Mina siin!

Kas on hilja head uut aastat soovida? See on ikkagi selle aasta esimene postitus…

Kui ma viimati kirjutasin, siis olin vanemate juures ja pidin sinna jääma vähemalt neljaks päevaks, kuid plaanid muutusid. Sain pärast postituse avaldamist kõne, et psühhiaater ei saa mind broneeritud ajal vastu võtta, kuid järgmise päeva hommikul saaks. Mitte siis plaanitust päev hiljem, vaid kohe homme… Mulle tundus see ootamatult ruttu, aga kuna ühtegi muud aega anda polnud, isegi kaugesse tulevikku mitte, siis võtsin selle pakkumise vastu ja sõitsin samal päeval koju. Nii palju siis minu mõnusast vaheldusest – ei läinud ma rohkem vanemate juurde tagasi ja Jämejalga mind ka ei saadetud, kuigi isa avaldas lootust, et ehk saan seal edasi puhata.

Nali naljaks, ma läksin psühhiaatri juurde tervena, aga välja tulin katkisena. Ta küsis selliseid küsimusi, mis rebisid igasugused vanad haavad lahti ja tekitasid minus ka küsimusi. Näiteks tahtis ta teada, kas ja kuidas mind koolis kiusati ning mida mina ja mu vanemad selle peale tegime. Midagi. Mitte midagi. Ma võtsin nuttu tagasi hoides kõik solvangud vastu, enda eest ma seista ei suutnud ja vanemad ka minu kaitseks välja ei astunud. Miks? Kui ma ise käitusin naabritüdrukuga inetult (olin armukade, sest ta oli minust vanem ja sai alati kooli sõites meie autos ees istuda), siis sain korraliku peapesu ja pidin vabandust paluma. Miks minuga lasti inetult käituda? Taolisi küsimusi erinevate teemade kohta tekkis palju ja ma olin pärast visiiti mitu päeva emotsionaalselt väga kurnatud.

Ma saan oma vanematega hästi läbi, me kohtume sageli, mulle meeldib nendega aega veeta, aga raske kott, mida ma psühhiaatri sõnul seljas kannan, on osaliselt nende täidetud. Mitte tahtlikult, sedasi lihtsalt läks, nii et ma ei heida neile midagi ette, aga teraapiakulud võiksime siiski pooleks teha. Nali! Ma ei tea, kas ma üldse lähengi teraapiasse. Tänaseks olen jälle terve, mistõttu ma ei ole kindel, kas ma ikka tahan uuesti ja veel põhjalikumalt minevikku kaevuda ning seal iga kivi alla vaadata. Kergem on jätta need kivid paigale, sest ära need nagunii ei kao ja milleks neid siis niisama kergitada…

Mina pärast minevikukivi alla vaatamist.

Muide, ma üldse ei kahtlegi, et ma enda laste seljakottidesse ka midagi poetan, kuigi üritan anda emana oma parima ja katsun tagada lastele seda, millest ma ise olen puudust tundnud. Mõnikord lihtsalt ei ole minu parim laste jaoks piisavalt hea ja mõned mustrid siiski kipuvad korduma, tahan ma seda või mitte. Ma olen kindel, et ka minu ema andis oma parima ning üritas vältida vigu, mida tegi tema ema ja mida ta siiani kotiga seljas kannab…

Jättes nüüd need seljakotid ja kivid rahule ning minnes selle juurde, miks ma üldse psühhiaatri juurde läksin, siis tegelikult sain ma selle käiguga palju abi. Mulle kirjutati ärevuse vastu antidepressandid, mida olen tänaseks ligi kaks kuud võtnud ja ma saan juba mõnda aega öelda, et need kulusid ära. Ma küll ei tea, kas need koolitee jätkamisele aitaksid kaasa, ent mõte sellest praegu negatiivseid tundeid ei tekita. Üleüldse on igasuguseid negatiivseid emotsioone vähem. Ma ei ärritu enam väga kergelt, ma ei mõtle enam, et minusugune naine ei ole Silveri-sugust meest väärt, ma ei ole enam üdini apaatne ja ma tunnen taas rõõmu asjadest, millest ma vahepeal ei osanud rõõmu tunda…

Mul ei ole ainult emotsionaalselt parem, vaid ka füüsiliselt. Mul ei ole olnud enam imelikke südamelööke (mega tugevad ja kiired 4-5 lööki, mille eelnes veider õõnes tunne, nagu süda poleks hetkeks üldse löönud), mul ei teki enam poolunne jäädes adrenaliinisööste (pekslev süda, õõnes tunne, ärevus, iiveldus), mis varem äratasid mind enne lõplikku uinumist korduvalt üles. Ma higistan vähem ja mu higi haiseb vähem. Varem kogesin sageli ärevushigistamist, millega kaasnes hoopis teistsugune lõhn võrreldes näiteks palavusest tingitud higiga, see sarnanes pigem kassikusehaisule. Ma värisen vähem. Viimati värisesingi psühhiaatri juures ja ikka nii, et hambad plagisesid. Valetan, ma värisesin ka kolm nädalat tagasi, kui sain Austraalia karjakoerte kasvatajalt kinnituse, et soovitud kutsikas saab olema meie, kuid see oli puhas rõõmuvärin.

Kokkuvõttes on mul parem ja alles nüüd saan aru, kui halb mul tegelikult enne oli. Kindlasti läheb veel paremaks, peab minema, sest väsimus siiani päris kadunud ei ole. Reeglina järgneb ühele tegusale päevale kaks sellist päeva, kus ma ainult haigutan ja korraks pikali visates kohe uinun. Viimasel ajal juhtub seda koos koeraga, mille peale Silver naerab, et Dingo pole mitte mind aktiivsemaks muutnud, vaid mina olen energilisest karjakoerast laiskvorsti teinud. Ma näen seda asja aga nii, et koer on alles beebi ja mina lihtsalt panen päeval beebi magama ning uinun koos temaga, ikka juhtub, eks.

Ma kirjutan ühel ilusal päeval meie uuest pereliikmest eraldi postituse, aga kes teda veel näinud ei ole, siis lubage ma tutvustan, tema on Dingo:

Ma plaanisin vähe pikemalt heietada, aga kuna lubasin Instagramis esmaspäeval uut postitust ja esmaspäev hakkab kohe lõppema, siis tõmban otsad kokku ning lähengi Dingo kõrvale magama. Enne ainult käin temaga veel korra õues, et ta ei ajaks mind jälle 5.30 üles, mida ta täna esimest korda tegi, sest pissihäda ei andnud enam asu. Muidu ärkab ta alles siis, kui meil äratuskell heliseb ehk ta on meil esimene beebi, kelle kohta saan öelda, et magab terve öö nagu beebi.

Head ööd!

Nii puhsnuf!

Tehtud! Koloskoopia ja minu esimene narkoos. Gastroskoopiat ma ei kartnud, aga see oli kohutav. Koloskoopiat kartsin, mistõttu tehti see narkoosis, ent tagantjärele arvan, et see oleks talutav olnud, sest ma ei tundnud pärast uuringut midagi – ei mingeid valusid, gaase, pakitsust, ebamugavust ega biopsiale järgnenud määrimist. Pigem oli isegi parem olla kui enne uuringut.

Ma kartsin veidi narkoosist ärkamist ka, sest ma olen näinud, kuidas pärast seda on oksendamiseni halb olla olnud. Või lihtsalt halb. Õnneks oli minul hoopis hea olla. Võib-olla isegi liiga hea, sest mulle endale tundus, et ma olen täitsa selge, aga tegelikult ei olnud. Ma ärkasin küljepiiretega voodis, juhtmed sõrme ja õlavarre küljes, käes telefon… Kuidas ma selle kapist kätte sain, ma ei tea, aga ma tahtsin kohe Silverile teada anda, et ma olen üleval ja minuga on kõik korras.

Väga korras…

Ma mõnda viga märkasin ja üritasin parandada, aga muidu kirjutasin enda arvates nagu normaalne inimene. Vahepeal lihtsalt kukkus telefon näkku ja korra jäin kirjutamise vahel magama, aga see ei tundunud mulle imelik, ma olin valmis kohe koju minema. Ise olin tegelikult selline:

Selge nagu seebivesi…

Nüüd näen piltidelt, et mul jooksid silmad vett. Kas ma nutsin või naersin või oli see millestki muust, ei tea. Kui ma juba vähe selgemaks sain ja nägin, mida Silverile kirjutasin, siis küll naersin, aga mitte vist tavapärase häälega, sest õde tuli küsima, kas ma nutan.

Kui kerge ebaadekvaatsus välja arvata, siis ma olin pärast narkoosi väga puhanud ja ergas, see uinak kulus täitsa ära. Ma ärkasin tol hommikul 5.30, kaks tundi hiljem olin juba Tallinnas, aga uuringule sain alles veerand 12 ajal, nii et ma olin selleks ajaks juba üsna tüdinenud ja väsinud. Näljane ka, sest viimasest söömisest oli möödas kena 40 tundi. Kuivpaast see aga ei olnud, kuna eelmisel päeval tuli sisse suruda 4 liitrit loputuslahust, mille maitse oli nii vastik, et värskelt pressitud sidrunimahl seda küll ei parandanud.

Lahuse joomine ja uuringueelne ootamine olidki koloskoopia kõige raskemad osad, uuringust endast ei tea ma midagi, viimane mälestus on sellest, kuidas ütlesin anestesioloogile, et juba tunnen end uimasena ning tema vastas, et kohe läheb veel uimasemaks. Ei mäleta, et oleks läinud, järgmisel hetkel hoopis ärkasin elu parimast pooletunnisest uinakust.

Soolest midagi märkimisväärset ei leitud, biopsia vastused on ka juba käes ning diagnoosiks sain mõõduka kroonilise koliidi. Kokkuvõttes ei ole sage rauapuudus seotud seedesüsteemiga ning menstruatsiooniaegsele soolevalule mingit selgitust ei leitud. Endometrioos siiski välistatud ei ole, see võib olla ka soole välisküljel.

Menstruatsiooniga kaasnevad valud on mul 2016. aasta septembrist, mäletan selgelt, mil neid esimest korda tundsin. Jäin siis ööseks sõbranna juurde ja mul oli väga ebamugav olla, kuna tundsin ebaharilikke gaasivalusid, ma sain istuda vaid ühe kanni peal, tervet tagumikku diivanile toetada ei saanud. Sama juhtus ka järgmise ja järgmise ja järgmise menstruatsiooni ajal ja nii on see olnud tänaseni, ükski kuu pole vahele jäänud.

Terav gaasivalu sarnane valu tekib peamiselt istudes või astudes, aga see on pannud tarduma ka siis, kui seeditud toit on liikunud väljapääsu poole või kui olen tampooni nöörist sikutanud. (Pole seda vist alates veebruarist teinud, siis läksin üle menstruaalanumale ja see haiget ei tee.) See valu on olnud võrdväärne sünnitusvaluga, selle kõige hullemaga, mida kogenud olen, mitte sellisega, mida teise sünnituse ajal tundsin. Mhmh, sünnitusvalud võivad väga erinevad olla, mitte ei ole ainult inimeste valulävi erinev.

Sama kehtib koloskoopia puhul, mistõttu on olnud halb lugeda, kuidas mõned on enda talutava kogemuse najal leidnud, et teised on lihtsalt nõrgad, kuna ei kannata sellist kerget valu ära. Kerget valu…

Silveri isa, tugeva valulävega maamees, saagis endal kord ust vahetades poolteist sõrme maha, mille järel sõitis ta ise traumapunkti ja sealt tulles jätkas sidemes käega tööd. Koloskoopia ajal ta aga nuttis valust ning pärast ühe jutiga koju sõita ei suutnud, pidi end tee peal korduvalt koguma. Tal leiti soolevähk… Tänaseks on tal jupike soolt eemaldatud, keemiaravi saadud ning sellest taastutud, nii et hetkel on kõik hästi ja viimane koloskoopia oli juba täitsa talutav.

Kuna see valu, mida ma menstruatsiooni esimesel ja/või teisel päeval tunnen, on olnud just seeditud toidu liikumise ajal väljakannatamatu, ei olnud ma nõus riskima võimalusega, et tunnen sama valu ka koloskoopia ajal. Võimalik, et oleksingi tundnud, ma ei tea seda ega saagi kunagi teada, sest ka järgmisel korral teeksin sama uuringu narkoosis, nii et nendel, kellel on uuring talutav olnud, pole mõtet rääkida, et seal pole midagi karta. Ma jäängi kartma ja nüüd kardan juba gastroskoopiat ka…

Naljakas, et sünnitust ei kartnud ma ei esimesel ega neljandal korral – esimesel korral ma lihtsalt ei teadnud, mida oodata ja järgmistel kordadel juba teadsin. Sama loogika koloskoopia puhul siiski ei kehti, hehee.

PS. Personal oli ITK-s väga tore ja mulle meeldis, et kanüüli ei üritatud paigaldada käeseljale, vaid mindi koha küünraõndla juurde, ma ei pidanud isegi midagi ütlema. Rakveres on mul korduvalt käeseljad auguliseks torgitud ja siis ikkagi kanüül küünraõndlasse paigaldatud, kuigi olen seda kohe alguses soovinud.

Mees saatis mind puhkusele

Käisin eile saunas, homme lähen jälle.

Ma ärkasin täna poole 10 ajal Urmas Alenderi hääle peale, laulis teine alumisel korrusel. Tõstsin ruloo üles ja aknast avanes vaade päikesekullas metsale. Pliidi all praksus tuli, mis tundus pärast jalutuskäiku karges õueõhus eriti mõnus. Tulin tagasi voodisse sooja teki alla, avasin arvuti, taustaks kostus elutoast Teraviljafoorum 2020, mida oli ühe kõrvaga täitsa põnev kuulata ja ei läinud kaua, kui trepist tulid üles ema sammud – ta tõi mulle taldrikutäie erinevaid suupisteid… Kui see ei ole puhkus, siis ma ei tea, mis on.

Eile hommikul, kui valmistusime läbi Lehtse Tallinna poole liikuma, pakkus Silver välja, et ma võiksin tagasiteel jäädagi maale – puhkama. Ma alguses võtsin seda naljaga, kuid Silveril oli tõsi taga. Mul küll ei ole otseselt millestki puhata, olen ikkagi koolilaste kodune ema, kuid olen siiski Silverile terve hooaja rääkinud, kuidas ma kadestan tema vihatud nädalavahetusi – olla kaks päeva üksinda vaikuses… Minu unistus!

Siin ma muidugi üksinda ei ole ja päris vaikuses ka mitte, aga olen siiski hoopis teises keskkonnas, ei mingit kaklemist, nääklemist, kaebamist, möllamist, naermist… Jah, ma olen igaks õhtuks laste tekitatud lärmist nii väsinud, et isegi nende naermist on raske taluda. Sellest lärmist on küll hea puhata. Samal ajal saab Silver proovida minu elu, pole temagi varem sedasi lastega üksi olnud. Nelja päevaga muidugi õiget maitset suhu ei saa, eriti nüüd, kus elu lastega ei ole enam ellujäämiskursus, aga siiski vaheldus temalegi. Ja lastele. Tundub, et neil on vaja minust ka puhata, kui nad juba esimesel päeval leiavad, et issi on parem emme kui mina.

Mina igatahes võtsin kaasa kolm raamatut, arvuti, peegelkaamera ja saunakoti, et siin lugeda, kirjutada, pildistada ja üle päeva saunas käia, nii et mul võib siin minna kauem kui neli päeva, eriti nüüd, kus lapsed jäävad esmaspäevast distantsõppele….