Pereelu vajab muudatusi?

Mulle jäi Delfis korduvalt silma pealkiri: Tee kiire stressitest ja saa teada, kas sinu pereelus on vaja muudatusi teha

Kuigi mulle viimasel ajal just tundub, et meil on kõik paigas, lasin end pealkirjal ära rääkida ja tegin selle kiire stressitesti ära. Vastata tuli jaatavalt või eitavalt ning viie ja enama jaatava vastuse puhul on tulemuseks, et stressitase võib kõrge olla ja ehk on aeg elukorraldus üle vaadata. Sain neli jaatavat vastust, aga võtsin testi kui puhast meelelahutust, sest ma oleksin viis aastat tagasi sama tulemuse saanud, kuigi siis ei möödunud päevagi, kus ma ei oleks (elu)väsimusest nutnud.

Küsimused ise on head neile pikemalt vastamiseks, ma polegi siin ammu pereelust ja muust sellisest kirjutanud.

1. Kas veedad enamuse tööpäevaõhtutest ja ka nädalavahetuse oma lapsi trennidesse, ringidesse ja võistlustele sõidutades?

Ei, sest trennid ja ringid on kõik sellised, kus lapsed saavad iseseisvalt käia. Maadlus, jalgpall ja ujumine on spordikeskuses, mis paistab meil põhimõtteliselt aknast ning inglise keele ring ja robootika on koolis kohe pärast tunde.

Väiksematel on lasteaias täitsa arvestatav ringivalik, aga käivad nad ainult jalgpallis ja võimlemisringis (mis on ettevalmistus maadlustrenniks) ning jaanuarist lisandub juurde lauluring. Lasteaia poolt on neil korra nädalas veel ujumine, siis nad tatsavad oma rühmadega spordikeskusesse.

Eelmisel nädalal käisin lastega neli korda maadlustrennis ja hetkeseisuga hakkamegi kõik seal käima, kaks korda nädalas toon väiksemad selleks varem lasteaiast ära, teistel päevadel saavad pärast lasteaeda käia. Sellel nädalal olen nendega vaid korra tennis käinud, aga loodan homme teist korda minna ja kavatsen samuti edaspidigi vähemalt paar korda nädalas kohal olla.

View this post on Instagram

Homme jälle ei liigu 😀 #lastegatrennis

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kolmas on siiski rohkem trennis käinud, lihtsalt mina ei ole pidanud viima ega tooma, ta on läinud ja tulnud koos vendadega.

Tegelikult on täitsa lahe koos lastega trennis käia ja ma ei pea siin silmas ainult enda lapsi. Kolmel päeval olen ma trennis ainus täiskasvanu olnud ja lapsed pole mulle armu andnud: “Mida sa teed? Valesti teed ju. Miks sa nii aeglane oled? Kuidas sa ei julge seda teha, see on nii lihtne ju, vaata. Miks sa ikka nii aeglane oled?” Need ei ole olnud üleolevad küsimused, vaid lapselikud lõõpimised ja harjutuste ette näitamised on olnud siiralt abistavad, mitte esinevad. Ma ei tea, võib-olla olengi lihtsalt nii lapsik, et tunnen end nüüd endasuguste seas hästi, aga mulle tõesti meeldib, et nii päevases kui ka õhtuses vahetuses on laste osakaal väga suur. Veel rohkem meeldib mulle, et õhtuses vahetuses on vanused ja tasemed seinast seina, aga samas on kõik nii ühtne ja kõik toimib.

Kui Silver talvel koduseks jääb, siis oleks eriti lahe terve perega mitu korda nädalas õhtuti maadlustrennis käia, omamoodi kvaliteetaeg.

2. Kas istute koos perega ühise õhtusöögilaua taga kord nädalas või veelgi harvem?

Jah, kui Silver on Soomes, aga kui ta on kodus, siis igal õhtul sööme ühise söögilaua taga. Me teeme seda vabalt, päris nii ei ole, et enne keegi sööma ei hakka, kui kõik ei ole laua taha istunud ja keegi ei lahku, kui kõigil pole söödud. Mõnikord ei istu me kõik ka laua taga, vaid me Silveriga sööme diivanil teleri ees ja lapsed istuvad laua taga suunaga teleri poole. Need on need laupäevased multikaõhtud ja muud sellised pidupäevad.

3. Kas enamik kodutöödest on sinu õlgadel?

Jah, kui Silver on Soomes, aga kui ta on kodus, siis teeb suurema osa tema. Eelmisel talvel ei võtnud ma näiteks kordagi tolmuimejat kätte. Kui me oleme perega Soomes ja Silver teeb seal keskmiselt 12-tunniseid tööpäevi, siis ta endiselt võtab õhtuti kodutöödest osa, kuigi ma ei oota seda temalt.

Küll võiksid lapsed kodutöödest rohkem osa võtta. Ma tean, et see on meie endi süü, et nad seda ei tee, sest me oleme eelistanud kõike ise teha, saab kiiremi, paremini … Liigun selles suunas, et seda muuta, aga see ei ole lihtne, sest palju asju pean ikkagi üle tegema ja mõnel päeval ma ei viitsi üle teha, vaid teengi kohe ise. Nii palju siiski on edusamme, et alates septembrist on kodutöid, mida mina pole kordagi teinud.

4. Kas sul on lastekasvatuse teemal regulaarselt vaidlusi ja arutelusid oma abikaasa ja/või vanematega?

Ei, selliseid asju on vaid mõnel üksikul korral ette tulnud ja siis ka mitte väga tuliselt. Rohkem on olnud hetki, kus üks on olukorda valesti hinnanud või liiga kergelt ärritunud ning teine on leidnud, et lapse/laste suhtes käituti ebaõiglaselt ja seda välja öelnud. Mõnikord on see kasvanud meie omavaheliseks lühikeseks sõnavahetuseks, aga kokkuvõttes on ärritunud pool siiski kasutanud võimalust käed üles tõsta ja eemale astuda ning lubanud teisel ohjad üle võtta.

Hiljem oleme selliste olukordade tagamaid lastele selgitanud, sest alati oleme aru saanud, et põhjus polnudki tegelikult lastes, vaid meie endi väsimuses või meeleolus. Omavahel on see kõik sõnadetagi selge olnud ehk sellist asja ei ole olnud, kus ülereageerinud pool enda ülereageerimisest aru ei saaks ja end kuidagi õigustama jääks.

5. Kas sinu laps veedab suurema osa päevast televiisori ees, arvutis või nutiseadmes?

Ei, kuigi nad oleksid täiesti võimelised mängima hommikust õhtuni konsoolimänge. Ma tean, sest üksikuid selliseid päevi on olnud. Need on isu vaid kasvatanud. Kiusatuse vältimiseks on nii Xbox kui ka tahvelarvuti Soomes, koolipoiste endi arvutis (Silveri vana ja aeglane rüperaal) saavad nad ainult E-koolis ja Miksikeses käia, telefonide mälud on neil nii halvad, et mänge nad tõmmata ei saa ja väga palju aega multikaid ka vaadata ei ole, sest iga päev on kellelgi mingi trenn või on neid isegi kaks. Igasugused ekraanid on rohkem vaheaja teema.

6. Kas tunned, et peres on vaidlusi rohkem, kui vaja?

Jah, aga seda ainult minu ja laste vahel ning laste endi vahel, eriti palju just nende endi vahel. Mõni päev on parem, mõni halvem, mõni päev nii halb, et hommikust alates ei saa keegi omavahel läbi ja õhk on pingest paks. Sellised päevad võtavad õhtuks nii läbi, et ei jaksa isegi nutta.

7. Kas varahommikune siblimine on paras kaos, sest kõik söövad jooksu pealt ja sätivad ennast kiirustades ning üksteist segades minekule.

Ei, kuigi harmooniliselt me hommikud ka ei ole. Me ei kiirusta, aga ma pean pidevalt lastele meelde tuletama, mida nad tegema peavad ja kui ma pean midagi ikka mitmendat korda ütlema või vaatamata mu ütlemisele tehakse midagi valesti, siis ma ärritun ja kukun tänitama. Ei möödu vist hommikutki, kus ma üldse ei tõstaks häält ega tänitaks, nii et päris sellist asja ka ei ole, et me päiksekiirtena tegutseme ja õnnelikena uksest välja astume.

8. Kas sinul ja abikaasal on erinev lastekasvatusstiil?

Ei, aga me oleme erinevad lapsevanemad: mina leebem ja paindlikum, tema kannatlikum ja konkreetsem, mina kallistav ja musitav, tema möllav, mina avameelselt rääkiv, tema tegevustesse kaasav ja nii edasi.

9. Kas sinu lapsed on stressis, kui on kontrolltööde, võistluste või eksamite periood?

Ei, sest neil pole veel selliseid perioode.

10. Kas sinu pere käib ühiselt aega veetmas (kinos, jalutuskäikudel, sõpradel külas, kontserdil) harvemini, kui kahe nädala tagant?

Jah, kui Silver on Soomes, aga kui ta on kodus, siis me oleme enamuse ajast laste päralt, veedame ühiselt aega lauamänge mängides, käime iga nädal vanaema(de) juures, paar korda kuus väljas söömas ja korras kuus teeme mõne suurema väljasõidu.

View this post on Instagram

#bredenkids #kuussidrunit #lumelill

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui oleme perega Soomes, siis seal on kogu Silveri vaba aeg meie pere ühine aeg ja seda on täitsa hea veeta ka koduseinte vahel, kuigi me käime sealgi mänguväljakul, mere ääres, matkamas, harvem mängutubades ja erinevatel üritustel.

Ma siiski ei arva, et ühiselt aja veetmiseks tuleb kuskil käia, pealegi võib kodune õhtu pere keskel olla palju mõnusam ja stressivabam kui mõni perekondlik jalutuskäik või väljasõit.

11. Kas sinu kodus on täielik vaikus ka muul ajal, mitte ainult siis, kui kõik on kodust eemal või siis öörahu ajal?

Ei, kuigi mulle meeldiks vastata jaatavalt, sest see on midagi, mida ma kõige enam igatsen. Mõnikord on kõik neli vaiksed, kui nad vaatavad mingit eriti paeluvat filmi, aga teler siis ikkagi mängib, nii et ei ole ka siis täielikku vaikust.

Praegu ei ole tegelikult kõige hullem, sest igal argipäeval saan vähemalt lõunani vaikust nautida, aga mul ei ole veel suvevaheaeg ununenud … Kolm pikka kuud vaikuse vastandit. Hommikust õhtuni. tenorKokkuvõttes ma ise ei muudaks meie pereelu juures midagi, sest praeguse juures on suurimaks plussiks need neli-viis talvekuud, mil Silveriga mõlemad kodused oleme. Kui nüüd jõuaks veel sinnani, kus ta saab ka suviti kaks vaba nädalat (mis on reaalne), siis läheb veel paremaks. Me saame küll lastega suved Soomes veeta, aga kogu töise elu jooksul (15-16 aastat) on Silveril olnud ainult üks suvi, kus ta on saanud veidi kodus olla, see oli aastal 2013, ja seda on vähe. Motivatsiooni säilimiseks on selliseid suvesid rohkem vaja, nii umbes igal aastal.

Ka meil lastega on selliseid suvesid vaja, sest just siis oleks kõige mõnusam väljasõite teha, näiteks Pärnumaal ööbida ja Lottemaad külastada, paar aktiivset päeva Roosta puhkekülas veeta, Haapsalus Ameerika autosid vaadata, Lõuna-Eestit avastada ja Maanteemuuseumis käia, Laitse Rallypargis kogu raha eest aega veeta, RMK metsamajas ööbida, mitu päeva kuskilt telkida ja nii edasi. See kõik on see, mida me praegu kevade algusest sügise lõpuni perega ette võtta ei saa ja mida kõige enam muuta tahaks.

Ainsad maskid, mida teineteise ees kanname

Meil Silveriga on vedanud, sest me saame olla teineteise ees need, kes me päriselt oleme ja oleme saanud olla ka need, kes me tegelikult ei ole. Ma võin julgelt väita, et keegi ei tunne Silverit minust paremini ja vastupidi, keegi ei tunne mind paremini kui tema. Isegi meie vanemad mitte.

Me oleme näinud teineteise parimat ja halvimat – pole rohkem midagi, mida näidata või mitte näidata. Kui ma kirjutan, et ainsad maskid, mida teineteise ees kanname, on nahka hooldavad näomaskid, siis ma ei ütle seda niisama sõnakõlksuna, vaid sedasi ongi.

Turblissiga saunasTurblissi püsikliendid (kellel ei ole kunagi koos igav) saunas.

See oli vist augustis, kui Aubrey näomaskid kätte sain, aga need ei ole ikkagi päris need. Need ei ole halvad, aga need ei ole turbamaskid … Selline tunne, et kui korra oled turbamaski tunde kätte saanud, siis millegi muu juurde tagasi või edasi enam minna ei oska.

Kusjuures kui ma Vestige turbamaski esimest korda peale kandsin, siis ma ei saanud selle fenomenist aru, minu arvates oli turbamask vastikult mudane, määriv, ebamugav ja nii edasi. Kuna Vestige maksis varanduse, siis loomulikult kasutasime Silveriga selle lõpuni … ja harjusime turbamaskiga nii ära, et ostsin proovimiseks Turblissi ning Turblissi peale oleme mõlemad jäänud.

Ma olen siin ennegi neid korduvalt kiitnud ja kiidan ka täna, aga ma ei ole kunagi nendega koostööd teinud ega tee ka praegu, kuigi kauplesin teile välja testrid ja sooduskoodi, millega saate e-poes 20% allahindust. Mina oma turbamaske nii hea hinnaga ei saanud.

Ma ostsin kolm erinevat maski, sest rohkem lihtsalt ei raatsinud:

pinguldav180Bioaktiivne pinguldav ja toniseeriv näomask 180ml

Pinguldav ja toniseeriv mask on vist kolmas või juba neljas, mis käiku läheb, sest see tõepoolest ergutab, toniseerib, pinguldab ja sügavniisutab. Lisaks see stimuleerib kollageeni tootmist, vähendab vananemisilminguid,  kiirendab rakkude uuenemise protsessi ja taastab naha normaalse toimise, aga need on need, mida ma ei ole omal nahal tundnud või näinud.

Huvitav on see, et Turblissi kõige tavalisema näomaski puhul ei näinud ma maskijärgset punetust, kuigi kodulehel on see välja toodud. Pinguldava maski puhul nägin ma seda küll ning veel rohkem ja kauem näen seda probleemsele nahale mõeldud turbamaski kasutamise järel. Lisan postituse teises pooles pildi maskijärgsest punetusest, et keegi esimese kasutamise järel ära ei ehmuks ega arvaks, et mask liiga tegi.

probleemsele180.png

Bioaktiivne näomask probleemsele nahale 180ml

Probleemsele nahale mõeldud maski ei ole ma varem proovinud, aga kuna minu naha põhiprobleemiks on suured poorid, siis tegin läbi nädalase intensiivkuuri. Ütlen ausalt, et selle ajaga ei kadunud poorid kuskile, aga kuuri alguses nahal ilutsenud põletikulised ummistunud poorid “kuivasid” ära juba esimese maskitamise järel ning uusi pole asemele tulnud. Kodulehel soovitatakse seitsmepäevast kuuri intensiivse akne puhul ja usun, et sellise seisundi järel võib küll tulemus juba nädala pärast välja paista.

See, et mu poorid nädalaga poole väiksemaks ei ahenenud, ei tähenda, et ma maskiga rahul ei ole. Vastupidi, mulle tundub see veel efektiivsem kui pinguldav mask, mis siiani mu lemmik oli. See mask lausa lõhnab nii, et tunned, kuidas nahaprobleemid taanduvad. Lõhn on tugevalt antiseptiline ja mask ise intensiivne, isegi kergelt kõrvetav, aga minu tundlikku näonahka ei ärritanud ja seda lubab ka tooteinfo – sobib tundlikule nahale.

Lisaks lubab tooteinfo, et mask imendub sügavale nahakudedesse, kiirendab rakkude uuenemise protsessi, tasakaalustab rasueritust ning pindmist kuivust, leevendab psoriaasi ja ekseemi, ahendab poore ja parandab naha struktuuri, rahustab ärritunud nahka ja leevendab põletikku, on sügavpuhastav ja antibakteriaalne.

Ma olen toodet küll veel vähe kasutanud, aga mulle tundub, et see teeb kõike seda, mida lubab ja võiks tõesti leevendada ägedat aknet. Me oleme Silveriga kahasse teinud vähemalt 11 näomaski ja läinud on vähem kui veerand kogusest, seega julgen soovitada proovimise eesmärgil väikest purki (sooduskoodiga on hind 9.88 €), sellest jagub seitsmepäevaseks kuuriks ja kauemakski.

Kolmest erinevast Turblissi maskist, mida kasutanud olen, eristub see kõige enam. Välimuselt on need kõik muidugi ühesugused turbamudad, aga midagi on selles maskis enamat ja seda ei arva ilmselt ainult mina, sest see on saanud Anne&Stiili Ilulemmik 2014 ja Buduaari Lemmik 2016 tiitlid.

juuksed_kodukale.png

Bioaktiivne turbamask peanahale ja juustele 180ml

Ma olen siin ühe korra juuksemaskile tagasisidet andnud ja arvanud, et ma rohkem seda ei osta. Tegelikkuses jäi ikkagi kripeldama või jäi peanahk seda igatsema, igatahes on see toode mul nüüd teist korda olemas ja kaldun arvama, et viimaseks korraks see ei jää.

Seekord kasutan maski veidi säästlikumalt ja kannan seda märjale peanahale hõõrudes, mitte ei kata sellega niisama juukseid/peanahka. Tänu sellele olen raatsinud lühikese aja jooksul korduvalt maskitada … Ja ma jäin nüüd just mõttele, et millal mul viimati pea sügeles.

Järelikult toimib, ärritus on vähenenud ja psoriaas on ka päris kindlasti märkimisväärselt taandunud, aga ma alles hakkasin seda uuesti kasutama, seega õiged tulemused alles tulevad.

Koduleht lubab, et juuksemask vähendab ärritust ja ketendust, leevendab posiraasi, sügavpuhastab, tasakaalustab ja niisutab ning stimuleerib juuste kasvu. Kõige mugavam on seda kindlasti poisipeaga (või üldse kiilakana) kasutada, saab hakkama ka pikkade juustega, aga väga paksudega läheks ilmselt raskeks, sest see tuleb ikkagi kuidagi peanahale saada ja seda võimalikult väikeses koguses, et purgist jaguks rohkem kui mõneks korraks.

Juustele ja peanahale mõeldud mask hõõrutakse märgadesse juustesse, kuhu see jäetakse kuni 20 minutiks. Selle ajaga ei kuiva juuksed ega peanahk ära, kui vannimüts on peas (ja samal ajal veel higistad saunalaval), aga näomaskid kuivavad juba paari minutiga ja seda tuleb vältida. Turbamaski puhul on selle niiskena hoidmine väga oluline, muidu see lihtsalt ei toimi, vaid ainult kuivatab nahka.IMG_9589 2Ühe tellimusega tuli kampaania raames kaasa Turblissi rabatooniku väike tester, mille sisu on ammu otsas ja veega asendatud, sest selle pihusti on maski niisutamiseks ideaalne. Rabatooniku enda puhul jäin ma pigem neutraalseks, mul oli seda muidugi ainult 50 ml, seega pikka kogemust ei ole. Rabatooniku näol on samuti tegu auhinnatud tootega – Iluguru Iluteemant 2016 parima kvaliteetkosmeetikatootena.

Ma alguses mõtlesin, et mis rabatoonik … vesi nagu vesi ikka. Tegelikult on rabavesi ikkagi midagi enamat, kopeerin lõigu ühest Maa Elu artiklist: Rabavesi on eriline, selles kasvavad samblad moodustavad filtri, mis kurnab vee hästi puhtaks. Rabaveega on hea loputada juukseid ja keha, see jätab puhta ja mõnusa tunde, selles on palju aineid, mis rahustavad, desinfitseerivad ja toidavad nahka, aitavad leevendada psoriaasi ja teisi nahahaigusi. Rabavees peaaegu puuduvad haigusi tekitavad bakterid ja mikroobid. Kuna rabavesi on küllalt happeline – pH on 3, on see puhastav ja nakkusevastane. 

Ma olen näomaske hoidnud enamasti 10 minutit peal, selle duši all maha pesnud, sest kraanikausi kohal on seda egamugav teha, ja siis järgmised 30-40 minutit selline välja näinud:turblissMa ei pea vist ütlema, et vahetult enne välja minemist ei tasu turbamaski teha.

Kokkuvõttes oleme Turblissi valikust kasutanud nelja erinevat näomaski, lisaks eelnevalt mainitutele on Silveril olnud ka Bioaktiivne näomask meestele, mida müüakse ainul väikeses purgis. Ostsin talle kaks purgikest ja ta kasutas mõlemad ära, meeldisid. Kusjuures meestele mõeldud näomask ei pannud tal nägu punetama, samuti ei teinud seda puhas turbamask, aga teised kaks näomaski küll.

Lisaks näomaskidele olen soetanud juuksemaski ja saanud proovida väikest kogust rabavett, aga tootevalik on neil palju laiem. Viimane kord tahtsin soetada veel maskipintsli, aga seda ei olnud siis ega ole ka praegu saadaval. Järgmisena kavatsen poorvida 24k kullaga turbamaski, mida müüakse samuti ainult väikestes purkides, aga seda jagub siis väga mitmeks korraks. Tegu on taas tunnustatud tootega, mis on saanud Iluguru Iluteemant 2017 tiitli parima looduskosmeetikatootena ja mis lubab siluda olemasolevaid kortse, aeglustada kollageeni vähenemise protsessi, kiirendada naharakkude ainevahetust, vähendada vastuvõtlikkust põletikele ja allergiatele, suurendada fibroplastides elastiini tootmist (mida iganes see ei tähendaks), helendada pigmendilaike, leevendada aknet ja psoriaasi ning annab nahale kauni sära.

Kulla sarjas on veel sära andev rabavesi, mis on Buduaari Lemmik 2016 ja Iluteemant 2018 parima looduskosmeetikatootena. See on ka toode, mida tahaksin proovida, aga mis minu jaoks jääb taskukohasest hinnaklassist juba välja.

Auhinnatud toodete hulgas on veel Klaar sarja kuuluv Spot Stop Pimple Repair eliksiir ehk maakeeli punnivedelik, see on Buduaari Lemmik 2018 parima looduskosmeetika näohooldustootena. Ma olen selle vedeliku kohta mitmest kohast väga head tagasisidet lugenud ja isegi mõelnud, et võiksin omal nahal proovida, aga nagu ikka, ei ole raatsinud.

Ma kogu tootevalikut ei hakka siin välja tooma, tõstsin esile rohkem need, mis mind ennast huvitavad, aga kellelegi võib huvi pakkuda veel sügavniisutav näoõli, mis on kodulehel 50% soodsam, sest see aegub novembris (kuid sobib kasutamiseks kauem). Sooduskoodiga läheb hinnast veel 20% maha, nii et hea võimalus see näoõli ära proovida.

Sooduskoodist rääkides, siis selleks on taas sidrun ja see annab kuni oktoobri lõpuni ostukorvile 20% soodustust!

Soovitan jälgida Turblissi Facebooki lehte, sest nad on ennegi müünud aeguvaid tooteid poolmuidu ja mitu korda aastas teevad sooduspäevi, kus kogu kaup on e-poes 20-30% soodsam, kohapeal isegi kuni 35%. Ma viimase 25% suuruse soodustuse magasin maha, sest olin sel ajal Türgis, aga võimalik, et kasutan nüüd enda sooduskoodi, et ikkagi see kullaga mask ära proovida …

Turblissil on väljas veel uued monodoosid näomaskide proovimiseks, aga ma ei soovita neid, kui varasem turbamaski kogemus puudub. Pärast mõtled sarnaselt minuga, et jube plöga, mida ebamugav kasutada ja rohkem ei proovigi, aga kui ostad esialgu kasvõi väikese purgiga soovitud näomaski, siis kasutad selle lõpuni ja harjud nii ära, et tahad veel. Turbliss monodoosidKes ei ole Turblissi maske üldse proovinud, siis mul on välja jagada kolm komplekti monodoose, kus on Bioaktiivne turbamask igale nahatüübile (olen kasutanud), Sügavniisutav turbamask (ei ole kasutanud) ja Bioaktiivne näomask probleemsele nahale (soovitan).

Kaks komplekti loosin välja Facebookis, ühe siin, et oleks võimalus ka neil, kes Facebooki ei kasuta. Anna lihtsalt kommenteerides märku, kui soovid Turblissi maske proovida. Komplektid jagan laiali järgmisel neljapäeval, 18. oktoobril, siis on lootust, et laupäevaks ehk saunapäevaks on maskid kohal.

Ärge siis unustage, et kui loosiõnn ei naerata, siis sooduskood sidrun kehtib kuu lõpuni.

Jaa … lõpetuseks üks maskivaba pilt kahest sidrunist:
Sidrunid

Vanad lemmikud

Kirjutasin meie uutest lemmikutest, kaanidest, aga vanadest pole ammu midagi jaganud. Ma isegi ei tea, kellest alustada, vanimatest olijatest?

Uutele lugejatele eellooks ja vanadele mäluvärskenduseks: viis aastat tagasi tulid perre hiidküülikud Lotte ja Milli, tänaseks Lottet küll enam ei ole, aga Milli elab endiselt. Milli tuli tegelikult umbes kaheksa kuud hiljem, nii et tema saab viieseks alles kevadel. Lotte aga ei elanud palju üle kolme aasta. Oh jummal, mul läksid tema meenutamisega jälle silmad märjaks. mg_01251Lotte vasakul, Milli paremal.

Majast kolimise järel kolisid küülikud Silveri vanemate juurde, seal suri Lotte ja tema asemele tuli Pätu. Neil on seal nii umbes 200-300 m2 oma aeda, kus neil on marjapõõsad, pikk hekk, kuusk, elupuud ja lillepeenrad. Viimastest enam palju järel ei ole, sest küülikutele meeldib kõvasti urge kaevata.

Kui Pätu tuli, siis ta sai pikka aega Milli käest vastu kõrvu, mistõttu nad alguses koos ei elanud, Pätu sai Milli aia kõrvale endale omaette aiakese. Kõrvakiilud Pätut aga ei heidutanud ja ta põgenes kogu aeg Milli aeda, lõpuks jäigi sinna ja pika peale hakkasid kokku ka hoidma. Mehe ja naisena nad omavahel siiski ei sobi, sest järglasi nad saanud ei ole.Clipboard02Milli on endiselt umbusklik ja mind naljalt ligi ei lase, aga Pätu on teistsugune, tema tuleb kohe vastu, kui aia juurde minna. Suurem asi inimesearmastaja pole muidugi ka tema, sest tema huvi raugeb kohe, kui saab aru, et ma ei anna talle midagi söödavat. Selline mõnus egoistlik tüüp, aga siiski piisavalt julge, et teda on kerge kinni püüda ja sülle võtta.

View this post on Instagram

#küülik Pätu ❤

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Milli kinni püüdmine on nii võimatu, et olen seda viimase paari aasta jooksul vaid korra teinud, aga üllatas see, et ta oli süles väga rahulik, ei löönud mul nina veriseks ega midagi.

Ma tegelikult ei pea neid enam meie lemmikuteks, sest nad ei ela meiega, me ei sööda neid (küll aga ostame neile küülikute sööta), me ei vii neile minu vanemate juurest enam isegi heina, sest Silveri isa hakkas ise heina tegema. Me vaid käime neid mõnikord leivaviilude või tikritega poputamas ja teeme neile võimalusel pai, mis siis tähendab, et paitame ainult Pätut.

Neile kindlasti meeldibki selline küüliku elu rohkem, kus nad elavad omaette, kaevavad auke, söövad seda, mis neil aias kasvab ja saavad inimese käest head ja paremat juurde. Mingit paitamist või süles tassimist nad ei taha ning inimese seltskonda väga ei igatse. Vähemalt mitte minu seltskonda. Mina olen neid taga ajanud ja sülle võtnud ning minu lähedale nad ei kipu, aga Silveri vanemad neid sedasi “piinanud” ei ole ja neid usaldatakse palju rohkem.

Millil ja Pätul on Silveri vanemate juures üks sõber ka, suur koer Mona, kes neid valvab ja kaitseb. Mona on muidu korralik murdja, aga enda küülikuid ta ei puutu. Alles hiljuti hakkas ta magama küülikute aia kõrval ning esimesel nädalal haukus igal ööl, kuni ühel õhtul nägid Silveri vanemad, et ta haugub puu otsas passiva tuhkru või muu sarnase looma peale. Nemad ajasid kiskja puu otsast alla ja koer murdis ta maha. Ilmselt oligi teine küülikutele, vähemalt pisemale, silma peale pannud ja Mona võttis aia kõrval koha sisse, et küülikuid kaitsta. Kui ta tahaks, siis ta saaks lihtsalt astuda küülikute aeda ja seal ka veidi lõbutseda, aga ta ei näe küülikutes saaki, vaid sõpru.img_3720Pärast küülikuid tulid meile kassid, sellest saab kolm aastat, kui just Ruubil see number juba käes ei ole. Robini kolm saab täis vist detsembris. Olen varem jaganud, kui ebanormaalne kass Robin on ja saanud selle peale tagasisidet, et minusugusel ei tohiks hamstritki olla … Hamstrit ei olegi, pärast kasse tulid juurde hoopis merisead ja rotid. Nüüd siis kaanid ka.

Mul on hea meel teatada, et Robin on vahepeal normaalsemaks muutunud. Ta on endiselt kõige kobam kass, keda näinud olen, aga ta ei söö enam igasugust sodi sisse ega oksenda seda välja. Tegelikult seda juhtub, aga harva, nii umbes korra kvartalis. Enne oli see iganädalane või periooditi isegi igapäevane teema.

Hiljuti leidsin oksehunniku, mille sees olid Rimi rohutirtsu jalad ja too rohutirts on viimase aasta jooksul ainus söödud mänguasi. Neljas sai selle nahaarsti juures preemiaks ja õhtuks oli Robin selle nahka pannud, küllap ei suutnud mõnusalt pehmele kummimaterjalile vastu panna. Paar korda on siin vahepeal ka nõudepesukäsna söönud ja selle põhjuseks ei ole olnud lihtsalt see, et olen käsna kraanikausile unustanud, sest viimast olen ma teinud palju rohkem. Kui olen sageli unustanud ja midagi juhtunud ei ole, siis olengi vabamalt võtnud ja muretult käsna kraanikausi serval hoidnud, seda kuni järgmise pooliku käsnani.

Suures plaanis on olukord tänaseks siiski täitsa normaalne ja ma ei mõtle enam iga asja puhul, kas Robin sööks seda või mitte. Veider on isegi meenutada, et alles oli aeg, kus ei saanud karvase kraega mantlitki nagisse jätta, sest kass kukkus selle karvu välja kiskuma ja ära sööma. Pole päris selline asi, et oskaks seda ette näha ja eos ohu elimineerida …

Legolaua ehitamisest alates on Lego jupid kassile täiesti kättesaadavad, aga ta pole neid kordagi söönud, ta vaid näppab laualt lahtiseid rehve (või kui neid ei ole, siis kisub neid autode küljest ära) ja mängib nendega. Tagasi ei vii, mina pean neid rehve mööda elamist kokku korjama või tolmuimeja seest välja koukima.

Need, kes kommenteerisid tookord, et selline asjade söömine on noore (emahoolest ilma jäänud tänavakassi) puhul tavaline nähtus ja ajaga mööduv, siis teil oli õigus. Kellel sama probleem, siis Robini näide peaks olema lootustandev.

View this post on Instagram

Kellele ma paki võin saata? 😀

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui veel Robinist kirjutada, siis temas on kaks isiksust, üks on memmekas, teine agressiivne. Ta tahab kogu aeg inimeste juures olla, süles mõnuleda, kaisus magada, juukseid lakkuda ja nii edasi. Kui oleme maal, siis ta on õues inimeste sabarakk. Ta nutab sauna ukse taga, kui ma laval istun ja leili võtan ning tuleb meeleldi leiliruumi kaasa, kui talle ukse avan. Ruubi ei teeks seda kunagi, ta kardaks.

Kõige rohkem poputavad Robinit muidugi lapsed ja nemad saavad kõige enam ka Robini agressiivsust tunda. Kassile meeldib magada kummuti peal, teleri kõrval, teda üldiselt lärm ei häiri, aga teda häirib, kui lapsed möllavad/kaklevad ja Neljas selle ajal kiljub või nutab. Olen korduvalt näinud, kuidas kass end selle peale istuma ajab, tüdinud näoga last vaatab ja talle lõpuks kummuti pealt selga või pähe hüppab. Ta ei ole kedagi lõhki tõmmanud, kuid küüned ja hambad ähvardavalt ikkagi sisse lööb.

Kui Robin kõnnib köögilaual või magab puhta pesu otsas, siis teda ei huvita laste keelamine, ta ei tee neist üldse väljagi. Kui lapsed üritavad teda pesu otsast ära tõsta, siis ta lööb neile hambad kätte kinni, enne seda ka kräunub hoiatavalt. Lapsed temast jagu ei saa, ta on neile täielikult pähe istunud. Mind ja Silverit ta kardab, mind vähem, aga Silveril tarvitseb teises toas vaid paar sammu teha, kui kass on laualt kadunud.

Robin on korra mänguhoos Silverile kanda kinni hüpanud ja kui aru sai, keda ta murdma hakkas, siis ehmus ka ise ära ja muutus järsku nii malbeks kassikeseks. Kui ta lastest kellegi jala ümbert kinni võtab ja hambad kanda lööb, siis laps võib jäädagi kisama, ta ei lase lahti. Neljas on üldse päris palju kordi kummargil maas olnud ning kass on tal küüntega peast kinni hoidnud ja teda korralikult murdnud. Ta ei tee seda jõuga, ta ei küünista ega hammusta verele, aga ta teeb seda piisavalt tugevalt ja valusalt, et viieaastane kassi alt minema ei saa.

View this post on Instagram

Nädalavahetus maal oli väsitav. 😀 #kassiraskeelu

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Kui tige Robin ei saa lapsi murda, siis ta murrab Ruubit ja ka sellise vihaga, et teine kräunub tal käes. Tänaseks on ta nii õhku täis, et käib vanemate juures isegi laudakasse tuuseldamas. Tal käib nüüd jõud lauakassidest üle, sest alles on vaid väikest kasvu emased. Kui isased olid ka mängus, siis ta ei läinud lauda lähedalegi, aga talu enda isane suri vanadusse ja võõras kõuts lõpetas külas käimise, kui emased steriliseeritud said.

See on tegelikult veider, kuidas Ruubi ja Robin aktsepteerivad vaid teineteist, kuigi nad on pisikesest peale talus käinud, seal kolm suve veetnud ja laudakassidega päevast päeva samal territooriumil viibinud. Laudakassid oleksid tutvusest või isegi sõprusest huvitatud, aga meie omad ei lase neid ligi, Ruubi ise käib nendest suure kaarega mööda ja Robini ainus huvi on nende peal oma võimu näidata. Nad on isegi koerad ja mullikad rohkem omaks võtnud …

View this post on Instagram

Kirju #seltskond 😊

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Seda on küll raske näha, aga pildil on ka Ruubi, kes oleks sel päeval võinud oma elu Mõmmi lõugade vahele jätta, sest koeral läksid keset põldu silmad põlema ja tal oli jumala ükskõik minu karjumisest, tema pidi kassi kätte saama. Õnneks jõudis kass metsani joosta ja puu otsa ronida, siis kustusid ka Mõmmi silmad ja koer muutus madalamaks kui muru, sai aru küll, et tegi pahandust. Robin on aga nii võimukas, et tema paneb koera paika ja kui tahab, siis sööb Mõmmi kuudi juures ka tema toitu, koer samal ajal väriseb kuudis.

Mullikad lähevad kasside peale väga elevile, nad isegi jooksevad kassi peale tormi, kui see eest ära lippab. See muidugi paneb kassi veel kiiremini lippama ja mullikad veel rohkem tormama ning minu hinge kinni hoidma, et kari suuri loomi kassist tormijooksuga üle ei käiks.

Üldiselt koerad seal kasse ei murra ja mullikad ka neid surnuks ei trambi, nii et ma päriselt kasside elu pärast seal ei karda, kuid õnnetuste eest pole keegi kaitstud, isegi üheksa eluga neljajalgsed mitte. Kassid on aga maal õnnelikud, palju õnnelikumad kui siin korteris ja ma olen kindel, et kui kassi elu peakski otsa saama noorelt rebase lõugade vahel või mullika sõrgade all, siis ta on elatud elu üle rõõmsam kui pärast aastatepikkust aknalaual nutmist vanadusse surres.

Ruubi ehk veel kannataks tubase kassi elu välja, kuigi ka tema istub igatsedes aknalaual, kui pole mitu nädalat õue saanud. Robin läheb aga juba siis hulluks, kui tal jääb üks nädalavahetus vahele. Ta nutab nii aknalaual kui ka välisukse ees ja üritab põgeneda, aga õnneks trepikojast kaugemale ei ole ta jõudnud.

Õues on nad kehvad hiirekuningad, mõned üksikud linnud ja hiired (ilmselt raskelt haiged või vanadusest väetid) on nad kätte saanud, aga ära söönud neid ei ole. Nad on rohkem “vaata, sain hiire kätta, anna mulle nüüd Shebat” kassid, kes ajavad õues muid asju.

Ka toitumise osas on nad erinevad. Robin, teadagi, sööb kõike ja mitte eriti tagasihoidlikult. Ruubi see eest sööks vaid pehmet toitu, eelistatult Shebat ja muud sellist Kitekatist kallimat. Pehmet toitu saavad nad siiski vaid hommikuti, muul ajal on ees Applawsi kuivtoit steriliseeritud kassidele. Kuna Ruubi sööb kõrbinaid salaja, kui lootus veel pehmet toitu saada on kustunud, siis peab kogu aeg kausis kuivtoit olemas olema. Robin sööb jälle rohkem kui peaks, sest ta lihtsalt saab, ja on veidi paksuke. Ruubi on kõhnake, aga kui ma Robinile mõeldes vähem krõbinaid ette paneksin, siis jääks Ruubi päris nälga, sest talle lihtsalt ei jääks kaussi midagi.

Ruubi on hoopis teistsugune kass kui Robin, ta on küpsem, tasakaalukam, väärikam. Ta ei lähe hoogu ka siis, kui ta lastega mängib, ei mingit ründamist ega hammastega haaramist. Ta ei ole avalikult memmekas, aga talle siiski meeldib kaisus magada, ta lihtsalt läheb laste kõrvale enamasti alles siis, kui nad on juba unedemaal.

Kui me tuleme koju, siis on mõlemad kassid ukse ees vastas. Kui lapsed tulevad koolist ja trepikoja välisuks käib, siis on mõlemad neil ukse ees vastas, nad tunnevad juba sammude järgi ära, kui enda inimene on tulemas. Kui aga keegi koputab meie uksele, siis on vaid Robin ukse ees, Ruubi kaob turris sabaga kuskile kaugemasse nurka ära ega tule seal nii pea välja. Robin võtab külalised liputava sabaga vastu, tema ei karda kunagi kedagi. Ruubi ka otseselt ei karda, aga ta ei armasta lärmi, sagimist, võõraid

View this post on Instagram

#pühapäev

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Ruubi on tegelikult üsna märkamatu kass, ta otsib tähelepanu ainult hommikuti, sest ootab siis oma pehmet toitu. Robin nõuab aga kogu aeg tähelepanu või teeb lihtsalt nii palju pahandust, et on kogu aeg nähtav. Ruubi teeb ka pahandust, tal on rumal komme närida mööblit, kui kõht tühjaks läheb, aga krõbinad ei isuta. Meil ei ole kodus vist ühtegi mööblieset, millel Ruubi hambajälgi sees ei oleks, halvimal juhul on tükidki välja järatud.

Pahandust teevad nad ka koos, aga see on juba rohkem Silveri süü, sest ta keelas talvel kraapida tumbat, mida kassid kaks aastat kraapinud olid. Sinnani nad teritasidki küüsi vaid ronimispuu ja tumba küljes, aga kui Silver neid keelama hakkas, siis asendati tumba tapeediga … Ei ole tore.

Midagi enamat mul kassidest kirjutada ei ole, aga vähemalt teate, et nad on ikka olemas ja mulle tundub, et nad on oma eludega täitsa rahul (kui nad vähemalt ühe päeva nädalas saavad maal õues joosta).

Merisead ja rotid jätan järgmiseks korraks, muidu venib postitus liiga pikaks.