Ma ärkasin täna poole 10 ajal Urmas Alenderi hääle peale, laulis teine alumisel korrusel. Tõstsin ruloo üles ja aknast avanes vaade päikesekullas metsale. Pliidi all praksus tuli, mis tundus pärast jalutuskäiku karges õueõhus eriti mõnus. Tulin tagasi voodisse sooja teki alla, avasin arvuti, taustaks kostus elutoast Teraviljafoorum 2020, mida oli ühe kõrvaga täitsa põnev kuulata ja ei läinud kaua, kui trepist tulid üles ema sammud – ta tõi mulle taldrikutäie erinevaid suupisteid… Kui see ei ole puhkus, siis ma ei tea, mis on.

Eile hommikul, kui valmistusime läbi Lehtse Tallinna poole liikuma, pakkus Silver välja, et ma võiksin tagasiteel jäädagi maale – puhkama. Ma alguses võtsin seda naljaga, kuid Silveril oli tõsi taga. Mul küll ei ole otseselt millestki puhata, olen ikkagi koolilaste kodune ema, kuid olen siiski Silverile terve hooaja rääkinud, kuidas ma kadestan tema vihatud nädalavahetusi – olla kaks päeva üksinda vaikuses… Minu unistus!

Siin ma muidugi üksinda ei ole ja päris vaikuses ka mitte, aga olen siiski hoopis teises keskkonnas, ei mingit kaklemist, nääklemist, kaebamist, möllamist, naermist… Jah, ma olen igaks õhtuks laste tekitatud lärmist nii väsinud, et isegi nende naermist on raske taluda. Sellest lärmist on küll hea puhata. Samal ajal saab Silver proovida minu elu, pole temagi varem sedasi lastega üksi olnud. Nelja päevaga muidugi õiget maitset suhu ei saa, eriti nüüd, kus elu lastega ei ole enam ellujäämiskursus, aga siiski vaheldus temalegi. Ja lastele. Tundub, et neil on vaja minust ka puhata, kui nad juba esimesel päeval leiavad, et issi on parem emme kui mina.

Mina igatahes võtsin kaasa kolm raamatut, arvuti, peegelkaamera ja saunakoti, et siin lugeda, kirjutada, pildistada ja üle päeva saunas käia, nii et mul võib siin minna kauem kui neli päeva, eriti nüüd, kus lapsed jäävad esmaspäevast distantsõppele….