Tahtsin selle postituse asemel video teha, aga avastasin, et pingutatud naeratuseta rääkides paistavad mul ainult alumised puseriti hambad, ülemisi ei ole üldse näha ja see häirib mind. Samas suvalistest asjadest ülevoolavalt rõõmsalt ma ka rääkida ei oska, seega jään ikka kirjutamise juurde, et mitte hambutu välja näha.
Mis on su iseloomu suurim miinus? Aga pluss?
Suurim miinus? Ma teen kõike homme ja nii iga päev. Ma lükkan kohustusi aina edasi, isegi viimasest minutist kaugemale ja teen asju hilinemisega. Kui ei ole võimalik hilineda, siis täidan kohustuse viimasel minutil. Sageli luban endale, et nüüd hakkan tubliks … Homme kohe alustan sellega.
Suurim pluss? Ma ei teagi, ehk mu empaatiavõime. Või äkki hoopis mu suurepärane huumorimeel. See on mul nii hea, et ma naeran oma naljade peale juba eos. Huumorimeele osa on siis iroonia, aga vähemalt on mul endal pidevalt lõbus.
Eelmisel nädalal pidin enda Tänaku fänni WRC katsetega kursis hoidma ja tahtsin pärast lõunavaheaega talle nalja teha, et õhtused katsed jäävad ära, sest mitmed sõitjad said lõuna ajal tugeva toidumürgituse, aga ma ei suutnud valetada, hakkasin juba enne toidumürgituse juurde jõudmist naerma. Tema tögab mind pidevalt selliste udujuttudega ja mina usun, aga samasuguse udujutu ajamisega ma hakkama ei saa.
Kui huumorimeel minu plusside hulgas ei ole, siis enda üle naermise oskust pean küll heaks omaduseks.
5 asja, mis teevad sind õnnelikuks
Kuna armastatud olemine ja armastamine oleks kõige klišeelikum vastus, siis ma oma inimesi siin üles lugema ei hakka, aga nemad tulevad siiski esimesena.
1. Lapsepõlvekodu. Talus üles kasvamine oli privileeg. Võimalik, et ma lapsena nii ei arvanud, kui pidin laudas abis olema või tuulekaera korjama, kuid ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi soovinud kuskil mujal elada.
Mul on hea meel, et lapsepõlvekodu on koht, kuhu saan alati minna, kus mind ootavad emme ja issi (endiselt kutsun neid nii) ja kus lapsed saavad veidigi taluelu maitsta: vanaisaga põllul kaasa sõita, paljajalu laudas käia ja vanaemaga mune korjata, onuga loomi sööta, suurel taluõuel ringi joosta ja luuramist mängida, nagu ma vanasti vennaga mängisin. Mõnus! Koht ise on ka nii idülliline, et mõnikord õhtuhämaruses karjamaal mullikate keskel jalutades läheb meel vägisi härdaks.
2. Saun. Ma armastan kuuma sauna, leili võtmist, laval istumist ja mõtlemist. Mul on vaja neid hetki iseendaga, mida saun mulle annab. See on koht, kus mu keha lõõgastub, vaim virgastub ja kus saan puhtaks ka seest, sest higistan kõik vahepeal kogetud negatiivsed emotsioonid endast välja. Saun on pai kehale ja hinge.
3. Korras toad. Jah, ma tean, et korras toad on märk raisatud elust või midagi muud sellist. Mul ei olegi toad alati korras, pigem vastupidi, sest minu jaoks on päriselt korras tuba piinlikult puhas. Ma olen loobunud kahejalgsete vasikatega võidu jooksmast ja olen harjunud elama mõnikord piinlikult segamini kodus, aga see muudab mind tujutuks, närviliseks, väsinuks. Ma olen palju parem inimene, kui toad on korras.
4. Talv. Ma olen alati rohkem talveinimene olnud. Varem meeldisid mulle talved seetõttu, et siis pole putukaid, aga on mõnus lumi, mis kord sajab alla laiade helvestena, kord krudiseb jala all, kord hakkab kokku. Lisaks on soe tee ja kuum saun talvisel ajal hoopis paremad kui muidu. Silveri tulekust alates meeldivad mulle talved peamiselt seetõttu, et siis on ta kõige rohkem olemas. Viimastel talvedel ongi ta neli-viis kuud ainult meie päralt olnud ja hetkeseisuga jääb ta koduseks ka tuleval talvel ja talvel pärast seda ja nii edasi.
Ma ei usu, et ma oleksin õnnelikum, kui meil oleks kõige tavalisem elukorraldus, kus me mõlemad käime kaheksast viieni tööl ja puhkame aastas kokku ühe kuu, halvimal juhul erinevatel aegadel, et jagada omavahel ära juulikuu, mil lasteaed on kinni. Ma hindan kõrgelt võimalust olla kodune ja õnnelikuks teevad mind talved, kus saame kahekesi kodused olla.
5. Küsisin Silverilt, mis on asjad, mis mind õnnelikuks teevad, sest mul ei tulnud rohkem ühtegi pähe. Tema pakkus välja Coca-Cola, õunataskud ja raha. Esimene variant mind kindlasti õnnelikuks ei tee. Pigem teeb õnnetuks, kui see külmikus olemas on, sest see karjub mulle siis näkku, et ma olen nõrk. Hetkel olengi. Juba neljandat või viiendat korda selle suve jooksul.
Õunataskutest ma ei karda sõltuvusse jääda ja kui Silver on töölt tulles neid mulle toonud, siis olen õnnelik küll olnud, kuid ma ei oleks õnnetu, kui ma ei saaks elus enam ühtegi õunataskut süüa. Seda muidugi eeldusel, et kaneelirullid ja muud alternatiivid alles jäävad.
Raha … Selle juures jäin mõtlema, sest päris vale see vastus ei ole. Raha teeb muretuks ja muretuna on lihtsam olla õnnelik asjade üle, mis õnnelikuks teevad. Kui mina olen murelik ja õnnetu, siis ma ei hoia neid emotsioone endas, aga Silver hoiab ja muutub külmaks, negatiivseks, kinniseks, ükskõikseks. Minu armastust see kuidagi vähendanud ei ole, aga olen pidanud tundma end üksikuna, olen pidanud end tagasi hoidma ja samal ajal temani jõudmiseks ka rohkem pingutama, olen pidanud laskma nii mõndagi ühest kõrvast sisse ja teisest välja … See pole alati roosiline olnud.
Silveri murekoorem on viimase paari aastaga oluliselt vähenenud, ma näen ja tunnen seda, ta on taas rahulik, lõbus, positiivne, tähelepanelik ja tema pilgus on tagasi see helk, mis särab ainult mulle. Meie suhe on saanud uue energia ja see teeb mind õnnelikuks. Kui rahamuredest prii mees hoiab ja armastab mind sama tuliselt kui kunagi ammu suhte alguses või isegi tulisemalt, siis jah, kaudselt teeb raha mind õnnelikuks. 
Millest tunned oma elus kõige rohkem puudust?
Seda postitust kirjutades sain aru, et kõige enam tunnen puudust ikkagi kodutundega kodust. Sellest kohast, kust lapsed võtaksid eluteele kaasa palju erilisi mälestusi, kuhu neil oleks alati hea tunne tagasi tulla ja kust ise lahkuks vaid jalad ees.
Kirjuta kellestki, kes sind inspireerib.
Ei ole kedagi sellist, kes mind igapäevaselt inspireeriks, aga on palju inimesi, kes on mingil hetkel innustavalt mõjunud või keda ühel või teisel põhjusel imetlen. Esimesena tuleb pähe Heli, kes on oma nelja tänaseks viie lapse kõrvalt väga tegus ja tubli.
Mind on innustanud mitme väikese lapse kõrvalt koolitee lõpetanud emad ja samal ajal imetlen inimesi, kes on põhi- või keskharidusega jõudnud elus kaugele või kõrgele. Mind on inspireerinud paljud kaalulangetajad ja kehavormijad. Kedagi nimeliselt välja tuua on keeruline, sest enamasti ongi tegu olnud hetkeinnustustega või inimestega, kelle nimi ei ütle teistele midagi.
Kui mõelda, keda ma sotsiaalmeedias olen jälgima jäänud, siis oma sihikindluse ja kõrge motivatsiooniga on silma jäänud Helena Mang. Tema füüsiline vorm ei ole see, mille poole ma püüelda tahaksin, kuid tema tahtejõud on küll inspireeriv. Hiljuti avastasin enda jaoks Liis Velskeri, kes on oma kaalulangetuse teekonnal pika maa läbinud, aga kelle tulemustest enam on mind kõnetanud eluterve suhtumine ja huumor, mille läbi ta teekonda jagab. See on see põhjus, miks teda jälgima olen jäänud. Kui võrdlen Helenat ja Liisi läbi Nike´i, siis esimene esindab minu jaoks brändi glamuurset Just Do It poolt, Liis aga elulist Just Don`t Quit seisukohta. Mulle meeldivad mõlemad, kuid samastun vaid Liisiga.
Enamasti on teised siiski vaid teoorias inspireerivalt ja innustavalt mõjunud, praktikas ei ole ma teiste saavutuste peale laste kõrvalt raamatuid kirjutanud, kooli lõpetanud, jõusaali läinud ega jooksma hakanud. Kuid nad on andnud teadmise, et kõik on võimalik ja see julgustab proovima.
Silveri armastus suusatamise vastu innustas mind küll sedasi, et hakkasin koos temaga suusatamas käima ja sellest sai alguse minu kaalulangetuse teekond. Ma väga loodan, et seekord tuleb lumi varakult maha ning saame Silveriga terve pika talve suusatamist nautida ja oma kilomeetrite rekordeid purustada.
https://www.instagram.com/p/BgMERmCAbZK/?taken-by=kuussidrunit
Pildil on lukk pooleldi lahti sel lihtsalt põhjusel, et mu tagumik ei mahtunud jope sisse ära. Seda probleemi enam ei ole ja see innustab jätkama samas vaimus.
10 fakti sinust, mida lugejad ei tea.
- Mulle meeldib magama jääda nii, et ühe või mõlema käe sõrmed on aluspükste värvli all kinni. Kui magan alasti, siis pistan sõrmed Silveri aluspükste vahele.
- Ma olen osalenud noortalunike võistlusel, kus üheks alaks oli traktori vigursõit, kuid kinni panin vaid arvuti tundmise ja sedagi koolivennaga kahasse.
- Mul ei ole olnud ühtegi luumurdu ega õmblemist vajavat haava.
- Mul on Kreeka jalg ehk teine varvas on suurest varbast pikem ning mu väikesed sõrmed on eriti väikesed ega ulatu naabersõrme ülemise lülini.
- Ma pole viis aastat juukseid värvinud. Või isegi kümme, kui mitte lugeda värvimiseks paar korda aastas juustesse tehtud blonde triipe.
- Ma olen proovinud kanepit.
- Mul on nii tundlik kuulmine, et mind häirib isegi vaikuse kahin, mistõttu eelistan magada kaetud kõrvadega.
- Mul on psoriaatiline artriit, mida olen küll ka varem kirjutanud, kuid ma ei ole jaganud, kuidas see on viimase aastaga oluliselt süvenenud, minu igapäevaelu segama hakanud ja mind tuleviku pärast muretsema pannud.
- Ma kitkun kulme keskmiselt korra kuus, sest alles siis hakkab väljakasv silma torkama. Jalgu raseerin veel harvem ja siis ka vaid säärte esikülgi, sest mujal kasvavad udukarvad, mida pole näha ega tunda.
- Ma armastan jalapenot.
Minust ei ole rohkem midagi kirjutada, aga kirjutage teie mulle endast. Oleks tore lugeda, kui vanad te olete, kas olete suhtes/abielus, kui palju teil lapsi on, kas elate oma unistuste kodus, millistele karvalistele ja sulelistele kodu pakute, mis alal tegutsete, kas olete õnnelikud.
Kohe 40, suhtes, 4 last, elan oma unistuste kodus, 2 kassi, 5 jänest, umbes 30 lammast, 3 vana kana, 13 noort kukke-kana (veel ei saa aru, aga jube nummid ja värvilised on), olen kodune ja usun küll, et üpriski õnnelik.
Oh, mul võiks umbes 10 aasta pärast sama seis olla. 🙂
Haa, aga lapsed on mul praegu 2 kuni 8 – sul oleks juba osad pojad kümne aasta pärast pesast väljas. Aga kes teab, sa nii noor, äkki oleks mõned uued pojad pesas selleks ajaks ;).
27aastane, abielus, lapsi ei ole. Unistuste kodus ei ela, sest praegu vahetan ma kodu enam vähem iga 5 kuu tagant. Kuna liigun kolme riigi vahel, siis kodu on seal, kus parasjagu kohvri lahti pakin. Samal põhjusel ei ole ka karvalisi/sulelisi, ent USA kodus on akvaariumitäis kalu, keda ma endalegi ootamatult täiesti igatsema olen hakanud. Tegutsen kahel küllaltki erineval alal – kirjutamine ja suusapatrulli töö suusakuurordis, abikaasa on suusainstruktor – kuid vähemalt praegu oleme selles kaootilises elus õnnelikud.
Jäin su blogi lugema – väga põnev! 🙂
Olen siin blogis üpris uus lugeja 🙂 27-aastane, suhtes, lapsi pole, elame esimeses päris enda kodus, mis mulle väga meeldib, kahjuks pole ühtegi karvast, töötan sekretärina, pigem õnnelik kui õnnetu.
Tere, üpris uus lugeja! Su reisipildid on väga ilusad ja tantsutrupi pildid ägedad. 🙂
Kuna üritan end pigem anonüümsena hoida, siis…. peaaegu 30, pikaajalises suhtes, lapsed puuduvad. Karvikuid ei ole, kuigi tahaks, ent elu praegu ei võimalda. Unistuste kodus ei ela, aga praeguse koduna kõlbab küll. Olen kontoritöötaja (täpsustada ei saa, kahjuks). Küsimus õnnelikkusest on… mitme otsaga. Jah, olen õnnelik, aga selle õnnelikkuse eest peab kohati väga palju võitlema; pigem melanhoolne inimene, kel tuleb aeg-ajalt meelde ikkagi ka praeguse hetke ja olude üle õnne tunda.
Selline umbmäärane iseloomustus on täitsa okei, päris CV-d ei ootagi. 🙂
Ma olen ka pigem melanhoolne.
Olen 29 aastane abielus kahe lapse ema. Töötan unistuste töökohal aga unistuste kodus veel ei ela. Elan küll oma majas aga see pole unistuste maja. Kunagi ehk elan kui muidugi tuleb müüki maja mis on nagu ma soovin ja jääb ka hinna poolest mõistlikuks.
Mulle meeldib su blogi lugeda, sest me oleme paljuski sarnased. Suudan väga paljude teemadega samastuda. Eelistan ka anonüümsust nagu mõned eespool kommenteerijad, aga üldjoontes vanused, laste arv, suhtestaatus ja-kestus, haridustee, “karjäär” ning isegi pikkus ja kaal on peaaegu üks-ühele 😄. Kui te veel majas elasite, oli ka see sarnane.
Olen õnnelik, tõeliselt õnnelik ja eluga rahul. See tundmus on mind saatnud umbes aasta algusest, kuigi midagi erilist sellest ajast muutunud ei olegi, lapsed on vaid veidi kasvanud. Ei teagi, kus ja kuna ma selle vopsu sain, mis mu silmad avas ja pani hindama kõike head, mis mul on. Unistuste kodu, vahva pere, mõnus elukorraldus…mida veel tahta.
Ma tunnen, et minu rahulolu on laste kasvamisega suurenenud. Kindlasti mängib rolli ka see, et mõnda aega olen saanud päriselt hästi magada. Keegi ei ärka öösel, keegi ei laiuta mu külje all. Mõned erandid on küll olnud, aga pidev kehv ööuni on minevik ja päevad on kohe rõõmsamad. 🙂
Ma olin ka cocaga veits hädas, sest suhkruvabal on vastik maitse, aga siis avastasin, et Pepsi Max on piisavalt hea. Palju juua ikka ei julge, sest väidetavalt tekitavad gaseeritud joogid tselluliiti, joo või gaseeritud vett, aga vähemalt kaalu pärast ei pea põdema sellega.
Guugeldasin seda tselluliidi asja, olevat müüt, kuid silma jäi, et gaasilised joogid suurendavad isu. See ka väga hea pole. 😀
Ostsin proovimiseks Pepsi Maxi, toatemperatuuril ei olnud hea maitsega, veidi liiga magus, külmana ehk on parem. Seda siiski Coca-Cola asemel jooma ei hakka, vaid hakkan uuesti tubliks ja väldin edaspidi selliseid jooke. Ma oleksin tegelikult praegugi tubli, aga üks on siin saboteerinud oma ostudega.
Ma kaalu pärast väga ei muretsegi, rohkem hammaste ja sõltuvusse jäämise pärast. Cocaga oli vahepeal asi nii hull, et laste peale ärritudes hakkasid neelud käima. Ei taha olla cocahoolik.
Mina olen 29 aastane, abielus ja elan Saksamaal. Hakkasin sinu blogi jälgima selle aasta alguses ja mulle meeldib! 😊 Sain sinu kohta teada just midagi sellist, mis pani mõtlema, et ma ei olegi üksinda. Minul on ka artriit. Vahel on raskemad päevad ja siis on jälle paremad päevad aga tunnen ka hirmu selle ees, mis tulevikus saab. Mul on nt raske avada mineraalvee keeratavat korki, konserve jne. Vahepeal on väga saamatu tunne, kuid sellegipoolest käin palju matkamas ja liigun võimalikult palju. Ei tahaks, et haigus minust võitu saab. Mis hirmud sinul seoses sellega on?
Peabki liikuma. 🙂
Kardan haiguse pidevat süvenemist. Kardan moondunud liigeseid, töövõimetust, invaliidistumist. Ma ei karda seda lähitulevikus, kuid tahaksin olla füüsiliselt terve ja aktiivne ka 30 aasta pärast.
Ka mul on nädalaid, kus põletikus randmeliiges piirab toimetamisi ja segab ööund või on jäikus nii tugev, et käsitsi kirjutades ei jää käekiri loetav ning kirjutamine ise on ka füüsiliselt suur pingutus. Sellised nädalad hirmutavad ja panevad küsima, millises seisus ma 10 või 20 aasta pärast olen.
Ma tean täpselt, mida sa tunned! Nii tore on, kui keegi oskab kaasa rääkida ja mõistab, sest see on tegelikult just vaimselt väga raske. Leppida selle haigusega, ise nii noor olles.
Kuna mul on “õnn” teada millest te räägite, siis ütlen ka sõna sekka. Ma olen 44 aastane 2 lapse ema. Ma olin 23 kui sain psoriaatilise artriidi diagnoosi. Siis polnud mul veel ühtegi last. Ma olin just oma tulevase mehega tuttavaks saanud, terve, lõbus ja vallatu. Ja siis lambist ei saanud ma ühel hommikul voodist välja….
Kõige raskem on haigusega leppimine, sellega elama õppimine. Kuidas mitte pidevalt oma mõtteis võidelda, mitte halada ja nutta teemal “miks mina” ja mis nüüd edasi saab. Aga selles osas ei saa meid paraku aidata mitte keegi teine kui me ise. Ükskõik kui palju meile targad/teadjad inimesed ei räägi, tuleb sellesse punkti ise jõuda. Ma julgen öelda, et enamuse ajast ma nüüdseks olen seal punktis, aga mitte alati.
Katsuge leida endale reumatoloog, kellega teil klapib ja kellest te tunnete, et hoolib ja tõesti aitab. See on hirmus tähtis, see haigus nüüd jääbki teiega ja on ülioluline, et teil on keegi kes teab teid ja teie haigust ja selle ajalugu ja teie eripärasid. see ei ole kerge, ma tean, aga mitte võimatu.
Kui sul on kuskil kogu aeg sees valu, mis segab ja närib ja piirab, siis tuleb sellest püüda vabaneda. Pidev valu teeb kurjaks. Sa ise ei pane tähelegi, aga tegelikkuses kipud iga tühja asja pärast karjuma ja lapsed ja mees saavad tihti teenimatult “üle küüru”. Nemad ju ei tea, et sul tegelikult kuskilt vastikult valutab ja sa püüad kogu hingest iseenda ja oma valuga märkamatult toime tulla. See on minu jaoks olnud kõige suurem õppetund. Ma olen hakanud palju rohkem ütlemagi kodus, et kuulge täna on mul halb ja valus ning ma kipun seepärast kannatamatu ja kuri olema. Ja mu mees on õppinud, et kui ma ikka täiesti võimatuks muutun, siis ilmselt on mul ikka päris kehv olla ja mind tuleb korrale kutsuda
Lõpetamaks oma tiraadi positiivsema sõnumiga: vaadake, peale 21 aastat selle nähtamatu kaaslasega, olen ma ikka veel suhteliselt kõbus ja plaanin seda olla ka veel lähemad 10-15 aastat vähemalt. Jah, paljud tegevused ja asjad minu elus on piiratud või võimatud (kõrged kontsad, öö läbi tantsimine), aga pealtnäha olen ma ikka tavaline 🙂 Jah, mu lapsed teavad, et kerge vops vastu ema jalga või rannet paneb ta teinekord valust karjuma, aga nii lihtsalt on. See on nende ja minu reaalsus lihtsalt. Nende ema ei tule nendega pikale matkale ega kummipaadiga jõele raftima. Aga neil on ju isa ja isa tuleb.
Liivi – psoriaatilise artriidiga on moondunud liigesed vähem tõenäolised kui reumatoid artriidiga. Nii et ära enneaegu põe. Ja lugedes su randme valust, ma tean mis sa tunned. Mul on ka nõuanne pakkuda. Saades üle mõningasest valehäbist, muretsesin mina (ikka arsti soovitusel ja pealekäimisel muidugi) lõpuks endale randmeliigese ortoosi ja kui ikka ranne läheb väga valusaks, kannan seda (v.a öösel). Ja see tõesti aitab. Midagi umbes niisugust http://www.terviseabi.ee/index.php/et/tooted/item/37-kaetugi-randmetugi/220-randmetugi-4024
Räägi oma arstiga, äkki oleks sellisest ka sulle abi nendeks aegadeks kui ranne on väga valus. Ja kui ta ka soovitab, siis muretse endale see koju. See ei maksa mingit varandust (ma arvan, et nii 20-30 euriga saab vast kätte).
Pealegi, te olete veel noored, uusi ravimeid kogu aeg arendatakse ja parendatakse ja nende hind muutub ikka odavamaks ning ühel päeval on need laiemalt kätte saadavad. Minu “tee” alguses polnud bioloogilist ravi veel leiutatud. Nüüd on see ka Eestis võimalik, küll väga väiksele hulgale haigetele esialgu, aga küllap see ka paraneb.
Aga nüüd ma lõpetan oma pika jauramise. Kui tahad rääkida või küsida, kirjuta mulle.
Aitäh nii pika vastuse eest, seda oli lohutav lugeda.
Miks sa seda randmeliigese ortoosi öösel ei kanna? Ei tohi? Mul just öösiti ongi kõige häirivam tunne, ükski asend käele ei sobi, nagu mingi rahutu randme sündroon. Äkki leevendaks seda.
Reumatoloogi jutuga olen nõus ja mul on plaanis minna nüüd järgmise jutule, sest ravivõimaluste kohta olengi lugenud rohkem internetist, reumatoloogi ainus soovitus oli püsida aktiive ja kasutada Diclaci.
Minule meeldis ka see pikk lugemine. Olen ka reumatoloogi osas nōus. Käisin Eestis mitu korda reumatoloogi juures aga ei saanud üldse abi. Nii kurb, kui see ka polnud, oli tal igakord minu vastuvōtu ajal muid tegemisi (küll isiklikud telefonikõned, vestlused kolleegidega jne). Pidin koguaeg oma juttu uuesti alustama, sest keegi või miski segas. Igal korral tundsin, et talle ei meeldi tema töö. Proovin nüüd siin Saksamaal uuesti minna, ehk saan abi. Kas teil on ka öösel kätega probleeme? Mina ei leia neile õiget asukohta ja pidevalt surisevad ja valutavad. Hommikul on käed nii paksud ja paistes, et läheb tükk aega enne, kui üldse midagi tegema saan hakata. Aga tōsi see on, et kõige raskem on ikkagi selle teadmisega leppida, et sul on see haigus ja see ei kao kusagile.
Liivi, ma enamasti öösel ei kanna, sest see kuidagi “ahistab” mind. Samas kui ikka päris hull on, siis kannan öösel ka. Siis aitab muidugi paremini.
Kätlin, jah see käte (ja ka jalgade) probleem on vägagi tuttav. Ma vahel, kui kehv on, päriselt mõtlen, et issand kui hea oleks, kui saaks käed ööseks küljest ära võtta, rahulikult magada ja siis hommikul külge tagasi panna. Ja hommikul on sõrmed nagu väikesed sardellid 😉
Aga on palju hullemaid haigusi ja olukordi. Seda maksab endale aegajalt meelde tuletada, kui enesehaletsus pea peal kokku lööb. Pidage vastu tüdrukud!
37aastane, 3 last, kaks nunnut kassi, teist korda abielus. Remondime oma maakodu, üritan sellest ka kirjutada, aga suvi on olnud kiire ja viitsimist pigem vähe, kuigi kirjutada oleks maa ja ilm.
Psoriaasiga olenka tutvust teinud. Artriidiks pole läinud. Viimased paar aastat pole aga endast enam märku andnud. Suureks abiks põletikualandajana omega3, cbd kanepiõli, toitmumise muutmine ja üleüldse kannapöörde tegemine. Mõne jaoks võib-olla radikaalne. Psoriaas on nii keeruline tegeleane, et ühte sobivat lahendust kõigele pole. Ja nagu ikka, oli lahenduseks nii vaimsete kui füüsiliste asjadega tegelemine, lahti harutamine. Pikk ja keeruline teema 🙂
Kõlab hästi. See, et viimased paar aastat pole psoriaas endast märku andnud. Mul pole 18 aasta jooksul olnud päevagi, kus nahk oleks puhas. Samas ei ole koldeid väga juurde ka tulnud või olemasolevad kuidagi hullemaks läinud, see ka hea ju.
Ja teie onn, see näeb nii hea välja!
Ma siis olen kõige noorem vastaja – 22.aastane. Suhtes, üks 4.aastane poisslaps. Karvaseid ja sulelisi meil veel ei ole, maale kolime siis võtame. Elame korraga kahes kohas – Tartus üürikorteris ja Tartust 55km eemal maamajas. Võiks öelda, et maja on see koht, kus on minu süda. Hetkel renoveerime maja, kui pesemisvõimaluse sisse saame siis ehk kolime täielikult sinna. Ei tea ainult kuidas see toimima hakkab, sest kogu ülejäänud elu on Tartu linnas – töö, kool, lasteaed. Unistuste tööd pole veel leidnud. Aga õnnelik olen, Väga! Mul on suurepärane elukaaslane ja tark ja tubli laps. Teinekord tekib see tahtmine, et unistuste kodu ja töö võiksid juba olla. Siis aga taipan, et ma olen alles 22. 😀
15, elan tõesti unistuste kodu(de)s, armastust pakume kahele koerale, kassile ja kanakarjale. Kusjuures hakkasin uurima ja mul on sõrmede ja varvastega täpselt sama lugu 😀 + mul väikesed sõrmed veel kõverad ka.
31 aastane. 2 last (3a ja 6k) ja abielus. Elame Soomes oma korteris ühes linnas, aga töökoht on mul teises linnas. Ja elu kuidagi poolik. Ei tunne, et ma elan täiel rinnal ja naudin seda. Siin on mul täpselt 1 sõber ainult, aga tunnen, et sellest jääb väheks. Uusi tuttavaid ka niisama ei leia kuna olen suhteliselt introvert. Usun, et paremad ajad on veel ees.
Kindlasti on paremad ajad ees! 🙂
Kodulinnas ei ole võimalik tööd leida? Koos uue tööga tuleks ehk sõpru ka juurde. 🙂
Olen 38, ühe mehe abikaasa ja ühtede kaksikute ema 😊
Elame oma unistuste majas, kuid koht võiks rohkem hõreasustusega alal olla. Mõistan, et praegu on parem, kui elame linnale lähedal. Kodus on kaks kassi ja kaks küülikut, mõlemad viini sinised.
Kas ma olen õnnelik? Viimasel ajal tunnen, et elumured kärbivad seda õnne, aga õnneks on mul suurepärane abikaasa, kellega oleme õnnelikud ❤ Tean, et pean rohkem aega pühendama hobile, see teeb mind õnnelikuks.
Teie olete vahvad, kirjuta ikka tihemini 😉
Aitäh, üritan rohkem kirjutada. 🙂
Mis on see hobi, mis õnnelikuks teeb?
Minu hobi on muusika – tunnen end elavana, kui ise kooris laulan või kuskil raskema muusika kontserdil lava ees kaasa hüppan 😉
Olen 40-ndate alguses, abielus ja kahe teismelise ema. Karvaseid ja sulelisi meie peres pole ja ausalt öeldes väga ei igatse ka. Hiljuti täitsin suure unistuse – sain kõrghariduse kätte. Suurelt osalt tänu õpingutele leidsin ka praeguse töökoha, millega olen väga rahul. Sellisest tööst unistasin u 20 aastat ja see kõik oligi vastavast haridusest sõltuv. Ma ehk ei ela oma unistuste kodus, kuid mulle väga meeldib mu kodu ja pole kohta, kus oleksin parema meelega. Praegu elan Porist umbes 70km kaugusel aga pensionipõlve plaanin veeta Eestis.
Ma tõesti usun, et ma olen õnnelik. Mu elus on tohutult palju, mille eest tänulik olla 🙂
Kui tore lugeda, et sellise unistuse täitsid! Annab mullegi lootust. 🙂
Mina olen 31, 4 lapse ema, lapsehoolduspuhkusel riigitöölt kuid teen ka kodus üht-teist. See aga ei tähenda, et teeksin/tegeleksin sellega, mis päriselt mind kõnetab. Seda veel otsin.
Maja on unistuste kodu kui ükskord remont valmis saab. Rääkisin mehelegi kuidas Sa kirjutasid pärast maja müüki, et teil on raha, mida kulutada. Njahh, meil on koguaeg sama seis… Mis vähegi “alles jääb”, läheb kohe maja remondile. Praegu on just see hetk, kus abikaasaga mõlemad oleme tõsiselt väsinud sellest.
Loomi-linde võtaks rohkem kui kõrvalhooned oleksid korras. Hetkel 2 koera, 8 kassi ja jänes. Unistan kanadest ja vuttidest 🙂 Esialgu.
Mina samastun ka väga Sinuga – eriti just selle kohustuste edasi lükkamise osas. Mulle natukene aitas kodunt välja tööle minek. Siis ei saanud mõelda, et homme on aega. Või et äkki tunnen end homme paremini, on parem tuju vms. Kui aega istuda (hahaa, istuda!) vähem siis on mul kuidagi kergem ennast motiveerida.
Ja abikaasa on mul ka Sinu omaga väga sarnane. Mõlemad vist tüüpilised Eesti mehed… Eelnevatest postitustest on ka läbi kumanud sarnasusi aga see kuidas sa kirjeldasid, milliseks ta muutub kui esineb rahaprobleeme, on täpselt minu mehe moodi! Ühesõnaga, tean mida tunned.
Ja kiituseks pean lisama, et Sinu blogi ongi ainuke, mille püsilugejaks olen jäänud. Varem ikka lugesin rohkem aga kuidagi ei huvita enam ükski. Sind on ikka tore lugeda 🙂 Jõudu ja tervist algavaks kooliaastaks!
Ja kui ikka artriit elu segab siis taotle töövõimekuse vähenemine. Annab väikse sissetuleku, sotsiaalmaks makstud ning saad soodustusi kui on vaja ortoose või muid abivahendeid. Ainuke asi, et praeguse seaduse järgi pead siis töötukassas kohal käima (nö aktiivne tööotsija olema) või töötama, et töövõimetoetust saada… Oh neid reforme!
Meil siis üsna palju sarnast. 🙂
Kasside arv on teil vägev! Mul mees ilmselt koliks ära, kui koju kolmas kass tuleks. 😀 Robin ja Ruubi läheksid võib-olla ka temaga kaasa, sest nad pole siiani mitte ühegi teise kassiga leppinud. Terve suve (juba kolmas) maal olnud, seal veel 5 kassi, aga mitte ühegagi neist pole sõbraks saanud. Koeraga see eest on.
Jõudu ja tervist algavaks kooliaastaks läheb vaja. Mulle siis jõudu ja lastele tervist. 😀
Aitäh kiidusõnade eest ka!
Mina 39, üks laps, vabaabielus. Palju reisinud ja harinud ennast, elanud viies erinevas riigis. Olen harjunud endaga ise hakkama saama, aga nüüd pärast last tunnen, et kõik ongi minu õlul ja see on raske. Mees on palju ära ja emotsionaalselt ka pigem raske / distantne. Kodu on oma ja ilus, aga tahaks veel maakodu ka.
Mulle hästi meeldib teie pere ja see blogi, ma ei viitsigi ühtegi teist lugeda. Loodan, et kirjutad veel kaua ja et blogi olemus ei muutu. Aa, ja ma proovisin ka Bon Merite uut kehakreemi (vaarika-avokaado), no on tõesti hea. Muid tooteid pole proovinud, aga peaks.
Mina olen viimast kuud 34a, olen kihlatud oma elukaaslasega aga pulmadega ega abiellumisega pole olnud aega, ressurssi ega tahtmist tegeleda. Oleme saanud kolm last suhteliselt järjest (4a, 2a ja 2kuune) aga minu unistuseks on neli nagu kunagi varemgi olen kommentaariks kirjutanud. Mulle väga meeldivad teie perepildid ja näitan neid oma nelja lapse unistuse illustreerimisels oma mehele ka 🙂 Kodu on meil ilus, ise korda tehtud vana maja. Viimane pingutus terrassi valmimiseks sel sügisel ja teise korruse sisetöödeks talvel ning vist on suurem ehitamine tehtud. Olen õppinud ja töötanud keskkonnakaitse valdkonnas aga nüüd juba viis aastat kodune lastega. Ma usun, et õnnelik olemine on otsus ja tegu ning mul pole põhjust mitte olla. Samas tujud ikka teevad korralikke ameerika mägede võnkeid üles alla ja see mulle tegelt ei meeldi.
Mulle hirmsasti meeldivad Su kirjutamisviis, vaimukad naljad ning mõttekäigud. Olen natuke kade aga hoian pöialt kaalulangetuse teekonnal. Varsti püüan ka suuta muuta ennast. Edu Sulle ja palju rõõmu muus!
Mina olen natuke üle 30. Abielus. Lapsi 3.
Unistuste kodus (veel) ei ela. Ei jaksa kogu aeg olla nii tubli ja/või kokkuhoidlik (rahaga) ja siis kõik venib.
Läksin hiljuti tööle, see on tore, samas koormav ka. Kuidagi eriti palju asju peab nüüd päevadesse mahtuma, töö võtab minult palju. No teiselt poolt ma väga tahan oma töösse panustada ja siis tunnen, et perele jääb mind vähem. Otsin veel tasakaalu.
Natuke nagu muutuste tuules olen seega omadega. Üldiselt siiski õnnelik, aga rahulolematu.
Sulle ja lastele kerget kooli- ja lasteaia-aastat! Loen teie tegemistest suure heameelega. Sa räägid oma lugusid hästi ja hindan sinu elutervet huumorit. Edu!
Olen kohe 29, kasvatame elukaaslasega üliägedat kolmeaastast tütart. Kodu on, sõbrad on ja armastus on.
Ma olen muidu endast pigem kehval arvamusel, aga huumorimeel on mul ka mega, päriselt. Vahest teen oma peas ka nii naljakaid nalju, et naeran omaette ja kõvasti. Õnneks meeldivad mu tihtipeale tobedad naljad mu sõpradele ka, sp neid nii palju ongi vist 😀
Minu kuulmine aga pole nii hea kui sul, seega magan vabat igasuguste helide saatel. Küll aga ei talu ma magamise ajal valgust ning minu ideaalne magamise koht oleks jahe koobas. 🙂
Ma olen Su blogi juba pikemat aega lugenud – et sulg ikka jookseks (st klahvid klõbiseksid)! Peaks isegi blogi, aga pole nagu midagi asjalikku jagada…
Mina elan korteris, kuigi sooviks väikse aiamaaga majakest. Olen 41, koolilapse ema, õpetaja, kodus üheksa kassi, mehest lahus. Vahepeal oli üsna stressirohke periood, kõik tundus valesti olevat, rahulolematus eluga tahtis hulluks ajada. Praeguseks olen leppinud, et kõik soovitud muutused ei pruugi tulla nii kiiresti, kui ehk ihkaksin. Sügisest asun magistriõppesse ning katsun end lõpuks trenniskäijaks harjutada – viimase 8 aastaga on 15 ülekilo kogunenud, millest pideva stressi (ja näksimise) tõttu pole seni vabaneda õnnestunud.
Olen 31. Elan Rootsi väikelinnas koos elukaaslase ja kassiga. Mõne nädala pärast sünnib meie perre üks väike poiss. 🙂 Elu ei ole veel kaugeltki ideaalne, sest tahaks ju oma väikest majakest ja murulappi ja rohkem loomi ja ehk rohkem lapsi ka. 😀 Siiski usun et igal asjal oma aeg ja selle üle pead ei vaeva.
Edit: ups, ikka abikaasaga elan. Registreerisime juulis ja nagu näha siis siiani kipun millegipärast unustama haha 😀
Just 32 saanud. Kahe poja ema, kellest üks on kolmandas ja teine viimast aastat lasteaias. Lisaks poegadele ja meespoolele elab kodus 2 kassi: 6aastane emane Präänik ja 10 kuud noor isane Bosse. Meespool on igas mõttes minu esimene. Olin 17, kui internetis juhuslikult kohtusime. Jaanuaris saab 15 aastat tutvumisest ja abielus oleme olnud 6 aastat.
Peale keskkooli läksin Rakvere kolledžisse lasteaiaõpetajaks õppima, sest kujutasin ennast õpetajana ja isu meespoolega Tapale kokku kolida oli nii suur, et Rakvere õppima minemine tundus loogiline. Vahepeal sündisid lapsed ehk olin 6 aastat akadeemilisel puhkusel ja siis lõpetasin ilusti ülikooli, aga sain aru, et see ala pole ikka mulle. Sattusin kogemata kaubandusse tööle ja läksin lisaks müügikorraldust õppima. Sai ka see haridus omandatud ja tundus, et suund on õige, aga müük pole päris see ikkagi. Ka kaubanduses töötamine hakkas lõivu võtma nii vaimselt kui füüsiliselt. Seega tegin nüüd sügisel kannapöörde ja läksin erakooli tööle (mitte õpetajaks) ning asusin oma magistriõpinguid tegema, aga tunnistan ausalt, et hetkel olen nii väsinud, et pole kindel, kas suudan jätkata.
Sinu kodu muredest ja valudest saan aru, sest mitu aastat tagasi pidime ka meie oma esimesest päriskodust loobuma. Sel kevadel küll ostsime taas endale korteri, mida nüüd agaralt remondime, aga olgem ausad: kaks täiskohaga töötavat täiskasvanut, 2 hoolitsust vajavat last, minu õpingud ja koduremont on kokku ehk natuke palju.