Kassi mädanevast haavast romantikani välja

Võtan küll juba pikemalt hoogu, et kooliaasta algusest kirjutada, aga ikkagi jõuan taas siia niisama lobisema. Või rasket elu kurtma. Mul on tegelikult juba mõnda aega raske olnud. Miks, ma ei oska öelda. Hakkasin küll oma mõtteid ja tundeid pikemalt kirja panema, aga kustutasin ikkagi kõik ära. Ma nagu tahaks enda siseelu jagada, aga samas ei taha ka, ei jaksa, ei viitsi, ei oska. Seda enam, et tegelikult peaks kõik nagu korras olema, pole otseselt ühtegi põhjust kurta. Või siis ongi põhjus see, et ma ei oska end hästi tunda, kuigi pole põhjust tunda end halvasti.

Praegu ei tunne ma end kohe üldse hästi. Mul tekkis õhtuks lastest nii suur üledoos, et nüüd, kaks tundi pärast laste magama jäämist, tuleb isegi nutt kurku. Enne oli rohkem suur väsimus ja viha. Nüüd on ainult kurbus. Lihtsalt oli jälle üks selline päev ja õhtu, mille lõpuks kõlas isegi teisest toast hüüe “EMME!” nii ärritavalt, et…

tenor

Kui ma teeksin iga kord seinale risti, kui veedan lastega terve päeva nii, et ma kellegi peale ei karju, siis mul ei oleks seinal ühtegi risti. Kadestan Mallukat, kes mingi aeg kirjutas, et ta ei ärritu kunagi laste peale. Võiks muidugi eeldada, et alla aastase peale ei saagi ärrituda, aga ma olen nende alla aastaste igaöiste trallide tõttu päriselt juukseid peast kiskunud, nii et saab küll. See pole siis ilukirjanduslik liialdus, vaid ma päriselt olen endast nii välja läinud, nii suurt jõetust tundnud, nii iiveldamiseni väsinud olnud, et olen endale haiget teinud.

Kui ma osa uuest mööblist kokku panin, siis tuli ühest karbist ka veidi vahtplasti välja ja ma ütlesin väikestele, kes selle tükkideks murdsid, vähemalt viis korda, et nad koristaksid need tükid ära ega murraks neid rohkem, sest neist pudenevaid elektrit täis pallikesi on pikakarvalise vaiba seest paha koristada. Targem oleks olnud kohe ise need suured tükid kokku korjata ja prügikasti visata, aga ma olin liiga ametis mööbli kokku panemisega ega pannud tähele, kui ametisse sattusid lapsed, kes koristamise asemel muutsid need suured tükid vahtplasti pisikesteks pallikesteks ja viskasid seda teineteisele juustesse. Siis ma enam ei öelnud, vaid karjusin, et nad selle jama ära koristaks. Tõesti tahaks, et ma ei ärrituks selliste tühiste asjade peale, aga ma ärritun, eriti enne päevi. Ma ei teagi, miks kutsutakse kuupuhastust pahadeks päevadeks, kui selle algusega saavad pahad päevad just läbi ja algavad taas head.

Teemavahetus.

Ma siin kirjutan jälle nii nagu oleks endiselt reede, kuigi tegelikult on juba laupäev, nii et kui kirjutan eile, siis teate, et see eile oli neljapäeval. Igatahes eile hommikul pidin panema ühe lapse voodiriided koos madratsikattega pessu. Viimase puhul ma veel mõtlesin, et kas asi on ikka nii hull, et pean selle ka pessu panema, aga ikkagi panin. Nagu Murphyle omaselt, siis just eile, kui aasta vana lumivalge madrats oli kaitseta, oksendas kass sinna vereseguse loigu. Või oli see lõhkenud mädapaise. Ei tea, igatahes loik oli suur ja heleroosa ning keskelt pigem punane ja haises väga jubedalt. Puhtaks ja lõhnatuks ma seda kohta ei saanudki, sest seda imbus ikka korralikult ka porolooni. Ja ega siis madrats ainus murekoht ei olnud. Tavaliselt me kassidel ei lõhke mingeid mädapaiseid ja verd nad ka eriti ei oksenda, võiks isegi öelda, et kassiokset ei kohta siin elamises enam üldse. Robin, see endine suur kõigesööja ja oksendaja, ei söö enam kõike ega oksenda maole vastuvõetamatuid asju välja.

Aga praegu on jutt Ruubist. Kuigi ma nägin tal karvade sees vaid väikest haavakest, olin ikkagi mures ja kartsin, et tal on taas mingi põletik organismis. Oli teine tegelikult juba mitu päeva veidi imelik olnud. Iseenesest midagi viga ei paistnud olevat, aga energiast kass ka ei pakatanud, pigem polnud teda üldse nähagi ja eile hommikul ei küsinud ta süüa ka. Viimane kord lõppes selline asi üsna halvasti ja kass käis kaks päeva järjest tilguti all. Käisime õhtul 33 kilomeeri kaugusel loomaarsti juures ära ja ainus, mida kass vajas, oli haava puhastamine. See väike haavake oli õhtuks pöidlaotsa suurune auk ja kui arst selle ümbrust kompis, siis sealt tuli väikese looma kohta võrdlemisi palju veresegust vedelikku. See pidi ainult hea olema. Kassil muidugi eriti hea ei olnud, ta kräunus puhastamise ajal korralikult ja paar korda tuli mulle häälekalt kallale ka, ilmselt nii valust kui ka hirmust. Ei meeldinud talle see piinapink. Seda kõike kuulis pealt Robin, kes oli kaasas vaktsineerimise eesmärgil. Mõte oli küll selles, et siis ei pea topelt käima, aga kuna Ruubit eile igaks juhuks ei vaktsineeritud, siis pean ikka topelt käima. See selleks. Kui kord oli Robini käes, siis ta pani esimese asjana puurist jooksu ja oli edasise suhtes äärmiselt umbusklik. Ma ei kujuta ette, mis tema peas pärast Ruubi tehtud kisa võis toimuda, aga igatahes ei oodanud ta vaid kerget torget ja kui ta puuri tagasi läks, siis oli ta üsna segaduses. Ilmselt mõtles, et mis sellel Ruubil viga on, et sellise väikese asja peale niimoodi kräunus.

Täna on Ruubi juba tema ise, möllasid Robiniga nii, et elamine on karvatuuste täis ja süüa küsis hommikul lausa kaks korda. Ainus jama on see, et haav eritab ikka roosat vedelikku ja ta jätab neid plekikesi kõikjale, kus ta magab. Kinni ei tohtinud seda haava panna ja paranema pidi see juba loetud päevadega. Täna on igatahes parem küll kui eile.

Kuid parem ei ole Kolmandal, kes eile õhtul kurtis kurguvalu. Täna hommikul ärkas ta kinnise nina ja kinniste silmadega, viimased olid lihtsalt nii paksult rähma täis. Silmad on terve päeva paistes ja vesised olnud, aga samas rähma pole rohkem ajanud, nii et ma ei teagi, kas tal on silmapõletik või on see midagi muud. Arst kirjutas igaks juhuks ravimi välja, kui peaks nädalavahetusel asi ikkagi silmapõletikuks osutuma. Tüüpiline, et need haigused tabavad nädala lõpus, üldse ei imestaks, kui nüüd nädalavahetusel läheb lapsel kogu enesetunne halvemaks. Ta siin juba vaikselt ähvardab, kuulen elutuppa ära tema raske hingamise, mis vaheldub läbi une nuuksumisega. Vahepeal ärkas üldse üles ja nuttis hüsteeriliselt, ikka jälle nii, et ahmis korralikult õhku sisse ja siis nuuksus ja krooksus vaheldumisi. Sedasi nutab ta harva ja nendel harvadel kordadel ei oska ta sageli öelda, miks ta nutab. Nii ka seekord. Nuttis oma nutu ära ja läks magama tagasi, aga eeldada võib, et see tuli halvenevast enesetundest.

Igatahes on ots nüüd lahti tehtud ja olen valmis selleks, et Neljas võtab end kohe rivvi ja vahelduva eduga lasevad kõik neli suveni välja. Loodetavasti leebemalt võrreldes möödunud õppeaastaga. Terve suve olid lapsed terved ja Neljas käis nüüd esimesed kaks nädalat muretult lasteaias, mis on vist tema üleüldine rekord, nii et algus on paljulubav.

Minnes selle romantika osa juurde, mida pealkirjas lubasin, siis peaksime hakkama Härraga juba pulma-aastapäeva plaane paika panema. Eelmisel aastal jäime sellega nii palju hiljaks, et mitu kohta, mis silma jäid, olid soovitud kuupäevaks juba broneeritud. Mõtleme ikka spaahotelli peale, seekord taas kahepäevase puhkuse peale, sest eelmisel aastal ei andnud see üks ööpäev väga midagi. Avastasin, et Viimsi spaahotell on läbinud uuenduskuuri ja 10. aastapäeva puhul oleks ehk sümboolne ööbida sviidis, kus olime pulmaööl, aga isegi pärast uuenduskuuri pole seal midagi romantilist. Tahaks midagi erilisemat, ilusamat. Me ei ole Nooruses käinud ja seal tundub olevat erilisem, ilusam ning saunakeskuse saunad on piltide peal nii kutsuvad, aga see on Ida-Virumaa ja meil on selleks päevaks võib-olla selliseid plaane, mis ei sobi maakonnaga. Kuigi ma veel ei tea, kuhu me kolme ja poole kuu pärast romantikat tegema läheme, ootan seda puhkust väga. Mõtlen, et äkki võtaks seekord lausa kolmeks päevaks aja maha, korra 10 aasta jooksul ju isegi võiks.IMG_7594Eelmisel aastapäeval tehtud pilt V spaahotellis.

Meie viimane romantiline puhkus ei olnud väga romantiline ja me väga ei puhanud ka. Esiteks olime jõudnud alles oma Disneylandi reisilt tagasi, mul oli põskkoopapõletik, spaa oli 175 km kaugusel ja olime vaid ühe päeva, nii et see oli üsna väsitav käik. Kohapeal oli muidugi tore, esimese asjana katsetasime voodi ära, käisime väljas söömas ja kinos, viimases isegi kaks korda ja vahepealsed paar vaba tundi veetsime veekeskuses. Seda pean küll ütlema, et Viiking spaa veekeskus on hubaseim, milles käinud oleme. Kuna hotell oli sel päeval inimesi täis, täpsemalt öeldes eakaid inimesi naaberriigist, siis söögisaalis ja koridorides oli tunne, et me oleme valesse kohta sattunud, tundsime end võõrkehadena, kuid veekeskuses seda tunnet ei olnud, seal oli vähe inimesi ja need vähesed olid ka noored. Mitte, et mul vanade vastu midagi oleks, seda kindlasti mitte, lihtsalt söögisaalis tundsin end ebamugavalt, nagu me ei oleks keskkonda sobinud ja samamoodi oleksin ma end tundnud veekeskuses, kui me oleksime seal olnud ainsad mitte pensionieas inimesed. Olgu, söögisaalis me päris ainsad ei olnud, nägin seal ka üht umbes neljakümnendates paari koos lastega, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.Viiking_Spa_Hotell_basseinidPildi laenasin Viiking spaa kodulehelt.

Ühesõnaga oli omapäraselt sopilises veekeskuses mõnus olla, enamasti olime saunades kahekesi, kuumas mullivannis olin ma isegi üksi, sest Härra katsus varbaga vett ja keeldus minuga sinna keema tulemast. Mis on tegelikult naljakas, sest tema peseb end sellise veega, mis minu jaoks on kõrvetavalt kuum ja mina jälle pesen end tema arvates külma veega. Basseinivesi oli meie mõlema jaoks meeldiva temperatuuriga ja bassein ise ka nii mõnusa lahendusega, et me täitsa unustasime end sinna.

Me ei olnud ammu üheski veekeskuses sedasi lõõgastunud, sealne atmosfäär mõjus tõesti hubaselt, lõõgastavalt, isegi romantiliselt. Viiking spaa veekeskust soovitan küll soojalt, iga kell läheks tagasi, aga hotelli ennast soovitan vaid lihtsaks ööbimiseks, romantiliseks puhkuseks pigem mitte.

Me küll üritasime seal pärast teist kinoseanssi romantikat ka teha. Olime pisikese (200 ml?) vahuveini, puuviljad ja koogitükikesed varem valmis ostnud, aga mul hakkas juba filmi lõpus kõhus raske ja hotellituppa jõudes ei suutnud ma koogist ampsugi võtta, nii et läksime kohe magama ja magasime kuni kella kuueni hommikul, mil ma läksin vannitoa põrandale surema. Ma surin koduni välja, aga vähemalt jõudsime koju. Lapsed samal ajal oksendasid oma vanaemade juures, kõik neli. Mina ei oksendanud, aga ma olin kümneid kordi oksendamise äärel, teises dimensioonis, külmast higist märg ja värinatest nõrk, ei suutnud püsti seista ega autos istuvas asendis olla. Jumal tänatud, et Härral alles järgmisel päeval jalad alt võttis, muidu me oleksimegi sel päeval Viiking spaasse jäänud.

Ma ilmselt peaksin mainima, et saime selle spaapuhkuse kingituseks, aga sellega tekkisid arusaamatused ja ma küsisin arvet, et see puhkus kinni maksta ning igasugust survet tundmata eluga edasi minna. Seda arvet ei tulnud. Mina läksin siiski surveta edasi ja praegu kirjutasin ka sellest vaid meie viimase veidi koomilise romantika tegemise meenutamiseks. Meie 10. pulma-aastapäevalt ootaks midagi enamat.

Oh jah, Kolmas hakkas vahepeal jälle nutma, koos pisaratega voolas ta punastest silmadest ka muud jama välja ning mul on tugev tunne, et silmapõletiku vastu kirjutatud ravim tuleb ikkagi välja osta. Endiselt ei osanud ta öelda, miks ta nutab ja seni, kuni ma otsisin valuvaigistit, punnitas ta endast sellise nutu välja, et hing jäi kinni ja ta läks ise ka paanikasse. Seda ei anna isegi kirjeldada, kuidas ta nutab. Nutukramp on vist üldiselt selline, et keset nutmist kaob lapsel hääl ära ja huuled lähevad lillaks , aga Kolmas hakkab juba maha rahunema ja siis võtab uuesti sedasi hoo üles, et silmad lähevad hirmust suureks ja huuled lillaks ning hing jääb mõneks sekundiks kinni. Selle kutsub ta endas ise esile. Ta isegi ei oska öelda, miks ta nutab, aga pigistab seda nuttu ikka edasi. Ise ehmatas ka jälle ära, võttis valuvaigisti sisse, lõpetas nutmise ja läks magama tagasi. Ma isegi ei tea, kas tal tegelikult oli valu, mida vaigistada, aga ma midagi muud ka ei osanud tema öörahu tagamiseks välja mõelda. Nüüd magab igatahes sügavalt ja loodetavasti magab sedasi hommikuni välja.

Edit: Küsisin hommikul, miks ta öösel nuttis. Ta endiselt ei teadnud, aga ütles, et kõrv öösel nii palju valutas, et ta ei saanud magada. Ikka oli nutmisel põhjus ja oli valu, mida vaigistada.

Ma ei peaks praegu siin olema …

… sest nii palju on teha. Näiteks on mu selja taga praegu selline vaatepilt:IMG_5218See on muidugi juba veidi parem vaatepilt võrreldes varasemaga. IMG_5215Nüüd on kottidesse sorteeritud Kolmandale ja Neljandale väikeseks jäänud riided, neile veel suured riided, kõigi nelja poolt lõpuni kantud riided, mis lähevad maveeleiteakuhu, vanaemade juurest koju tassitud riided, mis nende juurde tagasi lähevad ja siis veel igas suuruses veidi plekilisi riideid maale trööpamiseks. Ikka päris maale siis. Sinna, kus on reaalne võimalus tõmmata oma riided lõhki, teha need õliseks ja kakaseks. Päris kakaseks. Ma siin augusti lõpus ühe nädala karjatasin ema kanu, kuni tema ise koolis oli, ja ma trööpasin oma mugavad roosad kodupüksid nii ära, et need läksid kaltsu. Laste riietega juhtub kaltsuks muutumist maal omajagu, sinna midagi peale plekiliste riiete väga selga panna ei raatsigi.

Vaiba peal on rivis veel 16 üksikut sokki. 16! Kõige parem on see, et neid oli alguses 14 ja otsimise peale leidsin mõne paarilised isegi üles, aga paraku tuli otsimise käigus ka veel paariliseta sokke välja ja kokkuvõttes arv ikkagi ainult kasvas.

Sorteerimistöö ei ole veel päris lõpuni viidud, see suurem hunnik tuleb omakorda kaheks jagada ja ülejäänud suured riided sealt välja noppida ning oma aega ootama jätta. Aga sellega pole nii kiiret, nagunii jääb kogu see kupatus mõneks ajaks elutuppa, sest väikestel praegu oma tuba ega riidekappi ei ole. Seal on ainult kuivava värviga mööbel, värvimist ootav mööbel ja uusi omanikke ootav mööbel. Keegi kunagi kirjutas, et kui hakkan Suwemi asju müüma, siis andku ma teada, aga ma ei leia seda kommentaari enam üles. Igatahes läheb nüüd müüki kaks Suwemi voodit ja riidekapp. Riidekappe on ka kaks, aga ühe viin maale trööpamisriiete jaoks. Kes tahab riidekappi, see saab valida kahe kapi vahel, ühel on uksed rohkem vatti saanud, teisel jälle üks nurk kassi poolt nahka pandud.

IMG_5223Meil vist ei olegi ühtegi sellist mööblieset, millel oleksid nurgad terved. Päris nii hullus seisus ka kõik ei ole, aga pea igal võimalikul mööblinurgal on hambajäljed sees. Ka sellel teisel riidekapil, lihtsalt leebemal kujul. Ka puidust kapinupud, nari redel ja avatud sahtlite nurgad on oma osa saanud. Võiks arvata, et see on meie vähe rumalama kassi käte hambatöö, aga ei, see laastamistöö on tehtud ainult Ruubi poolt. See on tema viis välja näidata, et tal on kõht tühi ja krõbinaid ta ei taha. Lõpuks ikkagi sööb krõbinaid ka, sest ta juba teab, et pehmet toitu saab ta ainult hommikusöögiks, aga kui see hommikusöök hilineb, siis leitakse taas mööblinurk, mida järada.

Ühesõnaga on väikeste tuba praegu selline, või vähemalt eile oli:IMG_5206Ja nende vana voodi ning riidekapid on mul tegelikult väga ees, nii et nendest tahaks lähiajal lahti saada, sest uus ja suurem nari on koos uue ja suurema riidekapiga esikus ootamas ning mul oleks värvimiseks ka ruumi juurde vaja, sest uus riidekapp saab ka kohe uue kuue.

Ma hea meelega annaks mööbli niisama ära, aga paraku annab uue mööbli ostmine eelarves tunda ja tahaksin seda auku veidi lappida. Kellel on puudu üks või kaks 70×155 mõõdus voodit koos madratsi(te)ga, siis meil on need üle 110 € eest ehk 55 € voodi. Madratsid on pildil veidi kõveras, sest pesin katted ära ja need ei läinud taas hästi peale. Kasutamise käigus võtavad madratsid oma õige kuju tagasi, kogemused olemas. IMG_5220Tegelikult need päris nii teineteise peale ei käi, vist olid mõeldud siia ka vahejupid. Kui mitte, siis vähemalt redel küll, aga Suwem läks juba mõnda aega tagasi pankrotti ja meil jäid lisad ostmata. Voodid ei näe välja nagu uued, pehmel männipuidul ikka kasutamisjälgi on, aga kleepse, vildikakriipse ja muud sellist pole. Kaasa võin anda ka enda kokkuklopsitud mänguasjakastid, mis voodi all paistavad.

Riidekapi annan samuti 55 € eest ära, sinised nupud saab asendada kollastega. (Kapp müüdud!) IMG_5182Uste taga on 4 pikka riiulit ja pikk riidepuutoru. Kapi kõrgus on äkki 150 cm, laius 85 ja sügavus 40.

Veidi puidupahtlid ja värvi ning mööbel saab hoopis uue ilme. Suwemi kummut on tänase päevaga mu silme all hoopis teist nägu läinud ja ma juba ootan lõpptulemuse nägemist ning jagamist.

Ahjaa, lisaks kahele voodile ja kapile pakun veel kahekohalist nahkdiivanit 100 € eest. IMG_5169Ja see ei ole veel kõik! 125 € eest võite Kettler Axos Cross P (crosstraineri) ka minema viia. Mitte, et ma seda ei kasutaks. Kasutaksin ikka, alles mõned päevad tagasi sõtkusin sellel tunnikese, aga varsti tulevad jõulud ja meil pole kuuske kuskile panna. Ühesõnaga meil lihtsalt pole selle masina jaoks ruumi. Üritasin küll magamistoas mööblit ringi paigutada ja seda sinna mahutada, aga ei sobinud nii ega naa ja pool päeva kestnud mööbeldamine lõppes sellega, et kõik asjad olid tagasi oma vanadel kohtadel.

Kes tahab millegi kohta lisainfot või kohe ostusoovi avaldada, siis kirjutage Facebooki või kuussidrunit@gmail.com.

Diivan läheb ka minema ruumipuuduse tõttu. Praegu on see elutoas jalus, oma vanal kohal see olla ei saa, sest seal on kõik see uus mööbel. Okei, mitte kõik, üks madratsirull ja paar väiksemat pakki on veel nurga taga peidus. IMG_5219Selle uue mööbli hulgas on ka suur lükandustega riidekapp, mis jääbki sinna. Loodetavasti mitte karbi sees, aga enne, kui selle saab kokku panna, tuleb sein ära värvida, nii et seda hullumaja jagub siin kauemaks. Kõige hullem seis on minu toas, sest lapsed peavad kuskil ju magama ka. Üks magab minu kaisus, teine põrandal oma uue madratsi peal ning kõik nende toa muu tavaar, mis ei käi riidekapis, on laotatud minu tuppa vabale põrandapinnale. Ma seda olukorda ei julge üldse näidatagi. Suurte poiste tuba pole ka paremas seisus, seal oli alles 46 paari jalanõusid, mis said puhtaks pestud ja GoGoNanoga üle tehtud. Pooled nendest jalanõudest on endiselt seal ja ootavad oma kohta uues esikukapis, mille mõte ongi leevendada ruumipuudust.

Meil on vähemalt 100 paari jalanõusid ja võib-olla ka sama palju erinevaid üleriideid. Igatahes ei mahu need panipaika koos kuivati, tööriistade, kassimajanduse ja kõige muuga ära. Tagatipuks ronivad kassid mööda riideid üles riiuli peale, päris mitu jopet on nende poolt juba sõelapõhjaks ronitud, nii et kapp on hädavajalik.

Igaks juhuks selgitan, miks meil jalatseid ja üleriideid nii palju on. Üks põhjus on muidugi see, et mu kaalunumber on nii palju kõikunud, et mulle endale on mitmes suuruses riideid. Osad ei lähe praegu selga, aga ma ei loobu neist, küll need ükskord jälle lähevad. Peamine põhjus on siiski see, et lapsed on suuruses 98/104-140 ja nende jalad on suuruses 27-34, see tähendab, et meil on riideid ja jalanõusid kaheksas erinevas suuruses, pooled lihtsalt seisavad ja ootavad oma aega. Tegelikult on ka nende hulgas juba väikeseks jäänud asju, aga nende sorteerimiseni jõuan alles siis, kui kapp on seinas ja riiulid sees.

Ühesõnaga ma vist juba ütlesin, et mul on siin praegu paras hullumaja ning ma ei peaks leidma aega blogimiseks, aga ma siiski võtsin selle aja. Riided mu selja tagant nagunii kuskile ei kao, värvida ma praegu ei saa, sest viimane kiht alles kuivab ja pole ruumi, et järgmised asjad ette võtta. Oma toas ma ka midagi teha ei saa, sest väikesed magavad. Muidugi võiksin õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda, aga sellel nädalal ma veel enda koolile ei keskendu. Katsun kodus veidigi olukorda kontrolli alla saada ja harjun alles sellega, et mul nüüd kaks koolilast, kes alles ise harjuvad (taas) koolieluga. Üritan sellest mingi hetk eraldi postituse kirjutada.

Keset seda hullumaja andis ka autol juhiukse klaasitõstuk otsad. Kolmapäeva hommikul lasin akna alla ja üles tagasi see enam ei tulnud, jõudis vaid poole peale ja siis kukkus ukse sisse. Nii et auk eelarves kasvab veel, sest ainuüksi uus (kasutatud) süsteem läheb maksma 105 €, päris uus oleks läinud maksma 240 €. Loodetavasti tööraha päris sellise summani ei küündi, aga mine tea. Homme (tegelikult juba täna, kui kellaaega vaadata), saan auto kätte, loodetavasti ei tule arve siis suure üllatusena. Naljakas on see, et vanal Voyageril jamas mootor ja aken mõnikord ei avanenud, eriti külmaga, või oli see just soojaga, ei mäleta enam. Uuel siis hoopis teisiti, aken avanes ja jäigi lahti. Ühegi teise autoga ei ole meil kumbagi muret esinenud.

Kolmapäeval sain oma uued baleriinad ka kätte, kõndisin nendega mõned sammud, üks oli jalas nii mugav ja teine mitte nii väga …baleriinadÕnneks oli mugavam variant just see, mille ma valisin ja teine sobiv king peaks olema kuskil Rakvere Weekendis. Kui just keegi teine ei saanud samasugust paari.

Veel sain kolmapäeval vereproovi tulemused teada ja mu ferritiini näit oli endiselt alla 10. Seekord küll juba 9 millegagi, aasta alguses oli veel 5,9. Hemoglobiin võiks ka veidi kõrgem olla, selle number oli 114. Lisaks pidavat ka punaseid vereliblesid vähe olema. Mis seal ikka, sööme jälle rauda edasi, sest muidu tekib aneemia. Kui viimased 10 aastat on mul lisarauata alati näidud korrast ära, siis kas see juba polegi aneemia?

Veel vereproovidest, siis 10 päeva tagasi võeti vereproov kasvajamarkerite määramiseks seoses leitud munasarjatsüstiga. See oli õnneks korras, aga mu käsi pole sellest vereproovi võtmisest siiani korda saanud. Kui nõel välja võeti, siis mitte sama teed, kust see sisse läks, vaid tõmmati hoopis nurga all välja ning nõel lõhkus käe sees midagi ära. Valusööst oli korralik, aga see oli vaid hetkeline ja ma ei pööranud sellele tähelepanu. Kui need kohustuslikud 5 minutit ja natuke peale ukse taga istusin, siis tundsin küll, et käsi tulitab veidi, aga endiselt ei teinud sellest numbrit. Kui ma autosse istudes ei saanud kätt sirgeks ajada, siis arvasin, et plaaster on halvasti peal ja kisub valusalt nahka, aga pool tundi hiljem vanemate juurde jõudes oli juba selge, et plaaster pole milleski süüdi, mu käsi oligi valus. Oli liigutades valus, katsudes valus ja ka silmnähtavalt paistes. Sinikaid ei olnud, oli vaid üks pisike verevalum naaberveeni peal, aga see ei olnud valus, see koht oli torkekohast vasakul ja kõik, mis jäi vasakule, oli valutu. Kõik, mis jäi aga paremale, oli paistes ja valus. Järgmisel päeval soolatüükaid külmutama minnes näitasin pereõle oma käe ka ette, too arvas, et närv sai haiget, pani käele mingi mähise ümber ja soovitas Lioton 1000 geeli peale määrida. Kolm päeva hiljem hakkas sinikas välja tulema.sinikas.jpgPaistetus on nüüd kadunud, vähemalt suurem osa sellest, midagi on veel alles, valusaid kohti kompides on nahaalune kuidagi vesine, pehme. Peened lillad veresooned endiselt paistavad, aga sinikad on kadumas. Valu on veel alles. Vahepeal oli tegelikult täitsa hea. Võimalik, et tegin ise kuidagi käele liiga, aga midagi rasket ma otseselt tassinud ei ole. Olen üritanud, mitte teadlikult, lihtsalt vahetanud näiteks kätt poekotti kandes ja siis kohe aru saanud, et see käsi raskust ei kannata, nii et väga polegi saanud üle pingutada. Tegutsedes on käsi kõik need 10 päeva tunda andnud, aga vahepeal lihtsalt niisama olles ei tuletanud käsi end üldse meelde. Nüüd tuletab. Valutab, on katsudes valus, on kuskile toetades valus, on vale liigutuse järel eriti valus ja see valu läheb aeglaselt üle. Öösel näiteks külge keerates ja korra käele toetudes ei leia enam käele kohe sobivat asendit, sisse jääb krampivalule sarnanev valu, lihtsalt ilma krambita. 10 päeva ei ole ma saanud kätt tavapäraselt kasutada, aga positiivne on vähemalt see, et verd võeti vasakust käest, mida minul on väga harva ette tulnud.

Minnes tagasi selle viimase vereproovi juurde, siis lasin mõõta ka kolesterooli, kuna mul on silmadesse tekkinud pincuecula(d?)Need on siis rasvatilga sarnased moodustised, mis võivad olla tingitud kõrgest kolesteroolitasemest. Minul pidi kolesterooliga kõik väga heas korras olema, numbritest küll ei räägitud ja need mulle nagunii midagi ei ütleks ka, aga vähemalt tean, et minu rasvatilgad on lihtsalt kosmeetiline probleem.

Kindlasti oleks mul veel millestki kirjutada, aga kuivati on nüüdseks lõpetanud ja ma pean vara ärkama, nii et nende rasvatilkadega panengi postitusele punkti.

Meistereksija jutte ja muud

Me tulime mõned päeva tagasi Soome, aga oleme kuidagi juba pea kolm nädalat siin olnud. Päriselt, nii kiiresti see aeg lähebki. Ma kardan, et sedasi tuleb sügis enne peale kui ma jõuan viimaste kooliasjadega valmis. Ja ma siin veel mõtlesin mõned asjad ette teha, et keset kooliaastat oleks 12. klassis vähe kergem. Tegelikult endiselt mõtlen, ma ei ole veel lootust kaotanud, tuleb lihtsalt kokakoolat varuda ja laste ööune ajal end kokku võtta. See kokakoola osa pole nali, ma päriselt toetun sellele, kui tean, et pean öösel mõttetööd tegema.

Päeval ma keskenduda ei suuda. Asi ei ole ainult suutmises, vaid ma ei saagi millessegi süveneda, kui iga 5 minuti tagant tahab keegi midagi öelda, küsida, kaevata või käib taustaks möllamine, mis muutub kiiresti kaklemiseks ja sealt edasi nutuks. Mina olen ilma jäänud sellest emaduse imelisest multifunktsionaalsusest, millest aegajalt olen lugenud. Teate küll neid arvamusi, kuidas just lapsevanem peaks olema tööturul hinnatud, sest tänu laste kasvatamisele on ta kohusetundlikum, oskab paremini aega planeerida, kiiresti reageerida, mitme asjaga korraga tegeleda ja nii edasi. Minust sellised artiklid igatahes ei kirjuta.crazy-house1See pilt iseloomustab endiselt minu argipäeva, mul on isegi samasugune kõht ees, ainult et seal sees ei ole kedagi. Koera õnneks ei ole, aga see eest on kaks kassi ja kaks merisiga, kellega on ka pisut vaeva. Praegu muidugi mitte, sest meie pisikesed pereliikmed on oma vanaemade juures. Nali, ma ei pea end oma loomade emmeks ega arva, et mu ema on nende vanaema.

Hetkel on seis siis selline, et kassidel on minu vanemate juures hea elu ja merisigadel Härra vanemate juures veel parem. Põssad tahtsime alguses küll kaasa võtta ja nad oleksid isegi autosse ära mahtunud oma meetrise puuriga, aga kuna oli võimalus, et me jääme sõbra juurde ööseks, siis oleks nende seiklemine veidi liiga pikaks veninud. Ilmselt oleks ka vahepeatuseta reis nende jaoks veidi liiga pikk ja raske olnud. Isegi 20 minutit autosõitu Härra vanemate juurde oli nende jaoks stressirohke, nii et ma ei kujuta ette, kuidas 8-9 tundi pikk reis oleks neile mõjunud.

Ma kahjuks pilti ei teinud, kuidas kõik see autosse ära mahtus: IMG_3483Aga mahtus ja rohkemgi veel, sest kõik asjad ei ole pildil, osad olid juba autos ja osad asjad olid pakkimata. Küll tegin pilti siis, kui kassid, merisead ja nende söögid (10-kilone toidukott ja mitu pakki heina) olid maha tõstetud ja kõik asjad sedasi paigutatud, et salongi jäid vaid laste seljakotid vahetusriietega, autokülmik ja 2 kotitäit süüa.  chrysler voyagerNii “tühja” autoga ei ole me ühelgi aastal Soome sõitnud, alati salong ka maast laeni asju täis olnud. Muidugi varem on meil lisaks kõigele muule kaasas olnud veel (kahekohaline) vanker, reisivoodi koos võrevoodi madratsiga, tõukeratas ja muu selline, aga asi on ka selles, et uues Chrysleris on vähe rohkem ruumi, pagasiruumi põhi on hästi sügav ja keskmise rea istmete ees on mahukad panipaigad, nii et sellesse autosse lihtsalt mahubki rohkem ja see muudab reisimise mugavamaks.

Seekord oli see Soome reisimine omaette seiklus, millest on veidi piinlik kirjutada, aga mis teha, kui see nii oli. See on nüüd see meistereksija osa. Sõitsin jaanipäeval esimest korda A-terminali. Käisin nädal enne Google Mapsis teekonna läbi ja mulle tundus, et D-terminalt möödudes tuleb veel pikalt otse edasi sõita, aga kui ma juba otsapidi Soo tänaval olin ja see edasi Tööstuse tänavaks läks, siis sain aru, et midagi on valesti, nii pikalt ma küll ei oleks pidanud sõitma. Tõmbasin kõrvale ja hakkasin esimest korda telefonis Google Mapsi uurima ning avastasin, et seal saab teekorda määrata ja seda GPS-ina kasutada. Ainult et ma ei saanud aru, et seal tuleb vajutada ka “mine”, et see rakendus tööle hakkaks. Tegelikult ma ei tea, mida ma üldse tegin, sest ekraanile tuli pikk sirge joon, millest ma järeldasin, et pean otse edasi sõitma, kuigi tegelikult oli mul kaart teistpidi ees ja see joon näitas teed tagasi. Kui ma juba otsapidi Paljassaares olin, siis mõtlesin, et midagi peab olema ikka väga viltu, ei ole võimalik, et siit saab ka A-terminali. Taipasin siis lõpuks “mine” nuppu vajutada ja pidin vaid mingi 4 km tagasi sõitma.

Õnneks startisin ajavaruga, sest kuigi leidsin, et A-terminali on lihtne minna, siis jätsin ikkagi võimaluse, et ma eksin ära, see on lihtsalt minulik. Ma ainult ei kujutanud ette, et ma nii puusse võiksin panna. Soomes tuli Härra koos GPS-iga sadamasse vastu, nii et sealt alates oli mured murtud. Kusjuures Härral läks ka hommikul vähe kehvasti. Ta tuli Onnibusiga Helsingisse, kodulehel oli pileti hinnaks 9 €, aga kuna tal telefonis netti ei ole ja mugavat printimisvõimalust ka mitte, siis otsustas bussijuhilt pileti osta ning temale tuli juba pea kolm korda rohkem välja käia. Oleks seda teadnud, oleks selle printimisvõimaluse leidnud ja kokkuhoitud 16 € näiteks minu isikliku GPS-i kogumisfondi paigutanud. Et siis teate, kui plaanite kord Soomes Onnibusiga sõita – ostke pilet kodulehelt.

Mul läks tegelikult üleüldse hästi, et ma kohale jõudsin, sest enne linna juhtus veel kole õnnetus, kus kits jooksis autole ette. Mitte minu autole, aga see oleks võinud olla minu auto. Ma sõitsin püsikiirusehoidjaga 95 km/h ja üks auto sõitis mul pikka aega sabas, kuni lõpuks enne Jägala viadukti minust mööda sõitis ning siis viaduktile järgnenud kurvis hoo sedasi maha võttis, et ma pidin ka püsikiirushoidja maha võtma ja hoogu vähendama ning järgmisel hetkel nägingi, kuidas kits jooksis minu ees sõitnud autole külje pealt ette. Pauk oli kõva ja suurte silmadega hirmunud kits jäi teele vurrina keerlema. Mulle tundus, et tal polnud enam ka ühte jalga või oli see jalg siis murtuna ta keha all, igatahes oli see väga valus vaatepilt ja elulooma temast vaevalt enam sai. Mina sõitsin edasi, kitsele otsa sõitnud auto jäi seisma. Pärast mõtlesingi, et kuidas oleks see olnud, kui minust ei oleks mööda sõidetud. Kas siis oleks kits mulle ette jooksnud ja ma oleksin laevast maha jäänud või oleks ta hoopis minu nina alt läbi jooksnud ja kõik oleks hästi olnud? Võib-olla vaevasid sarnased küsimused ka seda õnnetut juhti, kes paar kilomeetrit pärast möödasõitu sellesse kokkupõrkesse sattus.

Jaanipäevast rääkides, siis Härra ei tulnud mulle niisama sadamasse vastu, vaid me läksime edasi sõbra juurde jaane pidama. Kui juba lõuna paiku tema juurde jõudsime, siis mõtlesime, et kuna me nii vara kohale jõuame, siis ikka ei hakka ööseks jääma, aga läks nii, et jäime kaheks ööks ja sellest jäi ikka väheks. Sõbral on tõesti täielik spaakodu nagu lapsed seda kutsusid ja me laadisime seal ikka mõnuga akusid. Need kaks päeva veetsime põhiliselt terrassil, nautisime vaadet, värsket õhku, linnulaulu, head sööki ja lihtsalt kulgesime. Mõlemal õhtul käisime saunas, vihtlesime, hüppasime basseini. Teisel õhtul ma tegelikult ütlesin, et mul on nii külm, et jätan basseini vahele, sest paljas mõte sinna külma vette hüppamisest tekitas kananahka, aga kuna lapsed minuga kohe sauna ei tulnud, siis sain mõnuga leili visata ja vihelda ning äkki oligi keha nii kuum, et see külm vesi tundus hoopis väga ahvatlev. Vesi oli ka hoopis soojem kui eelmisel õhtul, kui viskasin leili ainult laste normi järgi.

Lastel oli seal ka tegevust rohkem kui küll ja lahkumispäeval said nad oma elu esimese mootorrattasõidu, mida nad eelnevatel päevadel nii ootasid. Nad ei olnud ainsad, kes ootasid, mina ikka ka, ainult et mul ei olnud see elu esimene sõit. Sõiduks on seda tegelikult palju nimetatud, sest piirdusin vaid sissesõidutee ja maja taha jäänud metsateega, aga laste jaoks oli asi seegi. IMG_3616Tean, tean, halb eeskuju, aga igaks juhuks ütlen, et turvavarsustuse puudumine ei ohustanud meie kellegi turvalisust.

Kuigi sellest nädalavahetusest on juba kaks nädalat möödas, räägime Härraga sellest siiani, see oli tõesti selline puhkus ja lõõgastus, mida me ei ole oma lastevabade spaapuhkuste ajal ka kogenud. Lähiajal plaanimegi uuesti 300 km kaugusel sõbra juures käia, et maha jäänud pusa ära tuua ja siis juba terrassil vahukoorega kohvi ka juua. Rohkemat polegi vaja.

Kui veel eksimisest rääkida, siis suutsin siin ka ära eksida, kuigi orienteerun Pori linnas palju paremini kui Tallinnas, eks see ole palju väiksem linn ka, kus orienteeruda. Kui esimesel õhtul lastega Kirjurinluoto mänguväljakule läksime, siis tegime seda päris esimest korda jala. Veel eelmisel aastal oli see liiga suur ettevõtmine ja seetõttu käisin alati autoga, kuigi maad on sinna vähe. Nüüd on sama seltskonnaga liikumine oluliselt kergem ja nii ma vedasin selle seltskonna suure ringiga mänguväljakule. Asi oli lihtsalt selles, et siin on ühesuunaline tänav ja autoga sõitsin alati paremale, aga jala minnes oleksin pidanud liikuma vasakule, kõndima tänava lõppu ja siis paremale hoidma. Nali naljaks, aga sel esimesel õhtul ei orienteerunud ma enam üldse ja kõndisin hoopis paremale, tänava lõppu ja siis vasakule ning jõudsin välja veidi vale silla juurde. Sai muidugi nii ka, aga lihtsalt 1,3 kilomeetri asemel jalutasime maha 3 kilomeetrit. See pole mul ju üldse mitte neljas suvi Pori linnas, eks, aga näe, ikka suudan siin eksida.1Mul on üldse selle orienteerumisega nii nagu on, näiteks võin astuda tänavalt poodi, seal paar tiiru ära teha ja siis uuesti tänavale astudes tagasi kõndima hakata, sest ma ei saa aru, kummalt poolt ma tulin. Oma kodus võin ka rääkida näiteks katlamajast ja siis käega hoopis teises suunas näidata. Minu sisemine kompass ei tööta, mis teha. Isegi lastel töötab see paremini – kui teisel päeval jõudsime mänguväljakule kenasti kohale, siis tagasiteel jätsin ühe ristmiku ületamata ja kaldusin mööda kõnniteed paremale, mille peale lapsed ütlesid, et me ei tulnud enne siit ja siis ma märkasin ise ka, et ei tulnud tõesti.

Muidu on siin Soomes nii mõnus olla. Kahtlesin küll, kas üldse tulen, sest Härra viimased koduskäimised olid sellised, kus õhk läks kiiresti jahedaks ja tema äraoleku ajal olid telefonikõned ka sellised, et tundsin tema hääles vaid tööstressi. Pärast pooleaastast stressivaba perioodi mõjus see mulle kui sahmakas külma vett, nii et mulle väga ei meeldinud mõte, et tulen lastega siia ja siis on Härra närvid veel rohkem pingul, kui ta pärast pikka mürarikast tööpäeva ei saa kodus ka rahu. Naljakas, aga olemine on siin hoopis täiesti pingevaba ja seetõttu mul tekib väike kahtlus, et asi ei olnud ainult tema tööstressis, vaid ka minu koolistressis. Oli, mis oli, nüüd on kõik jälle korras. Mitte, et vahepeal ei oleks korras olnud, Härra näiteks ei saanud üldse aru, et meil midagi viltu oli, temal oli lihtsalt tööl mured. Kui temal on mured, siis ta tõmbub endasse, muutub napisõnaliseks ja on minu suhtes jahe. Kui minul on mured, siis ma tahan veeeel rohkem kaisus olla ja rääkida, rääkida, rääkida. Loomulikult on jahe mees minu jaoks mure, nii et mul oli vahepeal päris raske tema kõrval põleda ja kõike endas hoida, et mitte tekitada talle lisapingeid. Õnneks on tema töömured tänaseks vaibunud ja mina olen oma mehe tagasi saanud.

Härra, Härra … mind on hakanud see Härra nii häirima, et ma ei tahaks teda enam üldse nii kutsuda, aga ma ei ole suutnud midagi muud asemele mõelda. See oli nüüd mõttetu vahemärkus, aga kui millalgi peaksin hakkama mingist uuest mehest kirjutama, siis teate, et Härra on siin lihtsalt uue nime saanud.

Kui veel temast rääkida, siis nädalavahetusel ajastas ta ideaalselt autoremondi. Võimalik, et mäletate, kuidas mul 3 kuud tagasi üks jahutussüsteemi kolmik otsad andis ja mu õemees selle ajutiselt aiavooliku kolmikuga asendas? Igatahes Härra kogu aeg rääkis, et peaks selle asja korda tegema, aga ei kiirustanud sellega, kuigi ühe lõdviku vahelt pressis vedelik end ikka läbi. Enne Soome tulemist proovisin klambrit sättida paremini, et lekkimine peatuks, aga see hästi ei õnnestunud ning lõpuks olid Härra isa ja vend ka kapoti all ning mässasid ligi tund aega, kuni isoleeri abil peatasid lekke täielikult. Tundus, et see ajutine lahendus võiks veel pikalt kesta, aga nüüd siin Soomes hakkas taas jahutusvedelik välja tilkuma. Laupäeval tahtis Härra minu kirbukatuuri ajal aega parajaks teha ning läks õiget kolmikut ostma, aga lõpuks tegin hoopis mina aega parajaks, sest ta oli sunnitud selle kohe ära ka vahetama. Kui ta oli oma kolmiku kätte saanud ja hakkas tagasi sõitma, siis andis ajutine lahendus täielikult otsad ning ta seisis ühel hetkel foori taga autoga, mille kapoti alt tuli paksu tossu. Tõmbas seal samas veidi kõrvale ja hakkas siis keset linna kolmikut vahetama. Mina samal ajal panin ühe haraka valitud asju vaikselt oma kohtadele tagasi, et mitte pankrotti minna.

Umbes nii huvitav elu meil ongi viimase kuu jooksul olnud, nii et saate aru, miks ma pikalt millestki kirjutanud ei ole. Pole lihtsalt olnud millestki kirjutada. Muidugi on palju muid teemasid, millel tahaksin pikemalt peatuda või mis ootavad poolikutena mustandite all, aga mul ei ole kirjutamistuhinat ikka tagasi tulnud. Ilmselt hoian veel mõnda aega madalat profiili ja lihtsalt olen. Vedelen kodus, käin lastega mänguväljakul, mere ääres, matkamas, istun siin õues kivi peal ja valvan lapsi, et nad end naabritädi juurde ei pressiks.

Siin on üks hoov kahe maha peale ja kõrvalmajas elab meie alumiste naabrite vanaema, kes on siin juba vaikselt meie lastele ka vanaema eest. On nad oma kommide, jäätiste ja karastusjookidega sedasi ära hellitanud, et lapsed juba ise lähevad tema ukse taha kella laskma ja jäävad nälginud nägudega jäätist ootama. Esimene kord, kui naabritädi meie lapsed enda juurde kutsus, oli päris ehmatav, sest lapsed olid naabrilastega omapead õues ja meie vaatasime neid vaid ühe silmaga aknast. Mingi hetk ei olnud Neljanda häält enam kuulda, Härra läks õue olukorda kontrollima ja Neljas oligi kadunud, poisid ka ei teadnud, kus ta on. Härra läks juba pabinasse, aga siis tuli naabritädi oma uksele ja ütles, et tüdrukud söövad pista lõpuni ja siis tulevad õue tagasi. Järgmisel hetkel olid juba kõik lapsed tema juures, taskud kummikomme täis.

Aga mis seal ikka, suvitame edasi ja kui enam ei jaksa, siis tulen kirjutan jälle midagi. 20170708_14461620170709_132757

Ps! Keegi käib minu nime alt mulle Instagramis südameid jagamas ja ühe korra on kommenteerinud ka. Ma vahetasin paroole, aga see kordus ka pärast seda. Kahtlustasin oma ema, tal enne ka juhtunud, kui olen jäänud tema arvutis aktiivseks, aga see polnud tema. Härra ema ka vaevalt oli, kuigi ma kahtlustan, et tema võis kogemata olla see, kes Facebookis minu blogi lehte korduvalt minu nime alt laikis. Aga seda ma välja ei nuputa, kuidas minu Instagramis nüüd sellised asjad juhtuvad, nii et kes tunneb end ära – logi välja!

Armas koht, kuhu lastega minna

Lapsed kibelesid möödunud nädalavahetusel Rakvere Põhjakeskuse mängutuppa, aga ma ei raatsinud viia. Kaks tundi mänguaega maksaks seal meie lastele iga kell 32 €, aga me ei ole isegi Tallinnas sellist hinda maksnud ja seetõttu ma ei raatsi. Tunniks veel oleme raatsinud, 2-3 last korraga kaheks tunniks oleme ka raatsinud, aga seekord olin kindlamast kindel, et tund on neljale lapsele liiga vähe ja kaks liiga kallis. Pealegi oli meie viimasest väljasõidust nii palju aega möödas, et aeg oli midagi uut ja huvitavat teha, kas või kaks korda kallima hinna eest.

Lotte kohvik tundus põnev koht, kuhu lastega minna, aga ainult see oleks liiga vähe olnud, nii et sõidu alguses oli idee minna loomaaeda ja sealt edasi Lotte kohvikusse, aga loomaaeda jõudes olid plaanid juba muutunud ja teadsime, et sealt edasi läheme Lohesabasse. Ma ei teadnud sellest kohast sõidu alguses midagi, aga huvi pärast vaatasin Perekaardi kodulehel, mida me Tallinnas vähe soodsamalt teha saaksime ja Lohesaba jäi silma, hind oli ka väga hea, nii et asi oli otsustatud ja läksime sinna.

Kohale jõudsime väga heal ajal, grupp sünnipäevalisi oli just lahkunud ja uute tulekuni oli pool tundi aega, nii et olime mõnda aega Lohesaba seikluslinnaku ainsad turistid. Turistimaks oli neljale lapsele Perekaardiga 13.80 € ja linnas võis aega veeta sulgemiseni. Täishind neljale lapsele oleks olnud 27.60 €, aga sama pere lapsed ei pea kõik täishinda maksma, nii et Perekaardita oleks päevapiletite soodushind olnud ca 22,5 €, sooduskellaaegadel (E-R kuni 17.00) isegi 19.60 €.  Ilmselt täitsa keskmised päevapiletite hinnad, näiteks Tartus Metsapere mängumaal, mis on üks meie lemmikutest, maksame ka 21 € päevapiletite eest. Seetõttu ei tahagi käsi käia välja 32 € kahetunnise mänguaja eest palju väiksemas mängutoas, aga see päise päeva ajal röövimine ei ole praegu teemaks, nii et edasi Lohesabast.

Lühidalt öeldes olime Lohesabast kõik vaimustuses ning 3,5 tundi mänguaega jäi laste jaoks kaugelt liiga väheks, kuid paraku hakkas neil ööune aeg peale tulema, nii et päris kella 22-ni jääda ei saanud. Järgmine kord läheme varem kohale, siis saavad seal isu korralikult täis mängida.

Ma ei teagi, millest alustada, võib-olla sellest, et arhitektuur on seal omaette vaatamisväärsus, tegu on tõesti ühe armsa pisikese linnaga. Vabandan ette hunniku kehva kvaliteediga piltide pärast, arvutis pole need üldse hullud, ma ei tea, mida mu blogi nendega tegi …

IMG_2905

Vasakul üleval on väike istumisnurk vanematele, me veetsime Härraga rohkem seal aega, vahepeal käisid lapsed ka koos meiega jäätist söömas ja siis avastasid, et selle rõdu all kohviku alal oli mängimiseks puidust raudtee. Salanurgad nagu ei olekski seal kunagi otsa saanud. Parempoolsesse majja meid ei lubatud, sest seal on sünnipäevatoad, aga pärast avastasime, et need olid ainult esimesel korrusel, teisele korrusele viis nurgatagune trepp ning seal ootasid lapsi ehitusbüroo ja raamatukogu.

IMG_2984

IMG_2992

IMG_3010

IMG_3012

IMG_3046Limpa peomaja on ka sünnipäevatuba ja selle all on natuke kõhe pime labürint, kust leiab punaste silmadega lohe. Politseijaoskonnast leiab aga ekraani, kust näeb turvavideot labürindis toimuvast.IMG_3160

IMG_2923Linnas on ka mahajäetud maja, milles elab punaste silmadega lohepüüdja. Ka üks kõhe koht, kuhu väiksemad üksi ei julgenud minna, aga samas väga lahe ka. Neljas oli seal oma valge kleidiga nagu kummitus.IMG_3087

IMG_3182Neljas siiski eelistas olla printsess, mitte kummitus ja lubas jääda linnakus asunud torni ööseks.IMG_3043

IMG_2937

IMG_2934

IMG_2973Tornist popim oli tegelikult pood-moemaja, kus Neljas end üldse pintsessiks muutis ja kus nad Kolmandaga isuga poodlesid. Ma kardan, et nemad olidki need, kes poe tühjaks ostsid ja kogu kauba linnakusse laiali kandsid …IMG_2966

IMG_3003Kuna Neljas on tegelikult üsna eraklik ja väldib võõraid lapsi, siis vahepeal oli ta pikalt omaette kõige pisemate alal, sest sinna teised väga ei kippunud.IMG_3134

IMG_2912

IMG_3125

IMG_2917Kui olime linnas mõnda aega mänginud, siis avastas Härra nurgatagusest kohast suure mängude toa, mille puhul ohkasime, et sinna nüüd suured poisid end unustavad ka … IMG_2978Me eksisime, konsoolimängud said vähe tähelepanu ja laste aur läks päriselt mängimisele, jooksmisele, ronimisele. Seda mitte ainult meie laste puhul, nii palju, kui ma nurga taha vaatasin, oli mängude tuba tühi või pooltühi, samal ajal linnas elu kees.IMG_3101Ma loodan, et see ei tundu praegu nagu mingi kinnimakstud reklaam, sest seda see pole. Kuni pühapäevani ei teadnud mina, et Lohesaba üldse olemas on ja Lohesaba ilmselt ei tea, et Kuus Sidrunit olemas on. Me lihtsalt olemegi Lohesabast võlutud, sest see on vahelduseks midagi teistsugust, põnev ja armas samal ajal. Ma ei tea, kuidas ma varem Lohesabast midagi kuulnud polnud … Te olete kuulnud? Käinud? Meeldis?

Meile väga meeldis ja kindlasti läheme veel, aga enne peame Tartus ära käima, sest Metsapere mängumaale ehitatakse praegu uut lahedat turnimisrada.

2/4

Viimased 4 aastat on mul lasteaias käinud 2-3 last korraga, aga sel kevadel oli esimene emadepäeva kontsert, kus minu lapsed ka esinesid. Enne seda on üldse olnud ainult üks rühmasisene jõulupidu, kus lapsed esinesid, nii et see oli üleüldse esimene kontsert. Esinesid seal Teine ja Kolmas. Teine oli nagu ta on, väga paigal ei püsinud, saatis tüdrukutele õhumusisid, otsis mind varjamatult ja kui leidis, siis lehvitas ja lehvitas ja lehvitas. Kolmas oli laval pigem vastumeelselt, laulis tujutult kaasa, tantsuliigutusi tegi tuimalt või üldse mitte ja seda oli veidi kurb vaadata. Mitte siis seda, et ta elavalt kaasa ei teinud, vaid seda, et ta üldse laval pidi olema. Ka mulle ei meeldinud lapsena sellised esinemised ega meeldi siiani, vabatahtlikult ma lavale ei läheks ja sundida mind enam vast keegi ei saa. Ma loodan.

Teine on see eest täielikult lavale sündinud, ta on esineja, ta naudib tähelepanu, tahab keset esinemist veel esineda, teistest erineda, nalja teha. Iseenesest on tore, et ta on julge ja tunneb end publiku ees igati koduselt, aga ta ei saa aru, millal asi läheb juba üle piiri ja hakkab muutuma tema isiklikuks sõuks, nii et sain emana tunda tema esinemiste ajal uhkust ja kerget piinlikkust korraga.

1

2

Lasteaia lõpupeol esitas ta üksinda luuletuse, mis ei tulnud ilmselt sellest, et ta oleks kõige ilmekam lugeja, vaid pigem sellest, et need sõnad käivad täpselt tema kohta …

Poisid täis on tulist kärtsu,
karjuvad ja löövad särtsu.
Kui nad oleks paid ja tuid,
saaks topelt portsjon tüdrukuid.

Poisi hing on nagu süsi.
Pingis paigal poiss ei püsi.
Hoidku teised konte, luid,
poiss las ronib mööda puid!

Ma siiski tahaksin loota, et ta püsib pingil paigal, sest sügisest on ta koolilaps ja siis ta lihtsalt peab seda tegema. Uskumatu, et tänase seisuga on mul kaks lasteaialast ja kaks koolilast. Okei, Teine otseselt veel koolis ei käi, aga lasteaias ka enam mitte, lõpupidu oli ära ja nimekirjas teda enam ei ole.

1

2

Mul kahjuks paremaid pilte ei ole, ma ei tea veel sedagi, kuidas me perepildile jäime, äkki mulle üldse ei meeldi ja peame seda kordama. See oleks veidi keeruline.

Teise lõpupidu oli ilus, aga nutma ma ei hakanud, kuigi mul oli juba nädalaid enne klomp kurgus, kui sellele mõtlesin. Mul oli nii kahju mõelda, et ta ei lähe enam kunagi lasteaeda, et see ilus aeg on läbi ja ta peab hakkama vaikselt suureks saama, aga tema ei osanud isegi seda viimast nädalat lasteaias nautida, ootas oma lõpupidu nagu vabanemistähtaega. Sügisel ilmselt tahab lasteaeda tagasi …

IMG_2877Sekka üks pilt Neljandast, kes vaatas vaikselt venna lõpuaktust. Alguses istus küll issi süles, aga üsna pea kibeles omaette istuma ja võttis koha sisse meie ees olnud reas. Tal on isegi rohkem kannatust, kui vanematel vendadel, kes hakkasid juba keset aktust nurisema, et liiga kaua läheb.

Kuna Esimesel on suvevaheaeg ja Teine lõpetas lasteaia, siis Kolmas ja Neljas jäid ka suvepuhkusele. Neljanda puhul on see muidugi palju öeldud, sest ta on kokku võib-olla 1,5 kuud lasteaias käinud … märtsis ei käinud päevagi, aprillis käis lausa 2 nädalat, siis oli 5 nädalat kodus ja enne suvepuhkust käis veel 3 ja pool päeva nägu näitamas. See oli antibiootikumikuuri tulemus, aga tänaseks on ravikuuri mõju kadunud ja lapsel jälle paks nohu, nii et ta oleks praegu kodus ka suvepuhkuseta. Kolmas käis lasteaias küll oluliselt rohkem, enne suvepuhkust vist isegi 5 nädalat jutti, mida ei juhtu kuigi sageli, aga ka tema on nüüd kodus haige.

Ma pidin täna kooli minema, homme ka, aga juhtus elu ja sõitsin eile hilisõhtul palavikualandajaga ema juurde, kuigi ta ütles, et ei ole vaja, saavad hakkama. Mina aga ei saanud hakkama, kui teadsin, et lapsel on kõrge palavik ja hommikul oli hinganud larüngiidiselt. Kartsin, et ema juures pisikeses umbses toas tekib tal korralik larüngiidihoog ja tahtsin öösel magada tema juures, et kuulda, kuidas ta hingab. Hingas ilusti, aga keset ööd hakkas palavik ikkagi nii palju liiga tegema, et laps rohkem nuttis kui magas ja palavikualandaja kulus ära.

Täna tuli tal veel lõuna ajal ja enne ööund palavikku alandada, kuigi ma tavaliselt 39 kraadi peale veel ei reageeri, seekord oli lapsel sellise temperatuuri juures lihtsalt väga halb olla. Ma siiski loodan, et homme õhtul (tegelikult juba täna ehk neljapäeval) saan lapsed emale tagasi viia, sest reedel pean minema matemaatikat õppima. See on hetkel kõige suurem pähkel, aga kui nüüd elu rohkem kaikaid kodarasse ei loobi ja laseb mul kenasti koolis käia, siis peaksin saama järgmise nädalaga kõik tehtud. Peaaegu. Sügisesse jääks miniuurimustöö ja üks referaat, mida teised tegid 10. klassis sellises aines nagu kultuurilugu, mida minul omal ajal koolis ei olnud. Ühesõnaga ma lähen sügisel ikkagi 12. klassi ja siis alles läheb raskeks, sest enam ei ole mul pooltes ainetes hinded olemas. Tunnen juba praegu, et suvevaheaeg jääb liiga lühikeseks …

Esimese esimesest kooliaastast rääkides, siis koolipikendus ei andnud talle sellist eelist, et ta oleks hoobilt viieline. Kui hinnataks numbrites, siis ta oleks neljaline ja kohati isegi alla selle, aga minu silmis on ta ikkagi tubli. Oma kooliasjade eest vastutas ta enamuse ajast ise, õppis samuti iseseisvalt ja seda nii, et ei pidanud talle midagi ütlemagi, tuli koolist ja kohe hakkas õppima. Kohustuslikku kirjandust luges nii, et ma isegi ei tea, mida ta luges. Ise käis raamatukogus, ise laenutas, ise luges, ise viis tagasi ja ise hoidis raamatuid nii, et väikesed ei saanud neid kodus lõhki rebida. Ma ütleksin, et see esimene kooliaasta läks ikka ütlemata sujuvalt, annaks keegi kuskil kõrgemal, et Teisega läheks kõik sama libedalt. Sisetunne ütleb kahjuks, et nii see ei lähe, alustame juba sellest erinevusest, et Esimene tahtis kooli minna ja ta on endiselt koolist vaimustuses, ootab õhinaga 2. klassi minekut, aga Teine ei taha isegi 1. klassi minna.

Minnes kooli juurest tagasi lasteaia lõpetamise juurde, siis me kinkisime Teisele samuti nutitelefoni nagu aasta varem Esimesele ja tellisime siis juba mõlemale kohe uued kaaned ka, sest ühe Lotte kaaned olid juba kulunud ja teine on enda arvates liiga kõva mees titeka Lotte temaatika jaoks. Läks aga nii, et kui kaaned kohale jõudsid, siis Esimene oli oma telefoni ekraani ämblikuvõrguga asendanud. Üritasin küll youtube`i abil sotti saada, kuidas seda ekraani ise vahetada saaks, sest Tikker ju sai sellega hakkama ja maksis remondi eest kokku vaid 2 €, aga minu jaoks on see liiga raske, pool telefoni tuleb laiali lammutada ja Huaweile ei leidnud ma nii odavalt uut ekraani ka. Praegu telefon seisab ja ma ei teagi, mida teha, proovida ise pusida, viia remonti, osta kasutatult teine samasugune telefon asemele … Esimene remondikoht pakkus igatahes hinnaks 80 eurot ekraani eest + vahetus. Ei, aitäh. Telefon maksis aasta tagasi 89 eurot. Kui kellelgi seisab kasutult töökorras Huawei Y5/Y560, siis pakkuge mulle, sobiva hinna korral ostan ära.

Kaldusingi teemast kõrvale. Tahtsin jõuda tegelikult välja Teise lõpupeo maksumuseni. Lõpupeo eest maksime 40 € ja sealt vist tuleb midagi tagasi, sest õhtujuhti ei tulnud, aga märkimisväärne see summa kindlasti olema ei saa ja mina isiklikult sellest puudust ei tunne. Riided ostsin paar päeva enne lõpetamist Lindexist ja H&M-ist, lihtsalt ei tahtnud, et ta on lõpetamisel nagu Esimese koopia. Püksid, pluus ja lips läksid ümmarguselt 23 € maksma, helehallid kingad olid kodus olemas, kunagi ammu Härra õelt saadud ja leidsid alles nüüd esimest korda kasutust. Kingituseks sai telefoni ja pleedi, mis maksid kokku 100 €, nii et ka tema lõpetamine läks kokku 160 € ringis maksma, täpselt nagu Esimese lõpetamine.

Pleedi ostsin tegelikult juba mõnda aega tagasi ja ma oleksin selle ostnud ka lõpetamiseta, sest ma ei saa end kunagi õhtuti diivanil teki sisse mässida, kuna Teisel on vaja see fliistekk vedada oma voodisse, et siis magada enda teki peal ja üldkasutatava pleedi all. Sai siis nüüd endale isikliku pleedi.

IMG_2899Populaarne spinner ei olnud kingituseks, aga selle sai samal päeval ja ega seda siis enam käest ei pandud.

Tahtsin tegelikult ühest käigust veel kirjutada, aga see venitaks postituse liiga pikaks, seega tuleb veel üks postitus. Küll võin kirjutada lühidalt käimata käigust. Mulle saadeti e-mail, kus kiideti mu blogi ja pakuti koostööd, täpsemalt pakuti võimalust veeta perega vaba aega ja sealjuures ka kõhtu kinnitada. Mulle see pakkumine täitsa meeldis, sest see oli midagi, mis on nagunii plaanis olnud. Uurisin siis põhjalikumalt kodulehte, tegin lisavõimaluste osas valikud ja andsin sobiva kuupäeva. Vastu küsiti, et mitu meid peres on ka … Nii palju siis sellest, et neile mu blogi meeldib, eks. Ilmselt on meid peres liiga palju, sest pärast arvu ütlemist minuga rohkem ühendust ei võetud.

Lõppu üks pilt sellest päevast, kui sain 29, oli alles pidu …

IMG_3211