Hea, et lahku ei läinud ehk jõulud 2019

Idülliline perepilt, mille saamiseks tuli teha kurja häält…

Jõululaupäeva hommikul hakkas tööle ootamatu äratuskell, mille valju sahina sees kõlasid põrkavad ja veerevad helid… “Kuuuuusk!” hüüdsin veel pooleldi magades. Silver võpatas minu hüüatuse peale üles ja hakkas kuuske justkui voodist otsima, ise samal ajal midagi ehmunud häälega korrates. Mida, ei mäleta me kumbki, sest järgmisel hetkel olime juba elutoas ja tegelesime pikali kukkunud kuusega.

Kuuesmunad, osad katkised, olid mööda tuba laiali ja põrandal lainetas okkaid täis vesi. Kedagi kuuse lähedal näha ei olnud, aga märjad käpajäljed jooksid üle tumba aknalauale ruloo taha peitu, nii et tõenäoliselt oli seal kellegi kuri käpp mängus. Puu ise on muidugi samuti kehvake, selle tüvi lookleb ja üks külg on paljas, mistõttu on raskus ebaühtlaselt jaotunud, nii et piisaski vaid õrnast kuusemuna sikutamisest, et kogu kupatus pikali vajuks.

Sama juhtus Silveri ja Teise möllamishoo ajal, aga siis jõudis Silver kuuse poole kukkumise pealt kinni püüda ja saime selle kuidagi poolviltu kuusejala sisse tagasi. Kuusejalg ise oli ka kehv, nii et pärast esimest kukkumist varusime järgmisele aastale mõeldes uue jala ja jõululaupäeva hommikul avanes võimalus see käiku lasta.

Silver hakkaski uut kuusejalga kokku panema, mina hakkasin põrandat kuivatama ja lärmi peale ärganud Teine hoidis kuuske püsi. Läksin närvi, sest vett oli palju (oli Silveril vaja õhtul see kuusejalg täis valada?!) ja Silver läks närvi, sest uus kuusejalg tundus talle mõttetu saast (see ajas mind veel rohkem närvi, sest ma valisin selle).

Kui ma sain põranda kuivaks ja Silver jala kokku, siis ta võttis Teiselt kuuse ning ma küürutasin kuuse all, et see jala sisse korralikult kinni kruvida. Silver surus kuuse pikalt mõtlemata keskele ora otsa kinni, kuigi me nägime esimesel korral omajagu vaeva, et tüvi poolviltu jala sisse saada, sest ainult nii nägi kuusk sirge välja. Kuna nüüd läks tüvi sirgelt jala sisse, oli puu vasakule küljele viltu ja ettepoole kaldus. Mul oli suva, aga Silverit ajas vildakas kuusk vihale…

Ma hakkasin terveid kuusemunasid tagasi riputama, tema hakkas põrandat pühkima ja samal ajal muudkui kobises erinevatel teemadel, aga iga lause mõte oli sama: kuusk on pask ja kuusejalg on pask. Tavaliselt on see minu roll ja mind ärritas, et tema sedasi käituma hakkas, nii et pööritasin veidi silmi ja küsisin, mis tal viga on. Võimalik, et mõtlesin veel valjult otsa: “Püha jumal, kuidas sa täna hädaldada võid, ei jaksa seda kuulata, nagu mingi eit!” Silver ei jäänud võlgu ja ütles, et tal on minust täiega kopp ees. Võtsin selle peale oma seitse asja ja läksin vannituppa, et end riidesse panna, sest antud olukorras ma ei tahtnud enam tema ees pesu väel olla.

See polnud esimene kord, kui ta mulle nii ütles. Kuulsin sama neli aastat tagasi aastavahetusel ja sellele järgnenud jaanipäeval, nii et ainult jõulud olidki veel puudu. Hetkeks oli tunne, et hakkan seda juba uskuma, nii et võtsin vannitoas vähe rohkem aega ja tegin kõik hommikuprotseduurid ära, kuni silmad kuivasid.

Samal ajal tegi Silver elutoa korda ja üritas kuuske paremini sättida, et see uuesti pikali ei vajuks, sest see oli tõesti kahtlase nurga all. Elutuppa jõudes pakkusin, et võtame kuuse jala seest välja ning teeme uuesti ja paremini (nii, nagu ma alguses tahtsin teha), aga Silver oli kindel, et uue jala sisse ei saa tüve kuidagi poolviltu kinnitada. Proovida siiski võis, ainult et andis kuuske jala seest kätte saada… Kui see lõpuks õnnestus, palusin Silveril kuuske sirgelt püsti hoida ja hoolitsesin selle eest, et selle tüvi poolviltu jala sisse läheks ning sinna kinni jääks. Läks ja jäi (mille peale tahtsin öelda, et ma ju ütlesin, aga ma ei teinud seda), nii et saime voodisse tagasi minna.

Silveril ei tulnud enam und, kell oli ikkagi juba seitse ja olime selleks ajaks üle tunni üleval olnud. Minul ei tulnud und, sest Silveril oli minust kopp ees… Seedisin seda paar tundi ja küsisin Silverilt, kas ta tahab jõulukingiks vabadust. Ei tahtnud. Ta isegi ei mäletanud, et tal varahommikul minust kopp ees oli, tema jaoks oli tegu mõlemapoolse hetkelise ülekeemisega ja ta unustas selle kohe. Mina ei unusta kunagi, ma kaevan sellistes olukordades kõik vanad asjad ka üles ja praen end oma südamevalu mahlas.

Ma ei tea, miks ma seda teen, kui ma tegelikult tean, et ma olen viimane inimene maamunal, kellest Silveril kopp ees on. Mulle ilmselt meeldib, kui ta minu südamevalu peale seda igal moel kinnitab.

Silver kinnitamas, et tal pole minust kopp ees

Lahku me seega ei läinud, hoopis rääkisime hommikusest vahejuhtumist ja tõdesime, et mõlemad olime ärritunud eelkõige lühikesele ööunele järgnenud ebameeldivast äratusest ja Silver omakorda veel teadmisest, et tema pere tuleb jõulusöömaajaks meile. Minu jaoks ei olnud see stress, pigem isegi tore vaheldus, sest kunagi varem polnud jõulud meil olnud ja pealegi käisid pooled Silveri pereliikmed meie korteris viimati oma 10 aastat tagasi, nii et oli viimane aeg ise võõrustaja rollis olla. Samuti meeldis mulle mõte, et lapsed saavad jõuludest mõned sellised mälestused nagu on minul lapsepõlvest: kraamimine, pikk laud, toidulõhna täis tuba, külaliste ootamine, kinkide vahetamine, poole ööni üleval olemine, hommikune segadus ja nii edasi.

Jõulauad 17-le ehk kõik ei mahtunud ühe taha ära

Silver stressas asjata, saime ilusti õigeks ajaks valmis, mahtusime kõik kenasti ära ja olemine oli mõnusalt hubane. Õhtu oli tõesti tore ja kõige ägedamaks jõulukingiks osutus uudis, et suguvõsa kasvab uue pisikese liikme võrra, kes teeb Silverist vanaonu. Vanaonu!

Nali, mind tegelikult ei tõmba vanemad mehed (meil ei ole suurt vanusevahet, Silveril aga vendade ja õega on, mistõttu sai ta onuks juba seitsmeaastaselt), lihtsalt lõbus on olla vanaonuga abielus.

Minnes nüüd jõuludega edasi, siis esimese jõulupüha veetsime minu vanemate juures ja võtsime sinna kaasa eelmisel õhtul alles jäänud söögi. Naersime küll, et need on säästujõulud, aga kasu oli siiski mõlemapoolne – meil ei läinud toit vanaks ja ema ei pidanud terve päeva vaaritama.

Teel maale / Kui statiivil on üks tähtis kruvi kadunud / Kingiralli

Tänavu tõi jõuluvana lastele just need (vanemate silmis kohati tarbetud) mänguasjad, mida nad väga soovisid, mistõttu olid nad kinke avades eriti õnnelikud. Rõõm oli näha kõrvalt laste rõõmu! Ka külalised tõid lastele kuuse alla väikesed pakikesed, samuti ootasid neid kingitused minu vanemate juures, Neljandal jäi õhku vaid küsimus, miks emme ja issi neile kinke ei teinud…

Mul on kombeks igal aastal lapsi perepiltide tegemisega piinata, pärast on neid pilte ikkagi tore vaadata. Teha neid tore ei ole, sest lapsed ei viitsi vaeva näha ning nad torisevad, sahmivad, teevad piltidel nägusid, kaklevad omavahel ja nii edasi. Ma ei ole üldse kannatlik inimene, nii et selliste piltide taga on sageli paar minu kurja käratust. Ütlen seda, et piltide põhjal ei jääks muljet, et need on kergelt sündinud, kuid kõige tavalisem idüll on neis siiski olemas. Suure pere argielu idüll.

Järgmise pildi juures kahtlesin pikalt, kas jagan seda või mitte, sest Esimese käežest mulle väga ei istu, aga samal ajal iseloomustab see pilt meid täitsa hästi.

Aus perepilt

Mis siis veel. Viimase jõulupüha veetsime kodus vedeledes, eile käisime minu venna 30. sünnipäeva puhul kahes põgenemistoas ja täna läheme 12. pulma-aastapäeva puhul ehk kinno või oleme lihtsalt niisama kahekesi kodus, see on ka mõnus vaheldus. Seekord kuskile spaasse ega mujale ei lähe, see lihtsalt ei mahtunud enam eelarvesse. Pole eriti tuju ka minna, aga seda võib-olla tolle eelarve pärast… Meeleolud on meil muidu ikka head ja igav pole meil kunagi, nii et pole üldse halb olla kahekesi koduseinte vahel.

Mina täna filmis nähtud jõulukuuse peale: “Nii ilus tihe kuusk, aga me ilmselt ei raatsi ka järgmisel aastal sellist osta, vaid toome taas metsast ühe äbariku.”
Silver: “Palju need kuused ikka maksavad!”
Mina: “Noh, alla 30 euro vist küll sellist ei saa…”
Silver: “On see siis palju maksta, kui tänavu oleksime selle äbariku pärast peaaegu lahutanud?”

Meie huumor, tegelikult polnud asi üldse nii hull.

Kartulivõtt ja nostalgia

Me korjasime nädalavahetusel kartuleid. Võib-olla viimast korda, kui me just kevadel sama seltskonnaga kartulit uuesti maha ei pane, sest Silveri vanemad ise enam nii noored ja terved ei ole, et jaksaksid sellega tegeleda. Võimalus muidugi on, et Silveri isa saab kevadeks nii palju jõudu tagasi, et jätkab vanas vaimus ehk tegutsedes, tegutsedes ja tegutsedes ning märkamatult saab sedasi ka kartul maha.

Selles osas on Silver oma isa moodi, tema ka ei suuda niisama olla, alati otsib endale tegevust ja kui meid Soomes pole, siis töötab üldse seitse päeva nädalas. Tegelikult on ta seda teinud ka siis, kui oleme Soomes olnud, sest tal läheb uni sageli kella 5-6 ajal ära ja seetõttu käis ta meie ärkamiseni garaažis aega parajaks tegemas. Oli ka päevi, kus ta läks hiljem ja võttis pooled lapsed kaasa, et koos nendega mõned tunnid tööd teha. Oh jah, oleks me lapsed ka tulevikus oma isasse, mitte minusse, ma suudan väga edukalt niisama olla…

Kui survepesur tahab lapse minema suruda.

Muide, Silveril on kindel kuupalk, ta ei teeni rohkem, kui nädalavahetusel masinaid hooldab või aluseid teeb, nii et vabadel päevadel töötamise motivatsiooniks ei ole raha, vaid puhas igavus.

Minnes nüüd tagasi kartulivõtu juurde, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kartuleid korjasin ja kas ma seda üldse koos lastega teinud olen. Viimastel aastatel on Silveri isa kartulid salaja üksinda üles võtnud ja siis kõik nädalavahetuseks “kartuleid korjama” kutsunud, et niisama pereringis grillida või kohvitada. Seekord ta sellist nalja teha ei saanud, aga meil sai põllul tema iseehitatud traktoriga nalja küll.

Traktor, millist kellelgi teisel ei ole.

Töö saime umbes viie tunniga tehtud, lapsed kadusid muidugi juba tunniga vaikselt ära, aga vähemalt olid veidigi abiks. Ega minagi lapsena suur kartulivõtja ei olnud, otsisin samuti võimalusi viilimiseks. Ise ma seda ei mäleta, aga kord olla ma vanaemale öelnud, et ma ei saa kartuleid võtta, sest mu küünealused lähevad mustaks… Mingi mälestus on aga ajusopis sellest, kuidas ma külma ilmaga kartulimaalt toa poole kõnnin ja end soojas toas teleri ette sätin, et soome kanalilt koaalapoisi multikat vaadata. See võiski vabalt olla see kord, kui ma ei tahtnud küünealuseid mustaks teha.

Tolmune töömees ja Neljas, kes “aitas” kartulikaste põllu serva vedada.

Neljas tegi ka kartulipõllul nalja, mis teda ilmselt aastateks saatma jääb. Me korjasime kollast kartulit, kui mõned meetrid eemal aeti lahti punane sort, Neljas vahetas vagu ja teatas, et hakkab nüüd peeti korjama.

Korjamisest rohkem sõitis ta lihtsalt ühe ja teise traktoriga kaasa või sõitis üldse enda traktoriga ühest põllu servast teise, kuni ronis põllule ja sinna kinni jäi. Temal polnud sellest lugu, ta sõi rahumeeli ühe suupoolega õuna (sest muudmoodi ei saa, mitu kuud tagasi kadunud esihammaste asemele pole midagi kasvanud) ja lasi tädi Helil end põllumaalt välja lükata

Neljas, kes töötas põhiliselt erinevate traktorite peal.

Ma ei kujuta ette, kas Neljandale jääb kartulivõtust mingit mälestust, kui seda rohkem ei peaks ette tulema. Poistel vast jääb, nemad on selleks küll piisavalt vanad. Ma seda ei mäleta, mis ajast on minu esimesed mälestused pärit, aga meenutades tuleb silmade ette suur kartulimaa metsa servas; saputaja, millega isa vagusid lahti ajas; vagude vahel külitav vend, kes tegi sedasi tööd; vanaema kartulimaa, üle mille ma naabripoistele külla jooksin; koolis toimunud kartulivõtupäevad ja muu selline.

Jep, oli aeg, kus kartuleid tuli korjata nii kodus, vanaema juures kui ka koolis. Sama seis oli lehtede riisumisega. Lisaks kartulimaale oli koolil oma aed, kus iga õpilane pidi suvevaheajal vastavalt vanusele 1-3 päeva aiatöid tegema. Ei tea, kas tänapäeval on veel koole, kus asjad sedasi käivad? Omal ajal ma kartulite korjamisest ega riisumisest väga vaimustuses küll ei olnud, aga praegu on täitsa äge mõelda, et meil põhikoolis sellised võimalused olid.

Kolm põlvkonda mehi ajavad kartulivagusid lahti (2014).

Koolis oli kartulivõtt tegelikult täitsa lõbus, õpetajate selja taga käis alati korralik kartulisõda, enamasti mädanenud kartulitega, aga lendasid ka tavalised, nii et õhtul sai kehalt sinikaid kokku lugeda.

Kolm põlvkonda mehi kartuleid noppimas (2014).

Lastel jäävad võib-olla paljud sellised mälestused tulemata, aga mine tea, äkki lähevad mu vanemad vanas eas hulluks ja hakkavad taas kartulit kasvatama ja saavad lapsed enda kartulisõjad ka maha pidada. Mina mäletasin, et viimati oli neil kartulimaa siis, kui ma olin päris laps, aga ei, selgus, et viimati oli neil kartul maas aastal 2005. Ma olin siis juba Silveriga koos, aga mul ei ole ühtegi mälupilti sellest, et me oleks minu vanemate juures koos kartuleid võtnud, tema omade juures küll. Heinapõllul on ta minuga kindlasti olnud, ainult et ka sellest mul otseselt mälupilte ei ole (müstika, ma pole ju veel nii vana), on vaid päris pildid.

Tõi mulle vist õhtusöögi põllule…
Aasta oli äkki 2007.

Ema ka ei mäletanud, kas tema väimees on nende juures kartuleid korjanud, nii et pidin Silverilt endalt küsima. Tema ei pidanud isegi meenutama hakkama, ütles kohe, et korjas, meie ühine põhikooliaegne õpetaja korjas ka ning saak oli väga kehv, mille peale oli isa naljatanud, et sellest ei tohi kuskil rääkida. Lisaks väitis ta, et ma ei lasknud tal rahus tööd teha, vaid loopisin teda kogu aeg mädanenud kartulitega. Ma ei mäleta seda, aga kõlab minu moodi. Selles osas pole midagi muutunud, oleksin seda laupäeval korranud, kui Silver oleks kartulisõja kartulivõtu ajaks koju sõitnud.

Kui veel vanu häid kartuliaegu meenutada, siis nende noppimisest mäletan rohkem nende idutamist. See oli tüütu töö. Istuda keldris ja puhastada kartuleid idudest. Neid kartuleid oli palju ja loomad tahtsid neid iga päev süüa, nii et seda idutamist ikka oli. Muidugi sai seda tööd ka vähe põnevamaks muuta, seda küll rohkem siis, kui vend ja õde idutasid – ma panin neil tule kustu ja undasin ventilatsioonitorusse, et neid hirmutada. Nemad vastasid mulle samaga. Mõnikord oli meid, idutajaid, korraga päris palju ümber kartulihunniku, eks siis sai ka igasuguseid lahinguid peetud, hunnikust tuli ikkagi samamoodi ligaseid ja haisvaid kartuleid välja…

Tervitan siinkohal Silveri endiseid naabripoisse ja enda tädipoegi, kes on minuga kartuleid noppinud ja/või neid idutanud.

Kartulid (2014). Nali on selles, et me kutsume Teist ka kartuliks.

Aastatega olen ma siiski nii vanaks jäänud, et laupäevase kartulivõtu ajal jäid mul selg ja vasak põlv haigeks, lõpp läks juba päris valusaks, lohutasin end ainult mõttega, et pärast tööd saab sauna. Seda ootasin külma pärast ka, ilm ikkagi päris nii suvine ei olnud kui aastal 2014, saime isegi veidi vihma.

Selle vasaku jalaga ma õnneks hauas veel ei ole, nii see kui ka selg olid juba järgmiseks päevaks korras. Üldse olin ma järgmiseks päevaks korras, kuigi laupäeva õhtul ma tundsin, et hakkan haigeks jääma, seda oli ka näha ja kuulda, võtsin isegi paratsetamooli sisse, aga peavalu ega halba enesetunnet see kuidagi ei leevendanud. Aitas hoopis kümnetunnine sügav uni, magasin hommikuni nagu väike beebi nelja lapse ema.

Wagenküll – peaaegu idüll

View this post on Instagram

Härra ja proua Wagenküll … või see … Sidron …

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Meil oli detsembris teraspulm, mida mõtlesime tähistada “Marokos”, Wagenküllis või üldse mitte. Viimane variant oleks olnud kõige soodsam, aga kuna selliseid aastapäevi on meil olnud vähemalt viis, siis läksime ikkagi millegi erilisema peale välja. Noorus Spa eriline “Reis Marokosse” oli kaalukausil teist aastat järjest, kuid uuenenud Taagepera loss tundus veel erilisem ja nii see läks, Noorus jäi taas teiseks.

Ma olen alati teadnud, et Taageperas tegevus toimub, kuid miski pole varem sinna tõmmanud, ma polnud kohta kunagi lähemalt uurinudki. Seekord tõmbas mu tähelepanu aga nimi Wagenküll ja kui ma nägin tubade pilte ning lugesin hiljuti keldrikorrusel avatud lossispaa kohta, siis olin müüdud. Silverile kohta tutvustades oli ka tema müüdud ja deluxe-tuba läks lukku. Deluxe_tuba_Lossis_Wagenkull_lossispaa-1160x653Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/deluxe-toad/ 

Saabumisaja lähenedes lisasin broneeringule, et soovime kindlasti vanniga tuba, mille peale soovitati hoopis kahekohalise mullivanniga sviiti. Mõtlesime, et miks ka mitte, kui sageli me ikka kuskil sviidis ööbime, hinnavahe polnud ka nii röögatult suur (40 eurot kahe öö kohta), et seda üldse mitte kaaluda.

Muide, kui võtta ainult majutus kaheks ööks saabumisega reedel, siis deluxe-tuba maksaks 318 ja sviit 388 eurot , hinnavahe oleks seega 70 eurot. Me broneerisime kaheöise “Armastuse assortii” paketi, mille hind on vastavalt 329 ja 369 eurot ning mis sisaldab lisaks majutusele kahte hoolitsust (duaalmassaaž ja šampanjavann kahele) 114 euro väärtuses. Kui olla Wagenküllis vahemalt kaks ööd, on “Armastuse assortii” väga hea valik, sviidis ööbimine on sedasi isegi soodsam kui lihtsalt majutuse puhul. cofWagenküllis algab sisseregistreerimine kell 15.00 ja umbes selleks ajaks me kohal olime ka, et ükski minut ei läheks meie lühipuhkusest raisku. Parkimiskoha leidsime vaevata, kuid üleliigselt neid seal ei ole, pigem jääb isegi puudu, kui õhtusel ajal on majas lisaks ööbijatele ka restorani või spaa külastajaid.

Sviit

Kui parkimiskoha leidmisega muret ei olnud, siis Happy sviit on neil küll nii hästi ära peidetud, et seda me kohe üles ei leidnud. Meile öeldi fuajees, et tuppa saame läbi restorani, vaid samm sisse ja kohe paremale, kuid seal vaatas meile otse vastu tualett ja vasakule jäi köök. Nende vahel oli ka üks uks, aga see tundus liiga ebaloogiline asukoht sviidile, nii et sealsesse väikesesse koridori me sisse üldse ei astunud. Kõndisime oma tuba otsides edasi ja tagasi, kuni meie nõutud nägusid nähes küsis üks mees, kas otsime Happy sviiti ja juhatas meid ukseni. Ikka selle juurde, mis tualeti ja köögi vahele jäi.Happy sviit 0Väike koridor, kust saab kööki, tualetti ja Happy sviiti ehk Paruni töötuppa. 

Tegelikult oli sviidi eraldatud asukoht täitsa hea, naabreid kõrval ei olnud ja restorani oli ainult kaks sammu. Hommikumantlites vilksamisi läbi restorani ja pikkamisi läbi kaminaruumi ehk oli veidi ebamugav liikuda, aga ainult veidi.

Minnes tagasi algusesse, siis tuppa jõudes olin pisut pettunud. Mulle väga meeldisid kõik kodulehel välja toodud toad, suuresti nende põhjal saigi koht valitud, nii et ootasin taolist sviiti:Sviit_Lossispaa_Wagenkyll-1160x653Pilt: https://www.wagenkull.ee/room/sviidid/

Happy sviiti sisenedes avanes meile aga selline vaade, mitte kõige happym:Happy sviit 1mdeMa olin selleks tegelikult veidi valmis, sest kodulehel on kirjas, et sviidid on erinäolised ja nendes on säilitatud ajaloolised detailid. Ma leidsin guugeldades Happy sviidist pilte, mistõttu olin arvestanud, et puidust seinapaneelid ja kamin on sellised nagu need on, kuid ma lootsin, et need on kodulehel nähtud stiiliga osavalt ühildatud. Paraku peale kardinate ei viidanud miski kodulehel nähtule.

Kui ma ei oleks kodus mingit eeltööd teinud ega vaimu millekski selliseks valmis pannud, siis ma oleksin tuppa jõudes arvanud, et olen valesse kohta sattunud. Ma päris nii suureks vaheks valmis ei olnud, nii et väike pettumus ikkagi hinge puges, kuid nurisema ma ei läinud, sest sviit oli ikkagi sviit, lihtsalt ajaloolise hõngu ja hubasusega.Happy sviit 3Ma ei läinud nurisema ka vannitoast puudunud ruloode pärast, sest olen aru saanud, et teisi sellised asjad ei häiri, mis erikohtlemist meiegi siis vajame. Oma kiiksu ma siiski maha ei surunud, õhtusel ajal käisin vannitoas lihtsalt kottpimedas, et ükski silmapaar ei juhtuks nägema, kuidas ma potilt tõustes pükse jalga tõmban või vannis seistes end pesen. Viimasel juhul ei oleks aidanud isegi võimalikult nurka hoidmine, sest vastaseinas on peegel, mis lubab akendest ka sinna näha.

View this post on Instagram

Lühikese inimese elu. 😀

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui esmane pettumus üle läks, siis tegelikult mulle toas täitsa meeldis, olemise muutsid mõnusamaks ka kümned põlevad küünlad, kõikjale puistatud roosiõied ja vahuvein. Viimane juua küll ei kõlvanud, aga nägi jääd täis jahutusnõus siiski hea välja. Pole välistatud, et tegu oli mõne kallima vahuveiniga, kuid minu jaoks oli tegu liiga kuiva ja hapu variandiga, ka Silver ei saanud sellest jagu. (Peale Asti on minu jaoks kõik liiga see või teine, pole lihtsalt seda soolikat, mis oskaks hinnata alkoholi, mis maitseb nagu alkohol.)

Piltidel on näha vaid väike osa meie toast, sest ma ei taibanud igast nurgast pilte teha, kuid sviidi avarusest annab vast aimu see, et meil oli vannituppa pikem maa kui restorani. Paruni töötoa ukse taga ootas meid esmalt väike esik, kust viis väga avarasse magamisruumi mainimisväärselt lai vanaaegne uks ning magamistoa ja vannitoa vahele jäi veel uks võrdlemisi avar vahepealne ruum. Happy sviit 4Vasakul vaade esikust, paremal seif, mille leidsime, kui otsisime salaust.

Kui me esimesel õhtul voodis vedelesime, siis otsisin infot lossi kõrval asuva hoone kohta ja leidsin, et Taagepera lossis oli kunagi kopsusanatoorium, hiljem vaimuhaigla ning huvipakkuv hoone oligi osa viimasest. Otsingute käigus tuli veel välja, et Taagepera lossis elab vaim Dora ning Happy sviidis on uks, mis kuskile ei vii. Otseselt ei olnud kirjas, et tegu on salauksega, kuid silmnähtavat ust me ei näinud, mistõttu arvasime, et äkki üks seinapaneelidest on avatav. Kui me seda varianti kontrollima hakkasime, hangus teleris pilt kinni ja sellega kaasnesid ebameeldivalt kiledad metalsed helid. Ma olin sekundiga tagasi teki all.

Võimalik, et see kõhe hetk oli lihtsalt juhus, aga ma ei välistaks varianti, et selle taga oli Dora või keegi teine kopsusanatooriumi/vaimuhaigla ajast. Vabalt võis muidugi ka parun ise olla. Kui olime end veidi kogunud, siis otsisime salaust edasi, kuid mida ei olnud, seda ei olnud, vaid seifi leidsime.

Restoran ja hommikusöök

Esimesel õhtul broneerisime endale juba kella kuueks laua kõige privaatsemas nurgas, mis ei olnud naaberlaudadest üldse kaugel, kuid oli vähe hämaramas kohas akna all. Kella kuue ajal oli koht tegelikult isegi täitsa privaatne, sest meie ümber olid lauad tühjad ja siltide järgi kella seitsmeks või kaheksaks broneeritud. Algus oli täitsa paljulubav ja isegi veidi romantiline, meil oli siis ikkagi ametlikult pulma-aastapäev ning selline eraldatus sobis meeleoluga hästi kokku.

Mina valisin menüüst lossirahva lemmiku, põdralihast kotleti kartulipüreega, mis maksis restorani kohta ainult 8.90 €. Mul ei olnud sellise hinna juures suuri ootusi, aga kui pearoog lauda jõudis, oli mul lausa kahju, et olin telefoni tuppa jätnud, sest serveering oli igati restorani vääriline ning maitseelamusest ma üldse ei räägi, see oli suurepärane. Ma ei imesta, miks see lossirahva lemmik on.

Silver võttis sama hinnaga põrsasteigi grillitud juurviljadega ning kinnitab tänaseni, et paremat liha pole ta kunagi saanud. Soojad kuklid olid samuti imelised, puhtalt nende pärast läheks juba Wagenkülli tagasi.

Magustoiduks valisime mõlemad šokolaadi fondanti, mille ootamise ajal istusid kõrvallauda inimesed, kes tulid sinna tööd tegema. Nad ei tellinud midagi, üks rääkis tundmatus keeles telefoniga, teine klõbistas arvutiga ja vahepeal rääkisid omavahel sellest, mida hiljem poest osta. See muutis meie romantilise õhtusöögi üsna koomiliseks, sest naaberlauas istunud inimesed olid meile lähemal kui meie üle laua teineteisele, aga sellest ei olnud hullu, palju me sellest romantikast enam ikka hoolime, oluline oli lihtsalt kõhud täis saada.cofRestorani valgusküllasem ruum, kus järgmisel päeval lõunat sõime.Resto Wagenküll 3Paarid pidid ajaga ühte nägu minema, meie puhul hakkab juba looma.Resto wagenküll 2Me proovisime menüüst järele veel võis praetud kohafilee bataadipüreega, mahlase kanaliha grillitud juurviljadega (mõlemad esimesel pildil), lõhe ja koha uhhaa, küpsetatud banaani jäätisepalliga (teisel pildil) ja brüleekreemi. Supp jäi minu jaoks lahjaks ning küpsetatud banaan nägi ainult omapärane välja, maitseelamuse poolest oli jäätisepall parem, kuid teised road olid taas väga head ning restorani kohta ka taskukohased.

Wagenküll restorani soovitame kahe käega ja kui see meile nii kaugel ei oleks, siis käiksime mõnikord seal isegi niisama õhtust söömas.

Hommikusööki serveeriti restoranis “Kübar ja kaabu”, mis restoranina veel avatud ei ole. Valik oli seal üsna tavapärane: pudrud, helbed, müslid, muna, peekon, oad, saiakesed, puuviljad ja nii edasi. Ilmselgelt me kõike ei proovinud, kuid muna, peekon ja oad maitsesid mõlemal hommikul väga hästi, kohv oli samuti hea. Kuigi kurta ei ole millegi üle, ei mõjunud miski ka meeldejäävalt, mitte et hommikusöök peaks üldse mingi elamus olema, lihtsalt midagi oleks nagu puudu olnud … Näiteks soojad kuklid, mida restoranis õhtusöögi kõrvale serveeriti, need oleksid väga meeldejäävalt mõjunud.

Spaa- ja saunakeskus

Kui ma Pärnu reisist kirjutades nimetasin Viiking Saagat ehk kõige ilusamaks vee- ja saunakeskuseks, siis olin Wagenkülli unustanud. Viiking Saaga on endiselt kõige omanäolisem, kuid Wagenküll spaa on päriselt kui koobastes ja seal on romantiliselt ilus. LossispaaVasakul trepp, mis viib keldrikorrusele, paremal pikk tunnel, kus mõlemale poole jäävad ruumid saunade, mullibasseini ja jaapani vanniga.

Taagepera lossi keldrikorrusel avati alles aasta lõpus spaa, nii et kõik on seal praegu uus, ilus ja värske. Säilinud on mõisakeldrile omane ilme – maakivid, telliskivid, võlvlaed, paksud müürid, sambad ja nii edasi. mdeJaapani vann, jahutusbassein ja samas ruumis paremat kätt on ka ajastutruu suitsusaun.cofMullibassein, paremat kätt jäävad soola-aurusaun ning auru- ja aroomisaunLossispaa 2Einevates ruumides asuvad saunad, vasakul merevaigusaun, paremal leilisaun.cofLebola, kus saab istuda ja kalu vaadata. Alguses ei tundnud see väga põnev, kuid kui märkasin, milline võimuvõitlus akvaariumis käib, siis jäin pikaks ajaks kalu vaatama ja suurimale ülbikule lubasin, et annan temast kokale teada … Nägin ka esimest korda kalu haigutamas, ma isegi ei teadnud, et nad seda teevad. mdeSuure basseini juures on soojal lamamistoolil.

Spaa puhul meeldis mulle see, et valvelauast sai rätikuid küsida, ei pidanud toast midagi kaasa võtma. Põrandad ei tundunud seal libedad, nagisid oli piisavalt (või oli inimesi vähe), õhk ja vesi mullibasseinis olid soojad, suures basseinis tundus vesi küll alguses jahe, kuid keha harjus sellega kiiremini kui kuuma veega jaapani vannis.

Igas “keldriboksis” on kaamerad, loodetavasti keegi neid jälgib ka, et ei juhtuks ühtegi õnnetust, kui kellelgi peaks kuumas vannis terviserike avalduma või kui mõni lapsevanem kaotab hetkeks valvsuse ega leia oma last kohe esimesest boksist (saunakeskuses on erinevaid ruume vähemalt kuus).

Kui me Wagenküllis peatusime, oli hotell välja müüdud, kuid spaas oli väga vaikne ja rahulik, saime seal päriselt lõõgastuda, soojal toolil lamades hakkas isegi silm vajuma. Kahekesi mõnulemiseks ongi koht ideaalne. Lastega oleks seal muidugi samuti tore, lihtsalt atmosfäär on selline, et sobib hästi romantilise lühipuhkuse juurde.

Rohem pilte spaast ja saunadest: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Hoolitsused

Kui vahetasime deluxe-toa kahekohalise mullivanniga sviidi vastu, siis mõtlesime, et šampanjavanni meil vaja ei ole, parem olgu vahuvein toas ja istume seal koos vannis. Tegelikult oleksime võinud jääda ikkagi deluxe-toa juurde, oleksime seal eraldi vannis käinud ja hiljem kahekesi 40 minutit šampanjavannis mõnulenud. See oleks sisaldanud küünlaid, romantilist muusikat ja šampanjat nii pokaalis kui ka vannis, väidetavalt pinguldab viimane nahka ja parandab ainevahetust. Ma siiski kahtlen, et vannis oleks olnud suur kogus šampanjat, pigem ainult süsihappegaas.IMG_2077Pilt: https://www.wagenkull.ee/spaa/

Duaalmassaaž läks meil küll käiku, polnudki me varem sedasi koos massaažis käinud, ainult eraldi (loe: meid mõlemaid oli sinnani vaid korra sõtkutud). Sellega ootas meid ees ainult üks väike üllatus …mdeKui lähed massaaži ja saad teada, et massöör on mees. 

Oma massaažiaega oodates kuulsime, kuidas meesterahvale öeldi, et me oleme juba valmis. Ütlesin Silverile selle peale, et kui too on üks massööridest, siis valigu ta tema, ma valin naismassööri. Nagu mul oleks midagi valida olnud, mõlemad massöörid osutusid meesteks.

Ma võin olla avameelne ja kohati vabameelne, kuid igasuguse füüsilise kontakti ja privaatsete kehaosade suhtes olen ma üsna kinnine, mul võttis aega isegi sõbranna kallistamiskombe ja ujulate pesemisruumidega harjumine, kuid on asju, millega ma ilmselt ei harjugi, näiteks meesgünekoloogiga. Haiglas viimase poolt tehtud erakorralised läbivaatused elasin ma vaid seetõttu üle, et olin siis rase ja mure lapse elu pärast oli suurem. Mitterasedana olen hakanud aga isegi selle peale nutma, kui pidin meesarsti ees palja ülakehaga olema …

Mõte sellest, kuidas võõras mees mudib minu poolpaljast keha 50 minutit järjest, oli alguses nii ebamugav, et ma päriselt oleksin tahtnud hoolitsusest loobuda, aga võtsin seda kui enda järjekordset kiiksu, millest sundisin end üle olema. Ma ei ütle, et ma sellega kõige paremini hakkama sain, sest ma ei unustanud hetkekski, et mind masseerib mees, kuid ma suutsin siiski lõõgastuda ja massaaži nautida. wagenküll massaažMassaaž ise oli kohati tugev, kohati õrn ja korra oli mul ka nii kõdi, et ma ei suutnud naeru kinni hoida. Mudimist, sikutamist, hõõrumist, patsutamist, surumist ja silitamist oli kuklast varbaotsani ning pärast seda tundsin ma end kuidagi … lahtisena. See oli parim klassikaline massaaž, mida kunagi saanud olen (loe: ainus klassikaline massaaž, mida saanud olen), Silver jäi samuti rahule.

Silveril oli tegelikult ükskõik, kes teda masseerib, samuti oli tal ükskõik, kes mind masseerib, minu paanika pakkus talle veidi isegi nalja. Mind aga rahustas teadmine, et oleme koos samas ruumis – kui tegu poleks olnud duaalmassaažiga, siis oleksin suure tõenäosusega hoolitsusest loobunud. Nüüd, kus kogemus on käes ja see polnudki traumeeriv, saaksin ka üksinda hakka, kuid valikuvõimaluse korral eelistaksin ikkagi naismassööri.

Muud jutud

Meie jaoks oli harjumatu, aga samas mõnusaks vahelduseks see, et Wagenküllis polnud peale puhkamise suurt midagi teha. Me oleme muidu selliste spaapuhkuste ajal jalutanud linna vahel, käinud erinevates söögikohtades, kinos, poes tuppa näksimist ostmas ja nii edasi, kuid Taageperas jäid need lõbud ära, sest lossi ümbruses on ainult põllud ja metsad.

Tänu sellele oli meil aega tutvuda lossi endaga, ühtegi teist hotelli me sedasi läbi jalutanud ei ole, ükski teine koht pole muidugi nii vana ja väärikas ka olnud. Wagenküll tornTeel torni tippu, kus tasub käia jopega, seal on päris külm. 

Veidi saab lossis ringi jalutada ka läbi ekraani, virtuaaltuuri leiab galeriist.

Õhtupimeduses jalutasime ja sumpasime lossi ümbruses, olenes siis sellest, kas oli rada ees või mitte. Päevavalguses võtsime ette pikema jalutuskäigu metsas, täpselt kõndisime Taagepera matkarajal, mille äärde jääb ka parunite perekalmistu. Viimane oleks jäänud meile märkamata, kui sinna ei oleks juhatanud teeviit.

Kalmistu asukoht on väga ilus – kõrge künka otsas, ümber on mets – aga selle seisukord muutis meele nukraks. Kui paruniperel tahetakse lasta rahus puhata, siis võiks juhatav teeviit olemata olla, las nad kaovad võssa. Kui neid tahetakse aga au sees hoida ja mäletada, siis sellega ei sobi kokku lagunenud sepisaed ja võsastunud plats.

Kui see trööstitu vaatepilt välja jätta, siis oli lossi ümbruses ja matkarajal väga ilus, kõikjal oli näha metsloomade jälgi, eriti palju oli neid valgustatud lossipargis, nii et öösiti tasub seal akendest välja vaadata, võib nii mõndagi näha.

Kokkuvõttes meile täitsa piisas resto Wagenküllist ja õues jalutamisest, saunadest ja duaalmassaažist, mullivannist ja televiisorist, polnudki linnatulesid ja kino vaja.

Peaaegu idüll

Kiidan siiralt Wagenkülli hubast mõisahõngu, meeldivat personali, häid sööke, erilist lossispaad ja ütleksin, et see puhkus oleks olnud päris idülliline, kui sviit poleks erinenud nii kapitaalselt sellest, mida kodulehel näha saab. Meil ei olnud oma sviidis kuidagi halb ega ebamugav, kuid ma ootasin enamat ja ma leian, et see oli põhjendatud ootus.

Wagenküll on iseenesest ideaalne koht, kus veeta romantiline “Armastuse assortii” nädalalõpp, kuid broneeringut tehes soovitan rõhutada, et eelistate sellist tuba, millisega nad end tutvustavad …