Kui ma eelmist postitust kirjutasin, siis mu Kolmas ja Neljas mängisid vaikselt oma toas…

Kuidas ma küll siiani pole õppinud, et vaikus tähendab pahandust?!

Mingi hetk tuli minu juurde rohelise suuga Neljas, kes ulatas mulle poolviltuse kaanega guaššvärvi purgi: “Emme, aita!”

Ma hoidsin hinge kinni, kui lastetuppa läksin, ja leidsin eest selle:

Kolmas oli kapi otsast guaššvärvid kätte saanud ja disainis tekki. Veidi ka lina, patja, kaisukaid, voodipulkasid ja muidugi ennast.

Kahetsevad kunstnikud ise ka:

Kuna mina selliste asjade peale ei heldi ega naera, siis sai põhikunstnik korralikult riielda ning pärast vanniskäiku aitasid mõlemad oma kätetööd likvideerida. Selleks ajaks olin ma tegelikult juba leebunud ja koristavaid lapsi vaadates heldisin küll. 🙂

Loo moraal: ära jäta guaššvärve kapi otsa ja ära usalda vaikust lastetoas!