Kodutu

Ma olen kogu aeg mõelnud, et mul on mitu kodu… Kuni isa ütles, et ma olen nagu kodutu: “Ei ela sa Kadrinas, ei ela sa siin (lapsepõlvekodus), ei ela sa Soomes.” Ma ei mäleta konteksti, igatahes ei olnud see lause halvaga öeldud, kuid on ainus, mis mulle sellest vestlusest meelde jäi. Mitte ainult meelde. See on kummitanud mind nädalaid ja ma pean ütlema, et isal on õigus. Ma küll mõtlen, et mul on mitu kodu, kuid tunnen end tõesti pigem kodutuna.

Kadrina on väike koht, kuid seal on jalutuskäigu kaugusel kõik, mida eluks vaja: hea lasteaed, veel parem kool, huvikeskus, spordikeskus, ujula, asjalik tervisekeskus, apteek, toidupoed, autoremonditöökojad, bensiinijaam, juuksurid, õmbleja, erinevad peoruumid, kohvik ja nii edasi. Kui on vajadus millegi enama järele, siis Rakvere on vaid 15 km kaugusel ja sinna saab ka siis, kui auto on rivist väljas, sest bussiühendus on hea. Samamoodi hindan rongiühendust, mis võimaldab teisele poole (vanemate juurde) liikuda. Siiani ma küll ei ole pidanud neid võimalusi kasutama, aga mulle pakub turvatunnet teadmine, et need on olemas.

Kadrina keskkool ja üks ülekäigurada kolmest.

Mulle meeldibki Kadrina juures see, et seal on mugav elada, mina ei sõltu autost ja lapsed ei sõltu minust ega bussiliiklusest. Nad saavad pärast tunde kohe koju tulla ja neil on vabadus tegeleda iga soovitud huvialaga, ainsaks takistuseks on see, et valik on suur ja soovitud huvitegevuste ajad võivad kattuda.

Kes kooli, kes lasteaeda.

Me ei ole põlised kadrinalased, vastupidi, me olime enne korteri soetamist alevisse sisse põiganud vaid kahel pimedal talveõhtul, ühe korra käisime ujulas ja teist korda korterit vaatamas. Kolmandal korral saime juba võtmed kätte, nii et me nägime alles pärast tehingut, kuidas Kadrina on palju enamat kui Pärnu-Rakvere maantee äärde jäävad koledad kortermajad. Enama all pean silmas miljööd, alevi praktilisusega olime muidugi kursis ja see (pluss lühike maa vanemate juurde) sai valiku tegemisel ka määravaks.

Mulle meeldib Kadrina alev, aga mulle endiselt ei meeldi keset alevit elada, veel vähem meeldib korteris, mille akna taga kraaksuvad vaid varesed, nii et igal võimalusel sõidan ma maale, kus naabrid on kaugel ja kus linnud laulavad hommikust õhtuni.

Lapsepõlvekodu

Heh, sõidan maale… Paljude jaoks on ilmselt Kadrina alev ise täielik maakoht, aga mitte minu jaoks, ma põgenen sealt vanemate juurde, kus on olemas see, millest Kadrinas puudust tunnen: privaatsus, vaikus (hoovis mürisevad traktorid või viljakuivati ei võrdu küll vaikusega, aga on see eest muusikaks mu kõrvadele), rahu, loomad, mets, maaõhk, saun ja loomulikult vanemad ise.

Ma olen täielik memmekas, ma igatsen oma vanemaid, kui näen neid harvem kui kord nädala või kahe jooksul, nii et praegu tunnen neist juba puudust. Kas ma aga tahaksin oma vanematega veel kunagi koos elada? Kindlasti mitte, nii väga ma neid ka ei igatse. Kas ma tahaksin oma lapsepõlvekodus elada? Ei tahaks, sest see pole idülliline maakodu, vaid päris talu, kus on palju robustseid kõrvalhooneid ja kus traktorid sõidavad märjal ajal hoovi mudaseks või sõnnikuveo ajal sitaseks. Mulle küll meeldib ka talu osa (vähemalt kuival ajal), kuid mitte nii lähedal elumajale (ja õues mängivatele lastele).

Praegu on vanemate juures tore käia, aga kui seal mitu päeva järjest olla, siis on veel toredam koju tagasi jõuda. Oma korter on ikka oma korter, samal ajal pole vanemate majas meie tuba isegi mitte päris meie tuba, nii et seal on piisavalt ebamugav, et korter tunduks taas home sweet home.

Kui nüüd küsida, kas mulle meeldiks elada vanemate naabermajas ja lüüa kaasa vanemate talus, siis vastus on jah, aga see saaks olla võimalik alles siis, kui lapsed on palju suuremad ja iseseisvamad (ning isa vanem ja väsinum). Paraku on siin vähemalt üks suur aga – Silverit sinna nii väga ei tõmba, mis on täiesti arusaadav, sest mindki tõmbavad sinna ainult juured, ei muu.

Tulevane maja või tulevikuta maja.

Välistatud ei ole iseenesest miski, mõnikord üritab ka Silver end mõtetes minu lapsepõlve võlumaale sättida või näeb seal vähemalt suvekodu. Millekski enamaks naabermaja ilmselt ei sobigi, selle renoveerimine läheks lihtsalt kallimaks kui uue maja ehitamine ja uue maja ehitamine läheb iseenda turuhinnast kallimaks, nii et kui asjad peaks kunagi sinnani jõudma, siis ainult selle mõttega, et ise sealt jalad ees lahkuda.

Siis veel Soome… Mulle meeldib Pori linn, mulle meeldib, et meil on siin keset kortermaju väike aianurgake, kus saab käia paljajalu murul, süüa põõsa küljest tikreid ja kus käivad ka jänesed ja oravad. Siin oleks justkui minimaa keset linna.

Linnajänes

Mulle meeldivad me naabrid, kes teineteise võidu lapsi hellitavad ja naljakal kombel nende lärmi armastavad, sest siis on aias elu. Mummu (lapsed kuulsid, kuidas naabri lapselapsed teda mummuks – tegelikult mummoks – kutsusid ja hakkasid sama tegema) on laste “soome vanaema”, ta kutsub lapsi sageli enda juurde ja tal on alati neile midagi head anda. Eelmisel suvel kudus ta meile kõigile sokidki, nii et ta on veidi minu ja Silveri Mummu ka.

Teine naaber, pensionieas või sellele lähenev mees, elab siin poole kohaga, ta nii tragi ei saa olla, aga ta Mummule väga alla ka ei jää. Hiljuti tuli jutu sees välja, et me püstitasime oma liivakasti ja batuudi tema maale(siin on kinnises aias kaks maja, tema on teise maja omanik), aga see pole tema jaoks mingi probleem, tal hoopis hea meel, et hooldamata nurga korda tegime. 

Me niisama võõra inimese (me ei tea ta nimegi) maalapil end koduselt tundmas…

Mulle meeldivad Pori ümbrusesse jäävad metsad, matkarajad, meri, liivarand, rannaniidud ja – kaljud. Me ei ole need, keda meri kutsuks või kes igatseks elada mere lähedal, aga siin meri kutsub, eriti tormine meri, siis on nii mõnus rannakaljul istudes laineid vaadata ja merekohinat kuulata. Liivarand nii väga ei kutsu, vähemalt mitte mind ja Silverit, lapsi küll, mistõttu vedeleme mõnikord ka rannas, aga sagedamini kulutavad nad oma energiat siiski rannakaljudel ronides ja meie samal ajal laeme oma akusid, sest just nii mereõhk ja -kohin mõjuvad.

Looduslikud mänguväljakud

See ilmselt ei üllata, aga peamine põhjus, miks mulle Soomes meeldib, on Silver. Mul on hea meel, et tema Soomes töötamine on andnud meile võimaluse veeta suved koos, samuti talved, mil ta on 4-5 kuud 100% kodune. Me pole kunagi varem nii palju koos olnud, kui viimasel 5 aastal, aga oleme just sel ajal saanud hinnanguid, kuidas see pole ikka mingi elu, kui mees töötab Soomes. Ma ei mäleta, et keegi oleks taolisi hinnanguid andnud, kui Silver oli Eestis töötades lume sulamisest kuni uue mahatulekuni komandeeringutes ja talvel käis Tallinnas teetöömasinaid remontimas või vennal metsas abis. Olgu, mõnel üksikul talvel oli ta päris kodune ka, kuid enne Soomet ei veetnud me mitte ühtegi suve koos. Mitte ühtegi suve kümnest…

Suved ja talved on küll toredad, aga praegune elukorraldus hakkab meid siiski vaikselt väsitama. Ma ei viitsi enam poole elamisega suveks Soome kolida ja Silver ei viitsi enam oma elu spordikotis kaasas tassida. Ma ei jaksa pendeldada kolme koha vahet, et end hästi tunda, ma tahaksin kodu, kus mul on iga päev nii hea olla, et ma ei tahagi mujale minna. Selline kodu on keskuse lähedal, aga muust maailmast siiski veidi eraldatud ja seal on Silver. Ka tema igatseb kodu, mis on keset rahu ja vaikust, aga kus ei ole kunagi rahulik ja vaikne, sest seal oleme meie.

Ideaalis on see kodu Kadrina alevist kuni pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, aga olles hoidnud sealsel kinnisvaraturul kena 10 aastat silma peal, siis sellise kodu leidmine tundub lootusetu. Isegi, kui leiaks sellise, siis ei saa Silver teha seal sama tööd nii, et ta jõuaks iga päev õhtusöögi ajaks koju. Jah, ta saaks teha mõnda muud tööd, aga alustama peaks ta jälle kõige madalamalt, seda ka palga suhtes ning kõrvutades praegust elukorraldust variandiga, kus me mõlemad käime aastaringselt täiskohaga tööl ja teenime kokku vähem kui tema üksi 8 kuuga, siis ei tundu see muu töö ei tema ega minu jaoks väga ahvatlev.

Mitte et ma ei viitsiks tööle minna, lihtsalt praegu ei ole teemaks, kes on haige lapsega kodus, kes käib lastega arstide vahet, kes osaleb arenguvestlustel ja koosolekutel, kes viib neile mahaunustatud asjad lasteaeda/kooli järele või kes toob nende isikutunnistused ära. Me ei pea muretsema, kas saame samal ajal puhkusele jääda või millega lapsed vaheaegadel üksi kodus olles tegelevad. Kahju oleks ka loobuda talvekuudest, mil me saame olla koos kodused ja päeva esimestel tundidel isegi kahekesi kodus (muul ajal sellist võimalust ei ole). Kokkuvõttes peame mõlemad praegust elukorraldust pigem privileegiks, mitte õnnetuks reaalsuseks, nii et Silver ei kibele Eestisse kaheksast viieni tööle.

Me ei kibele ka Soome kolima, aga oleme viimasel ajal kaalunud erinevaid variante ja sõelale on jäänud pigem see. Eelkõige Silveri töö pärast, sest talle meeldib see, mida ta teeb ja kuidas ta seda Soomes teha saab. Minulgi oleks võimalik siin paindliku graafikuga endale rakendust leida. Plussiks on ka kinnisvaraturg, kust leiab enam-vähem meie soovidele vastavaid maju ning nende hinnad ei ole väga palju kõrgemad kui Kadrina või Rakvere ümbruses. Natuke keeruline on muidugi võrrelda, sest Lääne-Virumaal on müügis 50 vähemalt viietoalist maja (nendest vaid üks on Kadrina vallas ja seegi elamiskõlbmatu), aga pindalalt kaks korda ja elanike arvult neli korda suuremas Satakuntas on selliseid maju 430 (nendest 174 Pori linnas või lähiümbruses). Kui vaadata juba viie magamistoaga maju, siis Lääne-Virumaal (rääkimata Kadrina ümbrusest) pole eriti midagi vaadata, aga Pori ümbruses on.

Viie magamistoa jaoks on siiski veel veidi vara, sest lapsed ei taha eraldi olla. Neil on siin praegu kaks magamistuba, aga nad magavad neljakesi pisemas toas, sest avaramas ei taha keegi olla, isegi kahekesi mitte, olla liiga suur (15-20 m2) ja kõhe tuba. Nii seisavad tolles suuremas toas voodid tühjana ja pooled lapsed magavad väiksemas toas põrandal kattemadratsi peal, mõnikord mahutavad end sinna kolmekesigi ritta. Kui “Kodutundes” nutavad endale päris (oma) voodi saanud lapsed õnnest, siis meie omad kaklevad sellepärast, kes saavad seekord kõrvuti põrandal magada…

Kinnisvarakuulutusi vaadates kohtasin ka maja, milles me siin esimesel suvel elasime. Pilte oli nostalgiline vaadata, Neljas tegi seal ikkagi oma esimesed sammud ja Teine sai kolme mesilase käest nõelata (see oli 5 aastat tagasi, Teine oli siis 4aastane, ent ta mäletab seda nii hästi, et näitas pildil, kus ta puupulgaga vehkis, kui sutsata sai), aga kaalukausile see koht kindlasti ei jääks, kuigi vaatamata olematule krundile ja ümberringi asunud majadele oli seal üsna privaatne olla (me lihtsalt ei näinud kõrge tara ning puude ja põõsaste tagant naabreid).

Tegelikult ei olegi praegu midagi kaaluda, sest me ei hakka veel kuskile kolima, aga mängime siiski palju mõttega liikuda selles suunas, et võiksime aasta või kahe pärast Soomes elada. Naljakas, et just nüüd, kus kirjutatakse, kuidas eestlased hakkavad Soomest tagasi tulema, mõtleme meie tõsiselt sinna kolimise peale.

Aga, aga, aga… Minu vanemad… Minu ainus vanaema ja mu armas onu… Minu võlumaa… Silveri vanemad, kes vajavad juba kõrvalist abi ja kelle puhul on oht, et kui me mõneks aastaks Soome kolime, siis tagasi tulles neid enam ei ole… Meie õed ja vennad ning nende lapsed… Laste sõbrad ja neile tuttav ning turvaline keskkond… Minu sõbrad… Kadrina, kus meil ei oleks enam elukohta vaja, sest Eestis veedaksime kogu aja maal… Meie Mummu ja naabrionu, keda me enam ei kohtaks, sest aastaringseks elamiseks praegune pind ei sobi… Silveri vabad talved, mille ajal tahaksime kodumaal olla…

Neid põhjuseid on palju, miks me ei taha Soome kolida, aga hetkel tahan ma veel vähem siit ära sõita…

Praegu läheb kõik siiski vanaviisi edasi. Ma sõidan peagi Kadrinasse, veedan taas kõik nädalavahetused maal ja ootan kannatamatult detsembrit, sest siis tuleb Silver koju ning kurvastan aprillis, sest siis läheb ta ära ning mina jään ootama suve algust, et saaksime talle järele sõita. Mis aga sealt edasi saab ja kus Neljas 1. klassi läheb, seda me veel ei tea… Seda ma tean küll, et kodutu tunne jääb mingil määral ikkagi minuga, sest ma ei taha jätta ei Kadrinat, Pori ega lapsepõlve võlumaad. Äkki mul siis ikkagi on kolm kodu…

Järgmine suvi on selle pimeda kurvi taga.

Allveelaevas

Ütlesin siin vahepeal, et enam nii pikka kirjutamispausi ei tule, aga tuli nüüd vist veel pikemgi. Ma ei tea, mis teema sellega on, et mida suuremaks lapsed saavad, seda vähem ma nende kõrvalt kirjutada jõuan. Aja mõttes ma muidugi jõuaksin, aga nad ärkavad koos minuga, lõunaund pole keegi juba viimased kolm aastat maganud ning põhku poevad ka koos minuga ja minul on raske kirjutamisele keskenduda, kui terve päeva jooksul ei leia vaikset hetke.

Kevadel mõtlesin, et varsti on suvi, siis oleme Soomes, aega rohkem, küll ma siis kirjutan. Nüüd mõtlen, et varsti on sügis, siis on mul 3-4 tundi lastevaba aega päevas ja saan kirjutada, aga mäletan hästi, kuidas eelmisel sügisel mõtlesin, et varsti on talv ja Silver tuleb koju, küll ma siis tegelen oma asjadega…

Teine asi on muidugi see, et ma väga motiveeritud ka ei ole. Ma ei teagi, kas seda motivatsiooni vähendavad sagivad lapsed ja aeglane arvuti või mul endal lihtsalt ei ole tahtmist enam midagi isiklikku jagada. Olen siin vahepeal alustanud mitme postitusega, ühes on veidi suhtejuttu, teises tulevikumõtteid, aga lõpuni ma nende postitustega jõudnud ei ole, sest ma ei ole kindel, kas ma neid üldse avalikustada tahan. Viimane suhtepostitus hakkas ikkagi oma elu elama ja see on mul veel liiga hästi meeles.

Motivatsiooni osas tegin endale muidugi karuteene ka, kui võtsin vastu koostööd, mis on parimal juhul toonud mulle 20 € väärtuses kingituse, halvimal juhul olen 10 € peale maksnud. Mul ei ole kahju ka peale maksta ja toetada midagi, mis mulle endale meeldib ja millesse usun, aga kui hetki kirjutamiseks on vähe ja ootejärjekorras on mitu nii-öelda kohustuslikku postitust, siis kaob kirjutamise isu sootuks ära. Olen endale korduvalt lubanud, et ei ühtegi koostööd enam, aga minu poole pöörduvad enamasti inimesed, kes avaldavad oma tegemistega mulle muljet ja mina kohe sulan.

Ühesõnaga on mul blogi, muude kanalite ja meie elu jagamise osas viimasel ajal igasuguseid erinevaid mõtteid olnud ning need on vist taas unenägudesse kandunud. Hakka või päriselt unenägude seletustesse uskuma.

Nägin nimelt unes, et me sõitsime kuuekesi allveelaevaga üksikule saarele. Allveelaev oli väga vana ja selle luugid ei läinud hästi kinni, aga ma tundsin end turvaliselt, õnnelikuna, vabana… Ärgates hakkasin kohe otsima, mida tähendab unes allveelaeva nägemine ja tulemuseks sain: sul on soov hoida oma eraelu ainuüksi enda teada, eemal avalikkusest; sul on praegu vajadus üksindusse tõmbuda.

Ma olen viimasel ajal oma mõtetesse tõmbunud küll, sest lihtsalt nii palju on mõelda. Ka tulevikumõtete postituse kirjutamine on viinud enamasti sinna, et ma otsin infot, kuidas neid mõtteid realiseerida või tuleb neid mõtteid nii palju juurde, et ühendan peas toimuva segaduse pusle kokkupanemisega. Kui mõtted ajavad hulluks, siis hoopis lülitan end raamatute seltsis välja. Naljakas on see, kuidas televiisor, sagivad lapsed ja vahele tulevad tegemised ei häiri lugemist, ma ei kuule selle ajal midagi ning jätkan vabalt sealt, kust pooleli jäin, aga kirjutamiseks vajan vaikust ja võimalust kirjutada segamatult.

Tegelikult on täitsa mõnus oma aega puslede ja raamatute seltsis veeta, aga mõtlesin, et annan endast siin vahelduseks märku ka. Ma ei kao kuskile, kuid mõnda aega ehk naudin veel seda elu, mis meil Soomes on ega mõtle sellele, et pean kirjutama pudrust ja kapsast või kuuest Sidrunist. Mõtlen hoopis sellele, kuhu täna matkama minna…

Siin me olemegi kui allveelaevas, ainult meie kuus, tuttavaid linna peal ei kohta ja kellegi kolmandaga oma aega ei jaga. Vähemalt mitte seda aega, mis Silveril töö kõrvalt üle jääb ja õnneks seda aega ikka on. Vahepeal oli isegi neli päeva järjest, sest tema töökohas on Pori Jazz kui riigipüha.

Pori Jazz

Te ajate mind nutma!

Lugesin just eelmise postituse küsitluse vastuseid ja mul läksid silmad märjaks… 206 kommentaari ja nii palju häid sõnu! Mina veel mõtlesin, et mõni kasutab sellist anonüümset vastamisvõimalust ära ja lisab enda poolt midagi solvavat, aga ei midagi sellist, mitte midagi negatiivset. Mul on lihtsalt nii head lugejad ja ma tänan teid selle headuse eest!

Seda ma ikka teada ei saanud, kui palju teid on, sest esimesele küsitlusele vastas vähem kui 900 inimest, kuigi viimase 4 päeva jooksul avati postitust 1600 korda + ligi 1200 korda avati pealeht, kus sai samuti postitust lugeda ja küsitlusele vastata. Ega ma vist ei saagi kunagi teada, kui palju teid päriselt on, aga selge on see, et vähe teid ka pole. Kui saalis oleks 900 inimest, siis see oleks ikka selline publik, kelle ees ma esineda ei julgeks, aga näe, blogis pole mingit hirmu näidata oma tselluliidist tagumikku või kirjutada seksist, kui seda postitust loeb lausa 15 000 inimest.

Muide, nii mõnigi kommenteeris, et ma võiksin kirjutada rohkem seksist ja meie suhtest. Noh, seksiga on praegu nii, et alates aprilli algusest on seda ette tulnud ühe korra ja lähiajal veel teist korda ei tule, nii et pole millestki kirjutada. Suhet selline tsölibaat aga kuidagi halvemaks muutnud ei ole ja küll me selle jälle tasa teeme, kui pikemalt koos oleme.

Paljud soovisid, et kirjutaksin lastest, aga mida vanemad nad on, seda keerulisem on seda teha. Saan jagada vaid kõige igavamaid asju, mitte suurte laste suuri muresid, sest Kadrina on väike koht ja ma ei tahaks, et lastel minu blogi pärast mingeid ebameeldivusi tuleb. Siiani pole tulnud, kuid seda on neile küll nii lasteaias kui ka koolis öeldud, et nad nägid nende pilte mu blogis või Instagramis ning tundub, et seda positiivsel toonil, sest kui oleme kuskil käinud, siis lapsed lausa paluvad, et paneksin pilte üles, siis näevad nende sõbrad ka neid. Eesmärk ei ole siis uhkustamine, vaid jagamine.

Maaelust ei ole ma vist ka kõige õigem inimene kirjutama, sest ma käin maal ikkagi rohkem suvitamas, palju ma seal ämbreid kätte võtan ja mullikatele jahu viin või tohutuid muruplatse niidan. Ma silkan koplis muretult mullikate vahel ja jalutan metsas ringi ning õiendan laste kallal, et nad maal igasugused hügieeniharjumused ja korrahoidmise unustavad. Selle kohta ütles aga minu vanaema hästi – lapsed on vangist välja saanud ja naudivad vabadust. Eks selles ole mingi tõetera sees, kuid käte- ja hambapesu võiks ikka meeles olla.

Vanaemadest rääkides, siis mitu vanaema staatuses lugejat jagasid mulle samuti kiidusõnu ja seda oli hästi tore lugeda. Tundsin end väikese lapsena, kes sai suurte inimeste käest kiita. Vahva oleks, kui minu enda vanaema ka mu blogi loeks ja ilmselt ta teekski seda, kui tal arvuti oleks. Mu Virumaa Teataja kolumne ootas ta huviga ja alati avaldas nende kohta arvamust, mis enamasti oli igati positiivne.

Ma ei häbeneks oma vanaema ees ühtegi postitust ka, ma olen temaga saunas ikka igasuguseid delikaatseid teemasid üles võtnud, kaasa arvatud seksiteema, sest ma tahaksin väga teada, kellelt ma oma orgasmivõimetuse pärinud olen. Emalt igatahes mitte. Vanaema on need teemad muidugi huumoriks pööranud ja saunast põgenenud, nii et ma ei tea siiani, kuidas temal nende asjadega lood olid.

Kelle ees ma olen kõige enam piinlikkust tundnud, on Silveri ema, kelle peres nii delikaatseid teemasid ei arutada. Isegi mitte lõõpides. Minu arvates nende peres väga ei lõõbitagi ja seetõttu ei saada alati minu kahemõttelistest naljadest või ütlemisest aru. Minu peres lõõbitakse mõnuga, ka minu 83-aastane vanaema pole suu peale kukkunud, isast ma üldse ei räägi ja me kõik naerame nii üksteise kui ka iseenda üle.

Silveril oli sellega algusaastatel raske harjuda, tema jaoks oli see alandav, kui me tema kallal lõõpisime ja minul oli raske hinnata, mis võiks tema jaoks solvav olla ja mis mitte, sest minul ei olnud ühegi nalja eesmärgiks teda kuidagi naeruvääristada. Silver lihtsalt ei osanud enda üle naerda, aga ta õppis selle ruttu ära ja ma loodan, et lõpuks saavad lapsed ka selle selgeks. Inimene peab oskama eelkõige enda üle naerda, esiteks pole siis kunagi igav ja teiseks ei saa keegi teine tema üle nalja heita.

Minnes tagasi minu vanaema juurde, siis ta on viimasel ajal üsna unetu ja sattus sellise saate peale nagu “Alasti valik” (vist oli selline nimi), kus mees/naine valib endale kohtingukaaslase 5-6 alasti valiku hulgast. Igatahes, vanaema sai sellest korraliku trauma ja sauna minnes viskas lava külma veega üle, et tema karvad lava külge kinni ei jääks, muidu on pärast samasugune nudi nagu naised teleris. Ma naersin selle üle ikka pikalt. Kuidas mul saaks olla igav sellise vanaemaga saunas käia? Mitte kuidagi ei saa!

Eh, hästi olen teemast kõrvale kaldunud, tahtsin rohkem ikka küsitluse vastustele tagasisidet anda. Mõned kirjutasid, et tahaksid mu sõbrad olla. Ausalt, mul ei ole uute sõprade vastu mitte midagi, aga ma ise ei jõua kunagi kellelegi külla. Mul saavad olla vaid sellised sõbrad, kes mulle külla tulevad. Ja kes mulle helistavad. Mulle ei meeldi üldse messengeris suhelda, kõige vähem läbi telefoni, aga ma ikka teen seda, kui keegi mulle kirjutab. Mitte küll alati, mõnikord pole kohe võimalust vastata ja jääbki vastamata.

Ma kujutan ette, et inimesed arvavad, et nad on liiga pealetükkivad, sest ma ise ei alusta netivestlusi pea kunagi ja kaon järsku ära, aga seda mitte seetõttu, et ma ei soovi suhelda, ma lihtsalt eelistan teisi suhtlusviise ja netis suheldes tuleb sageli midagi vahele, mille pärast ma ära kaon.

Nii et, kui tahad mu sõber olla, siis pead ise külla tulema ja kui tuled, siis võta mees ka kaasa, Silverile kuluksid samuti sõbrad ära, tal nimelt pole ühtegi…

Mitmed vastasid, et neid huvitavad koduteemalised postitused ja eriti meeldisid majaremondi omad, et loodetavasti oleme peagi taas majaomanikud ja jagame remondiprotsessi. Noh, sellega on nii, et lugesin täna Marimelli postitust sellest, kuidas pank neile 0 € laenu pakub ja sain aru, et meil pole nii pea panka asja. Meid lihtsalt naerdakse seal välja – perepea töötab Soomes, mina tööl ei käi, mõlemad põhiharidusega, neli last, midagi kogutud ei ole ja nii edasi. See poleks ilmselt argument, et korteri müügiga saaks kõik kohustused kustutud, koduvahetusega väheneks igakuine laenumakse rohkem kui poole võrra ja edaspidi oleks ka midagi kõrvale panna.

Meie pangas:

Siin 3 aastat tagasi arvas Swedi haldur, et me saame kindlasti laenu, mis siis, et lastel puuduvad koolifondid (oli nende silmis väga oluline), nii et hindasime ära soovitud maja, korteri ja minu vanemate maja, mille eest maksime kokku 400 € ning siis komisjon ütles raudse ei, sest nad leidsid, et me pole võimelised soovitud maja renoveerima. Noh, me ei tahtnudki seda esimese 5 aasta jooksul teha ning hiljem oleks abiks olnud korteri müümine, aga pank nõudis kohest renoveerimist. Nüüd on muidugi hea meel, et nii läks, enam me seda maja ei tahaks, aga kindlasti on kuskil maja, mida me tahaksime.

Väga paljud vastasid, et kirjutagu ma millest iganes (kas või rohulibledest), lihtsalt tehku ma seda sagedamini. Ma püüan ja ma ka tegelen sellega praegu, täpsemalt siis enda erksa meele ja keskendumisvõime taastamisega. Hetkel tundub, et see toimib, ma tunnen end küll veidi värskemana ja ma pole selle postituse kirjutamise ajal veel kordagi tuima näoga ekraani vahtinud, sest ei tea, kust ja kuidas jätkata. Kujutate ette, et ma olen viimasel ajal kirjutanud osasid postitusi isegi 8 tundi. Terve tööpäeva!

Ma olen seetõttu ka mõelnud loobumismõtteid, sest ilmselgelt pole kirjutamine ikka minu jaoks, kui see mul nii kaua aega võtab. See on ka põhjus, miks mul aegaajalt jälle pikemaid pause sisse tuleb. Ma lihtsalt ei viitsi ekraani taga muneda, kui kuldmune ei tule.

Soove oli veel palju erinevaid ja ma sain ka palju uusi mõtteid, saaks ma nüüd energiat ja keskendumisvõimet ka, et kõik need mõtted kirja panna. Motivatsiooni teie tagasisidest sain küll, ikka väga palju, ma olen kõrvust nii tõstetud praegu! Tõesti olen iga hea sõna eest tänulik!

Põnev oli vaadata ka seda, kes on mu blogi keskmine lugeja. Kui üldine eelarvamus on, et mingeid mõttetuid blogisid loevad ainult maal elavad põhiharidusega täiskohaga emmed (noh, nagu mina), siis tegelikult on Kuue Sidruni blogi keskmine lugeja 30aastane naine, kes elab ühes Eesti linnadest, omab kõrgharidust, käib tööl ja kasvatab koos kaaslasega kahte last.

Veidi üle poole lugejatest on minust vanemad; kolmandik lugejatest elab Tallinnas või mõnes muus linnas ning omab kõrg- või kutseharidust; 75% lugejatest töötavad, töötavad ja õpivad või on ettevõitjad ning 20% on lapsehoolduspuhkusel; 82% on kooselus või abielus; 73% lugejatest on lapsevanemad, enamus neist 1-2 lapsele, mõned kolmele lapsele ja üksikud isegi viiele lapsele, keegi aga ei vastanud, et neil on 6 või enam last.

Ma ütleksin, et keskmine blogilugeja on hoopis küps, intelligentne, töökas ja tubli pereinimene. Mõned eriti võimekad käivad lapsehoolduspuhkuse kõrvalt veel nii tööl kui ka koolis, nii et täiskohaga emmedest pole siin juttugi. Olete kõik igati imetlusväärsed!

See ei tule mulle muidugi üllatusena, sest olete siin aegajalt ikkagi igati arukat tagasisidet jätnud. Mõne üksiku erandiga, aga need erandid pole ka ilmselt mu blogi püsilugejad olnud.

Aitäh, et olete mu virtuaalsed sõbrad ja mu tugigrupp!

Ps! Oli neid, kes vastuseid kirjutades teietasid mind. Ma arvan, et kui ma siin jagan teiega kõige delikaatsemaid lugusid, siis me oleme juba täitsa sinasõbrad, nii et ma palun, et te mind ei teietaks ja loodan, et teile sobib, kui mina ka eelnevalt luba küsimata sinatan.