“Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Mõnikord on isegi hea, kui pole aega kirjutada, sest ma kardan, et ma oleksin eelmisel nädalal enda kohta ebatavaliselt emotsionaalse postituse kirjutanud. Kokkuvõtvalt, Soomest naasmise ja koolialguse tralli iseloomustab hästi Esimese vastus vanaemale, kes küsis, kuidas esimene koolipäev oli: “Mitte eriti tore. Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Me ärkasime 29. augusti hommikul kodus, aga alles 6. septembril oli esimene päev, kus ma sain olla kodus, üksi. Õhtul mitte, siis olid hoopis lapsed üksi ja mina mõned sammud eemal sõbranna juures. See polnud lastel esimene kord omapead kodus olla, aga varem pole nad olnud omapead õhtusel ajal ega nii kaua (kaks tundi) ning see meeldis neile, mulle samuti – nemad tundsid end suurtena, mina vabana.

Ma olin tegelikult ka esimese koolipäeva eelsel pühapäeval kodus, vaid Silver käis sel päeval maal tegutsemas ja õhtul käisime koos Rakveres lapsele aktuseks jalanõusid otsimas, kuid see pühapäev möödus mul riidehunniku all, sees ja peal ning kooliasjade keskel. Ei olnud tore.

Ühesõnaga, hakkasin alles pühapäeval Soomes kaasas olnud riideid laste kappidesse tagasi panema ja kui ma seda juba tegin, siis ühendasin selle inventuuri ja kappide korrastamisega, kuigi ma alles mingi 3 kuud tagasi tegin seda. Selle ajaga on siiski palju muutunud. Poisid kandsid terve suve lühkareid ja dressipükse ning pühapäeval selgus, et viisakate pükste nööbid ei lähe enam kinni – suured poisid olid vahepeal kasvanud nii pikkusesse kui ka laiusesse. Teisega oli lihtne, tema sai Esimese vanade pükste hulgast endale midagi, aga vaene Esimene pidi minema järgmisel päeval kooli ainsate liibukatega, mis talle veel kuidagi jalga läksid.

View this post on Instagram

Kolmandasse. Esimesse. Neljandasse. . #terekool

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Me jõudsime pühapäeval nii hilja Põhjakeskusesse, et meil oli vaid pool tundi aega Kolmandale jalanõusid otsida, seetõttu ei jõudnud me Esimese pükstega üldse tegeleda ja kokkuvõttes ei saanud me ka Kolmandale midagi, jäime oma asjadega hiljaks. Ma lihtsalt olin nii kindel, et viisakaid vabaajajalatseid või tenniseid saab igast poest, aga peale Javeride polnud midagi võtta ja nende puhul ei meeldinud mulle pruun tald. Midagi ei olnud teha, Kolmas pidi minema 1. klassi oma vanades väikeseks jäänud tennistes.

Nüüd tundub see kõik nii tühine, aga nädal tagasi olin ma nii Esimese pükste kui ka Kolmanda jalanõude pärast üsna häiritud. Tegelikult olin ma häiritud teadmisest, et Silver sõidab kohe Soome tagasi ja see mõjutas mu üleüldist meeleolu kõige osas. Mind ei muserdanud ainult see, et ta oli kohe lahkumas, vaid ka see, et me ei jõudnud eelneva kolme päeva jooksul kuskil käia. Võtsime küll ühe õhtu enda jaoks, et minna Tallinnasse kinno ja restorani, aga me ei jõudnud kodust kaugemale, ostsime hoopis pitsast, laenutasime Teliast filmi ja kustusime varakult ära. Oleks pitsa või film hea olnud, siis oleksin ehk isegi õhtuga rahule jäänud…

Lastega polnud üldse aega ei kinno ega välja sööma minna, isegi nende – eelkõige Kolmanda – esimene koolipäev jäi väga argiseks. Aktuse ja müofunktsionaalse terapeudi visiidi vahele jäänud vaba aja veetsime Esimesega poes pükse proovides ning pärast kõike seda sõitsime maale kasside ja merisigade järele. Õhtul küll kaalusime varianti minna välja sööma, et tähistada kooliaasta algust või lõpetada suvevaheaeg, aga polnud selleks energiat, niigi olime terve päeva ringi tuisanud, nii et õhtu ei möödunud ka kuidagi erilisemalt.

Kolmanda aktus iseenesest oli eriline hetk, ei häirinud mind siis tema vanad tennised ega miski muu. Enne seda ma küll jõudsin ärrituda, sest Kolmanda klassis selgus, et tal ei olnudki kunstitarvetele karpi vaja (kuigi see vajalike asjade nimekirjas oli) ning Esimesel polnud üldse midagi vaja, aga ma olin talle kokku pannud samad asjad, mis teistelegi. Automaatselt. Mõtlemata sellele, et ta pole enam algklassilaps ja tal pole enam oma klassi, kus kunstitarbeid hoida. Kui ma Kolmanda klassist tühja karbiga Esimese klassi juurde jõudsin, siis oli mu süütenöör juba üsna lühike – mitte ainult tolle tühja karbi, vaid üleüldse kõige pärast – ja ma võtsin väga isiklikult, kui üks Esimese klassikaaslase ema küsis, kas ma olen ikka kindel, et kunstiasjade karpi on vaja. Ma ei olnud kindel. Tema aga lähtus loogikast, et kuna lapsed liiguvad nüüd klasside vahet, siis sellist karpi neil enam vaja ei lähe. Minule kõlas see kui “sa oled jumala loll, et sa selle karbi kaasa võtsid” ja täpselt nii ma end tundsin ka.

Ma olin terve pühapäeva valmistunud esimeseks koolipäevaks, uueks kooliaastaks, sügishooajaks. Sorteerisin riideid, poiste kunstikarpe, pesin-uuendasin-asendasin kõike, mida sain ja hommikul varusime juurde asju, mis olid puudu. Ma tundsin, et ma olin nii palju pingutanud ja samas ikkagi kõigega hiljaks jäänud ja kõike valesti teinud. Ajas närvi küll.

Järgmine päev ei alanud ka kuidagi paremini, Kolmas hakkas enne uksest väljumist mossitama ja pisaraid pühkima ega rääkinud meiega sõnagi. See on miski, mille eest käisin augusti lõpus klassijuhatajat hoiatamas – kui Kolmas on millestki häiritud, siis ta läheb lukku ja mossitab või nutab omaette, ei vaata ta samal ajal otsa ega vasta ühelegi küsimusele. Tahtsin lihtsalt, et õpetaja oleks sellest teadlik ega poeks nahast välja, kui taoline olukord tekib, sest miski ei aita, Kolmas tuleb sellest ise välja. Õpetaja küsis selle peale, mida lasteaias antud olukorrast arvati ja kas me psühholoogi juures oleme käinud. Vastasin, et lasteaias harjuti selle omapäraga ära, lasti Kolmandal rahulikult olla ning psühholoog ei ole teemaks olnud, sest sellist asja ei juhtu sageli ja kui juhtub, siis alati mingi põhjusega, millest on Kolmas valmis rääkima, kui ta maha rahuneb.

Igatahes, kui Kolmas oma teise koolipäeva hommikul lukku läks ja meist vesiste silmadega maha jäi, siis ütlesin õpetajale, et esimene selline hetk ongi juba käes. Me ei teadnud, milles asi, aga arvasime, et uus olukord on tema jaoks hirmutav ning avaldasin lootust, et see möödub tal ruttu, sest tavaliselt möödubki. Ma eeldasin, et esimesel koolinädalal ollakse selliste olukordade suhtes mõistev, sest tegu on ikkagi suure muutusega lapse elus, aga õpetaja esimene reaktsioon ei olnud väga mõistev, tema lubas hakata last jälgima, sest äkki me peame minema ikkagi abi otsima.

See ärritas sedasi, et ma katkestasin õpetaja jutu sõnaga “kuule” ja leidsin, et on vara hakata psühholoogist rääkima, seda enam, et lasteaiast sai laps kaasa ülivõrdes iseloomustuse. Ma kaotasin hetkeks kontrolli ja mitte seetõttu, et “minu laps ei vaja mingit hulluarsti”, vaid seetõttu, et mind ärritas, kuidas õpetaja ei vaevu last isegi tundma õppima ja räägib juba sellest, kuidas peaksime minema abi otsima. Mul ei ole psühholoogide vastu midagi, ma käisin omal algatusel Teisega abi otsimas, sest tema oli lasteaia lõpuni trotsi ja kangust täis (on veidi siiani), temaga ei olnud kerge (ei ole siiani), ent kuigi psühholoog leidis nii autismile kui ka ATH-le omaseid iseloomujooni, ei olnud põhjust tal kumbagi diagnoosida, Teine on lihtsalt kange iseloomuga ja “midagi ei ole teha”. Sellised olid psühholoogi sõnad ja Laste Vaimse Tervise Keskusesse meid enam tagasi ei oodatud.

Kolmas on oma venna täielik vastand, temaga on väga lihtne, ta on rahulik, rõõmsameelne, koostööaldis, kannatlik, leplik, kohanev, seltsiv ja nii edasi, ta lihtsalt ei lähe stressirohkes olukorras endast välja, vaid tõmbub endasse ja teda ei tasu siis torkida, ta tuleb sellest ise välja ning räägib hiljem, milles asi oli. Ma ei leia, et see on miski, mis vajab ravi, aga ma pidasin oluliseks, et õpetaja sellest eripärast teadlik oleks ega satuks segadusse, kui kohtab nutvat Kolmandat, kes talle otsa ei vaata ja küsimustele ei vasta.

Igatahes, jätsime Kolmanda raske südamega kooli ja sama raske südamega sõitsime peagi Tallinna poole, sest Silveril oli aeg minna. Tagasi jõudsin enne Kolmanda koolipäeva lõppu, läksin talle klassi juurde vastu ning õpetaja tuli mulle ütlema, kuidas Kolmas rahunes kohe pärast meie lahkumist maha ja oli ülejäänud päeva nii suurepärane laps, et äkki oli asi hoopis meis. Ma ei saanudki aru, kas ta pidas silmas konkreetset olukorda või seda, et üleüldse on asi meis… Sel hommikul ei olnud asi tõesti koolis nagu me arvasime, vaid sellest, et Kolmas ei tahtnud, et issi ära sõidab.

Mina ka ei tahtnud ja olin seetõttu kindlasti tundlikum kui muidu, aga asi oli veidi ikka selles ka, et mina samuti ei mäletanud, et argielu juurde naasmine nii hull on. Juba esimesel nädalal läks mul kolme lapse kooliasjade kontrollimisel järg käest, ühel päeval jäid Teisel pinal ja eesti keele töövihik koju, ühel päeval unustasin Esimesele joonistusplokid kaasa anda, ühel päeval saatsin Kolmanda tavalistes riietes kooli, kuigi tal oli esimene tund kehaline ja Kolmas avastas seda alles siis, kui tund oli juba peal, nii et tal jäidki riided vahetamata ja kaasa ta teha ei saanud. Vähemalt ei saanud ta selle eest märkust, Teisel on sarnaste olukordade eest mitu märkust.

Lisaks kõigele muule on meil praegu pool alevit lahti kaevatud, esimestel koolipäevadel ehitati kooli ees parkimisriba ja kõnniteed ning kooli taga kaevati torutrass lahti. Ma ei olnud väga õnnelik, et selliste töödega suve jooksul ühele poole ei saadud, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed tulevad koolist koju töötavate ehitusmasinate vahelt. Ma ei olnud väga õnnelik ka koolis toiminud muutuste üle, eriti selle üle, kuidas Teisel kestab söögivahetund ainult 10 minutit ja kahel päeval nädalas algab tal kohe pärast seda kehaline, nii et ta peab jõudma selle aja sees ka riided ära vahetada. Olgu, õpetaja oli vist lubanud 10 minutit tundi hilineda, aga ikkagi, laps tunneb, et tal on kiire, ahmib toidu sisse ja läheb jooksma… See peaks siis tekitama liikumisharjumuse või panema sporti armastama?

Ütleme nii, et ma olin terve eelmise nädala üsna närviline, mind häiris ja puudutas peaaegu kõik. Mõni asi häiris muidugi põhjusega, näiteks kolm värvikihti saanud lauaplaadil kõhuli aelemine, kuigi ma keelasin lastel väiksemate toas viibimise (Kolmas ja Neljas magavad praegu minuga), sest mul on seal tööd pooleli ja kirjutuslaua värv peab maksimaalse tugevuse saavutamiseks nädal aega kuivama. Oma maksimaalset tugevust see ei saavutanudki, pean lauaplaadile neljanda kihi värvi kandma ja lootma, et see katab kõik jäljed, mille lapsed sinna jätsid.

Mis siis veel. Neljas võttis eile lonksu äädikat, väidetavalt alla midagi ei neelanud, aga sellest lonksust, mille ta kraanikaussi sülitas, jäid suu ümber punetavad laigud ja limaskestadele pisikesed punased täpid. Mina ehmusin sellest sedasi ära, et tahtsin maalt koju sõita ja Neljas ehmus sedasi, et värises üle kere ja kodus jäi kohe magama. Kusjuures see äädikas ei olnud valatud ringi limonaadipudelisse, see oli originaalpudelis, aga ikka leidis Neljas, et seda võiks julgelt maitsta. Ei meenunud talle sel ajal ükski õpetussõna ega hoiatus, isegi see mitte, et tema enda tädipoeg on äädikalonksu pärast haiglas olnud. Õnneks ei hakanud ta seda januga jooma, vaid tahtis ainult maitsta, nii et pääses kergelt ja õhtuks olid ka punetus ning täpid taandunud.

Muide, ma siin vahepeal vaatasin töökuulutusi ja tahtsin paari kohta kandideeridagi, aga vaatasin oma märkmikku ega leidnud aega, millal saaksin tööl käia. Mõtlesin küll, et katsun septembri esimesel nädalal kõik käigud ära käia, aga müofunktsionaalne terapeut kutsus lapsed tagasi juba kahe nädala pärast, oktoobris pean minema nahaarstile näitama, kas psoriaas taandub uue raviga ja detsembris lähen kontrollima, kas paremast munasarjast on tsüst kadunud, samal kuul on nii Esimesel kui ka teisel ajad ortodondi juurde, loomulikult erinevatel päevadel…

Sellel nädalal pean käima Rakveres asfaldisae ketaste järel ja need Silverile Soome saatma, loodetavasti saan selleks nädalaks aja ka nahaarsti juurde, seeskord Teisele, kes muutub iga päevaga laigulisemaks. Muus osas oleks nädal üsna vaba, kuid mul on juba esimesed tõbised kodus… Järgmisel nädalal on jälle müofunktsionaalse terapeudi aeg, hambaarsti kontroll kõigile neljale Väike-Maarjas, Esimese kõrvaarsti visiit (tal nüüd mõlemad šundid läinud, aga kõrvad ikka hellad ja meil lennureis ees), Silveri ema kirurg, mõni päev enne seda tuleb ilmselt käia ka röntgenis. Ülejärgmisel nädalal on taas Silveri töökoha “suvepäevad” Türgis, kuhu seekord läheme kahe suurema lapsega ja ongi september läbi. Oktoobrisse tuleb kindlasti veel 1-2 müofunktsionaalse terapeudi visiiti ja suure tõenäosusega ei jää need ainsateks käikudeks. Eelmise nädalaga lisandus tulevikku ikkagi kena 5 käiku juurde ja ma üldse ei imestaks, kui need omakorda edasi paljunevad.

Ka novembris on juba esimene arstiaeg kirjas, täpsemalt Kolmanda silmade kontroll Tallinnas doktor Malva juures, siis selgub, kas ta saab endale vajadusprillid või mitte. Esimene sai aga neljapäeval ortodondi juures alumiste hammaste taha ogad, et ta ei lükkaks keelega oma hambaid kalde alla ning detsembris lähemegi olukorda uuesti hindama. Neljandaga peab ka midagi ette võtma ja temaga kuskil käima hakkama, sest tema kogelemine enam ei tule ega lähe vahelduva eduga, vaid püsib.

Sellised lood siis siin, vahepeal ehk tunduski asi juba veidi liiga idülliline, aga ei, “väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured” peab ikka paika.

Vähemalt ei ole nad veel päriselt üle pea kasvanud.

Aga aitab küll, lähen tõmban oma kõige räbalamad riided selga ja hakkan väiksemate toas seina värvima. Hea meelega värviks küll seinu, aga mööblit on nii palju, et seda tuleb ühe seina äärest teise äärde lükata ja tuba mitmes osas värvida. Kui hästi läheb, siis saavad Kolmas ja Neljas järgmisel nädalal oma toa tagasi, siis juba suurte laste nägu toa.

Kodutu

Ma olen kogu aeg mõelnud, et mul on mitu kodu… Kuni isa ütles, et ma olen nagu kodutu: “Ei ela sa Kadrinas, ei ela sa siin (lapsepõlvekodus), ei ela sa Soomes.” Ma ei mäleta konteksti, igatahes ei olnud see lause halvaga öeldud, kuid on ainus, mis mulle sellest vestlusest meelde jäi. Mitte ainult meelde. See on kummitanud mind nädalaid ja ma pean ütlema, et isal on õigus. Ma küll mõtlen, et mul on mitu kodu, kuid tunnen end tõesti pigem kodutuna.

Kadrina on väike koht, kuid seal on jalutuskäigu kaugusel kõik, mida eluks vaja: hea lasteaed, veel parem kool, huvikeskus, spordikeskus, ujula, asjalik tervisekeskus, apteek, toidupoed, autoremonditöökojad, bensiinijaam, juuksurid, õmbleja, erinevad peoruumid, kohvik ja nii edasi. Kui on vajadus millegi enama järele, siis Rakvere on vaid 15 km kaugusel ja sinna saab ka siis, kui auto on rivist väljas, sest bussiühendus on hea. Samamoodi hindan rongiühendust, mis võimaldab teisele poole (vanemate juurde) liikuda. Siiani ma küll ei ole pidanud neid võimalusi kasutama, aga mulle pakub turvatunnet teadmine, et need on olemas.

Kadrina keskkool ja üks ülekäigurada kolmest.

Mulle meeldibki Kadrina juures see, et seal on mugav elada, mina ei sõltu autost ja lapsed ei sõltu minust ega bussiliiklusest. Nad saavad pärast tunde kohe koju tulla ja neil on vabadus tegeleda iga soovitud huvialaga, ainsaks takistuseks on see, et valik on suur ja soovitud huvitegevuste ajad võivad kattuda.

Kes kooli, kes lasteaeda.

Me ei ole põlised kadrinalased, vastupidi, me olime enne korteri soetamist alevisse sisse põiganud vaid kahel pimedal talveõhtul, ühe korra käisime ujulas ja teist korda korterit vaatamas. Kolmandal korral saime juba võtmed kätte, nii et me nägime alles pärast tehingut, kuidas Kadrina on palju enamat kui Pärnu-Rakvere maantee äärde jäävad koledad kortermajad. Enama all pean silmas miljööd, alevi praktilisusega olime muidugi kursis ja see (pluss lühike maa vanemate juurde) sai valiku tegemisel ka määravaks.

Mulle meeldib Kadrina alev, aga mulle endiselt ei meeldi keset alevit elada, veel vähem meeldib korteris, mille akna taga kraaksuvad vaid varesed, nii et igal võimalusel sõidan ma maale, kus naabrid on kaugel ja kus linnud laulavad hommikust õhtuni.

Lapsepõlvekodu

Heh, sõidan maale… Paljude jaoks on ilmselt Kadrina alev ise täielik maakoht, aga mitte minu jaoks, ma põgenen sealt vanemate juurde, kus on olemas see, millest Kadrinas puudust tunnen: privaatsus, vaikus (hoovis mürisevad traktorid või viljakuivati ei võrdu küll vaikusega, aga on see eest muusikaks mu kõrvadele), rahu, loomad, mets, maaõhk, saun ja loomulikult vanemad ise.

Ma olen täielik memmekas, ma igatsen oma vanemaid, kui näen neid harvem kui kord nädala või kahe jooksul, nii et praegu tunnen neist juba puudust. Kas ma aga tahaksin oma vanematega veel kunagi koos elada? Kindlasti mitte, nii väga ma neid ka ei igatse. Kas ma tahaksin oma lapsepõlvekodus elada? Ei tahaks, sest see pole idülliline maakodu, vaid päris talu, kus on palju robustseid kõrvalhooneid ja kus traktorid sõidavad märjal ajal hoovi mudaseks või sõnnikuveo ajal sitaseks. Mulle küll meeldib ka talu osa (vähemalt kuival ajal), kuid mitte nii lähedal elumajale (ja õues mängivatele lastele).

Praegu on vanemate juures tore käia, aga kui seal mitu päeva järjest olla, siis on veel toredam koju tagasi jõuda. Oma korter on ikka oma korter, samal ajal pole vanemate majas meie tuba isegi mitte päris meie tuba, nii et seal on piisavalt ebamugav, et korter tunduks taas home sweet home.

Kui nüüd küsida, kas mulle meeldiks elada vanemate naabermajas ja lüüa kaasa vanemate talus, siis vastus on jah, aga see saaks olla võimalik alles siis, kui lapsed on palju suuremad ja iseseisvamad (ning isa vanem ja väsinum). Paraku on siin vähemalt üks suur aga – Silverit sinna nii väga ei tõmba, mis on täiesti arusaadav, sest mindki tõmbavad sinna ainult juured, ei muu.

Tulevane maja või tulevikuta maja.

Välistatud ei ole iseenesest miski, mõnikord üritab ka Silver end mõtetes minu lapsepõlve võlumaale sättida või näeb seal vähemalt suvekodu. Millekski enamaks naabermaja ilmselt ei sobigi, selle renoveerimine läheks lihtsalt kallimaks kui uue maja ehitamine ja uue maja ehitamine läheb iseenda turuhinnast kallimaks, nii et kui asjad peaks kunagi sinnani jõudma, siis ainult selle mõttega, et ise sealt jalad ees lahkuda.

Siis veel Soome… Mulle meeldib Pori linn, mulle meeldib, et meil on siin keset kortermaju väike aianurgake, kus saab käia paljajalu murul, süüa põõsa küljest tikreid ja kus käivad ka jänesed ja oravad. Siin oleks justkui minimaa keset linna.

Linnajänes

Mulle meeldivad me naabrid, kes teineteise võidu lapsi hellitavad ja naljakal kombel nende lärmi armastavad, sest siis on aias elu. Mummu (lapsed kuulsid, kuidas naabri lapselapsed teda mummuks – tegelikult mummoks – kutsusid ja hakkasid sama tegema) on laste “soome vanaema”, ta kutsub lapsi sageli enda juurde ja tal on alati neile midagi head anda. Eelmisel suvel kudus ta meile kõigile sokidki, nii et ta on veidi minu ja Silveri Mummu ka.

Teine naaber, pensionieas või sellele lähenev mees, elab siin poole kohaga, ta nii tragi ei saa olla, aga ta Mummule väga alla ka ei jää. Hiljuti tuli jutu sees välja, et me püstitasime oma liivakasti ja batuudi tema maale(siin on kinnises aias kaks maja, tema on teise maja omanik), aga see pole tema jaoks mingi probleem, tal hoopis hea meel, et hooldamata nurga korda tegime. 

Me niisama võõra inimese (me ei tea ta nimegi) maalapil end koduselt tundmas…

Mulle meeldivad Pori ümbrusesse jäävad metsad, matkarajad, meri, liivarand, rannaniidud ja – kaljud. Me ei ole need, keda meri kutsuks või kes igatseks elada mere lähedal, aga siin meri kutsub, eriti tormine meri, siis on nii mõnus rannakaljul istudes laineid vaadata ja merekohinat kuulata. Liivarand nii väga ei kutsu, vähemalt mitte mind ja Silverit, lapsi küll, mistõttu vedeleme mõnikord ka rannas, aga sagedamini kulutavad nad oma energiat siiski rannakaljudel ronides ja meie samal ajal laeme oma akusid, sest just nii mereõhk ja -kohin mõjuvad.

Looduslikud mänguväljakud

See ilmselt ei üllata, aga peamine põhjus, miks mulle Soomes meeldib, on Silver. Mul on hea meel, et tema Soomes töötamine on andnud meile võimaluse veeta suved koos, samuti talved, mil ta on 4-5 kuud 100% kodune. Me pole kunagi varem nii palju koos olnud, kui viimasel 5 aastal, aga oleme just sel ajal saanud hinnanguid, kuidas see pole ikka mingi elu, kui mees töötab Soomes. Ma ei mäleta, et keegi oleks taolisi hinnanguid andnud, kui Silver oli Eestis töötades lume sulamisest kuni uue mahatulekuni komandeeringutes ja talvel käis Tallinnas teetöömasinaid remontimas või vennal metsas abis. Olgu, mõnel üksikul talvel oli ta päris kodune ka, kuid enne Soomet ei veetnud me mitte ühtegi suve koos. Mitte ühtegi suve kümnest…

Suved ja talved on küll toredad, aga praegune elukorraldus hakkab meid siiski vaikselt väsitama. Ma ei viitsi enam poole elamisega suveks Soome kolida ja Silver ei viitsi enam oma elu spordikotis kaasas tassida. Ma ei jaksa pendeldada kolme koha vahet, et end hästi tunda, ma tahaksin kodu, kus mul on iga päev nii hea olla, et ma ei tahagi mujale minna. Selline kodu on keskuse lähedal, aga muust maailmast siiski veidi eraldatud ja seal on Silver. Ka tema igatseb kodu, mis on keset rahu ja vaikust, aga kus ei ole kunagi rahulik ja vaikne, sest seal oleme meie.

Ideaalis on see kodu Kadrina alevist kuni pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, aga olles hoidnud sealsel kinnisvaraturul kena 10 aastat silma peal, siis sellise kodu leidmine tundub lootusetu. Isegi, kui leiaks sellise, siis ei saa Silver teha seal sama tööd nii, et ta jõuaks iga päev õhtusöögi ajaks koju. Jah, ta saaks teha mõnda muud tööd, aga alustama peaks ta jälle kõige madalamalt, seda ka palga suhtes ning kõrvutades praegust elukorraldust variandiga, kus me mõlemad käime aastaringselt täiskohaga tööl ja teenime kokku vähem kui tema üksi 8 kuuga, siis ei tundu see muu töö ei tema ega minu jaoks väga ahvatlev.

Mitte et ma ei viitsiks tööle minna, lihtsalt praegu ei ole teemaks, kes on haige lapsega kodus, kes käib lastega arstide vahet, kes osaleb arenguvestlustel ja koosolekutel, kes viib neile mahaunustatud asjad lasteaeda/kooli järele või kes toob nende isikutunnistused ära. Me ei pea muretsema, kas saame samal ajal puhkusele jääda või millega lapsed vaheaegadel üksi kodus olles tegelevad. Kahju oleks ka loobuda talvekuudest, mil me saame olla koos kodused ja päeva esimestel tundidel isegi kahekesi kodus (muul ajal sellist võimalust ei ole). Kokkuvõttes peame mõlemad praegust elukorraldust pigem privileegiks, mitte õnnetuks reaalsuseks, nii et Silver ei kibele Eestisse kaheksast viieni tööle.

Me ei kibele ka Soome kolima, aga oleme viimasel ajal kaalunud erinevaid variante ja sõelale on jäänud pigem see. Eelkõige Silveri töö pärast, sest talle meeldib see, mida ta teeb ja kuidas ta seda Soomes teha saab. Minulgi oleks võimalik siin paindliku graafikuga endale rakendust leida. Plussiks on ka kinnisvaraturg, kust leiab enam-vähem meie soovidele vastavaid maju ning nende hinnad ei ole väga palju kõrgemad kui Kadrina või Rakvere ümbruses. Natuke keeruline on muidugi võrrelda, sest Lääne-Virumaal on müügis 50 vähemalt viietoalist maja (nendest vaid üks on Kadrina vallas ja seegi elamiskõlbmatu), aga pindalalt kaks korda ja elanike arvult neli korda suuremas Satakuntas on selliseid maju 430 (nendest 174 Pori linnas või lähiümbruses). Kui vaadata juba viie magamistoaga maju, siis Lääne-Virumaal (rääkimata Kadrina ümbrusest) pole eriti midagi vaadata, aga Pori ümbruses on.

Viie magamistoa jaoks on siiski veel veidi vara, sest lapsed ei taha eraldi olla. Neil on siin praegu kaks magamistuba, aga nad magavad neljakesi pisemas toas, sest avaramas ei taha keegi olla, isegi kahekesi mitte, olla liiga suur (15-20 m2) ja kõhe tuba. Nii seisavad tolles suuremas toas voodid tühjana ja pooled lapsed magavad väiksemas toas põrandal kattemadratsi peal, mõnikord mahutavad end sinna kolmekesigi ritta. Kui “Kodutundes” nutavad endale päris (oma) voodi saanud lapsed õnnest, siis meie omad kaklevad sellepärast, kes saavad seekord kõrvuti põrandal magada…

Kinnisvarakuulutusi vaadates kohtasin ka maja, milles me siin esimesel suvel elasime. Pilte oli nostalgiline vaadata, Neljas tegi seal ikkagi oma esimesed sammud ja Teine sai kolme mesilase käest nõelata (see oli 5 aastat tagasi, Teine oli siis 4aastane, ent ta mäletab seda nii hästi, et näitas pildil, kus ta puupulgaga vehkis, kui sutsata sai), aga kaalukausile see koht kindlasti ei jääks, kuigi vaatamata olematule krundile ja ümberringi asunud majadele oli seal üsna privaatne olla (me lihtsalt ei näinud kõrge tara ning puude ja põõsaste tagant naabreid).

Tegelikult ei olegi praegu midagi kaaluda, sest me ei hakka veel kuskile kolima, aga mängime siiski palju mõttega liikuda selles suunas, et võiksime aasta või kahe pärast Soomes elada. Naljakas, et just nüüd, kus kirjutatakse, kuidas eestlased hakkavad Soomest tagasi tulema, mõtleme meie tõsiselt sinna kolimise peale.

Aga, aga, aga… Minu vanemad… Minu ainus vanaema ja mu armas onu… Minu võlumaa… Silveri vanemad, kes vajavad juba kõrvalist abi ja kelle puhul on oht, et kui me mõneks aastaks Soome kolime, siis tagasi tulles neid enam ei ole… Meie õed ja vennad ning nende lapsed… Laste sõbrad ja neile tuttav ning turvaline keskkond… Minu sõbrad… Kadrina, kus meil ei oleks enam elukohta vaja, sest Eestis veedaksime kogu aja maal… Meie Mummu ja naabrionu, keda me enam ei kohtaks, sest aastaringseks elamiseks praegune pind ei sobi… Silveri vabad talved, mille ajal tahaksime kodumaal olla…

Neid põhjuseid on palju, miks me ei taha Soome kolida, aga hetkel tahan ma veel vähem siit ära sõita…

Praegu läheb kõik siiski vanaviisi edasi. Ma sõidan peagi Kadrinasse, veedan taas kõik nädalavahetused maal ja ootan kannatamatult detsembrit, sest siis tuleb Silver koju ning kurvastan aprillis, sest siis läheb ta ära ning mina jään ootama suve algust, et saaksime talle järele sõita. Mis aga sealt edasi saab ja kus Neljas 1. klassi läheb, seda me veel ei tea… Seda ma tean küll, et kodutu tunne jääb mingil määral ikkagi minuga, sest ma ei taha jätta ei Kadrinat, Pori ega lapsepõlve võlumaad. Äkki mul siis ikkagi on kolm kodu…

Järgmine suvi on selle pimeda kurvi taga.

Allveelaevas

Ütlesin siin vahepeal, et enam nii pikka kirjutamispausi ei tule, aga tuli nüüd vist veel pikemgi. Ma ei tea, mis teema sellega on, et mida suuremaks lapsed saavad, seda vähem ma nende kõrvalt kirjutada jõuan. Aja mõttes ma muidugi jõuaksin, aga nad ärkavad koos minuga, lõunaund pole keegi juba viimased kolm aastat maganud ning põhku poevad ka koos minuga ja minul on raske kirjutamisele keskenduda, kui terve päeva jooksul ei leia vaikset hetke.

Kevadel mõtlesin, et varsti on suvi, siis oleme Soomes, aega rohkem, küll ma siis kirjutan. Nüüd mõtlen, et varsti on sügis, siis on mul 3-4 tundi lastevaba aega päevas ja saan kirjutada, aga mäletan hästi, kuidas eelmisel sügisel mõtlesin, et varsti on talv ja Silver tuleb koju, küll ma siis tegelen oma asjadega…

Teine asi on muidugi see, et ma väga motiveeritud ka ei ole. Ma ei teagi, kas seda motivatsiooni vähendavad sagivad lapsed ja aeglane arvuti või mul endal lihtsalt ei ole tahtmist enam midagi isiklikku jagada. Olen siin vahepeal alustanud mitme postitusega, ühes on veidi suhtejuttu, teises tulevikumõtteid, aga lõpuni ma nende postitustega jõudnud ei ole, sest ma ei ole kindel, kas ma neid üldse avalikustada tahan. Viimane suhtepostitus hakkas ikkagi oma elu elama ja see on mul veel liiga hästi meeles.

Motivatsiooni osas tegin endale muidugi karuteene ka, kui võtsin vastu koostööd, mis on parimal juhul toonud mulle 20 € väärtuses kingituse, halvimal juhul olen 10 € peale maksnud. Mul ei ole kahju ka peale maksta ja toetada midagi, mis mulle endale meeldib ja millesse usun, aga kui hetki kirjutamiseks on vähe ja ootejärjekorras on mitu nii-öelda kohustuslikku postitust, siis kaob kirjutamise isu sootuks ära. Olen endale korduvalt lubanud, et ei ühtegi koostööd enam, aga minu poole pöörduvad enamasti inimesed, kes avaldavad oma tegemistega mulle muljet ja mina kohe sulan.

Ühesõnaga on mul blogi, muude kanalite ja meie elu jagamise osas viimasel ajal igasuguseid erinevaid mõtteid olnud ning need on vist taas unenägudesse kandunud. Hakka või päriselt unenägude seletustesse uskuma.

Nägin nimelt unes, et me sõitsime kuuekesi allveelaevaga üksikule saarele. Allveelaev oli väga vana ja selle luugid ei läinud hästi kinni, aga ma tundsin end turvaliselt, õnnelikuna, vabana… Ärgates hakkasin kohe otsima, mida tähendab unes allveelaeva nägemine ja tulemuseks sain: sul on soov hoida oma eraelu ainuüksi enda teada, eemal avalikkusest; sul on praegu vajadus üksindusse tõmbuda.

Ma olen viimasel ajal oma mõtetesse tõmbunud küll, sest lihtsalt nii palju on mõelda. Ka tulevikumõtete postituse kirjutamine on viinud enamasti sinna, et ma otsin infot, kuidas neid mõtteid realiseerida või tuleb neid mõtteid nii palju juurde, et ühendan peas toimuva segaduse pusle kokkupanemisega. Kui mõtted ajavad hulluks, siis hoopis lülitan end raamatute seltsis välja. Naljakas on see, kuidas televiisor, sagivad lapsed ja vahele tulevad tegemised ei häiri lugemist, ma ei kuule selle ajal midagi ning jätkan vabalt sealt, kust pooleli jäin, aga kirjutamiseks vajan vaikust ja võimalust kirjutada segamatult.

Tegelikult on täitsa mõnus oma aega puslede ja raamatute seltsis veeta, aga mõtlesin, et annan endast siin vahelduseks märku ka. Ma ei kao kuskile, kuid mõnda aega ehk naudin veel seda elu, mis meil Soomes on ega mõtle sellele, et pean kirjutama pudrust ja kapsast või kuuest Sidrunist. Mõtlen hoopis sellele, kuhu täna matkama minna…

Siin me olemegi kui allveelaevas, ainult meie kuus, tuttavaid linna peal ei kohta ja kellegi kolmandaga oma aega ei jaga. Vähemalt mitte seda aega, mis Silveril töö kõrvalt üle jääb ja õnneks seda aega ikka on. Vahepeal oli isegi neli päeva järjest, sest tema töökohas on Pori Jazz kui riigipüha.

Pori Jazz