Ma olen seda postitust pikalt edasi lükanud, sest ma lihtsalt ei ole osanud kurbust sõnadesse panna. Üritasin mitu korda, kuid sein oli ees ja ma ei saanud sellest mööda ei ülevalt ega alt.
Katsun nüüd alustada algusest. Võib-olla mäletate, et võtsin majakuulutuse sama kiiresti maha kui üles panin ja kõik oli üldse segane. See tuli sellest, et me üürnikud ütlesid korteri lühikese etteteatamisajaga üles ja kuna me korterit müüa ei saanud, siis kaalusime juba tõsiselt majast loobumist. Otsisime küll alternatiive ajapikenduseks, millest võib-olla oleks piisanud, aga mina lihtsalt ei jõudnud enam lõngakera kerida.
Kui maja ostsime, siis laenu kuumakse pidi kompenseerima korteri üür ja majas elamise väiksemad kulud, aga kokkuvõttes saime üüri 0 eurot, sest see ei kompenseerinud tegelikult isegi remonti, rääkimata rikutud mööblist, mida läks siit jäätmejaama omajagu. Üürile andmine ise tõi kaasa omajagu stressi – üürnike (keda oli kokku kuus) otsimine, probleemid naabritega, probleemid rahaga (kaks korda saime vastu pükse) ja pidev mure meie vara pärast.
Ühesõnaga tundsin, et ma ei jaksa enam muretseda maja hoidmise ja heade üüriliste leidmise pärast. Kui üürnikud korteri üles ütlesid, siis võtsime seda märgina, et nüüd on aeg endal tagasi kolida, tahame või mitte. Kui aga maja vastu keegi kahe nädala jooksul tõsist huvi ei tundnud, siis hakkas hirm, et müüme kaua ja maksame seni tühja korteri eest kommunaalkulusid, mis ei ole talvel üldse mitte väikesed. Mõtlemine ajas taas hulluks, kas riskida ja oodata või kohe uus üüriline sisse otsida, lõpuks valisime viimase, sest me lihtsalt ei saanud lubada vähemalt 200 € suurust kahjumit kuus.
Mõeldud tehtud ja päev pärast uute üüriliste sisse kolimist koputati maja uksele ja sealt hakkas pihta eriti stressirohke ootamine ja mõtlemine. Kas öelda üürnikele, et võib-olla ostetakse maja ära. Aga äkki ei osteta, kuid nemad otsivad hirmust uue korteri. Aga äkki ostetakse ja ma pean neil viimasel minutil paluma lahkuda, sest vastasel juhul peame esialgu kaheks kuuks minu vanemate juurde kolima. Aga kuidas ma neil palun ära kolida, kui ma tean, et nad soovisid pikaajalist elukohta ja kahtlesid juba siis, kui ütlesin, et võib-olla saavad ainult suveni sees elada.
Kuni notarini ma ei julgenudki neile midagi öelda, sest sinnani ei olnud ma milleski kindel. Aga sealt edasi läks kiireks, sest maja uued omanikud pidid oma elamispinna lähinädalatel vabastama ja ka nemad ei olnud vaimustuses paariks kuuks vanemate juurde kolimisest. Pidin ikkagi paluma üürnikel võimalikult kiiresti lahkuda, kuigi lepingu järgi oli etteteatamisaeg 2 kuud. Kuna meil ei olnud plaanid neid lollitada ja see kõik kukkus lihtsalt väga pahasti välja, siis maksime neile tagasi viimsegi euro ja läksime sõpradena lahku. Kurvad olime siiski mõlemad.
Kui me enne nende tulekut siin natuke kõpitsesime ja kõik läikima lõime, siis mõtlesin, et polegi nii hull, kui ükskord peame tagasi kolima, kärab küll. Aga kui ma järgmine kord siia astusin teadmisega, et me kolimegi kohe tagasi, siis ma lihtsalt nutsin lahinal. See ei olnud minu kodu. Minu nina võttis kinni suitsuhaisu, mis oli aastate jooksul siia sisse imbunud, mu silmad nägid kõiki katkiseid seinapaneele, kobrutavat laminaati, plastmassist poolpiduseid põrandaliiste, suitsetamisest kollaseks luitunud aknaraame, kulunud köögimööblit ja eraldiseisvat pliiti selle vahel. Ma unistasin integreeritud pliidiplaadist, mille ma majja sain, ja järsku olin tagasi köögis, kus kitsa pliidi taga askeldades lendab toitu kappide ja pliidi vahele. Palun ei!
See oli hetk, kus mu süda murdus ja ma soovisin, et oleksime ikkagi veel üritanud ja otsinud ajapikendust. Aga aega ei saanud enam tagasi keerata.
Tegelikult oli see juba südame teine murdumine. Esimene oli siis, kui maja uued omanikud tõid osa asju majja ja kolisid ise nädalaks vanemate juurde meie väljakolimist ootama. Ma istusin ja vaatasin, kuidas lastetuppa kolm voodit juurde tekkis ning meenutasin seda päeva, kus me nii õnnelikena alles soolaleivapidu pidasime, kuidas me istusime isaga lastetoa diivanil ja puhusime kingituseks toodud pallibasseini täis, kuidas sel hetkel oli kõik nii hästi. Enam ei olnud nii hästi ja uute omanike mööbliga saabus reaalsus, meie lahkumine oli vaid päevade küsimus…
Kolmandat korda murdsin südame, kui maja oli juba tühi ja ma tegin igas toas värviparandusi. Kõige rohkem tegin neid lastetoas ja see meenutas meie viimaseid majja kolimise eelseid pingutusi. Meenutas elevust, mida tekitas laste vastvalminud tuppa uue mööbli paigutamine, meenutas rõõmu, mida tundsid lapsed esimest korda oma uude tuppa astudes ja mida tundsime meie nähes õnnelikke lapsi. Valus oli mõelda, et nemad ei astu sinna tuppa enam kunagi.
Neljas ja viimane murdumine saabus välisukse igaveseks sulgemise järel. Ma nutsin viimati nii kõva häälega vist 11-aastaselt, kui mu vanaisa suri. Kodust loobumisega kaasneski palju leinatunnet ja pisaraid nii minu kui ka Härra poolt.
Läheb aega, kuni sellest päriselt üle saame, aga võin öelda, et progress on toimunud ja järgmine postitus tuleb juba veidi vähem kurvem.
Järgneb…
Kahju, et nii läks 🙁
Kas poleks olnud lahendus müüa korter ja vähendada selle arvelt veidike majalaenu, et oleks lihtsam allesjäävad laenuosa maksta? Kuigi enam ei muuda see midagi ja ilmselt ka mõtlesite sellele variandile….
Pidage ikka vastu ja küllap varsti kõik paika loksub 🙂
Selles asi ongi, et meil on korter ostetud buumi ajal ja selle laenumakse on palju suurem kui oli maja oma, aga korterit müüa ei saa, sest masu ajal kukkus väärtus nii palju, et veel tänagi on korteri turuhind väiksem kui laenujääk. Praeguse seisuga saame alles nelja aasta pärast korteri laenujäägiga maha müüa ning alles jäävad siis vaid tühjad pihud. :/
Isegi minul, täiesti võõral blogilugejal, tuli klomp kurku seda lugedes. Aga usun, et kunagi tuleb aeg kui ehitate või ostate oma järgmise maja. Ja teete sellest sama armsa ja koduse nagu eelminegi oli.
Jõudu!
Tarvis!
Millalgi-kunagi tuleb kindlasti järgmine maja ja siis juba see õige. 🙂
Kurb 🙁
Loodetavasti pole teil seal vähemalt väga kitsas ja küll saabub kord jälle päev majauks lahti keerata 🙂 olete veel noored 🙂
Varem või hiljem kindlasti saabub. Loodetavasti varem. 🙂
Ma vahel loen su postitusi ja no kõik tundub nii kurb. Teie elu ja olu. Ja seda on kuidagi paha lugeda (ära loe siis eks!), sest sa ise tundud sümpaatne 🙂 Seda enam, et oled ka noor ja terve ja ei tundu ka rumal, siis kuidagi tekib nagu mõte, et sa pole seda virelemist üldse ära teeninud. Oeh 🙁
Me õnneks otseselt ei virele, vähemalt ise ei tunne nii. 🙂 Kuid oleme endalt küsinud küll, millega oleme ära teeninud saadud koguse ebaõnne ja ebaõiglust. Aga noh, mis ei tapa, see teeb tugevaks ja küllap on seda kõike vaja, et oskaksime tulevikus lastele head nõu anda. Sellist, millest meil endil on puudu jäänud.
Ja õnne on ka palju olnud, mul on Härra, Härral olen mina, meil on toredad ja terved lapsed ning veel pikk elu ees. 🙂
Jaa, loomulikult vaatan mina sinu poste ju OMA pilgu ja kogemuse läbi. Mõtlen minagi, et olete noored ja terved ja probleemid on pigem majanduslikud. Tervist ja noorust ja päris armastust osta ei saa. Paljusid asju aga saab. Loodan, et te ise ka teete midagi selle nimel, et parema järje peale saada. Lihtsalt mõelda, et ohh me veel noored ja küll tuleb kunagi ka uus maja (või mis iganes asi), on selline vastutuse kõrvale lükkamine, lihtsalt sinisilmne unistamine. Plaani on vaja 🙂 Igatahes ma elan kaasa ja loodan siit pigem lugeda peagi mingit masterplani, kuidas need unistsued täide viia. On siis selleks mingi uue eriala õppimine või mis iganes, Kõike head! Lapsed on kiftid 🙂
Praegu elame päev korraga ja masterplaane ei tee, pole hetkel lihtsalt võimalik. Mina ei saa laste kõrvalt muuga tegeleda ja mees töö kõrvalt. Üsna selline “nokk kinni-saba lahti” olukord.
Aga maja siiski sinisilmne unistus ei ole. Juba 1,5 aasta pärast on peretoetused oluliselt suuremad, samuti käivad siis kaks last koolis ja kaks last lasteaias, mis tähendab, et mul on kergem töö- ja pereelu sobitada, eriti koos mehe abiga, kes saab siis tagasi tulla ja lubada endale 8-tunniseid tööpäevi väiksema palga eest. Sealt veel 3-4 aastat ja siis saab korteri laenujäägi eest maha müüa, et taas maja poole vaadata. Hehh, see kõlab juba nagu plaan. 😀
Liivi, kas sa ei ole mõelnud ise taas õppima minna? Näiteks kaugõppesse? Mis tööd sa tulevikus teha tahaksid?
Lastetoetuste peale loota ei saa, sest ei ole kindel kas need ikka tõusevad või tuleb uus valitsus ja toetused hoopis langevad nagu mujal riikides (nt. Soomes).
Ausalt, ma ei tea, mis tööd ma teha tahaksin. On olnud mõtteid ühes ja teises suunas, lausa äratundmist ja elevust, aga need on vaibunud. Esialgu tuleb nagunii võtta vastu töö, mida pakutakse ja mis sobib ajaliselt.
Sügisel tahan küll õppima minna, siis on viimane ka lasteaias ja ehk mängib välja, kui nad väga sageli haiged ei ole.
Kui lastetoetused ei tõuse, siis ilmselt saab ka selleta hakkama. Meie jaoks poleks see tõus nagunii väga hüppeline, et see lisa 115 € kuus ei oleks päästerõngaks, aga abiks ikkagi. 🙂
Just tahtsin sama öelda, et lastetoetustele oma tulevikku küll rajada ei saa. Lapsed kasvavad ka, nende vajadused suurenevad oluliselt. Pidasin ka just silmas karjääri tegemist ja see ei eelda, et peaksid perest loobuma. Kõik on võimalik, kui tahta. Haridus on see, millele panustada, mitte toetused.
Ma enda arvates küll ei kirjutanud, et rajame suurenevale peretoetusele tuleviku, vaid, et see on abiks olukorras, kus mina alustan tööalaselt nullist ja mees samamoodi, kui vahetab töökohta. Võrreldes eelnevaga oleks vahe 115 € kuus ja kuigi see on ka raha, siis tõesti, see ei ole selline summa milleta me hakkama ei saa.
Haridus ja karjäär ei ole hetkel sellised asjad, millega saan kohe homme alustada ja mis jäävad ainult tahtmise taha. Asi ei ole ka perest loobumises, vaid selles, et mul on üks kodune ja kolm lasteaias käivat last, kes toovad sealt üksteise võidu haigusi koju, aga mul puudub tugigrupp, hoidja palkamist lubav rahakott, õppimist (ja väljapuhkamist) võimaldav öörahu jne. See ei tähenda, et me panustame toetustele, vaid tähendab seda, et mina pean oma plaanidega kannatama, kuni lapsed on suuremad ja olukord on soodsam. Ning seda see on 1,5 aasta pärast, kui mul on kaks last koolis, kaks last lasteaias, ööd suure tõenäosusega rahulikud ja peas teadmine, et hooaja lõpuga tuleb mees jäädavalt koju ning saame kanda edaspidi koos argielu koormat.
🙂 Ei ole ikka nii, et su postitused tunduvad nii kurvad. Jah, on asju ja olukordi, millest ei saagi rõõmsalt kirjutada ja kurbus on sellisel juhul nii loomulik. Nagu näiteks majast loobumine, laste haigestumised, mehest eemalolek jne. Need ongi pigem kurvemad olukorrad, aga see ongi elu. Enamik sinu postitusi on aga positiivsed, rõõmsad, huvitavad… ja mis põhiline ausad ja emotsioone täis – kui vaja, siis ka kurvad või vihased. Sest just selline ongi elu!
Jah noh, virelemisest on ka asi kaugel. 🙂
Igal juhul nüüd saab ainult paremaks minna!
Aitäh. 🙂
Kahju küll
Sellised õppetunnid on väga kurvad.
Aga nüüd saab ainult paremini minna.
Karm ja eba6iglane. Aga samas, keegi ei tea, milleks see k6ik vajalik oli.
Kuidas lapsed suhtusid kolimisse?
Ootan juba jutu järge… 🙂
Eks elu näitab, milleks oli vajalik. 🙂
Lapsed suhtusid nii ja naa, sellest kirjutan järgmine kord. 🙂
Mina näen teie kolimist positiivsena! Maakohas, kus kinnisvaraturg pole kõige elavam, õnnestus teil müüa maja, mis vist polnud kõige perfektsemas seisus.
Teil on väike kodu, kus saad ju ka kõik oma käe järgi seada. Vähem ruumi, kraami ja koristamist!
Ja kõige olulisem: jõukohasem elu!! Ei saa ju elada üle oma võimete! Ei tee ju asjad ja säravad pliidid kellegi elu õnnelikuks. Õnn on midagi muud.
Kohane. Tee ka iseendale midagi head. Sea kodu vähehaaval veelgi omamaks.
Jaanuar on ju juba läbi… küll jõuab kevad ka tulla. Küll läheb kõik paremaks.
Siin on tegelikult täitsa hea turg, nõudlus on suurem kui pakkumine ja head asjad lähevad kiiresti. 🙂
Kusjuures maja ostis ära pere, kelle nina alt selle 5 aastat tagasi ära ostsime ja terve selle aja olid nad valvel ning nemad olid ka esimesed, kes vaatama tulid. 🙂
Kuigi ruumi on siin vaid 20 m2 vähem, siis see tegelikult annab tunda ja mitte väga positiivselt. Plussid ei kaalu miinuseid üles.
Jõukohasem elu oleks võinud tulla korteri müügi arvelt ja elu oleks olnud lill. Aga see üks tehing teeb elust kaktuse. Kusjuures maja puhul olid nii laenu kuumakse kui ka igakuised kulud väiksemad. Okei, oleks küll olnud vaja veel vähemalt 10 000 € investeerida, aga ega korteris ka parem seis pole, sama suur summa kuluks siin ära, aga siia enam midagi sellist investeerida ei taha, mida hiljem kaasa võtta ei saa.
Õnn ei peitugi ainult pliidis, aga parem oli olla küll, kui ei pidanud pidevalt rasket lauda ja toole eest lükkama, et pliit kappide vahelt välja lohistada ja pliidi ümbrusesse kukkunud toit tolmuimejaga ära tõmmata.
Küll tegi õnnelikuks vaikus, mis saabus, kui lapsed magama jäid; teadmine, et ärkvel laste lärmamine ei sega kedagi; võimalus pesta ja kuivatada pesu igal ajal; võimalus minna paljajalu õue ja koos lastega vaarikates nosida; võimalus maja taga grillida ja ilusat ilma nautida; võimalus parkida aeda ja minna ohutult tuppa koos nelja lapse ja kolme poekotiga; võimalus lasta lastel aias ratastega sõita; võimalus lubada neil terve päeva õues veeta ja olla ise koos nendega või teha samal ajal süüa ning neid aknast jälgida.
Ei teinud õnnelikuks lihtsalt maja omamine, vaid elu, mida majas elamine pakkus. Elu, mis oli seal nelja väikese lapsega kordades mugavam ja stressivabam kui on korteris.
Ma kasvasin majas metsa ääres, meil polnud naabreid ja ma ei ole siiani harjunud elama inimestega nii lähestikku. Minu jaoks on väga ebamugav minna lastega viiekordse maja akende alla liumäele mängima, mind häirib, et ma mittesuitsetajana pean tundma siin suitsulõhna, et ma kuulen ühe naabrinaise köhimist ja teise naabrimehe aevastamist ning vetsus soristamist, aga veel rohkem häirib, et nemad kuulevad meid ka. Ma ei tunne end kodus mugavalt.
See muidugi ei tähenda, et ma nüüd hirmus õnnetu olen. Ei ole, elu läheb edasi ja võtame olukorrast parima. 🙂
Sõltub, kuidas teil see pliidi ja kapi koht täpsemalt on, aga mul mingi hetk abikaasa lasi kapi ja pliidi ning pliidi ja seina vahele läbipaistvat silikoni. Siis vähemalt ei pidanud pliidi liigutamisega möllama, vaid sai silikoni pealt lapiga pudi kokku tõmmata. Mingi hetk küll see silikon polnud enam väga ilus (kuum rasv ilmselt), aga siis kaasa tahtis pliidil küttekeha vahetada ja liigutas pliidi ära ning see kole silikon tuli sealt kenasti ära. Kui võimalik, siis proovi, minul vähemalt aitas see trikk oma vana pliidiga rahu teha 🙂
Meil on silikoonimiseks liiga suur vahe, umbes 2 cm mõlemal pool. Suurem pliit ka vahele ei mahuks ja kui mahukski, siis ma ei tea, mis kapiuksed teeksid, sest juba praegu on neil pvc (või mingi muu kate, ma ei tea) servadest lahti koorunud ja kuumusest kokku tõmmanud, nagu kergelt sulanud plastmass.
Aga võib-olla on meil järgmisel talvel nii igav, et ehitame siia ise uue köögimööbli ja siis paigaldame pliidiplaadi. 🙂