Laupäevases Virumaa Teatajas avaldatud kolumn väikeste lisadega piltide ja linkide näol.
Lemmikloomad on tüütud, nad ajavad karva, nad teevad pahandust, nad tahavad tähelepanu ja nende peale kulub palju raha – pole minu jaoks. Vähemalt nii ma rääkisin veel suvel, aga võite kolm korda arvata, kellel on nüüd üks nurrumootoriga neljakäpaline, kes igal ööl kaissu magama tuleb…
Jah, ta ajab karva, ta on mõnikord tüütu ja veidi pahandust on ka teinud, aga ma tahan ühte sellist karvakera veel ja jagaks neid teistelegi. Oma kassiusku tulingi täna siia kuulutama! Millal siis veel seda teha, kui mitte enne maagilisi jõule, mil inimesed on helded andma?! Miks mitte anda kodu kassile ja võtta vastu tema armastus, rahustav nurrumine, ohjeldamatu söögiisu ja peotäis karvu?
Kui ma hakkasin mõlgutama teise kassi mõtet, siis vaatasin läbi varjupaikade kodulehed, kuulutuste portaalid ja sotsiaalmeedia kassigrupid ning vaatepilt oli kurb. Neid kuulutusi on nii palju, et kasside jaoks on kodu leidmine puhas fortuuna – pisikesed nunnud kassipojad võivad veel rahulikult hingata, aga ühe silma ja pooliku sabaga pensionärkõutsid on väga kehvas seisus. Katsu sellisena kedagi võluda, kui sa pead olema naabri lemmikloomast ilusam!
Pooliku sabaga pensionärkõutsist on ehk isegi raskemas seisus suurekasvuline pime pensionärkrants, keda nädala keskel Rakvere varjupaigas kohtasin. Ma ei tea, miks ta enam vanasse kodusse ei sobinud, aga uut kodu on ta üle aasta oodanud. Nagu paljud teised varjupaikades elavad koerad. Kes on rohkem koerainimene, siis miks mitte teha õnnelikuks üks vana räsitud krants, kes hakkab iga külastaja peale värisema lootusega, et temast tehakse välja, teda sügatakse, viiakse jalutama või äkki isegi koju.
Rakvere varjupaigas veedetud paari tunni jooksul kõnetas mind nii mõnigi kass ja koer, kes läbi piltide oleksid mind päris külmaks jätnud. Näiteks lühikeste jalgadega üleni must paks kass Carina, keda iseloomustatakse sõnaga arg. Ta küll oskas oma kaitsevärvuse abil pimedates nurkades nähtamatuks jääda, aga pai peale hakkas tööle tema nurrumootor, mis pani käima sõtkumismasina ja mõlemad töötasid edasi ka süles. Või imeilus helehall triibik Belle, kes oli tõesti arg ega lasknud endale paigi teha, kuid oli „vii mind koju, võida mu usaldus ja ma nurrun igavesti su kaisus“ näoga.
Koerte alalt oleksin tahtnud kõik värisevad stressis krantsid koju ahju ette sooja tuua, kuid kõige rohkem võlusid mind sõbralike silmadega haledalt nuttev pensionär Tom ning väike nähvits Kaarel, kes on oma väljaulatuvate alumiste hammastega varjupaiga kõige naljakam koer. Nii ägedalt koledat koera naabril kindlasti ei ole!
Sul juba on lemmikloom(ad) ja rohkem ei taha – pole hullu, aga tee nii, et nad ei suurendaks kodu otsivate loomade hulka. Sa ei taha üldse lemmikloomi – pole ka hullu, ega ma ei õhutagi jõuluheateona läbimõtlematult suurt pimedat koera oma viienda korruse korterisse võtma või vanaemale kassi kinkima. Aga kui nagunii plaanid võtta lemmiklooma, siis vaata esimesena varjupaiga asukatele silma, sest võib-olla on seal keegi, kes on pikka aega just sind oodanud.
Ilus lugu. Kas leidsid siis endale kassi?
Minul on varjupaigast võetud koer Lotte, maailma parim lastekoer ja peresõber.
Ma küll ei käinud varjupaigas sel päeval kassi otsimas, aga ma vist olen leidnud. 🙂
Nii südamilik lugu 🙂 Loodan et teil on seal lihtsam varjupaigast looma koju viia. Kui mina kaks aastat tagasi UK hakkasin koera otsima siis varjupaigad langesid ära kuna täiskohaga tool käies pole sul erilist variant kedagi koju saada, mis siis et raha teenid millega koik arsti arved kinni maksaks ja kutsukesele parimat süüa pakuks. Samuti käiakse su kodu kontrollimas, et oleks “up to standards”!?Nii et läksime kutsika teed pidi kes pidi ka mingi aja üksi olema aga sai lôuna ajal koju tôttatud ja koera jalutajad palgatud ja kodus olles saab meie koerake vist kôige rohkem kallistusi ja poputusi ja kôigil puhkustel käib kaasas. Vôta siis kinni, mis on parem – puuris üksildaselt nutmine vôi suures majas patjadel vedelemine ja 2 tundi jalutamist/mängimist/koolitamist päevas. Ja siinsedki varjupaigad uputavad koertest ja kassidest
Selliste tingimuste puhul ma üldse ei imesta, et upuvad. :/
Siin on ikka lihtsam see asi. Mingi organisatsiooni kodulehelt küll lugesin, et nad kontrollivad enne kodu ja neil olid ka kõrged nõudmised, aga tavalisest varjupaigast saab vist ainult sooviavalduse ja loovutamistasu eest looma. 🙂
Mina ei mõista, et miks ei päästeta esmalt lastekodulapsi ja alles siis neid karvalisi… Aga ega ma neid karvalisi ka ei mõista, seega pole ma vist õige inimene kommenteerima.
Sa kindlasti ei mõelnud seda nii, aga mina loen välja, et enne peaks lapsendama lapse ja alles siis võib varjupaigast kassi või koera võtta.
Lastekodulaste aitamiseks tehakse ka pidevalt kampaaniaid, aga ilmselgelt ei saa ma kirjutada postituse, et enne kui lapsi tegema hakkad, mine vaata lastekodus lastele silma, äkki on seal keegi, kes ootab just sind.
Kassi või koera võtmine on 100 korda lihtsam, odavam ja väiksema vastutusega kui katkise inimhinge lapsendamine.
Ma lapsendaksin, kui mul oleksid selleks võimalused. Tänu vanemateta laste reklaamidele tahavad ka suuremad poisid, et me aitaksime vanemateta lapsi, aga see pole nii lihtne.
Kassile kodu pakkuda on lihtne.
Jah ega ma päris nii ei mõelnudki.
Tahtsin lihtsalt midagi kommenteerida, sest vähemalt viies blogis räägitakse kodututest kassidest ja koertest, kuid keegi ei maini sõnagi lastest.
Ütlen ainult üht: Ärge võtke endale (suurt kasvu) koera korterisse kui olete tööinimesena üle 10h kodunt eemal… See pole heategu, vaid piin ka loomale.