Täna tekkis esimest korda olukord, kus perearst saatis lapse haiglaravile, seal tehti uus vereproov, võeti ninakülv, puhastati kõrv ja saadeti tagasi kodusele ravile, nii et nüüdseks oleme juba tagasi kodus, kus Esimene jätkab haiglas pooleli jäänud ravi.
Esimene lubas selle pildi üles panna, ei pidanud olema midagi sellist, mille pärast tal häbi oleks. 

Esimesel hakkas eile hilisõhtul kõrv valutama, aga kuna ta päris endast väljas ei olnud, siis ma valu väga hirmsaks ei pidanud, valuvaigistit siiski andsin. Andsin ka kell 3 öösel, sest valu oli endiselt alles. Laps jäi üldse alles kella 5 ajal magama, sinnani kondas ringi, käis vetsus nuuskamas, joomas, meie toas kurtmas ja nii edasi. Hommikul ärkas ta kella 10 ajal ning tal oli kõrva ümbrus kuivanud ollust täis, nii et sain aru, et tal ikka päriselt oli suur kõrvavalu.

Helistasin tervisekeskusesse, kust esmalt sain tõreleda, et miks me kell 8 elavasse järjekorda ei tulnud, mis siis, et laps alles kell 5 hommikul magama jäi. Kui laps on ikka haige, siis tuleb leida võimalus kell 8 arsti ukse taga olla! Saime siiski loa arsti ukse taha ootama minna lootusega, et mõne patsiendi vahel leiab arst meile aega. Valmistusin pikaks ootamiseks, aga tegelikult saime kiiresti löögile ja arstikabinetis ka pikka juttu ei olnud – leukotsüütide arv väga kõrge (33500), võivad tekkida tüsistused ja tema ei taha seda vastutust enda peale võtta ning saatis lapse igaks juhuks haiglasse.

Mis seal ikka, läksime koju, panime asjad kokku, käisime poest läbi, sest me polnud kumbki midagi söönud ja läksime haiglasse. Õigemini Härra viis meid ära, kuigi ta ei pidanud seda tegema, aga küllap hakkas juba eos meid igatsema ja seetõttu võttis meie seltskonnast veel viimast.

Kuna Esimene tundis end väga halvasti, lisaks kõrvavalule on ta hommikust alates iiveldanud ka, siis mingit lillepidu meil haiglas ei olnud, tema jaoks oli paberite täitmise osa piinarikas ootamine, samuti riiete vahetamine ja palatisse mineku ootamine ja seal arsti ootamine ja nii edasi. Palatis sai ta end küll kohe pikali visata, nagu ta soovis, aga magada ta ei saanud, sest koristaja tuli põrandat pesema, arst päevakavast rääkima, käidi vereproovi võtmas, siis käis arst teda kuulamas-vaatamas, lõpuks läksime pika ringiga kõrvaarsti juurde, kelle juures käisin alles eile Neljandaga adenoide kontrollimas (paksu nohu tõttu ei saanud nende seisukorda hinnata, nii et läheme veel tagasi). Esimene tegelikult jäi nende käikude vahel magama, aga mis magamine see on, kui vahelduva eduga saab 5-10 minutit magada. Ta muidugi ei läinudki haiglasse magama, aga eks igaüks teab omast kogemusest, kuidas tahaks väga halva ja nõrga enesetunde ajal lihtsalt magada, nii et mul oli lapsest kahju küll.

Kõrva-nina-kurguarsti juures tõmmati Esimese kõrv vedelikust tühjaks, leiti sealt üks lõhkenud vill ja teine vedelikku täis vill. Nendel on kindlasti mingi muu nimetus, aga arst rääkis minuga maakeeli ja ütles, et need villid on nii valusad, et panevad isegi täiskasvanud inimese mööda seina üles ronima. Esimene õnneks mööda seinu ei ole roninud ja valust kõveras ka pole olnud, aga küllap see see valu ikkagi häiriv oli, kui ta alles kella 5 ajal öösel magama jäi. Sellel ajal ilmselt läkski tal see vill katki, sest siis ta käis meie toas ütlemas, et tal voolab midagi kõrvast välja. Härra vaatas üle, ei näinud seal midagi, kõrv oli vaid veidi vesine olnud ja pärast seda oli 5 tundi rahu majas.
Igatahes kõrvaarst ütles, et tegu on viirusliku asjaga, mädast kõrvapõletikku ei ole, aga põletik siiski on, võttis lisaks ninakülvi, mille vastuse saan homme või ülehomme, seniks antibiootikume vajalikuks ei pidanud ja saatis meid palatisse tagasi sõnadega, et tema arvates see asi nii hull ei ole, et seda kodus ei saaks ravida.

Haiglas tehtud vereanalüüsis oli leukotsüütide arv oluliselt madalam (25000) ja CRV oli 22 pealt 32 peale tõusnud, ei midagi hullu lastearsti sõnul ja seetõttu oli ta haiglaravi osas kõrvaarstiga samas paadis, aga tema kirjutas lapsele siiski antibiootikumid, et ravi enne peale saada, kui asi päris hulluks läheb. Ja oligi kõik, võisime koju minna. Paraku oli Härra juba 50 km kaugusele ema juurde läinud, nii et olime ka õhtusöögi ajal haiglas ja saime 2.50-eurose voodipäevatasu eest kartuliputru kalakastmega, mida Esimene sõi 2 suutäit ja see ongi siiani tema ainsaks söögikorraks jäänud.

Nii haigeid lapsi näeme väga harva, nad küll põevad tihti, aga harva ägedalt ja praegune kõrvapõletik on ka nelja lapse peale järjekorras kolmas, kuid esimene, millega on reaalselt valu kaasnenud. Esimene põletik oli Neljandal, kui ta oli aastane ja sellele saime jälile siis, kui tal hakkas Konsumi kassas kollane paks vedelik kõrvast välja voolama, mingit nuttu tal kõrvapõletikuga ei kaasnenud. Teine kõrvapõletik oli samuti Esimesel, kaks aastat tagasi, nii et temal on elus juba teine kõrvapõletik. Vendadel pole samal ajal ühtegi olnud.

Jõulude ajal olid nii Esimene kui ka Teine kõrges palavikus, Teisel piirduski asi palavikuga, aga Esimene jäi päris haigeks ning hetkel tundub, et see haigus tõi tal esile ka teise haiguse. Psoriaasi. 100% kindel ei ole, aga laik lapse käe peal tundub psoriaasina nii perearstile kui ka minule ja paraku psoriaas lööbki selliste põletike käigus välja. Käin ka nahaarsti arvamust küsimas, kuid psoriaatikuna, kes sai diagnoosi 12-aastaselt (haigus lõi tegelikult varem välja), ei ole ma üllatunud, kui sama diagnoosi saabki nüüd mu 8-aastane poeg. Olen vaid kurb, kui see nii on.