulluks minna, siis ju igasugused robottolmuimejad ja asjad juba praegu olemas 😀 oeh, läheb juba liiga pikale, aga see teema käivitab nii tuliselt 😀 kokkuvõte see, et miski pole kindlalt kivisse raiutud ja end pikaks ajaks rahalise kohustusega sidumine on veidi pea ees tundmatus kohas vette hüppamine 😛
Mina olen alati olnud totaalselt laenuvastane, aga samas õppinud neid tolereerima. Kõik sõltub asjaoludest…
Buumi ajal töötasin Tallinnas ja unistasin oma kodust. Selleks, et üksi kodulaenu võtta, oleksin pidanud teenima 10 000 kr kuus. Ma teenisin… Äkki 6000? Oma kodu tundus nii kättesaamatu.
Ja siis tuli masu ning ma olin ääretult tänulik, et me selleks hetkeks kohustustevabad olime. Olin hoopis kogemata rasedaks jäänud ja vanemahüvitis kindlustas hakkama saamise. Sealt sai säästetud ka enamik kodulaenu sissemaksest…
Nüüd muidugi on vaid ähmane mälestus sellest, mis on säästmine, kõik kulub alati ära ja jääb puudu ka. Tahaks remonti teha, väljas käia, reisida, säästa/investeerida… Noh, meie palkade juures saab valida neist neljast ühe ja sedagi mitte nii suures ulatuses kui vaja oleks. Aga oleme hakkama saanud.
Kodulaenu võtsime kümneks aastaks, millest pea kuus on makstud. Autolaen saab sügisel õnneks läbi. Remondiks on vaja laenu, aga selle mõtte lükkasime jälle edasi – kui nüüd neid kriisijutte lugeda, tundub tark idee.
Ehkki jah, mõistlik oleks ilmselt vabanenud laenuraha arvelt säästma hakata, aga meie tahame hoopis kulutada 🙂 Ei tea, mis see õige tegu siis oleks, kriisiks valmistuda otseselt ka ei oska. Tundub, et meie töökohad ei ole ohus, loodame parimat. Kodulaenuga saame kuidagi hakkama, selles olen kindel.
Elama peab ka, seda ei tohi unustada…
Meile tundub ka, et Härra töökoht ei ole ohus, sest see nagunii pole tema ülemuse põhiala, ta tegeleb rohkem kinnisvara üürimisega ja sellega saab hoida ka teedeehitusfirmat vee peal, kui vaja. Samas siin on langus juba mõnda aega peal, aga Härra töökohas pole tunda andnud. Sellega on küll ülemus “ähvardanud”, et lõpetab teedeehitusjama ära ning jääb pensionile, aga sellisel juhul lubas anda Härrale kaasa väga hea soovituskirja, et ta ikka uue töökoha leiaks.
Meil aitas Teise sünd masu üle elada, kirjutasime vanemahüvitise Härra nimele ja see päästis meid suuremast krahhist. Kui vanemahüvitist ei oleks olnud, siis oleksid asjad ikka väga hapuks läinud.
Teil õnneks nii vähe veel kodulaenu maksta, et kui varem ei terenda remont silme ees, siis nelja aasta pärast ikka. 🙂 Ja kui masu ajal lähevad ehitusmaterjali hinnad jälle alla, siis on just õige aeg remonti tegema hakata. 🙂
Hihi, lugesin seda Chris Martensi lõiku ja kuidagi hästi tuttav tundus. Ja siis vaatasin, et olengi selle artikli ise kunagi kirjutanud 😀 Aga ta rääkis väga huvitavat juttu küll, mis pani ka mind mõtlema, kuigi ma majandusest suurt midagi ei mõista.
Hehh, väga vahva! 🙂
Mulle tundub ka pigem, et inimesed minu ümber pole pigem eelmisest kriisist veel üle saanud ja pigem kestab selline üldine ettevaatlikkus.
Eks meiegi püüame igast otsast iseseisvaks saada ja võimalikult vähe välistest teguritest sõltuda. Kui eespool mainiti loomapidamist, siis pigem ühendus looduse ja loomadega ongi üks vahend, mis suuri krahhe ennetaks või vähendaks. Sellised kriisid tulevad ju ebareaalsetest väärtushinnangutest ja prioriteetidest. Kui me kõik mõtleks ja mõistaks, kuidas ja miks maailm meie ümber toimib, siis poleks meil vaja paljusid asju, mis on ostetud hüpoteetilise raha ja muude vahendite eest.
Kodulaen on aga meiegi perel olemas, sest tänasel päeval ei ole enam nii, et noored saavad oma kodu “vanadelt”. Meie pole nõus 25 aastat ootama ja lootma, et mõned meie lähedased ära sureks ja meile mõne maja pärandaks. Ikka tahaks ise endale ja oma lastele kodu luua ning kodulaen aitab seda ellu viia. Jah, ilma oleks parem, kuid meil polnud ilma võimalik ja nii tegeleme praegu lihtsalt sellega, et laenu ilusti tagasi maksta.
Muidugi tuleb kriis (kriisid on majandustsükli üks osa), aga millal, seda on raskem ette ennustada kui järgmise aasta Jaanipäeva ilma 😀 Kriisi põhjused võivad olemas olla aga päästemehhanismiks kipub tihtipeale kujunema mingi juhuslik sündmus. Nagu maavärina puhul pinge aeglaselt koguneb aga ennustamatu millal vallandub ja kas ühe katastroofilise sündmusena või mitme väiksema suht tagasihoidliku mullistusena. Maavärin vähemalt allub füüsika seadustele, aktsiaturud suures osas massipsühhoosile.
Väide, et keegi oskab 14 aasta eest aastase täpsusega kriisi ennustada langeb rohkem piibli ennustuste tasemele. Ükskõik millal kriis toimub, leitakse alati takkajärgi mõned majandustegelased, kes seda õieti ette ennustasid, sest tuhandete analüütikute sajad ennustused jagunevad ühtlaselt üle aastate ja aastakümnete. Statistiline paratamatus, et mõnel läheb täppi, justnagu lotos.
Kriisiks valmistumise klassikaline valem on oma varanatuke diferentseerida, ehk siis jagada kinnisvara, aktsiate, sula, väärismetallide, … jne vahel. Kogusummas ju üldise omandi väärtus summa summaarum suurt ei muutu (kui just sõda ei tule, mis otseselt väärtusi hävitab) lihtsalt paigutub ringi.
Tänapäeval enam suurt rahaga ei opereerita, finantsülekanded kujutavad endast krüpteeritud bittide jada, mis valguskiirusel liiguvad serverite vahel. Ma usun, et suurimaks mureks on ülevaate omamine ja andmepankadesse ning serveritesse häkkimine, millega teoreetiliselt võimalik kogu maailma majandussüsteem sekunditega kokku jooksutada. Õnneks on seni teadaolevalt taoline võimekus vaid suurtel riikidel, kes aga enesetapust pole huvitatud.
Kokkuvõttes soovitaks mitte muretseda asjade pärast mida pole endal võimalik muuta ja tegeleda vaid nendega, mida on võimalik muuta, ehk siis ka kodumajapidamises veidi konservatiivsemat majandamist harrastada ja võimaluste piires end riskide vastu kindlustada.
Ei maksa imestada kui mu jutt täielik jamps tundub, ma nimelt pole majandusteadlane vaid ainult tavaline insener. Samas pole mind ükski majanduskriis rohkem kui poole sajandi jooksul eriti puudutanud, võimalik et lihtsalt vedamise asi.
P.S. Kui puht visuaalselt vaadata Dow Jonesi graafikut paistab tõepoolest lainehari õige lähedal olevat. Mind on alati teinud närviliseks ajad kui aktsiaturud rekordeid löövad 😛
Järgmist kriisi on ennustatud juba mõnda aega, aga olen aru saanud, et põhjustajatena nähakse erinevaid asju: USA dollarit, siis eurot ja Euroopat, seejärel hoopis Hiinat jne. Tegelikult on ju enne 2008. aastat ka kriise olnud – maailmas oli see internetiajastu kriis, dot com vms ning nt soomlastel oli oma lama jne, lihtsalt küsimus on mastaapides. Usun, et tegelikult ega me midagi ei saagi väga teha – keskmine eestlane ei oma ju eriti aktsiaid, suures koguses kulda või kinnisvara. Pigem vast tuleks tõesti ehk tüürida sinnapoole, et oma finantsolukord üle vaadata ning teha kindlaks, kas suurema kriisi korral oleks võimalik veepinnale jääda. Rahavaru olemasolu on kindlasti hea, aga kui mõelda, et ülemaailmse kriisi puhul kindlasti ka euro kurss kukub ning inflatsioon rallib omaette, siis ei pruugi seda rahavaru kauaks jätkuda. Seda siis kõige mustema stsenaariumi puhul.
Kuna endal maalappi või suvekodu pole, siis tuleb paratamatult leppida sellega, et toidutagavara on ehk kahe nädala jagu ning tuleb sõltuda poodidest. Finantsilise poole pealt aga hoiame üleliigseid kulutusi kokku ning hetkel laenusid jne võtta ei plaani – oma kodu küll tahaks, aga hinnad Tallinnas rallivad juba kõrgemalt kui buumi ajal ning tõusevad mühinal, seega kardan samamoodi maksta palju raha õhu eest ning hiljem valusalt vastu pükse saada.
Tere
Minu huvialaks on juba jupp aega olnud isiklike finantside haldamine ja finantsilise vabaduse poole (raha pärast ei pea palgatööl käima, vaid vajalik sissetulek tuleb nt aktsiatest, üürikinnisvarast vmt) pürgimine. Seega olen keskmisest natuke rohkem kursis postituse teemaga.
Esiteks, positiivsed uudised ei müü. Ennusta häda ja kadu ning sa pääsed püünele. Lisaks on inimestele omane pidada targemaks negatiiset juttu rääkivaid inimesi (bbc-st oli sellest alles artikkel, kes tahab, otsib üles). Ka tavalisi uudiseid lugedes jääb ju mulje, et maailm lõppeb homme. Sama teema on finantsuudistega. Seda kriisi juttu on räägitud juba aastaid. Kuni kriis reaalselt kätte pole jõudnud, on tegemist ainult vareste kraaksumisega. Soovitan enda meelerahu huvides ignoreerida.
Teiseks, kriis tuleb kindlasti. Majandus on tsükliline ja neid mulle ning kriise on olnud ennegi. Mida kartmise asemel maksab teha, on ennast võimalikult palju kindlustada asjade osas, mis on sinu kontrolli all. Õpid eriala ja/või valid töökoha, mille järele on nõudlust (meditsiinitöötajad, IT jne). Ei laena enda maksimaalset laenuvõimekust täis, et kui väiksemgi maksevõime langus tuleb, siis oled purupaljas. Märksõnaks on elada alla oma võimaluste, et tekiks säästud ja investeeringud (võid ju ka enda haridusse ja oskustesse investeerida).
Kolmandaks, kui tõesti peaks tulema selline kriis, mille tagajärjel maailma majandus täiesti kokku kukub, siis selleks ei saa sa valmistuda. No, hakkad praegu 10-ks aastaks jätkuvat toiduvaru kokku ostma või endale punkrit kaevama? Absurd ju. Seega, selle olukorraga tegeled siis, kui see peaks kätte jõudma. Pole mõtet ennast sellele mõtlemisega kulutada. Mina isiklikult pean seda võimalust väga ebatõenäoliseks. Keegi ei taha üleilmset anarhiat, seega tehakse mingid kokkulepped, kas kirjutatakse osad võlad maha vmt.
Neljandaks, et keegi on ühte kriisi õnnestunult ennustanud, ei tähenda, et ta seda järgmine kord teeb. Nagu siin juba ka eelnevalt välja toodi, siis karju iga päev õnnetusest ja küll ükskord ikka pihta saad.
Viiendaks, allikakriitilisus. Tavid müüb investeerimiskulda. Neile on kriisid kasulikud, sest siis ostetakse nende tooteid. Samuti on neile kasulik kriiside vahel paanikat külvata, et turg kokku ei kuivaks. Nad on aastaid seletanud, et ainult kuld on ostmist väärt.
Fikseeritud intressi osas ütlen lohutuseks, et tagantjärgitarkus on täppisteadus. Kuna kriisi ei saa ennustada, siis sa ei saanud laenu võttes teada, millal kriis peale tuleb või mis see euriboriga teeb, isegi kui tagantjärgi tundub see elementaarne. Euribor on olnud ka 10% kandis. Meie lasime samuti kodulaenu intressi 2008. aastal fikseerida, kuna meil ei oleks tollel hetkel olnud võimalik suuremaid laenumakseid tasuda (mina alles hakkasin tööd otsima ja maja ehitamiseks oli ka raha vaja). Jah, me maksime rohkem. Jah, tagantjärgi teame, et ei oleks pidanud. Aga tollel hetkel oleks 500 euro asemel nt 700 maksta keeruline olnud. Euribori fikseerimine on nagu kindlustus. Kindlustuse korral ju ei kurvasta, kui õnnetust ei juhtu ja seda raha enam ei näe.
Targutamise doos sai vist täis 😀
Lihtsalt jutuks minu vanemad fikseerisid intressi 2003 ja maksavad kodulaenu £78 kuus ☺ iial ei tea kuidas tuleviku laabub. parem elada hetkes kuid mõistlikult – see peaks olema eluviis ☺
2003 oli euribor võrdlemisi madal, oli hea aeg fikseerida, aga kui praegu peaks endiselt 2003. aasta tasemel fikseeritud olema, siis jälle kahjulik olukord. Samas 78 naela pealt ei mängi see intress enam suurt rolli. Kui see on aga aps ja maksavad 378 € kuus, siis oleks ujuv euribor või siis praeguste intresside juures fikseerimine rahaliselt juba tuntavam.
Hakkasin täna hoopis midagi muud otsima, aga siis sattusin siia lehele ja nii hirm hakkas. Umbes eelmise kriisi ajal võtsin lolli peaga SMS laenu, ja sellest lahti saamiseks läks rohkelt higi ja halle juuksekarvu. Nüüd on elu küll parem, aga ei tea kui ikka nii suur kriis tuleb kui räägitakse, siis ei saa võibolla ka muidu läbi. uurisin nüüd ka hirmuga internetis ja paistab et nüüd on neid pakkujaid vist veel rohkem, siin üks lehekülg, mis nii paksult täis: “link kustutatud blogija poolt” ütlevad küll, et on ilusad madalad intressinumbrid aga neid saadanaid tea kunagi. oeh.
Katsuks ikka ilma hakkama saada. 🙂