Üks asi, millega on mul siin elus väga vedanud, on abielu Härraga. Ma olen alles 28-aastane ja ma olen peaaegu pool elu veetnud Härra kõrval, sellest 9 aastat tema abikaasana ja naljakas on see, et ma tegelikult ei arva, et see on palju. Kui meil täitus esimene, teine, kolmas aasta, siis ma mõtlesin, et küll me oleme kaua koos olnud, aga nüüd tundub peaaegu 14 aastat vähe, alles algus. Ja mis see 9 aastat abielugi on? Härra vanemate 53 kõrval mitte midagi, selle kõrval kahvatub isegi minu vanemate 29 aastat abielu, aga küll nad ka sinnani jõuavad. Kui meie oleme 20 aasta pärast samasugused kudrutajad, nagu minu vanemad on täna, siis tähistame ka meie kord 53. pulma-aastapäeva, aga sellest 44 aasta pärast, praegu keskendun 9. aastapäevale, mille veetsime V spaahotellis.

Lapsed jäid juba päev enne minekut vanaemade juurde, nii et meie tähtsal päeval sai Härra ärgata siis, kui tal uni ära läks ja mina siis, kui pidime vaikselt sättima hakkama. Milline luksus! Enne minekut vaatasin veel Facebookist nii hotelli kui ka spaa arvustusi, mis panid veidi kulmu kergitama ja valmistasid meid Härraga kõige hullemaks ette.

Esiteks olime valmis selleks, et me ei saa kella 15 ajal oma tuppa, sest nii mõnigi oli seda oodanud päris pikalt. Kusjuures me tegelikult ei teadnudki, mis ajal check-in algab, broneerimiskinnitusel oli kirjas, et veekeskusest saame saabumispäeval piiramatult kasutada alates 14.00, millest ma järeldasin, et selleks ajaks oleme oodatud, kuid  Booking.com kodulehel oli kirjas, et check-in algab 15.00, nii et sättisime end selleks hilisemaks ajaks sinna. Erilist järjekorda sel ajal ei olnud, aga kuna kellelgi meie ees oli pretensioone seoses käepaleadega, mis ei avanud sauna- ega soolamaailma, siis sellega tegeleti päris pikalt. Me olime õnneks juba arvustustest välja lugenud, et need kaks maailma ei olegi hinna sees, vaid need tuleb eraldi juurde osta. Ise saime pikema jututa toakaardid kätte ning võisime kohe tuppa minna.
Kuigi olime lugenud juba Facebookist, et lift töötab alates 2. korrusest ainult toakaardiga ning meile öeldi seda ka check-in`i tehes, ei saanud me süsteemile kohe pihta. Me näitasime lugejale kaarti ja siis vajutasime nuppu, kuid neid kahte pidi tegema samal ajal, paraku nii täpseid juhiseid meile ei antud ning õpetust ei olnud ka liftis, aga väikese pusimisega saime hakkama.

Oma korrusele jõudes ahhetasime hubaselt stiilse ja luksusliku koridori peale, ma oleksin tahtnud lausa saapad jalast võtta, et mitte rikkuda koridori pehmet sametist vaipa. Sellist vaadet nägime siiski vaid järgmise päeva varahommikul, saabumispäeval meenutas koridor rohkem laevakoridori – koristajad, kärud, tolmuimejad, suured pürgikotid, must pesu, kokkuvolditud spaasuss ukse all, et uks lahti seisaks ja nii edasi. Ilmselt pidi nii mõnigi oma tuba ootama…Kuna me polnud hommikust saadik suurt midagi söönud, siis vaatasime oma toa üle, imestasime, et seal on isegi triikimislaud ja triikraud olemas ning läksime V Cafesse, kus ootasime esmalt 15 minutit, et keegi meie laua juurde tuleks, siis ootasime üle poole tunni oma pearoogasid, mille järel ootasime veel 15 minutit magustoitu. Kui puhkepäeva nautimiseks on napilt aega, siis on ootamine julm, ma lõpuks kahetsesin, et üldse magustoitu tahtsin, kui sain tegelikult pastast kõhu täis. Kui alguses tekitas meis segadust, kuidas saab nii aeglaselt tegutseda, kui kohvik on pooltühi ja klienditeenindajaid vähemalt sama palju kui kliente, siis peagi saime aru, et kõrvalruumis oli mingi üritus ja lõpuks hakkas see kõrvalruumi vahet sagimine ära ka tüütama, sest iga kord lasti uksel pauguga kinni vajuda. See tegelikult hakkas rohkem mind häirima, ma olen helitundlik. Kui see ootamise ja uksega paugutamise osa välja jätta, siis toit oli väga maitsev, serveeringult restorani tasemel ja samas taskukohane.

Pärast söömist läksime lühikese toapeatuse järel edasi kinno labast komöödiat vaatama ja kuna veebist enam pileteid osta ei saanud, siis pidime kohale jõudes leppima teises reas istumisega. Me ei istu kunagi ekraanile nii lähedal, alati valime viimased read, aga seekord puudus valikuvõimalus. Oli harjumatu, aga saime hakkama. Me valisime kino veekeskuse asemel, sest samal päeval oli keegi kirjutanud vahetult pärast külastust spaa Facebooki lehele, kuidas veekeskus oli olnud ülerahvastatud, külm ja kuidas duširuumis ei tulnud sooja vett, nii et me ei hakanud üldse sinna trügimagi.

Pärast kino tegime veel ühe kiire õhtusöögi ja kiire õhtusöögi all mõtlen ikka päris kiirtoitu, mille toimetasime oma Deluxe tuppa minu suures käekotis, sest piinlik oleks olnud Hesburgeri kotikest käe otsas kanda.No kas saab olla veel glamuursem?! Absoluutselt! Ma üldse ei kahtlegi selles. Me tahtsime lihtsalt süüa ja kohe ja selleks sobisid ideaalselt Hessi kanaburgerid. Tegelikult on mu lemmik kebabiburger, aga nii tühi mu kõht ei olnud, et see oleks sisse mahtunud.

Samal ajal, kui ma burgerit pugisin, jahtus Martini Asti külmas vees ja vanni jooksis kuum vesi.Härra jaoks oli kaasas Härrade vannisool ja mina pidin lõõgastuma Roosiõie vannipiimas, aga läks nii, et mõlemad saime osa mõlemast, sest vannis oli piisavalt ruumi meile kahele. Lõõgastumise juures oli siiski üks suur miinus, mullivann koos oma veealuste värviliste tuledega töötas ainult siis, kui vannitoas tuled põlesid. Kui tahtsin olla veidi hämaramas vannitoas, siis pidin leppima tavalise vanniga. Ma oleksin tegelikult tahtnud olla hämaras vannitoas mullivannis.

Kui vannitoast rääkida, siis teine miinus oli see, et seal ei olnud ühtegi pistikupesa, vaid fööni küljes oli pesa pardli jaoks, aga see minu juuksesirgendajat ei tunnistanud. Kolmas asi, mille kallal võiks kobiseda, oli lohakas remondijärgne koristustöö, kraanikausi all olid põrandplaadid vuugisegust hallikirjud, jäi mulje, nagu ehitusmehed oleksid vahetult enne meid lahkunud.

Poolikut või lohakat tööd kohtas ka restoranis ja veekeskuses, lisaks kohtas ka ehitusmehi, kes hakkasid juba hommikul üheksast puurima ja kopsima. Iseenesest see ei häirinud, aga silma torkas küll ning vähendas veidi luksust, mida ühelt nelja tärni hotellilt võiks oodata. Ainult veidi…Mis mind päris palju häiris, oli voodipesu. Mind ennast ei olekski see võib-olla häirinud, aga mu psoriaasi häiris see sedasi, et ma ei saanud küünarnukke kuskile vastu panna. Voodipesu materjal või vahend, millega seda oli pestud, ärritas löövet sedasi, et sain esimest korda tunda, millist valu see haigus tegelikult võib põhjustada. Iga liigutus, mille ajal käisid küünarnukid vastu lina või tekki, tekitas tunde, nagu keegi oleks riiviga mu psoriaasi kallale tulnud. Väga kiiresti läksid mu heledad psoriaasilaigud erkroosaks ja hakkasid kipitama ning loomulikult ei olnud mul ühtegi leevendavat vahendit kaasas. Hotellile mul mingeid etteheiteid ei ole, asi on ikka minu haiguses, aga mind lihtsalt üllatas, et end sellisest olukorrast leidsin. Tuju ma sellel olukorral siiski rikkuda ei lasknud.
Antud pildi järel pakkus meile omajagu nalja see, kuidas mul naerdes silmad ära kaovad. Pole ime, et mind koolis pilusilmaks noriti, kui ma olengi pilusilm! Kõige hullem on see, et südamest naerdes läheb parem silm (pildil vasak) mõnikord täitsa kinni, muidu ei saaks aru, aga kui järsku näen ainult ühe silmaga, siis järelikult olen teise silma kinni naernud.

Meil oli Härraga väga lõbus ja ma kardan, et me võisime oma lõbusa meeleoluga kellegi öörahu häirida, sest seinad olid seal tegelikult päris õhukesed. Kuulsime ka ise naabrite telerit ja seda, kuidas keegi duši all käis, kuidas kellelgi mingi asi vannitoas maha kukkus, kuidas koputus naabrite uksele tundus koputusena meie uksele ja nii edasi. Igaks juhuks mainin, et Martini Asti promillid olid juba ammu kadunud, mitte ei olnud meie lõbusa tuju põhjuseks. Me oleme kogu aeg sellised, kes voodis teineteist kiusama hakkavad ja poole ööni itsitavad. Iga päev küll kohupiimataskuid teineteisele näkku laiaks ei löö, aga naerda saame ikkagi.
Hommikul ärkasime hästi vara, sest õhtul selgus, et selles nelja tärni hotellis puudub võimalus tellida hommikusöök tuppa. Öeldi, et sellist teenust neil valikus ei ole ja nad ei julge lubada, et eritellimusena jõuaksid seda korraldada, sest hommikul on 80 inimest sööma tulemas. Kuna restoran ei tundunud üldse nii suur, et sinna korraga palju inimesi mahuks, siis läksime juba kell 7 hommikul sööma. Kell 7! Ma tavaliselt isegi ei ärka nii vara, rääkimata söömisest. Söögivalik oli hea, ma sain oma kõhu lambasoolevorstikestest ja munapudrust nii täis, et puuviljasalat ja saiake enam sisse ei  oleks mahtunud, kuigi silmadega neid sõin. Meiega koos sõi vaid üks inimene, nii et väga rahulik oli olla.

Samamoodi olime veekeskuse avamise ajaks värava taga lootusega, et sel ajal on veekeskus alarahvastatud. Oligi. Küll ei oldud külastajate tulekuks valmis, sest seinte ääres olid suured sinised kotid musta pesuga, osades korvides olid veel mustad rätikud ja samal ajal polnud puhtaid kuskil, kuigi saunades tuli need tagumiku alla panna. Öeldi, et pesumaja ei jõua nii kiiresti. Ka nappis nagisid, kuhu oma suuri rätikuid rippuma panna, ma ei kujuta ette, kuhu eelmisel päeval 300 inimest oma rätikud panid.

Et vaadata kogu veekeskus üle, ostsime baarist juurde sauna- ja soolamaailma, arvestasin, et see läheb mingi 32 € maksma, sest selline on hind kodulehel, aga tegelikult tuli juurde maksta vaid 12 €. Alustasime saunamaailmast, kus oli 4 sauna, igas saime istuda kahekesi. Soolamaailmas tuli ruumi juba teistega jagada, aga seda ka vaid vilksamisi, enamuse ajast olime sealses kahes saunas kahekesi. Kui soolasaunades oli hea olla, siis soolabasseinist põgenesin kohe, kui mu küünarnukid vett puutusid… Veel duši all külma veega valu leevendades oli tunne, et hakkan nutma. Kuna varem pole psoriaas sedasi tunda andud, siis ma ei tulnud selle peale, et soolane vesi mõjub ärritunud lööbele nagu soola raputamine haavale. Väga valusalt!
Härra oli pikalt soolabasseinis, üritas seal vee peal hõljuda, aga ta vajus isegi soolases vees põhja, mina hulbin igasuguses vees, ka lainetavas. Väidetavalt pidavatki paksud sedasi vee peal püsima, aga ma püsisin ka siis, kui kaalusin 53 kilo ja olin saledam kui Härra praegu, nii et ei tea, millest see uppumatus tegelikult oleneb.

Kui veidi vähem kui pooleteise tunniga sai saunad järele proovitud ja mõnda aega mullibasseinis mulisetud, siis läksime tuppa tagasi oma spaa protseduure tegema. Kui meie lahkusime, siis oli sissepääsu juures juba väga pikk järjekord, nii et läksime ära õigel ajal. Kui veekeskuse juurde korra tagasi minna, siis kodukorras oli kirjas, et bikiinides keha näeb küll hea välja, kuid trikoo on sobivam ja see on esimene kord, kui ma kodukorras sellist infot näen. Mulle see muidugi igati sobib, sest ma olen korduvalt küsinud Härralt (nagu ta teaks), miks noored naised veekeskuses nappide bikiinidega käivad, kui seal pole lootustki päikest saada. Ma olen alati oma trikooga sobinud pensionäride seltskonda ja olen end seetõttu ebamugavalt tundnud. Samas on veider tunda end ebamugavalt, sest olen liiga palju kaetud…

Pärast veekeskust võtsime toast veel viimast, tegime turbamaske, mõnulesime vannis, koorisime keha ja oligi aeg end riidesse panna ja ära minna. Toa tagasi andmine käis samuti kiiresti ja lihtsalt, nii et meil pole tegelikult millegi kallal kobiseda. Erinevalt mõnest teisest kliendist ei pidanud me 3 tundi tuppa pääsemist ootama, ei pidanud jamama mittetöötavate käepaeladega, ei pidanud veekeskuses külmetama (küll higistasime toas, sest me ei saanud soojust kuidagi maha ja hirmus palav oli, teki alla ei kannatanud üldse minna), ei pidanud lahkudes klaarima valesti esitatud arvet ja nii edasi. Kuigi näha oli, et hotellis veel kõik ei suju, siis meie minipuhkus möödus sujuvalt, ja liiga kiiresti, ühest päevast jäi ikka väheks, kuid kahe päeva eest maksta oleks olnud liig, seda juba seetõttu, et täisteenust selle raha eest ei oleks saanud.

Me käisime Grand Rose spaahotellis samamoodi kohe pärast avamist ja ma ei mäleta, et siis oleks midagi ligadi-logadi olnud, kõik oli valmis, kõik oli puhas, kõik oli korras, aga avamise puhul küsiti vaid pool hinda. Ma arvan, et V spaast oleks olnud viisakas sama teha, eriti olukorras, kus nad alles teevad tagasiside põhjal oma teenusepakkumises korrektuure, et kõike sujuma saada ning tunnistavad ka ise, et nad pole hetkel võimelised täismaja teenindama. Kes plaanib külastada, siis soovitan seda pigem paari kuu pärast teha, selleks ajaks on ehk kõik korralikult toimima hakanud.

Kui Grand Rose spaahotelliga veel üks võrdlus tuua, siis mõlemas oli vannituba klaasist seinaga, aga esimeses oli kardin vannitoas, V spaas magamistoas, mis andis ühele kiusupunnile võimaluse pildistada mind potil istumas. Miinuseks ma seda siiski ei pea, sest paremat lahendust ei ole (ribakardinad kohe üldse ei sobiks vannituppa sisse, nii et see ei ole lahendus) ja ma käin kodus nagunii igasuguse häbitundeta samal ajal pissil, kui Härra vannitoas hambaid peseb, nii et midagi uut ta pildile ei püüdnud. Minu jaoks oli vannitoa klaasist sein pigem ikka pluss, eriti mõnus oli vannis olla ja samal ajal läbi akna telerit vaadata.Oma minipuhkuselt jõudsime surmväsinutena koju, nii et puhkus ei võrdunud puhkamisega, see oli lihtsalt mõnus vaheldus, millest toibusime terve eilse päeva. Täna peame ka ilmselt koos lastega lõunaune tegema, et suudaksime keskööni ärkvel püsida. Aastavahetuse veedame pere seltsis teleri ees ja kui kukub 1. jaanuar, siis laseme õues raha õhku, aga midagi erilist see enam ei ole, sest meil alevis lastakse juba viimased kuu aega raha õhku. Mäletan, kuidas lapsena tundus isegi üks roheline täpike taevas millegi suure ja erilisena, mida sai näha vaid korra aastas, aga nüüd võib terve detsembrikuu iga päev korralikku ilutulestikku vaadata, nii et meie laste jaoks pole aastavahetuse tulevärk enam midagi erakordsest.

Ma ei hakka möödunud aastat kokku võtma, sest ega siin midagi suurt kokku polegi võtta: kolisime majast korterisse ja lakume siiani oma haavu; kõik lapsed said aasta vanemaks ja targemaks ning selle võrra läks igapäevaelu taas grammi võrra kergemaks; Esimene läks 1. klassi, mina läksin 11. klassi ja Neljas läks paberil lasteaeda ehk nimekirjas on, kohatasu maksame, aga laps ei käi pea üldse kohal, sest ta on kogu aeg nohus; võitsime 2500 € väärtuses perereisi Pariisi Disneylandi, mida on siiani raske uskuda; kuna pank leidis pärast 400 € tellitud hindamisakte, et me tegelikult ikkagi ei ole võimelised suvekodu soetama, ka siis mitte, kui maksame 10% sisse ja lisatagatiseks jääb 5 korda suurema väärtusega kinnisvara , siis otsustasime end lohutada uue autoga, mille eest maksame 2 korda rohkem, kui oleksime maksnud suvekodu eest, lohutab küll; Härra jäi juba oktoobris tasustatud sundpuhkusele, nii et aasta viimased kuud on möödunud mõnusalt perekeskselt ja samas raha pärast liigselt muretsemata.

Uueks aastaks lubadusi ei anna, aga ootusi ja lootusi on mul küll: loodame, et keegi ostab meie vana auto ära, loodan lõpetada 11. klassi ja astuda 12. klassi; loodan, et Teisel läheb koolitee algus sama kergelt kui Esimesel; ootame võidureisi Pariisi; loodame, et järgmisel talvel saab Härra taas tasustatud sundpuhkusel olla; loodan kaotada vähemalt 10 kilo, mille nimel näen vaeva juba viimased poolteist kuud; ootan uue koormustesti tulemust, sest mul endal on küll tunne, et mu vastupidavus on paranenud; loodan, et tuleb rahulik aasta ja järjekordne tore suvi Soomes, nii et ongi hea, et me suvekodu ei saanud, sest muidu me kibeleks sinna.

Ega rohkem midagi lisada ei olegi, teeme lastega lõunauinakud ära ning sätime end aastavahetuse lainele. Meil tuleb Härraga 14. ühine aastavahetus, esimene oli küll selline, kus me ühise sõbra juures lihtsalt sattusime diivanile kõrvuti istuma ja omavahel üle paari sõna ei vahetanud, kuid juba paar päeva hiljem leidsime teineteises hingesugulase ja nii ta läks, 9. ühise aastavahetuse veetsime juba peaaegu viiekesi.Kolmas oli siis viimaseid nädalaid kõhus, nii et pildile said jääda vaid Esimene ja Teine. Nüüd on naljakas vaadata, et 2012. aasta algas nelja säraküünlaga, sest see aasta tõi meile kolmanda tulekera ja uudise neljandast tulekerast, nii et 2013. aasta saatsime ära juba nelja tulekeraga.Mul oli sel ajal värske poisipea (ja 3 korda suuremad rinnad võrreldes praegusega, nuuks), kuigi sedasi oli väga mugav, siis pikad juuksed meeldivad mulle ikkagi rohkem ja selle aastaga ongi need lõpuks taas pikaks kasvanud.
Ma enam pikemalt ei heieta, aitab küll selleks aastaks! Soovin teile meeleolukat aastavahetust ja uut aastat täis õnne, kordaminekuid, rahuolu ja armastust! Viimast pidi punase kuke aasta tooma ja kuigi Ilona Kaldre siin lubas palju petmisi, siis ma usun, et saab ka ilma, tuleb lihtsalt uuesti armuda oma kaaslasesse! Lihtne, eks!

Kohtume järgmisel aastal!