Appi, appi, kass läks kappi ja näris nõudepesukäsnad juppideks! Tegelikult ka, appi, ma ei jõua enam üldse siia, sest nii palju on teha ja täna hommikul tõepoolest olid nõudepesukäsnad juppideks näritud, aga need olid kapi peal, nii et kass päris kapis ei käinud.
Nii paljust tahaks kirjutada, aga nii palju on õppida ka, nii et blogi jääb hetkel loodetavasti kaheks aastaks tahaplaanile. Loodetavasti seetõttu, et mul käivad juba praegu käega löömise mõtted. Aga need tulevad nendel õhtutel, mis on hommikutest rumalamad ja kus kõik asjad on hunnikusse jooksnud ning väsimus tekitab tunde, et tahaks igavesti lihtsalt kodune ema olla, sest piisab sellestki väljakutsest.

Pärast Räpina nädalat mõtlesin küll, et kindlasti olen pärast nii pikka lastest eemalolekut palju parem ema, aga ei olnudki, täpselt sama kiiresti läks närv mustaks. Aga koolinädal ise andis küll mõnusa emotsiooni ja ootan huviga juba järgmist sessi, sest edasi saab ainult põnevamaks minna. Esimesest sessist, siis päevad olid tõesti pikad ja ainult kahel õhtul jõudsin veel kohustuslikku kirjandust lugeda, teistel päevadel olin vaimselt nii kutu, et võisin lugeda, aga hetk hiljem ei olnud mul aimugi, mida ma just lugesin.Ühel päeval müttasime 6 tundi aias, enne seda jalutasime veel 2 tundi õues ja tutvusime põhimõtteliselt lilledega ning korjasime seemneid, et neid kodus kuivatada ja puhastada. See oli hästi raske päev, sest esiteks selgus hommikul, et mu uued kummikud on kandmiskõlbmatud, sest parem kummik ei läinud jalga. Ma olin poes laisk ja proovisin ainult vasakut jalga, sest ikkagi kummikud ju, mis nende ostmisel siis valesti saab minna… Nii et olin koolis kummikuteta ja siis aiamaale minnes sain laenata vaid suuruses 40 turvajalatseid (mu jalg on 37-38), mis tegid mind koos retuusidega üsna klounilikuks. Õhtuks olin kaevamisest ja postide maasse tagumisest nii higine, et võisin rinnahoidjast vett välja väänata, aga ma ei võtnud rohkem rinnahoidjaid kaasa. Üldse oli mul väga vähe asju kaasas, sest esiteks pidin ju bussiga-rongiga kooli minema ning olin vastavalt pakkinud ning pärast autovaliku tegemist ei viitsinud ma enam ema juurest startides kodust läbi minna.

Muidu ei oleks hullu olnud, aga selgus, et ühiselamus saab riideid pesta-kuivatada ainult kella kaheksani, aga meie tunnid lõppesid kella seitsme ajal. Teine variant oleks olnud hommikul kell üheksa pesema panna, aga tunnid hakkasid pool tundi varem. Ühesõnaga, nagu öeldi, siis teoorias saab pesu pesta küll, aga praktikas oli nii palju agasid, et tegelikult ikka hästi pesta ei saa. Ega käsitsi pesemine mul ka tükki küljest ei võtnud, aga asi oli lihtsalt selles, et ühiselamus ei ole radikad, nii et neid riideid polnud kuskile kuivama panna. Sel õhtul tuli ikka pisar silma, sest ma olin väsinud, ma olin näljane, ma ei olnud piisavalt varustatud, ma ei saanud riideid pesta, mul ei olnud kuskil riideid kuivatada ja kõik tundus nii nõme, et läksin ostsin endale burgeri, istusin autos, helistasin Silverile ja sõin telefoni otsas nuttes burksi ja kurtsin oma rasket elu. Pärast seda hakkas oluliselt kergem, ostsin pesugeeli, pesin mõned vajalikud riideesemed puhtaks, mis muidugi hommikuks ära ei kuivanud, aga mul oli ainult rinnahoidjat vaja, nii et föönitasin seda veidi ja kõik oli taas korras, ei pidanud rippuvate rindadega kooli minema.

Reedel oli hästi lühike päev, aga hirmus tuuline ja veidi vihmane, nii et viimaste tundide ajal oli täitsa lahe õues põlvili sillutisi mõõta ja kive lugeda, et paberi peal erinevaid ülesandeid lahendada. Selgus, et ma ei mäleta, kuidas ringi pindala arvutatakse ja kuulsin enda arvates esimest korda elus Phytagorase teoreemist, samuti ei tundnud ma ära trapetsit ega osanud ka selle pindala arvutada. Õnneks ma ei olnud ainuke, kellel on kõik koolis õpitu mööda külge alla jooksnud, nii et see päästis mind suuremast häbist ning õpetaja oli ka väga mõistev ja tore, mitte ei kukkunud karjuma, et kuidas ma neljanda klassi matemaatikat ei oska. Üldse olid kõik õpetajad nii toredad, et puhtalt nende pärast võiks minna Räpina Aianduskooli maastikuehitust õppima. Ütleksin, et iga õpetaja on omamoodi hull, lahedalt hull, seda ei saa isegi sõnadesse panna, aga igatahes oli mul juba esimese sessi ajal tunne, et kui see kool läbi saab, siis ma hakkan õpetajatest puudust tundma.

Reedel kihutasin kohe pärast tunde ema juurde, koduteel oli ilm suurepärane, ema juurde ostetud kook maitses suurepäraselt, nii tore oli istuda, lobiseda, lapsi näha ning Silveri vanemate juures seda kõike korrata, lastega koju tagasi jõuda ja kukkuda voodisse teadmisega, et öösel jõuab Silver ka minu kõrvale.

Seekord olime rohkem kodused, tegime panipaiga lõpuks korda, aga kahjuks läks nii, et riiulitest jäi ikka puudu või on jalanõusid lihtsalt liiga palju. Siis ühendas Silver veel pliidi lahti ja see viidi garantiiremonti, nii et mõnda aega pean ilma hakkama saama, aga pärast seda on mul taas ahi, mida ei ole olnud aasta algusest saadik, sest see lihtsalt ei töötanud. Tundub, et järgmisena läheb garantiisse umbes aasta vana televiisor, sest see ei lülita end enam korralikult sisse ega saa ühendust digiboksiga. Alguses arvasin, et viimase viga, aga ei, sel ajal, kui televiisor lolli mängib, ei tööta ka pult ja peale ootamise ei saa mitte midagi teha, sest telerit ei saa sel ajal välja ka lülitada, kui seda just vooluvõrgust ei eemalda. Ja et sellest veel vähe oleks, siis augustis ostetud sülearvuti ka ei toimi. See on ka üks põhjus, miks ma pole bloginud, sest see lihtsalt võtab nii kaua ega, hiir jääb pidevalt “kinni”, mõtleb 10 sekundit ja siis toimib edasi, igal avatud asjal on iga väikese liigutuse peale ees “not responding” ja kiri ilmub ekraanile viivitusega ja nii edasi. Ühesõnaga on see arvuti nii aeglane, et ma ei taha seda avadagi ja ilmselt läheb see ka mõne aja pärast garantiisse. Nädala alguses kirjutasin Teliasse, aga nad vist on mind juba pideva kirjutamise pärast ära blokkinud, sest vastust pole ma siiani saanud.

Selle aasta sees on Teliaga ka nii palju probleeme olnud, et ma eelmisel kuul jätsin nendega hüvasti ja läksin edasi Elisasse. See läks küll maksma 150 € tähtajalise lepingu lõpetamise tõttu, aga kokkuvõttes ikkagi võidame, sest järgmise aastaga säästame kõvasti rohkem kui 150 €, pealegi kinkis Elisa samas väärtuses uue telefoni ka, nii et sellega läks hästi. Kusjuures ma olin valmis maksma juunis 180 €, et leping lõpetada ja muuta lihtsalt paketti ning Silver ka Teliasse üle tuua, aga siis öeldi, et seda saab teha ainult esinduses. Me olime sel ajal Soomes, nii et jäi ära. Kui oleksime saanud seda teha, siis oleks septembri alguses ära jäänud üllatus, kus maksin Soome helistamise eest 47 €, lisaks ligi 30-eurosele paketitasule. Selgus, et 48 tundi enne kuu lõppu nad kõnemahu ületamise teadet ei saada ja nii ma rääkisin kuu viimastel päevadel rahumeeli kaks tundi Härraga juttu. Oleksin helistanud talle Eesti numbrile, siis oleks tema maksnud vastatud kõne eest natuke alla kahe euro ja mina veidi üle kahe, nii et rahast hakkas ikka kahju küll, sest tõesti ei visanud ma seda meelega tuulde.

Kusjuures, pärast 47-eurost üllatust ma kirjutasin ka Teliasse, et lõpetan nende teenuste kasutamise ja vastus oli enam-vähem selline, et head teed mulle ja anti veel näpunäited, kuidas oleks kõige õigem number üle viia. Kui numbriliikumisega oli juba alustatud, siis jälle helistasid ja hakkasid igasuguseid lahendusi pakkuma ja isegi täitsa häid ning kõike sai teha esindusse minemata, aga oli juba hilja. Juunis oleksid nad ühe kliendi juurde saanud, septembris ehk ka, kui oleksid head teed soovimise asemel kohe erinevaid lahendusi pakkunud, aga kuna nad seda ei teinud, siis kaotasid kaks. Kuni Telia oli Emt ja Elion, oli kõik ideaalne (teenused, klienditeenindus, iseteenindus), aga nimemuutuse järel pole ma enam millegagi rahule jäänud ja mul on sellest kahju, sest tegelikult mulle ei meeldi muutused ja ma oleksin võinud vabalt igaveseks Telia võrku jääda, kui nad poleks hakanud rahakoti peale. Ma väga kurb muidugi ei ole, sest nüüd jääb iga kuu rahakotti 30 € alles ja lisaks on mul 13,5 GB rohkem internetimahtu ja lapsel lausa 15 GB rohkem, sest tal ei olnud enne üldse internetiga paketti (aga maksin viimase eest rohkem).

Teemat vahetades, siis pesamuna on taas lasteaias pärast septembripikkust pausi. Kuna ta augustis ühtegi pikka päeva olla ei saanud, siis põhimõtteliselt alustasime harjutamisega nullist ja sellega ei lähe väga hästi. Ta on igal hommikul läinud ja jäänud nutuga ning igal õhtul kodus minu küljes rippunud ja nutnud, et ta ei taha järgmisel päeval lasteaeda minna. Üks osa minust tahaks lükata vähemalt keskkooli edasi ja olla Neljandaga veel aasta kodus, sest ta on meil nii õrnake ja emme küljes kinni, aga teine osa minust ei taha olla veel ühte aastat kodune ja nii hoian südant kõvana ning loodan, et see suur nutt läheb üle. Pealgi on nii mõnus olla üksi kodus. Ma pole 8 aastat saanud sedasi üksinda kodus olla, nii et ma tõepoolest olen viimaseid päevi nautinud. Pesamuna jäi kolmapäeval esimest korda lõunauinaku ajaks lasteaeda, eile õhtusöögi ajaks ka, nii et kaks viimast päeva on olnud päris hingeõnnistused, tänane on ka. Täna läheb lausa nii hästi, et ma viin lapsed lasteaiast otse vanaemade juurde ja ise lähen sõbrannaga kinno. Ma kõlasin hetkeks endale kui rongaema, aga siis hakkasin mõtlema, et ma ei ole vähemalt 10 aastat käinud ühegi sõbrannaga kahekesi kinos, nii et ma võin küll täna seda endale lubada!Siin pildil on rõõmus tüdruk, sest tema lasteaiapäev sai just läbi, aga vendade oma veel kestis, nii et ootasime õues, kuni neil söödud saab. Ühte käisime läbi akna ka tervitamas, sest too lihtsalt nägi meid õues aega veetmas ja lehvitas akna peal. Pärast tahtsid kõik neli õues mängida, kuigi tuul käis lihast ja luust läbi. Aga pole olemas halba ilma, on vaid vale riietus, nii et külma üle keegi peale minu ei kurtnud ja minule sai ka see saatuslikuks, et mul ei olnud kindaid ja liivakastis mängimise asemel seisin ma aia najal või istusin pingi peal.

Vähemalt oli mul soe jope, mis kattis pepu ka ära. Mulle ei lähe vanad asjad enam selga, sest mu puusaümbermõõt on kasvanud 110 cm peale, mis vastab äkki XL mõõdule, aga ülakeha on S-M mõõdus, vähemalt enamus riideid on selles suuruses ja too jope on ka S suurus. Kui ideaalkeha on 90-60-90, siis minu oma on 90-75-110 ja tõesti on raske leida riideid, mis seljas hästi istuksid või üldse selga läheksid. Proovisin teisipäeval palju erinevaid ilusaid jopesid ja kõigiga oli see mure, et puusad ei mahtunud sisse, aga mingit nabajopet ma ka ei tahtnud. Antud jope oli ainus, mis hoidis ülevalt hästi ja samas mahutas napilt puusad ka ning oli üldse seljas väga mugav, AGA ma ei tahtnud järgmist musta jopet, tahtsin mingitki värvi. Näiteks meeldis mulle üks helehall jope, mis oli ka seljas ilus, aga millega ei andnud istuda ega astuda, sest need puusad noh… Mul ei olnud muud valikut ja pidin ostma musta jope. Kodus küll otsisin välja, et selliseid on ka tumesiniseid ja punaseid olemas, aga tegu on eelmise aasta mudeliga, nii et kõik olid igalt poolt otsas. Too must oli ka poes eelviimane ja just sobivas suuruses, teine suurus oli 48, seega mul isegi vedasi, et 36 veel alles oli, aga see oleks võinud olla kas või tumesininegi.

Ma siin pikemalt rohkem ei kirjuta, niigi olen selle postituse peale pool päeva kulutanud oma uue “toreda” arvuti pärast. Ausalt, kui Telia seda garantiisse ei võta või saadavad selle sealt samasugusena tagasi, siis ma uputan selle Delli ise vanni, et kindlustuse abil uus arvuti saada.

Aga mis seal ikka, ilusat nädalavahetust teile!