1, 2, 3… 4, 5…

1, 2, 3…

Selle aasta esimene laatsaret on käes. Reedel õhtul kukkus palavikuga ära Teine, eile hommikul ühines temaga Neljas ning täna jõudis järg Kolmanda kätte. Mul on kurgus karvane tunne, et minagi ei jää puutumata…

Tegelikult on lapsed isegi hästi vastu pidanud, eriti Neljas, kes muidu on kogu aeg nohus olnud. Võib-olla sügisene vitamiinikuur (Nutrigen Supra) oli ikkagi abiks, kuigi kestis vaid kaks nädalat. Enne seda, kohe septembri alguses, jõudis Esimene muidugi nädala haige olla, poole sellest oli ta kõrges palavikus. Kaks kuud hiljem, juba pärast kuuri, tekkis tal samuti kõrge palavik, aga midagi sellele ei järgnenud, põdes vaid ühe päeva. Samasuguse ühe- või kahepäevase palaviku tegid läbi ka Teine ja Kolmas, kõik erinevatel kuudel, nii et omavahel need asjad ilmselt seotud ei olnud.

Nüüd ainult palavikuga läbi ei saa, esiteks juba seetõttu, et Kolmandal ega Neljandal polegi seda, on vaid paukuv köha ja paks nohu. See köha avaldus alles täna hommikul, esmalt tuli Neljas kähisedes ja paukudes toast välja, mõne aja pärast tuli Kolmas samamoodi järele, samas magades ei köhinud kumbki. Me jäime Silveriga teineteisele ikka päris nõutute nägudega otsa vaatama, sest sellist larüngiidile omast köha pole taas pikka aega kuulnud. Ägeda larüngiidiga muidugi tegu ei ole, sellest on Kolmas välja kasvanud (Neljas samuti, aga tema larüngiidihood olid nagunii leebemad ja neid tuli vähe ette).

Nõutud näod tekkisid meil ka olukorrast endast, sest meil oli tänasest päevast veidi teistsugune nägemus. Tõbised lapsed pidid minema minu ema juurde, mina kooli ja Silver vanemate juurde tegutsema, aga veel haigemana ärganud Neljas ja temaga liitunud Kolmas muutsid olukorda. Eile oli sama lugu, plaanisime Teise üksinda koju jätta, aga temaga ühinenud Neljas rikkus selle plaani ära. Kuueaastane pole küll enam väga väike, aga üheksaks tunniks vendadega omapead ma teda veel ei usalda, nii et olin eile kodus.

4, 5…

Pidin vahepeal kirjutamise mõneks tunniks pooleli jätma, sest kiirustasin kassiga loomakliinikusse.

Lapsed ajasid siin kassi taga ja hüüdsid naerdes tema nime ning lisasid siis lõppu: “Mis vahtu sa suust välja ajad?” Mida? Mis vahtu??? Jooksin ka kassi vaatama, selleks hetkeks oli ta hüpanud aknalauale ja sinna loigu ilastanud, samal ajal voolas tal endiselt suust vahtu välja. Kassil endal oli hirmunud pilk ees, viskas pead igale küljele, tegi järamisliigutusi (suu oli tühi) ja kähisevat häält ning jooksis uuesti minema. Ta justkui põgenes selle eest, mis teda vaevas, väga rahutult jooksis toast tuppa ja hüppas mööblilt mööblile.

Minu esimene mõte oli, et tal on midagi kurku läinud. Täpsemalt eile ostetud valguspulkade pisike ühenduslüli, sest lapsed ütlesid, et ta just mängis nendega. Ma ei mõelnud kordagi sellele, et ta oleks võinud valguspulga katki närida ja selle sisu kibedat maitset tunda, aga just see kõige tõenäolisemaks osutus, sest loomaarsti juurde jõudes oli kass maha rahunenud ja midagi kuskilt ei leitud, ka röntgenpilt oli puhas. Mingi väike võimalus muidugi on, et röntgenpilt lihtsalt ei näidanud seda jullat. Kui nii, siis see tuleb ise välja või läheme tagasi, kui kass oksendab korduvalt ja on samal ajal loid.

Igatahes, päris kulukaks läksid need valguspulgad, mida lastel nii väga vaja oli ja mis maksid ainult euro. Hea seegi, et kassiga kõik korras on ja loodetavasti õppis ta tänasest midagi ega näri asju, mida pole vaja närida. Vahepeal oligi selle teemaga pikalt rahu majas, julgesime isegi Nerfi kuule osta, aga selgus, et need maitsevad endiselt hästi…

Nii, ma ei jõudnud veel loomakliiniku eest lahkudagi, kui helistas kooliõde ja ütles, et Esimesel on halb olla ja ta tuleb koju. Lapsed pidavatki praegu riburada kõhugripiga koolist ära minema… Aitäh, see ongi veel praegusest kompotist puudu! Hetkel on siiski lootust, et Esimesel vindub midagi muud sees, mitte okse. Tema võib-olla minuga ei nõustu, aga palavik ja köha-nohu on minu silmis iga kell etem kui kõhugripp, nii et kui ma peaksin lastelt midagi üles korjama, siis olgu see kõike muud peale viimase.

Kurgus mul juba kraabibki ja palavik on ka 37,1 kraadi. Tean, et see on mõne inimese normaalne temperatuur, aga minu oma reeglina üle 36,6 ei ole, mis tähendab, et 37,1 annab enesetundes tunda. Või siis selle enesetunde pärast ongi mul väike palavik. Mul üldiselt haiguste ajal see number eriti kõrgemaks ei kerkigi, viimane korralik palavik jäi vist aastasse 2012…

Sellega seoses, siis Kolmas saabki juba neljapäeval 8aastaseks ja homme me kutseid laiali ei jaga, sest ilmselgelt ei kannata reedel sünnipäeva pidada. Lükkame seda lihtsalt veidi edasi, päris ära ei jäta, aga kahju ikkagi, laps nii ootas ja luges päevi… Kuidas viimane korralik palavik ja Kolmanda sünnipäev omavahel seoses on? Sest pärast tema sündi niitis rinnapõletik mind jalust.

Praegu ma endale niidetud olemist lubada ei saa, nii et loodetavasti ma ikka päris haigeks ei jää. Homme ohverdab Silver oma tegemisi ja on ise poolest päevast lastega kodus, et ma saaksin minna paari asja järele tegema ja pärast seda õppekäigule teatisse. Muide, erinevalt laste õppekäikudest on minu oma tasuta ja koju jõuan ma alles laste uneajal.

Eee, jah… Et siis selline päev täna. Kassiga on nüüd küll kõik korras, aga tema on siiski ainus, kellega arsti juures käisin, nii et 1, 2, 3, 4 ja 5 – hullumaja.

Vana pilt me superkassist, kes just sellises mugavas asendis rahumeeli magas. Praegu magab ta samas kohas peaaegu samas asendis. Hull kass.

Hah, just praegu tõi Teine mulle tüki oma hambast… Üldse mitte väikese, nii et nüüd oleks vaja kiiremas korras hambaarsti juurde ka minna.

Et kõik poleks nii negatiivne, siis tänasesse päeva jäi ka midagi väga toredat: ma sain hilise jõulupaki! Ma olin alguses veendunud, et Omnivas on mingi segadus tekkinud, aga ei olnudki, mulle päriselt saadeti Itaaliast toodud (sidruni!) kommi ja värviline käevõru. Viimase panin kohe randmele ja selle vaatamine toob naeratuse suule – see jääb meenutama ootamatut kingitus ühelt lugejalt. Aitäh, Anu! Mõtlesin pikalt, kust sa mu numbri võisid saada, aga välja mõtlesin – sa võitsid kord loosi ja ma vormistasin paki, millega võidu kätte said. Suutsid mind nüüd korralikult vastu üllatada!

Sidrunitest rääkides, siis teine lugeja saatis mulle pildid raamatust, kus on lühidalt ka mu blogist juttu:

Suur tarkuse raamat

Nüüd on küll kõik, Silver sõidab lõpuks kodu poole (lubas täna varem jõuda ja peab oma lubadust ehk jõuab umbes viis minutit varem) ja me poistega peame veel veidi kooliasjadega tegelema. Koolist puudumine tähendab ikkagi nii nende kui ka minu jaoks seda, et peame tegema kodus seda, mida teised tegid koolis.

Järgmise korrani!

One thought on “1, 2, 3… 4, 5…

  1. Kahju kuulda, et teil selline haiguste laine kohale jõudnud on. Loodan, et kõik haiged tunnevad end peagi paremini!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga