See käis küll ruttu

Kes ei näinud Kanal 12-st dokumentaalfilmi “Põhja-Korea hämarad saladused”, siis soovitan seda võimalusel järele vaadata. Me hommikul vaatasime ja jäime üsna sõnatuks. Kes leiab, et Eestis on halb elada, tänab hiljem Jumalat, et ta siia sündis, sest siin ei pea kolm põlvkonda kandma karistust selle eest, et üks pereliige julges avalikus kohas välismaist muusikat mängida. Mitte et seda tohiks koduseinte vahel teha, oh ei, Põhja-Koreas ei tohi endale isegi igasugust soengut lõigata, eriti veel samasugust nagu Kim Jong-unil, selle eest on karistuseks avalik hukkamine. Tahaksin öelda, et nali, aga tegelikult on seal avalikud hukkamised tavalised, iseasi, kas just vale soengu eest.

Ma teadsin, et Põhjas-Korea pole mingi paradiis, ent dokumentaal mõjus siiski raputavalt, seda mitte ainult sealse režiimi ja tavaelanike halva elu pärast. Mulle on varasemalt ka nende raketiuudised silma jäänud, aga vaatamata Kim Jong-uni õhku täis rinnale on mulle jäänud mulje, et Põhja-Korea on ajast maast. Igapäevaelus ongi (mis tuleb riigile vaid kasuks, sest kübersõjas ei saa neid vastu rünnata), kuid sõjalise võimekuse poolest on nad vägagi kaasaegsed ja reaalseks ohuks tervele maailmale…

Ainus, kes aidata saab – Chuck Norris

Päeval käisime Esimesega LOR-arsti juures ja ootesaalis kuulsin, kuidas kaks haiglapersonali liiget rääkisid omavahel, et siia seina äärde mahuks kaks ja kui sealt seina äärest toolid ära võtta, siis mahuks veel kaks või kolm, mille peale mõtlesin, et see kõlab kui koroonaviiruseks valmistumine, aga on kindlasti midagi muud. Õhtuste uudiste valguses võib vist oletada, et nad ikkagi koostasid kriisikava, mitte ei mõelnud haigla uue sisustuse peale.

LOR-arsti juures läks muidu hästi – läksime sinna teadmisega, et täna selgub šundi eemaldamise aeg, kuid see oli vahepeal ise lahti tulnud ja püsis kõrvas vaid tänu vaigule. Esimene šunt eemaldus ise juba aasta eest, teist käisime sügisel näitamas ja siis jäi jutt, et võtan enne aasta lõppu ühendust, et uue aasta alguses see narkoosi all eemaldada. Seekord tasus mu laiskus end ära, šunt eemaldus siiski ise, ligi kaks ja pool aastat pärast paigaldamist.

Hiljem kohtasin Põhjakeskuse parklas sõbrannat, kes tõstis kärust asju autosse, mis oli juba maast laeni üsna täis. Tema elukaaslane tuli poest veel järgmise kärutäiega. Tuli välja, et nad ei valmistu ainult karantiiniks, vaid palju enamaks, isegi sõjaks. Viimast öeldi naljaga pooleks, aga selles oli siiski väike tõetera sees. Ma ei imestanud, sest meespool on vandenõuteooriatega hästi kursis, pigem tekitas tema valmistumine natuke muret. Ei, mitte tema vaimse tervise, vaid tuleviku pärast, vaatasin ikkagi hommikul Põhja-Korea dokumentaali ja olin mõtetes veel III maailmasõja juures… Tegelikult on sõbranna elukaaslase näol tegemist inimesega, kes on maailmaasjadega hästi kursis ja näeb kõike pikalt ette, nii et ma veidi isegi usaldan tema arvamust. Mitte küll nii palju, et oleksin paanikasse läinud (nemadki polnud paanikas, lihtsalt ettevaatlikud), aga piisavalt, et mõelda kuivainete ja konservide varumise peale. Seda ainult karantiini jaoks, sõja puhul lubasin nende juurde minna.

Kohe kuivaineid ja konserve siiski ostma ei läinud, aega ju küll. Või enam ei ole? Õhtuste uudiste põhjal on küll tunne, et homme valitseb poodides kas paanika või tühjus. Ise paanikas ei ole, kuid tühjade kätega ka ei tahaks jääda, meil hakkab ikkagi vetsupaber otsa saama…

Ma olen tegelikult võrdlemisi rahulik, ma ei karda koroonasse nakatumist ega pea eriolukorra tõttu suurt kahju kannatama, aga mure üleüldise Eesti (ja terve maailma) käekäigu pärast on siiski olemas. Olukord tundub nii nutune, et olen esimest korda Martin Helmega nõus, majanduskriis on juba käes.

Kooli sulgemine meid ka väga palju ei mõjuta, nagunii oleme Silveriga mõlemad kodus ja kuna lapsed on terve talve vahelduva eduga haiged olnud, siis järgnevad kaks nädalat ei ole midagi uut. Tänagi olid kaks poissi kodus, Teisel tõusis eile kõrge palavik ja Kolmas on juba eelmisest reedest “sinisel lehel”. Homme on üldse kõik kodus, sest ka Esimesel tõusis täna palavik ja Neljandal on lihtsalt vaba päev, nii et meie karantiin algab varem.

Kui palju eriolukord teid mõjutab? Saate jääda rahulikuks või pööratakse teil elu pea peale?

Appi, mu lapse nimi on Eesti kõige populaarsemate nimede hulgas!

Ütlen etteruttavalt ära, et pealkiri pole päris tõsi – Kolmanda nimi on tõesti populaarsuselt 48. kohal, kuid postituse pealkirja toon on jutumärkides, see tegelikult ei häiri mind. Kohati jääb aga mulje, et trend liigub suunas, kus selline olukord võrdub õudusunenäoga…

Alustades algusest, siis ühel ilusal päeval leidis Silver keldrist karbi muusikaplaatidega, mis meil rohkem kui 3 aastat tagasi vanas Voyageris mängisid, “Kiisulaulud” nende hulgas. Viimase panin järgmise autosõidu ajal mängima, et lapsi üllatada, aga nende muusikamaitse on vahepeal nii palju muutunud, et peale Neljanda ei tahtnud keegi kassilaule kuulata. Ma ootasin veidi teistsugust reaktsiooni, näiteks samasugust nostalgialaksu, mis minu “Kassi kontserti” valla päästis. Neljas paraku isegi ei mäletanud neid laule ja poisid katsid kaasalaulmise asemel oma kõrvu ning palusid, et ma plaati vahetaksin.

Tegin seda ja järgmisel plaadil pöördus Kaire Vilgats Esimese poole, et koos tähestikku õppida… Teate või mäletate nimelaule? Lapsed ei mäletanud, nii et need kuulati huviga lõpuni, sest igas laulus oli kellegi nimi esindatud.

Muide, Teise nime ei olnud algselt nimelaulude valikus, aga ma kirjutasin ettevõttele ja Kaire Vilgats lõõritas selle vähemalt kahe laulu juurde, sest ma soetasingi igale lapsele vaid kaks muusikapala (valikus oli vist seitse erinevat lugu). Seda meenutades mõtlesin tulla neile tasuta reklaami tegema, aga selgus, et nimelaule polegi enam…

Ma ei tea, mis neile tegelikult saatuslikuks sai, aga mõni aeg hiljem ühe mängumaa broneeringuid vaadates tekkis küsimus, kas nimelaulud kadusid ainulaadsete nimede kasvu tõttu. Tõenäoliselt oli ettevõtte eesmärk, et iga päev ostetaks laule uuele Miale või Robinile, mitte ei palutaks Kairel laulda sisse nimesid, mida ta hääldagi ei oska ja mida ostetakse vaid korra.

Võimalik, et ka pärast mind ei soetanud keegi Teise nimega laule, sest tegu pole eriti populaarse nimega… See selleks, nimelaulude kadumise asemel hämmastas mind pigem see, millistele nimedele mängutoad broneeritud olid… Nii on inetu öelda, aga üks oli hullem kui teine. Mul tõesti tekkis tunne, et lapsevanemad on ainulaadsust taga ajades unustanud, et see pole mingi võistlus, vaid lapsed peavad päriselt nende nimedega elama.

Lapsele nime valimine...

Õnneks vaatab praegu antud mängumaa broneeringutes teine pilt vastu, enamik nimedest on tavalised tänapäevased eesti ja vene nimed, sekka mõned üksikud omapärasema kirjapildiga, ent ei midagi sellist, kus ühte nimesse on üritatud suruda kõik võõrtähed ja nimi ise on selline, et ei saa aru, kas see kuulub poisile või tüdrukule.

Ma ei tea, mis möödunud kuul toimus – äkki sünnivadki eriliste nimedega lapsed peamiselt aasta alguses? Veebruaris on tunne aga nii palju isamaalisem, et siis sünnivad Kadrid, Mardid, Oskarid, Martad, Jaanid, Teeled, Säded jne.

Erilistele nimedele mõeldes meenub kohe üks Facebooki postitus, mille all hakkasid vanemad jagama oma laste nimesid ja kogemusi, kui raske või kerge neid registreerida oli. Ma ei oska seda postitust enam otsida, aga mäletan, et lugesin kommentaare kohati päris suurte silmadega… Isegi, kui ma leiaksin selle, siis ma ei hakkaks sealt nimesid välja tooma – pole vaja, et need lapsed kord oma nime guugeldades siia jõuavad ja end halvasti tunnevad, sest saavad aru, et jutt on konkreetselt neist, teisi samanimelisi lihtsalt ei ole.

Mul on raske mõista vajadust leiutada oma lapsele keeruline nimi, mida kellelgi teisel ei ole. Ma pean silmas just selliseid ainulaadseid nimesid, mida keegi ei oska kuulmise järgi kirjutada ja mis kõlavad väga võõralt. Mu sõbranna lapse ainulaadne nimi kõlab nii tavaliselt, et ei saa arugi, et temanimelisi on Eestis vähem kui 5 ja see sündis loomulikult, mitte teadlikult ja tahtlikult erilist nime leiutades. Loomulikult tuli ka järgmise lapse nimi, mis on nii populaarne, et see on olnud korduvalt kuu enim registreeritud nimede tabelis. Tema jaoks pole see katastroof, nagu ei olnud ka esimese lapse ainulaadne nimi eesmärk omaette.

Ma olen ühest ja teisest kohast lugenud, kuidas meeldib mingi konkreetne nimi, aga lapsele seda anda ei saa, sest see on kas tutvusringkonnas esindatud või liiga populaarne – ikkagi jube, kui klassis on mitu sama nimega last! Ma ei eita, olen püüdnud seda ka ise vältida ja see oli üks põhjus, miks Esimesel oli varem kaks nime. Oli, sest ta oli viiene, kui tema nimest kadus Sebastian, mis registreerides tundus lihtne nimi, aga leidis pereväliselt palju valesti kasutamist (Sebastjann, Sebastjaan), samal ajal ei kasutanud peresiseselt seda keegi… Täna on tal klassivend, kelle teine nimi on sama, mis temal, aga nad on täitsa rõõmsalt koos Tootsid, ei häiri ühesugune nimi ei neid ega kedagi nende ümber, ka mind mitte.

Neljas sai sama nime, mis on mu sõbrannal ja laps räägib vabalt tädi Tuulist nii, et ta ei seosta seda enda nimega. Mina ka ei mõtle sellele, et nad mõlemad on Tuulid, ma ei taju seda isegi siis, kui nad on kõrvuti ja ma pöördun kordamööda mõlema poole. Kui Neljandale panin teadlikult sõbrannaga sama nime, siis Kolmanda puhul ma ei osanud arvata, et ükskord võtab Silveri vennatütar sama nimega mehe, aga see ei tekita kuidagi segadust ega ebamugavust, pigem on kaasa toonud ainult nalja.

Ausalt, pange lapsele see nimi, mis teile meeldib, olgu see siis populaarne või tutvusringkonnas olemas, see ei jää hiljem häirima. Ärge ainult öelge, et teile meeldibki Zhezherella või Pabuliize, sest need on vägisi punnitatud nimed, mille eesmärk on erineda kõigist teistest. Erinemisel pole iseenesest midagi viga, aga on veider, kui väljamaise kõlaga nimi on välismaal tegelikult negatiivse tähendusega või selle kirjapilt on selline, et ka mujal maailmas tuleb nime tähthaaval ette öelda või paberile kirja panna.

Vähem on rohkem, eks, see kehtib ka nimede puhul (mõistsin seda pärast Esimese sündi, kui kuskil oli vaja tema täisnime kirjutada). Mitte et lihtsad nimed alati lihtsad oleksid… Teisega ühtegi nimekaimu lugu ei ole (kuigi Eestis on veel 267 sama nimega inimest), kuid tema nimi on paljude jaoks siiski liiga raske, sest isegi sõbrad kipuvad talle endiselt Karl ütlema (sedasi on tal nimekaimusid muidugi omajagu). See on veel väike eksimus, kord registreerisin talle arsti juurde aja ning naine teisel pool toru ütles tema kohta esmalt Karl, pärast parandamist Karlis ja hiljem kordas üle aja, mille ta Karlosele kirja pani…

Nimedest rääkides, siis Neljanda puhul kaalusin ka nime Samia, sest see meeldis mulle juba siis, kui ma “Kirgede tormi” vaatasin ning vanaema Saimale mõeldes oleks see justkui tema nimest tuletatud. On küll üsna ainulaadne nimi, aga siiski lihtsa kirjapildi ja kõlaga, eks. Samas ülejäänud pereliikmete nimedega see hästi kokku ei sobi, nii et valituks see ei osutunud. Selle asemel läkski käiku mu sõbranna nimi, kuigi ma alguses kõhklesin, kas see veider pole. Ei ole. Ma ei kujutaks ei sõbrannale ega Neljandale mingit muud nime ette, seega on kõik igati õige.

Üks täiesti suvaline tähelepane: kui Esimese nimi sai muudetud, siis avastasime, et kuigi meil on väga erinevad nimed, on nendes siiski teatav harmoonia (üle ühe 6 tähte, 5 tähte; eelviimane täht e, viimane täht i). Olles seda märganud, ei suuda ma sellest enam mööda vaadata, mistõttu on mul hea meel, et me rohkem lapsi ei plaani, sest ma ei oskaks leida viiendale nime, mis harmooniat ei rikuks – nii et ma pole ka ise kiiksudest sugugi puhas…

“Nakkus”

Iga kord, kui ma loen midagi koroonaviiruse kohta, tuleb mulle silme ette film “Nakkus”. Kes ei ole seda näinud, siis fataalsete tagajärgedega haiguspuhang saab seal alguse Hong Kongis, aga üheks esimeseks nakatunuks on Minneapolises elav naine, kes toob tundmatu viiruse koju, nii et inimesi hakkab riburada surema mõlemas linnas. Ja igal pool mujal ehk olukord võtab pandeemia mõõtmed.

Kui kirjutati, et koroonaviirus sai alguse kalaturult, meenus mulle filmi lõpp, kuigi seal ei olnud ei kalaturgu ega kalu, kuid mingid seosed mul ikkagi tekkisid. Rohkem oli seosteks ja mõtetes filmi jooksutamiseks põhjust, kui ilmusid artiklid, et haiguse algallikaks võivad olla nahkhiired… Nüüd ma ei saagi enam seda filmi silme eest, sest ülerahvastatud haiglad, suletud linnad, karantiinid, vandenõuteoreetikud ja muu filmis nähtu on samuti igapäevastes uudistes.

Olukord ei ole küll sama hull, aga ma usun, et avaldatust siiski hullem ja sarnaselt filmile üritatakse praegu lihtsalt (veel) suuremat paanikat ära hoida. Nii hulluks ma olukorda siiski ei pea, et ise muret tunneksin, aga mine tea, äkki ühel hetkel on viirus siin ja lüüakse samuti paarkümmend koppa maasse, et kiiresti uus haigla püsti panna.

Iseenesest ma pean võimalikest maailmalõpu teooriatest pandeemiat väga tõenäoliseks, aga seda mitte kuskil laboris loodud haiguse tagajärjena, vaid emakese Maa korraldatud parasiiditõrjena. See ei oleks ilmselt päris lõpp, aga korralik restart küll, sest asjad ei saa käia nii, et inimesed võtavad Maalt, mis võtta annab ja siis kolivad Marsile…

Muide, antud teooria puhul on peetud usutavaks, et selline pandeemia saab alguse just Aasiast ja seda loomalt inimesele kandunud muteerunud viiruse näol. Ma ei taha sellega nüüd öelda, et parasiiditõrje juba käib, vaid pean seda teooriat pigem üheks “Nakkuse” ja teiste sarnaste filmide inspiratsiooniallikaks.

Ühesõnaga, koroonaviirust ma ei karda, aga kõhugrippi küll, mistõttu võttis veidi kõhedaks, kui e-päevikusse tuli teade, et koolis, eelkõige 4.-6. klassis, on haiguspuhang, mille sümptomiteks on halb enesetunne, iiveldus, oksendamine ja nii edasi. Meie neljandikul piirdus asi vaid halva enesetundega ja ma jõudsin pääsemise üle juba rõõmustada… Kuni olin üleeile kõhugripiga pikali.

Õnneks on see möödas ja laste poolt lohutuseks toodud Bounty on söödud ehk kõik on jälle hästi. Loodetavasti on nakkustega ka nüüd mõneks ajaks ühel pool, vaid filmi võiks veel korra vaadata…