Viimasel ajal on olnud väga palju sinimustvalget. Uudistes, sotsiaalmeedias, tänaval, koolis, lasteaias, poes. Kohati tekitas see meeleolu, kohati küsimusi. Üks küsimärk tekkis poes temaatilisi teeküünlaid vaadates. Need olid nagu teeküünlad ikka, vaid sinimustvalge kleeps kattis küünlavaha ja see oli piisav lisa, et küsida kuue küünla eest üle kolme euro. See polnud muidugi ainus kord, kus tekkis #lipuvärvidrahaks tunne, aga ma end väga häirida ka ei lasknud, sest me oma raha lipuvärvideks ei teinud. Või siis veidi tegime, kui lastele sinimustvalged kikilipsud ja õhupallid ostsime, aga esimesed kestavad kaua ja teised polnud nii kallid, et lisaks õhupalli maitsele oleks ka lipu maitse suhu tulnud.

Samal ajal, kui keegi tuli heale ideele kleepida lipuvärvid teeküünaldele ja need mitmekordse hinnaga maha müüa, tuli hea idee ka Kalevil, kelle juubelikollektsioon on huvitava mustriga. Minu jaoks oligi see lihtsalt muster, aga Silveri vennapoeg nägi seal koode ja kui ta need koodid lahti muukis, siis said neist tähed, tähtedest omakorda sõnad. Sama laulu sõnad, mille viis mängib ka Eesti-kujuliselt rippuvate šokolaadide reklaamis – “Eesti muld ja Eesti süda”.

Selline avastus on liigutav. Vähemalt mind liigutas, sest “Eesti muld ja Eesti süda” on üks parimaid lugusid ühelt parimalt esitajalt. Jah, ma tean, et tegelikult on see üks parimaid luuletusi Lydia Koidulalt, aga minule seostuvad need sõnad siiski alati Rujaga, Urmas Alenderiga.

Keegi on nendele sõnadele ka palju pilte juurde lisanud, teiste hulgas pildi minust (algusega 2.54), mille avastamine oli aastaid tagasi paras üllatus, aga kuna lugu mulle väga meeldib, siis sellist väikest pildivargust võtsin meelitusena.

Eesti 100. sünnipäev möödus meie peres tegelikult üsna märkamatult. Meil oli mineku ja külakostiks vaaritamise mõtteid, aga kui neljapäeva õhtuks Teisel taas kõrge palavik tekkis, siis oli juba selge, et mineku mõttest võime kohe loobuda. Kuna ka terve reedene päev möödus lapsel kõrges palavikus, siis laupäeva osas polnud meil enam üldse mingeid ootusi ja arvestasime koduse laatsaretiga.

Läks aga nii, et laupäeva hommikust alates noris Teine kõigiga tüli ehk meie vana hea laps oli tagasi ning haigusest polnud enam mingit jälge. Siiani ei ole. Kaks nädalat tagasi oli tal samamoodi paar päeva kõrge palavik, ka Esimesel ja Kolmandal oli ning kogu kamba peale lisandus vaid Esimesele kerge nohu ja köha. Imekombel jäi tookord Neljas täiesti puutumata, kuigi lisaks palavikus vendade seltskonnale veetis ta neli päeva kodus koos oma tõbise sõbrannaga, keda ma hoidsin. Hoidmiseks on seda ehk palju nimetatud, sest tüdrukud ajasid rohkem oma asja ning minu asi oli neid vahepeal vaid sööma kutsuda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, eks.

Ühesõnaga laupäeval oli Teisel täitsa hea enesetunne, aga meil polnud enam mingit tunnet ja isegi, kui oleks olnud, siis me ei oleks julgenud minna Teisega paraadile või Silveri vanemate juurde, kus me igal aastal Eesti sünnipäeva tähistanud oleme. Esimest pelgasime Teise tervise pärast ja teist Silveri ema tervise pärast. Samas niisama kodus ka olla ei tahtnud, nii et läksime hoopis minu vanemate juurde suusatama ja sauna ning kiluvõileibu tegema. Need on pühapäevased kilukad. Porruga, sest rohelist sibulat polnud enam saada. 

Ma võtsin Eesti sünnipäeva puhul eesmärgiks suusatada 10 kilomeetrit, millega oleksin isikliku rekordi teinud, aga Silveri suusad ei libisenud hästi ja isa suusad libisesid liiga hästi, seda nii edasi kui ka tagasi, nii et ma jaksasin suusatada ainult 3,5 kilomeetrit. Ma ei olnud pettunud, sest selle maa jooksul tabas mind Eesti sünnipäeva kõige ülevam hetk, kui eemalt metsa äärest vaatasin oma lapsepõlvekodu ja taipasin, et see kodu on veel vanem kui Eesti Vabariik.Minu vanavanavanaisa Mart ehitas selle maja 1914. aastal. Ma ei kujuta ette, millised olid emotsioonid selles majas 100 aastat tagasi. Ma isegi ei kujuta ette, milline oli mu vanavanavanaisa Mart. Võib oletada, et ta seisab siin rehealuse ukseava ees, aga seegi pole kindel.

Ma ei kujuta ka ette, mida on näinud selle maja seinad või kui lähedalt on seda puudutanud sõjad. Metsas olla pommiaugud ja need augud pole majast sugugi kaugel. Majast polnud kaugel ka lõhkemata miin, mis nii 15-20 aastat tagasi künni ajal maapinnale ilmus ja mille leidmisest maakonnalehes lugu tehti.

Minu mälus on kellegi jutt, et naabertalus, mida ei ole enam ammu, tapeti kõik inimesed, vaid koerakuudis peidus olnud laps pääsenud eluga. Vanaema ei tea sellest midagi, aga teab, et neid naabertalusid, mida pole ammusest ajast, oli rohkem, kuid nendest pole enam vundamendi varemeidki alles. Kui me lapsed olime, siis veel oli ühes kohas kaev, kuhu sisse piiluda ja teises kohas kelder, kuhu end peita ja kolmandas kohas kasvasid head õunad. Ma tahaksin loota, et mu vanavanavanaisa rajatud kodust on ka Eesti 200. sünnipäeval rohkem alles kui head õunad…Mardil oli kaks abikaasat, esimene suri aasta pärast seitsmenda lapse sündi, teise abikaasaga said nad 2 aastat hiljem kaksikud, tüdruku ja poisi. Esimesest abielust sündinud lastest surid mitu pisikestena ja ka teisest abielust sündinud tütar elas vaid paarikuuseks. See kõik toimus enne 1914. aastat ja mul pole aimugi, kus Mart siis elas, vanaemal samuti ei ole.

Pärast vanavanavanaisa Marti jäi talu mu vanavanaisa Oskarile. Miks nii ja mis teistest lastest sai, seda ma ei tea. Vanaemalt uurisin ja temagi ei tea enamat kui seda, et üks vend jäi täiskasvanuna rongi alla ja üks õde rändas Ameerikasse. Sugupuud uurides jääb mulje, et Oskari nooremad õed ja vennad surid lastena, välja arvatud õde, kes Ameerikasse läks ning vanemad õed ja vennad lendasid ilmselt varakult pesast välja, sedasi ehk jäigi Oskar ainsaks pärijaks.

Oskar oli kodutalu ehitamise ajal nii suur poiss, et palkides on tema higi ja vaeva samuti. Kuldsete kätega mehena aitas ta ehitada ka oma tütre maja Tartus ja poja maja Tallinna servas. Oma kolmandale lapsele ta maja ehitada ei aidanud, ta hoopis aitas tema pojad üles kasvatada, sest minu vanaisa Karl võttis endalt elu, kui isa ja onud olid pisikesed poisid.

Vanavanaisa Oskar suri, kui ma olin viiene. Ma mäletan teda ennast ähmaselt, rohkem mäletan tema öökappi, Vana Toomase lampi, tema istekohta köögilaua ääres. Mäletan isegi tema surnukeha lõhna ja kurbust, mida tema surma järel tundsin, aga ma ei mäleta ühtegi ühist hetke ega jutuajamist. Seda mäletan ka, et ta oli mulle väga armas ja täna on liigutav mõelda, et ta on kandnud mind samadel kätel, millega aitas rohkem kui 100 aastat tagasi minu lapsepõlvekodu ehitada.Minu vanavanaisa Oskar.

Minu isa sündis oma kodutalus ja on kõik oma 56 aastat seal elanud, ka minu vend Mart elab endiselt vanematekodus ja tõenäoliselt ta jääbki sinna. Ma olen seda ka varem kirjutanud, et mu vend Mart sündis pere teise lapsena 27. detsembril nagu vanavanavanaisa Mart. Meie Teine sündis 24. märtsil nagu minu kadunud vanaisa Karl, kellele mõeldes sai Teise nimeks Karli. Õe teine laps sündi 23. oktoobril nagu meie vanavanaisa Oskar ja õde täitsa kaalus lapsele sama nime panemist, aga siiski ei teinud seda, sest vahetult enne sündis suguvõssa üks Oskar, kes on samuti vana Oskari lapselapselapselaps.

Lisaks sellele, et just need pere teise lapsena sündinud poisid omale vanade peremeestega samad kuupäevad valisid, on need poisid ka ainsana nende vanade peremeeste nägu. Selline kokkusattumus mõjub sümboolsena ja tekitab veidi tobedalt kõlava mõtte, et Mart, Oskar ja Karl sündisid uuesti ning tegid seda suremise, mitte sündimise järjekorras. See seletaks ka seda, miks Teine on meil ainus, kes tahaks koolis käimise asemel hoopis minu vanemate talus elada ja töötada.
Selline ongi minu Eesti. Minu lapsepõlvekodu. See kõige kodum kodu. 

See ülev tunne, mis mind hetkeks suusarajal peatas, pani mind ka saunast välja tulles seisatama ja maja vaatama. Taevas oli sinine ja selge, lumi sillerdas, korstnast tõusis suitsu ja maja ees lipuvardas lehvis sinimustvalge.

See on taas vana pilt, ma tegin laupäeval vaid ühe pildi, kui minutiks raudtee ülesõidu taha seisma jäime ja see olukord üsna sinimustvalge näis. Nii suusarajal kui ka saunast väljudes oli mul küll tunne, et tahaksin need hetked peatada, aga mul ei tulnud pähe seda telefoniga teha. Mitte et neid hetki oleks üldse saanud jäädvustada. Ei oleks. Need olid mu sees.Ükskord varem, kui suusad paremini libisesid ja pidasid.

Kuigi selle saja aasta tajumine oma lapsepõlvekodu põhjal tekitas üleva tunde, ei võtnud see mul silma märjaks. Viimast tegi hoopis Leedu presidendi ja tema kolleegide lauldud “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ning külmavärinad tõi ihule Silja Europale paigaldatud udupasunate hümn. Aitäh neile!Minu jaoks Eesti sünnipäev veel läbi ei ole, sest 24. veebruaril oli sinimustvalge jäätis sama otsas nagu vürtsikilud, aga just seda ma sel tähtsal päeval osta tahtsin…