Kartulivõtt ja nostalgia

Me korjasime nädalavahetusel kartuleid. Võib-olla viimast korda, kui me just kevadel sama seltskonnaga kartulit uuesti maha ei pane, sest Silveri vanemad ise enam nii noored ja terved ei ole, et jaksaksid sellega tegeleda. Võimalus muidugi on, et Silveri isa saab kevadeks nii palju jõudu tagasi, et jätkab vanas vaimus ehk tegutsedes, tegutsedes ja tegutsedes ning märkamatult saab sedasi ka kartul maha.

Selles osas on Silver oma isa moodi, tema ka ei suuda niisama olla, alati otsib endale tegevust ja kui meid Soomes pole, siis töötab üldse seitse päeva nädalas. Tegelikult on ta seda teinud ka siis, kui oleme Soomes olnud, sest tal läheb uni sageli kella 5-6 ajal ära ja seetõttu käis ta meie ärkamiseni garaažis aega parajaks tegemas. Oli ka päevi, kus ta läks hiljem ja võttis pooled lapsed kaasa, et koos nendega mõned tunnid tööd teha. Oh jah, oleks me lapsed ka tulevikus oma isasse, mitte minusse, ma suudan väga edukalt niisama olla…

Kui survepesur tahab lapse minema suruda.

Muide, Silveril on kindel kuupalk, ta ei teeni rohkem, kui nädalavahetusel masinaid hooldab või aluseid teeb, nii et vabadel päevadel töötamise motivatsiooniks ei ole raha, vaid puhas igavus.

Minnes nüüd tagasi kartulivõtu juurde, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kartuleid korjasin ja kas ma seda üldse koos lastega teinud olen. Viimastel aastatel on Silveri isa kartulid salaja üksinda üles võtnud ja siis kõik nädalavahetuseks “kartuleid korjama” kutsunud, et niisama pereringis grillida või kohvitada. Seekord ta sellist nalja teha ei saanud, aga meil sai põllul tema iseehitatud traktoriga nalja küll.

Traktor, millist kellelgi teisel ei ole.

Töö saime umbes viie tunniga tehtud, lapsed kadusid muidugi juba tunniga vaikselt ära, aga vähemalt olid veidigi abiks. Ega minagi lapsena suur kartulivõtja ei olnud, otsisin samuti võimalusi viilimiseks. Ise ma seda ei mäleta, aga kord olla ma vanaemale öelnud, et ma ei saa kartuleid võtta, sest mu küünealused lähevad mustaks… Mingi mälestus on aga ajusopis sellest, kuidas ma külma ilmaga kartulimaalt toa poole kõnnin ja end soojas toas teleri ette sätin, et soome kanalilt koaalapoisi multikat vaadata. See võiski vabalt olla see kord, kui ma ei tahtnud küünealuseid mustaks teha.

Tolmune töömees ja Neljas, kes “aitas” kartulikaste põllu serva vedada.

Neljas tegi ka kartulipõllul nalja, mis teda ilmselt aastateks saatma jääb. Me korjasime kollast kartulit, kui mõned meetrid eemal aeti lahti punane sort, Neljas vahetas vagu ja teatas, et hakkab nüüd peeti korjama.

Korjamisest rohkem sõitis ta lihtsalt ühe ja teise traktoriga kaasa või sõitis üldse enda traktoriga ühest põllu servast teise, kuni ronis põllule ja sinna kinni jäi. Temal polnud sellest lugu, ta sõi rahumeeli ühe suupoolega õuna (sest muudmoodi ei saa, mitu kuud tagasi kadunud esihammaste asemele pole midagi kasvanud) ja lasi tädi Helil end põllumaalt välja lükata

Neljas, kes töötas põhiliselt erinevate traktorite peal.

Ma ei kujuta ette, kas Neljandale jääb kartulivõtust mingit mälestust, kui seda rohkem ei peaks ette tulema. Poistel vast jääb, nemad on selleks küll piisavalt vanad. Ma seda ei mäleta, mis ajast on minu esimesed mälestused pärit, aga meenutades tuleb silmade ette suur kartulimaa metsa servas; saputaja, millega isa vagusid lahti ajas; vagude vahel külitav vend, kes tegi sedasi tööd; vanaema kartulimaa, üle mille ma naabripoistele külla jooksin; koolis toimunud kartulivõtupäevad ja muu selline.

Jep, oli aeg, kus kartuleid tuli korjata nii kodus, vanaema juures kui ka koolis. Sama seis oli lehtede riisumisega. Lisaks kartulimaale oli koolil oma aed, kus iga õpilane pidi suvevaheajal vastavalt vanusele 1-3 päeva aiatöid tegema. Ei tea, kas tänapäeval on veel koole, kus asjad sedasi käivad? Omal ajal ma kartulite korjamisest ega riisumisest väga vaimustuses küll ei olnud, aga praegu on täitsa äge mõelda, et meil põhikoolis sellised võimalused olid.

Kolm põlvkonda mehi ajavad kartulivagusid lahti (2014).

Koolis oli kartulivõtt tegelikult täitsa lõbus, õpetajate selja taga käis alati korralik kartulisõda, enamasti mädanenud kartulitega, aga lendasid ka tavalised, nii et õhtul sai kehalt sinikaid kokku lugeda.

Kolm põlvkonda mehi kartuleid noppimas (2014).

Lastel jäävad võib-olla paljud sellised mälestused tulemata, aga mine tea, äkki lähevad mu vanemad vanas eas hulluks ja hakkavad taas kartulit kasvatama ja saavad lapsed enda kartulisõjad ka maha pidada. Mina mäletasin, et viimati oli neil kartulimaa siis, kui ma olin päris laps, aga ei, selgus, et viimati oli neil kartul maas aastal 2005. Ma olin siis juba Silveriga koos, aga mul ei ole ühtegi mälupilti sellest, et me oleks minu vanemate juures koos kartuleid võtnud, tema omade juures küll. Heinapõllul on ta minuga kindlasti olnud, ainult et ka sellest mul otseselt mälupilte ei ole (müstika, ma pole ju veel nii vana), on vaid päris pildid.

Tõi mulle vist õhtusöögi põllule…
Aasta oli äkki 2007.

Ema ka ei mäletanud, kas tema väimees on nende juures kartuleid korjanud, nii et pidin Silverilt endalt küsima. Tema ei pidanud isegi meenutama hakkama, ütles kohe, et korjas, meie ühine põhikooliaegne õpetaja korjas ka ning saak oli väga kehv, mille peale oli isa naljatanud, et sellest ei tohi kuskil rääkida. Lisaks väitis ta, et ma ei lasknud tal rahus tööd teha, vaid loopisin teda kogu aeg mädanenud kartulitega. Ma ei mäleta seda, aga kõlab minu moodi. Selles osas pole midagi muutunud, oleksin seda laupäeval korranud, kui Silver oleks kartulisõja kartulivõtu ajaks koju sõitnud.

Kui veel vanu häid kartuliaegu meenutada, siis nende noppimisest mäletan rohkem nende idutamist. See oli tüütu töö. Istuda keldris ja puhastada kartuleid idudest. Neid kartuleid oli palju ja loomad tahtsid neid iga päev süüa, nii et seda idutamist ikka oli. Muidugi sai seda tööd ka vähe põnevamaks muuta, seda küll rohkem siis, kui vend ja õde idutasid – ma panin neil tule kustu ja undasin ventilatsioonitorusse, et neid hirmutada. Nemad vastasid mulle samaga. Mõnikord oli meid, idutajaid, korraga päris palju ümber kartulihunniku, eks siis sai ka igasuguseid lahinguid peetud, hunnikust tuli ikkagi samamoodi ligaseid ja haisvaid kartuleid välja…

Tervitan siinkohal Silveri endiseid naabripoisse ja enda tädipoegi, kes on minuga kartuleid noppinud ja/või neid idutanud.

Kartulid (2014). Nali on selles, et me kutsume Teist ka kartuliks.

Aastatega olen ma siiski nii vanaks jäänud, et laupäevase kartulivõtu ajal jäid mul selg ja vasak põlv haigeks, lõpp läks juba päris valusaks, lohutasin end ainult mõttega, et pärast tööd saab sauna. Seda ootasin külma pärast ka, ilm ikkagi päris nii suvine ei olnud kui aastal 2014, saime isegi veidi vihma.

Selle vasaku jalaga ma õnneks hauas veel ei ole, nii see kui ka selg olid juba järgmiseks päevaks korras. Üldse olin ma järgmiseks päevaks korras, kuigi laupäeva õhtul ma tundsin, et hakkan haigeks jääma, seda oli ka näha ja kuulda, võtsin isegi paratsetamooli sisse, aga peavalu ega halba enesetunnet see kuidagi ei leevendanud. Aitas hoopis kümnetunnine sügav uni, magasin hommikuni nagu väike beebi nelja lapse ema.

Wagenküll – peaaegu idüll

View this post on Instagram

Härra ja proua Wagenküll … või see … Sidron …

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Meil oli detsembris teraspulm, mida mõtlesime tähistada “Marokos”, Wagenküllis või üldse mitte. Viimane variant oleks olnud kõige soodsam, aga kuna selliseid aastapäevi on meil olnud vähemalt viis, siis läksime ikkagi millegi erilisema peale välja. Noorus Spa eriline “Reis Marokosse” oli kaalukausil teist aastat järjest, kuid uuenenud Taagepera loss tundus veel erilisem ja nii see läks, Noorus jäi taas teiseks.

Ma olen alati teadnud, et Taageperas tegevus toimub, kuid miski pole varem sinna tõmmanud, ma polnud kohta kunagi lähemalt uurinudki. Seekord tõmbas mu tähelepanu aga nimi Wagenküll ja kui ma nägin tubade pilte ning lugesin hiljuti keldrikorrusel avatud lossispaa kohta, siis olin müüdud. Silverile kohta tutvustades oli ka tema müüdud ja deluxe-tuba läks lukku. Deluxe_tuba_Lossis_Wagenkull_lossispaa-1160x653Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/deluxe-toad/ 

Saabumisaja lähenedes lisasin broneeringule, et soovime kindlasti vanniga tuba, mille peale soovitati hoopis kahekohalise mullivanniga sviiti. Mõtlesime, et miks ka mitte, kui sageli me ikka kuskil sviidis ööbime, hinnavahe polnud ka nii röögatult suur (40 eurot kahe öö kohta), et seda üldse mitte kaaluda.

Muide, kui võtta ainult majutus kaheks ööks saabumisega reedel, siis deluxe-tuba maksaks 318 ja sviit 388 eurot , hinnavahe oleks seega 70 eurot. Me broneerisime kaheöise “Armastuse assortii” paketi, mille hind on vastavalt 329 ja 369 eurot ning mis sisaldab lisaks majutusele kahte hoolitsust (duaalmassaaž ja šampanjavann kahele) 114 euro väärtuses. Kui olla Wagenküllis vahemalt kaks ööd, on “Armastuse assortii” väga hea valik, sviidis ööbimine on sedasi isegi soodsam kui lihtsalt majutuse puhul. cofWagenküllis algab sisseregistreerimine kell 15.00 ja umbes selleks ajaks me kohal olime ka, et ükski minut ei läheks meie lühipuhkusest raisku. Parkimiskoha leidsime vaevata, kuid üleliigselt neid seal ei ole, pigem jääb isegi puudu, kui õhtusel ajal on majas lisaks ööbijatele ka restorani või spaa külastajaid.

Sviit

Kui parkimiskoha leidmisega muret ei olnud, siis Happy sviit on neil küll nii hästi ära peidetud, et seda me kohe üles ei leidnud. Meile öeldi fuajees, et tuppa saame läbi restorani, vaid samm sisse ja kohe paremale, kuid seal vaatas meile otse vastu tualett ja vasakule jäi köök. Nende vahel oli ka üks uks, aga see tundus liiga ebaloogiline asukoht sviidile, nii et sealsesse väikesesse koridori me sisse üldse ei astunud. Kõndisime oma tuba otsides edasi ja tagasi, kuni meie nõutud nägusid nähes küsis üks mees, kas otsime Happy sviiti ja juhatas meid ukseni. Ikka selle juurde, mis tualeti ja köögi vahele jäi.Happy sviit 0Väike koridor, kust saab kööki, tualetti ja Happy sviiti ehk Paruni töötuppa. 

Tegelikult oli sviidi eraldatud asukoht täitsa hea, naabreid kõrval ei olnud ja restorani oli ainult kaks sammu. Hommikumantlites vilksamisi läbi restorani ja pikkamisi läbi kaminaruumi ehk oli veidi ebamugav liikuda, aga ainult veidi.

Minnes tagasi algusesse, siis tuppa jõudes olin pisut pettunud. Mulle väga meeldisid kõik kodulehel välja toodud toad, suuresti nende põhjal saigi koht valitud, nii et ootasin taolist sviiti:Sviit_Lossispaa_Wagenkyll-1160x653Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/sviidid/

Happy sviiti sisenedes avanes meile aga selline vaade, mitte kõige happym:Happy sviit 1mdeMa olin selleks tegelikult veidi valmis, sest kodulehel on kirjas, et sviidid on erinäolised ja nendes on säilitatud ajaloolised detailid. Ma leidsin guugeldades Happy sviidist pilte, mistõttu olin arvestanud, et puidust seinapaneelid ja kamin on sellised nagu need on, kuid ma lootsin, et need on kodulehel nähtud stiiliga osavalt ühildatud. Paraku peale kardinate ei viidanud miski kodulehel nähtule.

Kui ma ei oleks kodus mingit eeltööd teinud ega vaimu millekski selliseks valmis pannud, siis ma oleksin tuppa jõudes arvanud, et olen valesse kohta sattunud. Ma päris nii suureks vaheks valmis ei olnud, nii et väike pettumus ikkagi hinge puges, kuid nurisema ma ei läinud, sest sviit oli ikkagi sviit, lihtsalt ajaloolise hõngu ja hubasusega.Happy sviit 3Ma ei läinud nurisema ka vannitoast puudunud ruloode pärast, sest olen aru saanud, et teisi sellised asjad ei häiri, mis erikohtlemist meiegi siis vajame. Oma kiiksu ma siiski maha ei surunud, õhtusel ajal käisin vannitoas lihtsalt kottpimedas, et ükski silmapaar ei juhtuks nägema, kuidas ma potilt tõustes pükse jalga tõmban või vannis seistes end pesen. Viimasel juhul ei oleks aidanud isegi võimalikult nurka hoidmine, sest vastaseinas on peegel, mis lubab akendest ka sinna näha.

View this post on Instagram

Lühikese inimese elu. 😀

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui esmane pettumus üle läks, siis tegelikult mulle toas täitsa meeldis, olemise muutsid mõnusamaks ka kümned põlevad küünlad, kõikjale puistatud roosiõied ja vahuvein. Viimane juua küll ei kõlvanud, aga nägi jääd täis jahutusnõus siiski hea välja. Pole välistatud, et tegu oli mõne kallima vahuveiniga, kuid minu jaoks oli tegu liiga kuiva ja hapu variandiga, ka Silver ei saanud sellest jagu. (Peale Asti on minu jaoks kõik liiga see või teine, pole lihtsalt seda soolikat, mis oskaks hinnata alkoholi, mis maitseb nagu alkohol.)

Piltidel on näha vaid väike osa meie toast, sest ma ei taibanud igast nurgast pilte teha, kuid sviidi avarusest annab vast aimu see, et meil oli vannituppa pikem maa kui restorani. Paruni töötoa ukse taga ootas meid esmalt väike esik, kust viis väga avarasse magamisruumi mainimisväärselt lai vanaaegne uks ning magamistoa ja vannitoa vahele jäi veel uks võrdlemisi avar vahepealne ruum. Happy sviit 4Vasakul vaade esikust, paremal seif, mille leidsime, kui otsisime salaust.

Kui me esimesel õhtul voodis vedelesime, siis otsisin infot lossi kõrval asuva hoone kohta ja leidsin, et Taagepera lossis oli kunagi kopsusanatoorium, hiljem vaimuhaigla ning huvipakkuv hoone oligi osa viimasest. Otsingute käigus tuli veel välja, et Taagepera lossis elab vaim Dora ning Happy sviidis on uks, mis kuskile ei vii. Otseselt ei olnud kirjas, et tegu on salauksega, kuid silmnähtavat ust me ei näinud, mistõttu arvasime, et äkki üks seinapaneelidest on avatav. Kui me seda varianti kontrollima hakkasime, hangus teleris pilt kinni ja sellega kaasnesid ebameeldivalt kiledad metalsed helid. Ma olin sekundiga tagasi teki all.

Võimalik, et see kõhe hetk oli lihtsalt juhus, aga ma ei välistaks varianti, et selle taga oli Dora või keegi teine kopsusanatooriumi/vaimuhaigla ajast. Vabalt võis muidugi ka parun ise olla. Kui olime end veidi kogunud, siis otsisime salaust edasi, kuid mida ei olnud, seda ei olnud, vaid seifi leidsime.

Restoran ja hommikusöök

Esimesel õhtul broneerisime endale juba kella kuueks laua kõige privaatsemas nurgas, mis ei olnud naaberlaudadest üldse kaugel, kuid oli vähe hämaramas kohas akna all. Kella kuue ajal oli koht tegelikult isegi täitsa privaatne, sest meie ümber olid lauad tühjad ja siltide järgi kella seitsmeks või kaheksaks broneeritud. Algus oli täitsa paljulubav ja isegi veidi romantiline, meil oli siis ikkagi ametlikult pulma-aastapäev ning selline eraldatus sobis meeleoluga hästi kokku.

Mina valisin menüüst lossirahva lemmiku, põdralihast kotleti kartulipüreega, mis maksis restorani kohta ainult 8.90 €. Mul ei olnud sellise hinna juures suuri ootusi, aga kui pearoog lauda jõudis, oli mul lausa kahju, et olin telefoni tuppa jätnud, sest serveering oli igati restorani vääriline ning maitseelamusest ma üldse ei räägi, see oli suurepärane. Ma ei imesta, miks see lossirahva lemmik on.

Silver võttis sama hinnaga põrsasteigi grillitud juurviljadega ning kinnitab tänaseni, et paremat liha pole ta kunagi saanud. Soojad kuklid olid samuti imelised, puhtalt nende pärast läheks juba Wagenkülli tagasi.

Magustoiduks valisime mõlemad šokolaadi fondanti, mille ootamise ajal istusid kõrvallauda inimesed, kes tulid sinna tööd tegema. Nad ei tellinud midagi, üks rääkis tundmatus keeles telefoniga, teine klõbistas arvutiga ja vahepeal rääkisid omavahel sellest, mida hiljem poest osta. See muutis meie romantilise õhtusöögi üsna koomiliseks, sest naaberlauas istunud inimesed olid meile lähemal kui meie üle laua teineteisele, aga sellest ei olnud hullu, palju me sellest romantikast enam ikka hoolime, oluline oli lihtsalt kõhud täis saada.cofRestorani valgusküllasem ruum, kus järgmisel päeval lõunat sõime.Resto Wagenküll 3Paarid pidid ajaga ühte nägu minema, meie puhul hakkab juba looma.Resto wagenküll 2Me proovisime menüüst järele veel võis praetud kohafilee bataadipüreega, mahlase kanaliha grillitud juurviljadega (mõlemad esimesel pildil), lõhe ja koha uhhaa, küpsetatud banaani jäätisepalliga (teisel pildil) ja brüleekreemi. Supp jäi minu jaoks lahjaks ning küpsetatud banaan nägi ainult omapärane välja, maitseelamuse poolest oli jäätisepall parem, kuid teised road olid taas väga head ning restorani kohta ka taskukohased.

Wagenküll restorani soovitame kahe käega ja kui see meile nii kaugel ei oleks, siis käiksime mõnikord seal isegi niisama õhtust söömas.

Hommikusööki serveeriti restoranis “Kübar ja kaabu”, mis restoranina veel avatud ei ole. Valik oli seal üsna tavapärane: pudrud, helbed, müslid, muna, peekon, oad, saiakesed, puuviljad ja nii edasi. Ilmselgelt me kõike ei proovinud, kuid muna, peekon ja oad maitsesid mõlemal hommikul väga hästi, kohv oli samuti hea. Kuigi kurta ei ole millegi üle, ei mõjunud miski ka meeldejäävalt, mitte et hommikusöök peaks üldse mingi elamus olema, lihtsalt midagi oleks nagu puudu olnud … Näiteks soojad kuklid, mida restoranis õhtusöögi kõrvale serveeriti, need oleksid väga meeldejäävalt mõjunud.

Spaa- ja saunakeskus

Kui ma Pärnu reisist kirjutades nimetasin Viiking Saagat ehk kõige ilusamaks vee- ja saunakeskuseks, siis olin Wagenkülli unustanud. Viiking Saaga on endiselt kõige omanäolisem, kuid Wagenküll spaa on päriselt kui koobastes ja seal on romantiliselt ilus. LossispaaVasakul trepp, mis viib keldrikorrusele, paremal pikk tunnel, kus mõlemale poole jäävad ruumid saunade, mullibasseini ja jaapani vanniga.

Taagepera lossi keldrikorrusel avati alles aasta lõpus spaa, nii et kõik on seal praegu uus, ilus ja värske. Säilinud on mõisakeldrile omane ilme – maakivid, telliskivid, võlvlaed, paksud müürid, sambad ja nii edasi. mdeJaapani vann, jahutusbassein ja samas ruumis paremat kätt on ka ajastutruu suitsusaun.cofMullibassein, paremat kätt jäävad soola-aurusaun ning auru- ja aroomisaunLossispaa 2Einevates ruumides asuvad saunad, vasakul merevaigusaun, paremal leilisaun.cofLebola, kus saab istuda ja kalu vaadata. Alguses ei tundnud see väga põnev, kuid kui märkasin, milline võimuvõitlus akvaariumis käib, siis jäin pikaks ajaks kalu vaatama ja suurimale ülbikule lubasin, et annan temast kokale teada … Nägin ka esimest korda kalu haigutamas, ma isegi ei teadnud, et nad seda teevad. mdeSuure basseini juures on soojal lamamistoolil.

Spaa puhul meeldis mulle see, et valvelauast sai rätikuid küsida, ei pidanud toast midagi kaasa võtma. Põrandad ei tundunud seal libedad, nagisid oli piisavalt (või oli inimesi vähe), õhk ja vesi mullibasseinis olid soojad, suures basseinis tundus vesi küll alguses jahe, kuid keha harjus sellega kiiremini kui kuuma veega jaapani vannis.

Igas “keldriboksis” on kaamerad, loodetavasti keegi neid jälgib ka, et ei juhtuks ühtegi õnnetust, kui kellelgi peaks kuumas vannis terviserike avalduma või kui mõni lapsevanem kaotab hetkeks valvsuse ega leia oma last kohe esimesest boksist (saunakeskuses on erinevaid ruume vähemalt kuus).

Kui me Wagenküllis peatusime, oli hotell välja müüdud, kuid spaas oli väga vaikne ja rahulik, saime seal päriselt lõõgastuda, soojal toolil lamades hakkas isegi silm vajuma. Kahekesi mõnulemiseks ongi koht ideaalne. Lastega oleks seal muidugi samuti tore, lihtsalt atmosfäär on selline, et sobib hästi romantilise lühipuhkuse juurde.

Rohem pilte spaast ja saunadest: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Hoolitsused

Kui vahetasime deluxe-toa kahekohalise mullivanniga sviidi vastu, siis mõtlesime, et šampanjavanni meil vaja ei ole, parem olgu vahuvein toas ja istume seal koos vannis. Tegelikult oleksime võinud jääda ikkagi deluxe-toa juurde, oleksime seal eraldi vannis käinud ja hiljem kahekesi 40 minutit šampanjavannis mõnulenud. See oleks sisaldanud küünlaid, romantilist muusikat ja šampanjat nii pokaalis kui ka vannis, väidetavalt pinguldab viimane nahka ja parandab ainevahetust. Ma siiski kahtlen, et vannis oleks olnud suur kogus šampanjat, pigem ainult süsihappegaas.IMG_2077Pilt: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Duaalmassaaž läks meil küll käiku, polnudki me varem sedasi koos massaažis käinud, ainult eraldi (loe: meid mõlemaid oli sinnani vaid korra sõtkutud). Sellega ootas meid ees ainult üks väike üllatus …mdeKui lähed massaaži ja saad teada, et massöör on mees. 

Oma massaažiaega oodates kuulsime, kuidas meesterahvale öeldi, et me oleme juba valmis. Ütlesin Silverile selle peale, et kui too on üks massööridest, siis valigu ta tema, ma valin naismassööri. Nagu mul oleks midagi valida olnud, mõlemad massöörid osutusid meesteks.

Ma võin olla avameelne ja kohati vabameelne, kuid igasuguse füüsilise kontakti ja privaatsete kehaosade suhtes olen ma üsna kinnine, mul võttis aega isegi sõbranna kallistamiskombe ja ujulate pesemisruumidega harjumine, kuid on asju, millega ma ilmselt ei harjugi, näiteks meesgünekoloogiga. Haiglas viimase poolt tehtud erakorralised läbivaatused elasin ma vaid seetõttu üle, et olin siis rase ja mure lapse elu pärast oli suurem. Mitterasedana olen hakanud aga isegi selle peale nutma, kui pidin meesarsti ees palja ülakehaga olema …

Mõte sellest, kuidas võõras mees mudib minu poolpaljast keha 50 minutit järjest, oli alguses nii ebamugav, et ma päriselt oleksin tahtnud hoolitsusest loobuda, aga võtsin seda kui enda järjekordset kiiksu, millest sundisin end üle olema. Ma ei ütle, et ma sellega kõige paremini hakkama sain, sest ma ei unustanud hetkekski, et mind masseerib mees, kuid ma suutsin siiski lõõgastuda ja massaaži nautida. wagenküll massaažMassaaž ise oli kohati tugev, kohati õrn ja korra oli mul ka nii kõdi, et ma ei suutnud naeru kinni hoida. Mudimist, sikutamist, hõõrumist, patsutamist, surumist ja silitamist oli kuklast varbaotsani ning pärast seda tundsin ma end kuidagi … lahtisena. See oli parim klassikaline massaaž, mida kunagi saanud olen (loe: ainus klassikaline massaaž, mida saanud olen), Silver jäi samuti rahule.

Silveril oli tegelikult ükskõik, kes teda masseerib, samuti oli tal ükskõik, kes mind masseerib, minu paanika pakkus talle veidi isegi nalja. Mind aga rahustas teadmine, et oleme koos samas ruumis – kui tegu poleks olnud duaalmassaažiga, siis oleksin suure tõenäosusega hoolitsusest loobunud. Nüüd, kus kogemus on käes ja see polnudki traumeeriv, saaksin ka üksinda hakka, kuid valikuvõimaluse korral eelistaksin ikkagi naismassööri.

Muud jutud

Meie jaoks oli harjumatu, aga samas mõnusaks vahelduseks see, et Wagenküllis polnud peale puhkamise suurt midagi teha. Me oleme muidu selliste spaapuhkuste ajal jalutanud linna vahel, käinud erinevates söögikohtades, kinos, poes tuppa näksimist ostmas ja nii edasi, kuid Taageperas jäid need lõbud ära, sest lossi ümbruses on ainult põllud ja metsad.

Tänu sellele oli meil aega tutvuda lossi endaga, ühtegi teist hotelli me sedasi läbi jalutanud ei ole, ükski teine koht pole muidugi nii vana ja väärikas ka olnud. Wagenküll tornTeel torni tippu, kus tasub käia jopega, seal on päris külm. 

Veidi saab lossis ringi jalutada ka läbi ekraani, virtuaaltuuri leiab galeriist.

Õhtupimeduses jalutasime ja sumpasime lossi ümbruses, olenes siis sellest, kas oli rada ees või mitte. Päevavalguses võtsime ette pikema jalutuskäigu metsas, täpselt kõndisime Taagepera matkarajal, mille äärde jääb ka parunite perekalmistu. Viimane oleks jäänud meile märkamata, kui sinna ei oleks juhatanud teeviit.

Kalmistu asukoht on väga ilus – kõrge künka otsas, ümber on mets – aga selle seisukord muutis meele nukraks. Kui paruniperel tahetakse lasta rahus puhata, siis võiks juhatav teeviit olemata olla, las nad kaovad võssa. Kui neid tahetakse aga au sees hoida ja mäletada, siis sellega ei sobi kokku lagunenud sepisaed ja võsastunud plats.

Kui see trööstitu vaatepilt välja jätta, siis oli lossi ümbruses ja matkarajal väga ilus, kõikjal oli näha metsloomade jälgi, eriti palju oli neid valgustatud lossipargis, nii et öösiti tasub seal akendest välja vaadata, võib nii mõndagi näha.

Kokkuvõttes meile täitsa piisas resto Wagenküllist ja õues jalutamisest, saunadest ja duaalmassaažist, mullivannist ja televiisorist, polnudki linnatulesid ja kino vaja.

Peaaegu idüll

Kiidan siiralt Wagenkülli hubast mõisahõngu, meeldivat personali, häid sööke, erilist lossispaad ja ütleksin, et see puhkus oleks olnud päris idülliline, kui sviit poleks erinenud nii kapitaalselt sellest, mida kodulehel näha saab. Meil ei olnud oma sviidis kuidagi halb ega ebamugav, kuid ma ootasin enamat ja ma leian, et see oli põhjendatud ootus.

Wagenküll on iseenesest ideaalne koht, kus veeta romantiline “Armastuse assortii” nädalalõpp, kuid broneeringut tehes soovitan rõhutada, et eelistate sellist tuba, millisega nad end tutvustavad …

 

Need suured pubekaea tunded …

Kirjutasin rohkem kui kuu tagasi, aga ei avaldanud … Olin siis veidi liimist lahti, aga sain üle ja nüüd oleks mul kahju, kui nii pikk tekst jääkski mustanditesse.

3.jaanuar:

Minu abikaasa sissetulekust sõltumise teema võttis nii suured mõõtmed, et ma isegi ei tea, kust jätkata või kas ma üldse peaksin seda tegema, sest nägin kommentaaridest hästi, kuidas minu tekstist loeti välja endale sobivaid mõtteid ja esitati küsimusi, mille vastus oli postituses olemas.

Teine asi on ka see, et me ei võlgne kellelegi selgitusi, ma ei pea hakkama siin tõestama, kuidas me oleme oma olukorda ja võimalusi analüüsinud, miks praegust elukorraldust hetkel parimaks peame või kuidas ja mis ulatuses on minu seljatagune halbadeks stsenaariumideks kindlustatud.

Mul on kahju, et meie ja teiste meiesuguste valikud kõrvalisi inimesi nii väga muretsema panid, aga samas on mul hea meel, et tänu minu postitusele said paljud tunda end targemana, tublimana, paremana. Mind ei häiri, kui keegi iseenda saba kergitab, aga inetu on seda teha kellegi teise arvelt. Antud juhul tehti seda siis meie arvelt, kui väänati mu sõnu, pisendati mu kainet meelt kaaslase valikul või oletati, kuidas Silver võib mind petta/maha jätta/kuuse alla tõsta ja laste eludest kaduda, unustades, et tegu pole kujutletava inimesega, vaid kellegagi, kes on päriselt olemas ja kes pole millegagi selliseid spekulatsioone ära teeninud.

Ma saan aru, et eesmärk oli avada mu silmi … Aga olen ma kuskil öelnud, et minuga ei kindlasti ei juhtu, sest minu musi (ma ei kasuta kunagi sellist väljendit) ei teeks midagi sellist?

Mul pole 15 aasta jooksul olnud põhjust temas kahelda, mistõttu ma ei tee seda ka praegu, aga see ei tähenda, et ma elan pimedas veendumuses, kuidas me elu lõpuni koos oleme. Kui, kui, kui … Siis kohanen olukorraga ja kasutan käsi, mis ei löö ühegi töö ees risti ette ning saan sama hästi või halvasti hakkama kui teised madalapalgalised paljulapselised.

Toon välja mõned lõigud loetud kommentaaridest, et üht-teist täpsustada.

Aga silma kriipis see, kuidas juba laps (17 aastane?) loobus kergekäeliselt koolist ja esimeste raskuste peale tööelust, sest tema elus oli tore noormees, kes pakkus kõik ise kinni maksta.

Ma jätsin 18aastaselt pooleli kutsekeskkooli III kursuse, sest tundsin pikalt (ja olin seetõttu palju pisaraid valanud), et olen valinud vale eriala ning keskkooli ainete nõrga taseme tõttu teadsin, et mul pole eksamitele asja või pole tulemustega hiljem midagi peale hakata.

Pärast seda liitusin keset õppeaastat gümnaasiumi 11. klassiga, kus alustuseks sain pika nimekirja töid, mida pidin hakkama järele tegema (isegi paar 10. klassi asja, kuigi vahetasin kooli mõtteliselt 12. klassis) ja kus sain matemaatikatunnis tahvli ees olles iga kord sõimata, kuni sain ühel pühapäeval järgmise päeva matemaatikatundidele mõeldes närvivapustuse, mille järel ei suutnud ma minna kooli isegi oma dokumentidele järele.

Ma lihtsalt ei pidanud vastu, masendus valede valikute ja kaotatud aasta tõttu oli niigi suur ning uue kooliga kaasnenud stress ja alandus murdsid mind täielikult maha. Too “kergekäeline loobumine” on saatnud mind ängistava ärevusena – seda nii unes kui ilmsi – kõik need aastad, kui olen pelgalt mõelnud koolitee jätkamisele või olen üritanud seda teha.

See, et ma loobusin katseajal tööst, ei tähendanud, et loobusin täielikult tööelust. Mul oli igasuguseid erinevaid mõtteid, mille jaoks käisin ka koolitustel, aga siis sai esialgsest “ma olen vist rase”-šokist meie mõlema jaoks “see oli vaid tsüklihäire”-pettumus ja nii see läks, lükkasin oma mõtted kahe lapse võrra edasi. Lõpuks sai kahest lapsest planeerimatult neli ja kui keegi tahab nüüd vastutustundetust nina alla hõõruda, siis kas me ei vastuta praegu?

Loomulikult on kena, kui ema saab olla lastega kodus ja neile rohkem olemas olla, kui enamikel aga mulle jääb sellest postitusest küll kahjuks natuke mulje, et sul kui naisel on lihtsalt liiga mugav elu.

Saan õigesti aru, et teistes peredes on tore, kui ema saab olla laste jaoks rohkem olemas, aga meie peres, kus ma kevadel ja sügisel olen nelja lapsega üksi, on minul lihtsalt liiga mugav elu? Kas oleks parem, kui ma võtaksin lastelt, Silverilt ja iseendalt meie ühised suved, et käia tööl ja maksta kaheksal kuul aastas suur osa palgast kellelegi, kes oleks minu tööloleku ajal lastele olemas? Sealjuures ei arvaks keegi, et lapsehoidjal on mugav elu …

Sul on mehega vedanud, see on ilmselge aga seda enam võiksid oma kullatükilt natuke koormust maha võtta, meestel pole kombeks vinguda ja halada, et on raske või öelda, et neid miski häirib, näiteks see asjaolu, et ta on pere ainuke ülalpidaja.

Meil kullatükiga (ma ei kasuta kunagi ka sellist väljendit) on kombeks teineteisega avatult rääkida ja antud teema oleme väga põhjalikult läbi arutanud, tema jaoks pole see variant, et ma lähiaastatel tööle lähen.

Tal ei oleks kuidagi kergem, kui ta peab ka suvel perest lahus olema ja aastas kaheksa kuud muretsema, kuidas ma kodus üksinda kõigega hakkama saan. Ei, minu töötamine ei tooks teda siia tagasi ega vähendaks tema koormust seal, sest tal avanesid Soomes uued võimalused, mida ta soovib kasutada ja mille nimel ta varasemast veel rohkem pingutab.

Sinu lapsed saavad ka ühel päeval suureks ja iseseisvaks ning lahkuvad kodust, siis võib sul lihtsalt igav hakata ja kui pole erilist töökogemust ka ette näidata ja siis soovid tööle minna on jätte teistmoodi keeruline olukord.

Aitäh, et sellele tähelepanu juhtisid, ise poleks ma tõesti selle peale tulnud, et mul võiks kodusena igav hakata, kui lapsed on pesast lahkunud. Seda ehk seetõttu, et ma polegi kunagi plaaninud nii kaua kodune olla?

Nagu ma laineid löönud postituses kirjutasin, siis ma ei arvanud varem, et ma tänagi veel kodune olen, aga vastavalt valikutele, oludele ja võimalustele on praegu sedasi läinud ehk hetkel on selline lahendus meie pere jaoks kõige parem. Ma ei tea, kuidas me sellega teistele peredele liiga teeme, aga katsun edaspidi antud teemal madalat profiili hoida.

Tulevikus tööle saamise osas ma ei muretse, sest ma olen täitsa valmis hakkama koristajaks, postivedajaks, liinitööliseks, lihalõikajaks, pakendajaks, sõnnikurookijaks (pole üldse võõras töö) või ükskõik kelleks, välja arvatud telefonimüüjaks, selle töö ees löön küll risti ette.

Teiseks, võib nüüd muidugi öelda, et “aga ma teadsin juba siis, et ta on õige ja tubli mees, keda saab usaldada”. Aga teismelisena armuvad ja mõtlevad kõik nii, aga siiski vähesed veavad sellega välja. Ma ei karda välja öelda, et hoolimata Liivi ja tema mehe suurtest pubekaea tunnetest, oli neil täiesti 50/50 võimalus, et tüüp oleks osutunud heaks petiseks ja muidu mölakaks. See on igavesti tore, et nii ei osutunud, aga minu jaoks jääb see juhuseks, mitte kindlaks 17 aastase tüdruku teadmiseks.

Pean veidi parandama ja ütlema, et ma olin 15aastane, kui kirjutasin päevikusse, et Silver erineb teistest endavanustest ja temast saab tulevikus ilmselt hea abikaasa ja isa, 17aastaselt ma endiselt selles ei kahelnud, aga see ei olnud ka siis mu kindel teadmine, vaid põhjendatud oletus.

Suuri tundeid tundsin ma enne Silverit teise noormehe vastu ja need tunded olid ikka sellised, et ma pole pärast teda kogenud nii valusalt füüsilist armumist, aga sellest hoolimata võtsin ma teda – nagu ka tema mind – kui ajaviidet, sest ma teadsin, et ta on ebausaldusväärne (naiste)mees, kes ootas minult ainult üht. Mitte ühegi mesijutu, mõjutamise (keegi ei oota mind kuude viisi) ega üritamisega ta mind nii kaugele ei saanud ja seda mitte seetõttu, et ma poleks füüsiliselt tahtnud, tahtsin küll, aga ma ei kavatsenud olla üks paljude seast ja ma ütlesin talle seda juba eos.

Ma tahtsin olla üks ja ainus. Lisaks tahtsin, et mul oleks selle ühe ja ainsaga ka midagi rääkida, kui suured tunded maha jahtuvad. Ma ei karda ka nüüd (15 aastat hiljem) välja öelda, et hoolimata minu suurtest pubekaea tunnetest, olin ma kahe jalaga maa peal ega lootnud naiivselt, et inimene muutub ja meid ootab ees ühine tulevik. Tundeid ma küll sundida ei saanud, aga nendel end juhtida ka ei lubanud.

Silveriga oli kõik teistmoodi. Kui ma end 15 aastat tagasi talle külla surusin ja me esimest korda omavahel päriselt rääkisime, siis me lihtsalt jäimegi rääkima. Mainin ära, et Silver ei oodanud mind enda juurde, ta hoopis mõtles, et ma olen tüütu ning juurdles oma peas, miks ma sinna lähen ja kuidas minust lahti saada.

Me olime varem palju kordi samas seltskonnas olnud, aga me polnud kordagi teineteisega juttu ajanud, sest Silver ei vaadanud mulle kunagi otsagi. Hea, kui ta mind mokaotsast teretas või mõnele mu küsimusele napisõnaliselt vastas. Minus tekitas selline tõrjuv olek ainult huvi tema isiksuse vastu, temal polnud minu vastu aga mingit huvi, tema jaoks olin ma laps ja ta ei saanud aru, miks teised temavanused minuga suhtlesid.

Tollel päeval sai ta nii mõnestki asjast paremini aru ja mina nägin Silverit, kes ei olnud üldse tõrjuv ega napisõnaline. Meil ei saanud jututeemad otsa, me rääkisime ja naersime lõputult, jõime mitu tassi teed ja vaatasime tema pere pildialbumeid, kuni ta mind õhtul koju viis ja me seal edasi minu pere pildialbumid vaatasime. Me olime märkamatult terve päeva koos olnud ja selle aja sees teineteise perega põhjalikult tutvunud. Minu arvates vägagi lootustandev algus ausaks ja usaldavaks suhteks.

Sellest päevast peale kohtusime sageli ja rääkisime, rääkisime, rääkisime … Suurt midagi muud me aasta esimeses pooles ei teinudki. Me rääkisime absoluutselt kõigest, maailmas toimuvast, inimsuhetest, homoseksuaalsusest, minu koolist, tema tööst, enda lapsepõlvest tulevikunägemustes olevate lasteni välja (mitte ühiste, me rääkisime kui sõbrad).

Mulle meeldis Silveri juures see, et ta suhtus kõigesse nii mõistlikult, ka homoseksuaalsusesse, kuigi ta tegelikult ei mõista seda siiani. Ta lihtsalt ei ole “peded ahju” tüüp, vaid inimene, kes elab ise ja laseb ka teistel elada. Mulle meeldis, kuidas ta enda lähedastest või esimesest armastusest rääkis. Ta rääkis viimasest lausa nii hästi, et kui meist hiljem paar sai, siis ma alguses põdesin, et ma täidan lihtsalt kellestki teisest jäänud tühimikku.

Kohati tegi egole pai küll, kui teised kutid mulle ligi ajades kinnitasid, kuidas ma teistest tüdrukutest – ka nende endi omadest – erinen, kuid samas näitas see mulle seda, et järgmist tüdrukut kiidetakse lihtsalt minu arvelt. Silver ei olnud selline, ta ei ajanud mulle mesijuttu ega teinud teisi tüdrukuid maha, et ma end seeläbi kuidagi erilisena tunneksin, kuid ma tundsin end erilisena, sest olin ainus tüdruk, kellega ta suhtles.

Olen seda tegelikult kõik need 15 aastat olnud. Kui teismelisena mõtlesin, et tahan olla kellegi üks ja ainus, siis päris seda ma silmas ei pidanud, aga sobib nii ka.

Igatahes, me ei olnud veel suhtes, kui kirjutasin päevikusse, et Silverist saab kunagi kindlasti hea abikaasa ja isa. Ma ei pidanud üldse silmas, et temast saab minule hea abikaasa ja meie lastele hea isa, sest esiteks ei mõelnud ma siis veel nii kaugele ja teiseks – kuigi ta mulle meeldis – pidasin teda enda jaoks liiga häbelikuks ja välimuselt ebaatraktiivseks.

Miks ma arvasin, et temast saab hea isa ja abikaasa? Asi ei olnud ainult meie vestlustes, kuigi ma tegin järeldusi ka nendest ja seda eelkõige läbi selle, kuidas Silver suhtus inimestesse enda ümber. Ma arvasin seda rohkem selle põhjal, kuidas ta arvestas teistega, kuidas ta märkas pakkuda abi, kuidas ta suhtus väikestesse lastesse või loomadesse (sealhulgas minu rottidesse), kuidas ta hoidis korda, kuidas ta minu eest hoolitses, kui me koos aega veetsime ja nii edasi. Asi oli tema tegudes.

Meist ei saanud paar tänu pubekaea suurtele ja pimestavatele tunnetele, sest meil ei olnud neid. Meie suhe arenes aeglaselt ja selle vundamendiks olid meie lõputud vestlused või siis see miski, mis need vestlused lõputuks muutis. Mulle meeldis Silveriga koos olla, ma tundsin enda tema seltsis vabalt, mugavalt, hästi ja ma tundsin temast puudust, kui me ei olnud mitu päeva kohtunud, aga ma ei olnud sedasi armunud, et mul oleks tema kõrval süda kiiremini lööma hakanud. Ma ei arvanud, et midagi sellist üldse juhtuda võiks, sest füüsiliselt mind tema poole ei tõmmanud.

Me olime veidi üle kuu suhelnud, kui ta olude sunnil minu juurde ööseks jäi ja me samas voodis magasime varahommikuni rääkisime (üleni riides). Vahepeal silitas ta mu juukseid ja õlavart ning ma mäletan siiani, kuidas mind ehmatasid need liblikad, kes kõhus lendama hakkasid. Ma ei uskunud, et Silveri puudutused võiksid mulle sedasi mõjuda, aga mõjusid. Nendes oli teistsugune õrnus ja hoolimine, mis käis sel hetkel südamest läbi, aga sinnani, kuni süda hakkas teda oodates kiiremini lööma, läks veel omajagu aega.

Järgmistel kuudel esines üksikuid õrnusehetki veel, kuid algatus tuli alati minult ja Silver ise sealt edasi midagi ei üritanud. Ma olin mõnel päeval kindel, et ta pole minu vastu ükskõikne, tema pilk reetis teda. Mõnel teisel päeval jälle kahtlesin selles, sest minul oli temaga sõbratasandilt kaugemale raske jõuda ja tema ise ei teinud ainsatki lähenemiskatset minu suunas. See tekitas segadust ja pani mind kahtlema selles, kas ma üldse tahan midagi nii tagasihoidliku noormehega.

Suurte tunnete asemel olidki pigem suured kõhklused, kuid vaikselt ja loomulikult me ikkagi millekski enamaks kasvasime, mistõttu 17aastaselt olin ma juba mõnda aega saanud tunda, kui hea kaaslane ta on ning olin aina enam veendunud, et temast saab ka hea isa ja siis juba tõesti lootsin, et seda meie lastele.

Vanad lugejad ehk mäletavad, et tal oli töö enne mind, seega hooajal oli tal vähe vaba aega ning selle vähese eelistas ta veeta minuga. Sõbrad jäid teisejärguliseks, kuni kadusid paari aastaga sootuks pildilt. Minu käsi seal mängus ei olnud. Kui ma midagi üldse palusin, siis seda, et me liituks sagedamini meie vana seltskonnaga, aga tema enam ei viitsinud.

Silver sai oma suhtlemisvajaduse rahuldada tööl, väljaspool tööd muutus ta täiesti perekeskeks juba paar aastat enne lapse sündi. Kui me käisime väljas, siis kinos, teatris, kohvikus, loomaaias, näitustel või käisime tema pere koeraga jõe ääres, minu pere koertega metsas, kahekesi matkaradadel, suvel ujumas, talvel suusatamas, uisutamas ja nii edasi. Me ei olnud noored, kes oleksid lugu pidanud pidudest või üldse alkoholist, me ei olnud ka noored, kellel oleks olnud kõrged sihid või rännuplaanid, me olimegi varakult igavad pere- ja kodukesksed inimesed.

Lapsele vaba tee andmise ajaks oli meil pulmakuupäev paigas, olime selleks ajaks peaaegu 4 aastat (igal võimalusel) koos olnud ja olime teineteist päris hästi tundma õppinud. Ikka need lõputud vestlused ja tehtud teod, eks. Nende lõputute vestluse käigus rääkisime väga palju ka lastest, me märkasime neid avalikes kohtades, me arutlesime, kuidas meie nii nähtud kui ka nägemata – näiteks lapsepõlves kogetud – situatsioonides käituksime ja enamasti meie nägemused klappisid. Minu arvates taas üsna lootustandev algus uue elukorralduse eel.

Tänaseks oleme küll kõhud tollal öeldud sõnadest täis söönud, aga suures plaanis ühtisid me mõtted siis ja ühtivad ka praegu. Kokkuvõttes julgen öelda, et ma teadsin, kellega ma suhtes olen ja lapsed saan ning see ei olnud juhus, et Silver mölakaks ei osutunud. Jah, täiesti välistatud see ei olnud ega saagi kunagi olla, aga risk, et nii võib minna, oli väike ja kahanes iga lapse sünniga.

Silver ei ole ainuke, kelle puhul olen ma mõelnud, et temast saab hea isa ja kelle puhul on see nii ka läinud. Samamoodi vastupidi, olen nii mõnegi puhul mõelnud, et mina sellise inimesega ei julgeks lapsi saada ja need tüübid täna oma lapsi ei toeta. Ilmselt on kõigil selliseid kogemusi, või ei?

Ma ei ole käinud ringi silmaklappidega, ma olen näinud purunenud suhteid, ma olen näinud mölakatest mehi  … Jumal küll, ma veetsin suure osa lapsepõlvest vanaema juures, kus elas ka mu alkohoolikust onu, kes oli oma elu ja pere maha joonud ning ta pole suguvõsas ainus selline näide, rääkimata igasugustest teistsugustest näidetest. Mu enda emagi on pärit katkisest perest ja on oma tädi poolt lapsendatud … Isa ei kasvanud samuti harmoonilised pereelus, ta oli vaid kuuene, kui tema isa enesetapu tegi.

Need lähemalt ja kaugemalt nähtud või kuuldud lood ei õpetanud mind kõigis kahtlema, aga mingeid ohumärke õpetasid märkama küll, mistõttu olin ma tõesti juba 15 aastaselt vastassugu hinnates pigem kainelt kalkuleeriv kui tunnetest pimestatud.

Ma ei olnud kindlasti kõige mõistlikum teismeline, muidu ei oleks ma praegu põhiharidusega, aga endale olin ma omistanud kõrge väärtuse ja potentsiaalsele abikaasakandidaadile seadnud kõrge lati. Juhus oli vaid see, et Silver nii varakult selle lati taha pidama jäi, ise veel nii lühike …päkapikud.jpgKes soovib sel teemal vaielda, siis tuletan meelde, et ma olen tänaseks 30aastane, mitte enam 15aastane, kes “ei tea elust ega armastusest midagi” ja kellele tuleb selgeks teha, kui naiivne ma olen. Kui ma vaatan nüüd küpsema pilguga ajas tagasi, siis ma näen endiselt, et ma ei olnud naiivne pubekas, kellel kaaslasega vedamine oli pime juhus, vaid ma olin kaalutlev teismeline, kes vajadusel surus esktraverti endas alla, sest hindas turvatunnet, mida üks introvert pakkus.

Naljakas on see, kuidas mulle üritati näidata teist arvamust, kuigi ma ei ole kuskil enda arvamust sõltumatusest või sõltuvusest avaldanud. See, et abikaasa sissetulekust sõltumine mind igapäevaselt ei ängista ega häiri, ei räägi sellest, mida ma arvan, vaid mida ma enda olukorras tunnen, või siis õigemini ei tunne. Ma kordan taas, et meie valikud on tehtud vastavalt oludele ja võimalustele, ma ei astunud ellu mõttega, et jään kellestki nii kauaks rahaliselt sõltuma ega ela praegu mõttega, et ma kunagi tööle ei hakka.

Minu postituse mõte oli jagada ühe abikaasa sissetulekust sõltuva naise kogemust, millega ei kaasne etteheiteid ega rahaga manipuleerimist ka pingelistel aegadel, ja olla selle eest tänulik.

9.veebruar:

Olen peamise vastukajaga – haridus, töökogemus ja iseseisvus on olulised ning need võiksid olemas olla enne lapsi – igati nõus, kuid ma ei saa aru mulle suunatud tagasisides teismelisena tehtud otsuste arvustamisest või “minu vanemad kasvatasid mind teisiti” argumentidest. Mis nende mõte oli? Ootas keegi, et lähen ajas 12 aastat tagasi ja proovin uuesti? Edastan vanematele pretensioonid? Või oli ainus mõte tõestada, kui õigesti endal on elatud?

Mulle meeldis KKI postitus ja sellele järgnenud arutelu, aga raske oli lugeda seda emotsioonitult, kui tekstis oli Liivi, Liivi, Liivi, Liivi … Isegi positiivsete – mida enamus oli – Liivide puhul. Ikka väga veider oli lugeda arutlemist minu või meie pere näitel, seetõttu ei tahtnud ma ise mitte kuskil ka sõna sekka öelda, tahtsin lihtsalt nähtamatu olla.

Kui see kedagi lohutab, siis on päevi, kus ma end haletsen; kus ma tunnen end mõttetuna, kuna ma ei ole midagi saavutanud; kus ma olen kade nende peale, kes on ja seda veel laste kõrvalt; kus mul on küsitlustes valus märkida, et olen põhiharidusega, kodune ja peres on neli last; kus ma tunnen end halvasti, et ma ei teeni ega saa isegi kooliga hakkama; kus ma nutan Silveri kaisus ega mõista, mida ta minus näeb, kui ma ilmselgelt pole temavääriline ja nii edasi.

Saadud tagasiside ja loetud arvamuste põhjal möödus mul umbes pool jaanuarit sellise masenduse all, aga see ei muutnud midagi, ma ei ärganud lõpuks teise inimesena. Ma ei soovi endiselt midagi saavutada, see surve tuleb ainult väljast, mitte minu seest.

Ma ei unista enam, et kui ma suureks saan, siis … Ma olengi juba suur ja kui minus pole siiani avaldunud isikuomadused, mis paneksid mind öösiti laste kõrvalt õppima või lubaksid arvata, et minust saab hea liider, kes ei hakka pingelistes olukordades värisedes higistama ja nutma, siis järelikult pole suured saavutused minu jaoks. Keegi peab lihttööd ka tegema, sama hästi võin see mina olla ja ma kinnitan, et ei mina ega lapsed saa olema Eestis esimesed, kes surevad nälga, kui peaksin lootma vaid iseendale. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Silver: “Massaažis käimine on jube populaarseks muutunud, head massöörid teenivad kindlasti hästi.”
Mina: “Arvad, et ma peaksin massööriks hakkama?”
Silver: “Ei, sul on liiga väikesed ja õrnad käed, neid pole tundagi.”
Mina: “Sellisel juhul on need ideaalsed lingam-massaaži käed …” *1JOv

* Puhas huumor, saab ka teisiti.