Järjejutt

Tahtsin selle postituse kirjutada eile ehk kolmapäeval, aga mul oli selleks ajaks pea nii tühi, et ma sorteerisin parem kappe, see ei nõudnud erilist mõttetööd.

Jumal küll, ma ei osanud juba teisipäeva õhtul pärast matemaatikatunde Konsumis isegi iseteeninduskassat enam kasutada – ma läksin puldiga makseterminalini ja sattusin seal veidi segadusse, sest ma ei teadnud, mida puldiga edasi teha. See oli kõigest 455. kord, kui ma iseteeninduskassat kasutasin, eks.

Igatahes, kui ma esmaspäeval olin kooli osas veel üsna entusiastlik, siis kolmapäeval tekkis juba kerge ahastus, et millega ma küll hakkama olen saanud. Käisin siis “Puhastuse” lugemiskontrolli järele tegemas ja ma ei osanud küsimustele vastata ega neid õigesti vormistada. Kord alustasin järjekorranumbri järel taandreaga, kord mitte ja mul polnud enam aimugi, kuidas oleks õige. Ma ei saanud aru, mis sümboleid oleks ma pidanud nägema kärbse ja saabaste taga… Kärbes? Tüütu putukas, raamatus ka tüütas, kogu lugu, kellegagi ega millegagi ma seal paralleeli ei osanud tõmmata. Saabaste puhul veel mõtlesin, et need süboliseerivad ehk staatust ja laiaks litsumist, aga mulle ei meenunud ükski konkreetne saabastele pühendatud lõik, nii et arvasin, et see on üldse nipiga küsimus.

Tulin siis koju ja guugeldasin (nagu ma poleks saanud seda lugemiskontrolli täitmise ajal teha) ning järsku tundus kõik nii loogiline. Mina lihtsalt ei osanud seostada kärbest tollal valitsenud mustusega (millest räägiti raamatus ette ja taha), sest minu jaoks ei võrdu kärbes räpasusega. Kui vanemate juures jätta sooja suveilma ajal autouks minutiks lahti, siis on salong kärbseid täis, kuigi me auto on puhas ja vanemate õu samamoodi. Seal lihtsalt elavad loomad ja kus on loomad, seal on kärbsed.

Vaatasin praegu e-kooli, õpetaja on lugemiskontrolli hindeks pannud viie ja lisanud juurde märkuse “sisukas!”. Ma kahtlustan, et ta vaataski ainult seda, et olen vihikus 15 lehekülje täis kirjutanud ja pani selle põhjal hinde ära, sest ta mäletab mind kui tarka ja andekat õpilast…

Praeguseks on e-koolis kolm viit, kolm tööd on veel hindamata (nende hulgas ka eesti keele proovieksam), nii et edeneb vaikselt ja ma olen täitsa lootusrikas, seda enam, et Silver jääb juba varsti talvepuhkusele. Võib-olla juba jäigi. Kui mitte, siis tööd on neil veel vaid umbes nädalaks, nii et pikaks ajaks ta enam ära ei lähe.

Minnes tagasi esmaspäeva juurde, siis hommik kõige paremini ei alanud. Ärkasime küll vara, et ma saaksin hiljemalt kell 7.50 toast välja astuda, aga läks ikka nii, et see juhtus alles 10 minutit hiljem. Lasteaias selgus, et ma jätsin Neljanda õueriided koju ja neile järele sõites teadsin, et õigeks ajaks ma enam kooli ei jõua… Siis algas sisemine heitlus iseendaga. See olukord tekitas minus nii suurt ärevust, et ma sundisin end lasteaiast startima, Rakverre sõitma, seal autost väljuma, kooli sisenema ja klassi astuma. Kui ma juba klassis olin, siis ma end enam sundima ei pidanud, aga kui ma 7 tundi hiljem autosse istusin, siis hakkas mu keha üleni värisema. Pingelangus.

Järgmisel päeval ei olnud enam erilist ärevust, praegu ka ei tunne, et oleks, aga kuskil alateadvuses ilmselt on. Ma ei olnud vahepeal poolteist aastat oma vana head lennuki allakukkumise unenägu näinud, aga nüüd nägin. See juhtus taas mu vanemate juures, vaatasin aknast, kuidas lennuk tahtis põllule maanduda ja hoidsin samal ajal hinge kinni, sest tundus, et see kukub kohe alla. Ei kukkunud, hädamaandus tervena, aga veidi hiljem süttis siiski põlema…

Järjejutuga on nüüdseks kõik, edaspidi kirjutan muudel teemadel või üldse mitte, eks ole näha, kuidas selle ajaga hakkab olema. Praegu kasutasin lihtsalt Silveri ootamise aja ära, muidu oleksin ammu koos lastega magama jäänud.

Teetass ikka käes, sest ma olen ikka haige, nüüd isegi veel haigem. Lapsed on siin ka põdenud suuremal ja vähemal määral, Esimene oli kaks päeva kõrges palavikuski, aga nendel on kõik kiiresti möödunud, samal ajal läheb minul juba kolmas nädal. Tüütu.

Lõppu üks armas nali. Mis te arvate, mis oli esimene asi, mida lapsed minult küsisid, kui ma esmaspäeval koolist koju jõudsin?

“Kas sa sõpru ka leidsid?”

“Iga kord nagu kasvaks midagi pea sees.”

Teine oli siin paar päeva palavikus, pärast mida ta hakkas rääkima, et iga kord, kui ta hakkab haigeks jääma, kasvab tal pea sees midagi. Näitas sõrmedega, kuidas see alguses on nii väike, aga siis läheb laiemaks ja laiemaks ja laiemaks ning see on väga hirmus. Mõõdud, mida ta käega näitas, oli juba suurem kui pea, nii et küsisin, kas ta hoopis näeb midagi, aga ei, see lihtsalt kasvabki suuremaks kui pea. Ei osanud ta seda tunnet kirjeldada, aga ütles, et see on halb tunne ja selle järgi saab ta kohe aru, et hakkab haigeks jääma.

Palavikus Teine ja kass, kes leidis magamiseks hea sooja koha või hoopis rakendab oma ravivõimeid.

Ma kujutan ette, mida ta võib tunda ja nõustun, et seda tunnet ei anna kirjeldada. Tema jutuga meenus mulle, kuidas ma lapsena tundsin palavikuga kulgenud haiguste ajal, et mul kasvab sabakondi piirkonnas midagi. See oli füüsiliselt hästi ebameeldiv tunne, algas väikesest … ma ei tea, millest. See ei olnud nagu kakahäda, aga miski minu sees läks suuremaks ja suuremaks ja suuremaks, kuni oli samamoodi tunne, et see ei mahu enam minu sisse ära. Ma mäletan siiani seda tunnet, aga ma ei oska seda kirjeldada, sest sellist asja pole olemas ega olnud ka siis päriselt olemas, see oli lihtsalt mu peas, aga füüsiliselt nii reaalne. Kui sabakondi alla panna õhupall, siis ehk selle täis puhumine tekitaks tunde, mida ma tundsin. Valus see ei olnud, aga seletamatult ebamugav ja hirmutav.

Mäletan, kuidas ükskord paisus see miski mu sabakondi all ja samal ajal kasvas lärm mu peas. Tookord ma küll ei saanud kohe aru, et see on mu peas, kuigi see lärm tuli nagu vati seest, ühestki sõnast ma aru ei saanud. Oli meeshääl ja naishääl, nad vaidlesid ja nende vaidlus läks aina raevukamaks, kiiremaks, kuni lõpuks oli see üks suur sumin. Ma hakkasin selle peale nutma, sest minu jaoks vaidlesid mu vanemad teises toas. Tegelikult midagi sellist ei olnud ega ole üldse kunagi olnud, vähemalt mina pole 31 eluaasta jooksul kuulnud neid raevukalt vaidlemas või teineteise peale karjumas, võib-olla suletud uste taga on seda juhtunud. Igatahes, “kaklevad” vanemad tekitasid minus segadust ning ma tahtsin neile karjuda, et nad lõpetaks ära. Võib-olla tegingi seda, aga mul pole aimugi, kas päriselt või ainult peas.

Hääled mu peas jäid ühekordseks, aga see teine tunne oli korduv, ma vaid ei mäleta, millal see lõplikult kadus. Kui mul selliseid mälestusi poleks, siis ma oleksin Teise jutu peale ilmselt pabinasse läinud, aga hetkel ma väga ei muretse. Kui millalgi perearsti juurde asja on, siis igaks juhuks mainin talle seda, aga ma usun, et seal peas ei kasva tegelikult midagi (peale tarkuse), nagu ei kasvanud midagi ka minu sabakondi all.

Kas olete kogenud midagi sarnast? Üritasin selle kohta guugeldada, aga ei leidnud midagi, ma muidugi ei osanud otsida ka, “palaviku ajal miski kasvab kehas” väga tulemusi ei andnud.

“Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Mõnikord on isegi hea, kui pole aega kirjutada, sest ma kardan, et ma oleksin eelmisel nädalal enda kohta ebatavaliselt emotsionaalse postituse kirjutanud. Kokkuvõtvalt, Soomest naasmise ja koolialguse tralli iseloomustab hästi Esimese vastus vanaemale, kes küsis, kuidas esimene koolipäev oli: “Mitte eriti tore. Ma ei mäletanud, et see nii halb on…”

Me ärkasime 29. augusti hommikul kodus, aga alles 6. septembril oli esimene päev, kus ma sain olla kodus, üksi. Õhtul mitte, siis olid hoopis lapsed üksi ja mina mõned sammud eemal sõbranna juures. See polnud lastel esimene kord omapead kodus olla, aga varem pole nad olnud omapead õhtusel ajal ega nii kaua (kaks tundi) ning see meeldis neile, mulle samuti – nemad tundsid end suurtena, mina vabana.

Ma olin tegelikult ka esimese koolipäeva eelsel pühapäeval kodus, vaid Silver käis sel päeval maal tegutsemas ja õhtul käisime koos Rakveres lapsele aktuseks jalanõusid otsimas, kuid see pühapäev möödus mul riidehunniku all, sees ja peal ning kooliasjade keskel. Ei olnud tore.

Ühesõnaga, hakkasin alles pühapäeval Soomes kaasas olnud riideid laste kappidesse tagasi panema ja kui ma seda juba tegin, siis ühendasin selle inventuuri ja kappide korrastamisega, kuigi ma alles mingi 3 kuud tagasi tegin seda. Selle ajaga on siiski palju muutunud. Poisid kandsid terve suve lühkareid ja dressipükse ning pühapäeval selgus, et viisakate pükste nööbid ei lähe enam kinni – suured poisid olid vahepeal kasvanud nii pikkusesse kui ka laiusesse. Teisega oli lihtne, tema sai Esimese vanade pükste hulgast endale midagi, aga vaene Esimene pidi minema järgmisel päeval kooli ainsate liibukatega, mis talle veel kuidagi jalga läksid.

View this post on Instagram

Kolmandasse. Esimesse. Neljandasse. . #terekool

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Me jõudsime pühapäeval nii hilja Põhjakeskusesse, et meil oli vaid pool tundi aega Kolmandale jalanõusid otsida, seetõttu ei jõudnud me Esimese pükstega üldse tegeleda ja kokkuvõttes ei saanud me ka Kolmandale midagi, jäime oma asjadega hiljaks. Ma lihtsalt olin nii kindel, et viisakaid vabaajajalatseid või tenniseid saab igast poest, aga peale Javeride polnud midagi võtta ja nende puhul ei meeldinud mulle pruun tald. Midagi ei olnud teha, Kolmas pidi minema 1. klassi oma vanades väikeseks jäänud tennistes.

Nüüd tundub see kõik nii tühine, aga nädal tagasi olin ma nii Esimese pükste kui ka Kolmanda jalanõude pärast üsna häiritud. Tegelikult olin ma häiritud teadmisest, et Silver sõidab kohe Soome tagasi ja see mõjutas mu üleüldist meeleolu kõige osas. Mind ei muserdanud ainult see, et ta oli kohe lahkumas, vaid ka see, et me ei jõudnud eelneva kolme päeva jooksul kuskil käia. Võtsime küll ühe õhtu enda jaoks, et minna Tallinnasse kinno ja restorani, aga me ei jõudnud kodust kaugemale, ostsime hoopis pitsast, laenutasime Teliast filmi ja kustusime varakult ära. Oleks pitsa või film hea olnud, siis oleksin ehk isegi õhtuga rahule jäänud…

Lastega polnud üldse aega ei kinno ega välja sööma minna, isegi nende – eelkõige Kolmanda – esimene koolipäev jäi väga argiseks. Aktuse ja müofunktsionaalse terapeudi visiidi vahele jäänud vaba aja veetsime Esimesega poes pükse proovides ning pärast kõike seda sõitsime maale kasside ja merisigade järele. Õhtul küll kaalusime varianti minna välja sööma, et tähistada kooliaasta algust või lõpetada suvevaheaeg, aga polnud selleks energiat, niigi olime terve päeva ringi tuisanud, nii et õhtu ei möödunud ka kuidagi erilisemalt.

Kolmanda aktus iseenesest oli eriline hetk, ei häirinud mind siis tema vanad tennised ega miski muu. Enne seda ma küll jõudsin ärrituda, sest Kolmanda klassis selgus, et tal ei olnudki kunstitarvetele karpi vaja (kuigi see vajalike asjade nimekirjas oli) ning Esimesel polnud üldse midagi vaja, aga ma olin talle kokku pannud samad asjad, mis teistelegi. Automaatselt. Mõtlemata sellele, et ta pole enam algklassilaps ja tal pole enam oma klassi, kus kunstitarbeid hoida. Kui ma Kolmanda klassist tühja karbiga Esimese klassi juurde jõudsin, siis oli mu süütenöör juba üsna lühike – mitte ainult tolle tühja karbi, vaid üleüldse kõige pärast – ja ma võtsin väga isiklikult, kui üks Esimese klassikaaslase ema küsis, kas ma olen ikka kindel, et kunstiasjade karpi on vaja. Ma ei olnud kindel. Tema aga lähtus loogikast, et kuna lapsed liiguvad nüüd klasside vahet, siis sellist karpi neil enam vaja ei lähe. Minule kõlas see kui “sa oled jumala loll, et sa selle karbi kaasa võtsid” ja täpselt nii ma end tundsin ka.

Ma olin terve pühapäeva valmistunud esimeseks koolipäevaks, uueks kooliaastaks, sügishooajaks. Sorteerisin riideid, poiste kunstikarpe, pesin-uuendasin-asendasin kõike, mida sain ja hommikul varusime juurde asju, mis olid puudu. Ma tundsin, et ma olin nii palju pingutanud ja samas ikkagi kõigega hiljaks jäänud ja kõike valesti teinud. Ajas närvi küll.

Järgmine päev ei alanud ka kuidagi paremini, Kolmas hakkas enne uksest väljumist mossitama ja pisaraid pühkima ega rääkinud meiega sõnagi. See on miski, mille eest käisin augusti lõpus klassijuhatajat hoiatamas – kui Kolmas on millestki häiritud, siis ta läheb lukku ja mossitab või nutab omaette, ei vaata ta samal ajal otsa ega vasta ühelegi küsimusele. Tahtsin lihtsalt, et õpetaja oleks sellest teadlik ega poeks nahast välja, kui taoline olukord tekib, sest miski ei aita, Kolmas tuleb sellest ise välja. Õpetaja küsis selle peale, mida lasteaias antud olukorrast arvati ja kas me psühholoogi juures oleme käinud. Vastasin, et lasteaias harjuti selle omapäraga ära, lasti Kolmandal rahulikult olla ning psühholoog ei ole teemaks olnud, sest sellist asja ei juhtu sageli ja kui juhtub, siis alati mingi põhjusega, millest on Kolmas valmis rääkima, kui ta maha rahuneb.

Igatahes, kui Kolmas oma teise koolipäeva hommikul lukku läks ja meist vesiste silmadega maha jäi, siis ütlesin õpetajale, et esimene selline hetk ongi juba käes. Me ei teadnud, milles asi, aga arvasime, et uus olukord on tema jaoks hirmutav ning avaldasin lootust, et see möödub tal ruttu, sest tavaliselt möödubki. Ma eeldasin, et esimesel koolinädalal ollakse selliste olukordade suhtes mõistev, sest tegu on ikkagi suure muutusega lapse elus, aga õpetaja esimene reaktsioon ei olnud väga mõistev, tema lubas hakata last jälgima, sest äkki me peame minema ikkagi abi otsima.

See ärritas sedasi, et ma katkestasin õpetaja jutu sõnaga “kuule” ja leidsin, et on vara hakata psühholoogist rääkima, seda enam, et lasteaiast sai laps kaasa ülivõrdes iseloomustuse. Ma kaotasin hetkeks kontrolli ja mitte seetõttu, et “minu laps ei vaja mingit hulluarsti”, vaid seetõttu, et mind ärritas, kuidas õpetaja ei vaevu last isegi tundma õppima ja räägib juba sellest, kuidas peaksime minema abi otsima. Mul ei ole psühholoogide vastu midagi, ma käisin omal algatusel Teisega abi otsimas, sest tema oli lasteaia lõpuni trotsi ja kangust täis (on veidi siiani), temaga ei olnud kerge (ei ole siiani), ent kuigi psühholoog leidis nii autismile kui ka ATH-le omaseid iseloomujooni, ei olnud põhjust tal kumbagi diagnoosida, Teine on lihtsalt kange iseloomuga ja “midagi ei ole teha”. Sellised olid psühholoogi sõnad ja Laste Vaimse Tervise Keskusesse meid enam tagasi ei oodatud.

Kolmas on oma venna täielik vastand, temaga on väga lihtne, ta on rahulik, rõõmsameelne, koostööaldis, kannatlik, leplik, kohanev, seltsiv ja nii edasi, ta lihtsalt ei lähe stressirohkes olukorras endast välja, vaid tõmbub endasse ja teda ei tasu siis torkida, ta tuleb sellest ise välja ning räägib hiljem, milles asi oli. Ma ei leia, et see on miski, mis vajab ravi, aga ma pidasin oluliseks, et õpetaja sellest eripärast teadlik oleks ega satuks segadusse, kui kohtab nutvat Kolmandat, kes talle otsa ei vaata ja küsimustele ei vasta.

Igatahes, jätsime Kolmanda raske südamega kooli ja sama raske südamega sõitsime peagi Tallinna poole, sest Silveril oli aeg minna. Tagasi jõudsin enne Kolmanda koolipäeva lõppu, läksin talle klassi juurde vastu ning õpetaja tuli mulle ütlema, kuidas Kolmas rahunes kohe pärast meie lahkumist maha ja oli ülejäänud päeva nii suurepärane laps, et äkki oli asi hoopis meis. Ma ei saanudki aru, kas ta pidas silmas konkreetset olukorda või seda, et üleüldse on asi meis… Sel hommikul ei olnud asi tõesti koolis nagu me arvasime, vaid sellest, et Kolmas ei tahtnud, et issi ära sõidab.

Mina ka ei tahtnud ja olin seetõttu kindlasti tundlikum kui muidu, aga asi oli veidi ikka selles ka, et mina samuti ei mäletanud, et argielu juurde naasmine nii hull on. Juba esimesel nädalal läks mul kolme lapse kooliasjade kontrollimisel järg käest, ühel päeval jäid Teisel pinal ja eesti keele töövihik koju, ühel päeval unustasin Esimesele joonistusplokid kaasa anda, ühel päeval saatsin Kolmanda tavalistes riietes kooli, kuigi tal oli esimene tund kehaline ja Kolmas avastas seda alles siis, kui tund oli juba peal, nii et tal jäidki riided vahetamata ja kaasa ta teha ei saanud. Vähemalt ei saanud ta selle eest märkust, Teisel on sarnaste olukordade eest mitu märkust.

Lisaks kõigele muule on meil praegu pool alevit lahti kaevatud, esimestel koolipäevadel ehitati kooli ees parkimisriba ja kõnniteed ning kooli taga kaevati torutrass lahti. Ma ei olnud väga õnnelik, et selliste töödega suve jooksul ühele poole ei saadud, sest mulle ei meeldinud mõte, et lapsed tulevad koolist koju töötavate ehitusmasinate vahelt. Ma ei olnud väga õnnelik ka koolis toiminud muutuste üle, eriti selle üle, kuidas Teisel kestab söögivahetund ainult 10 minutit ja kahel päeval nädalas algab tal kohe pärast seda kehaline, nii et ta peab jõudma selle aja sees ka riided ära vahetada. Olgu, õpetaja oli vist lubanud 10 minutit tundi hilineda, aga ikkagi, laps tunneb, et tal on kiire, ahmib toidu sisse ja läheb jooksma… See peaks siis tekitama liikumisharjumuse või panema sporti armastama?

Ütleme nii, et ma olin terve eelmise nädala üsna närviline, mind häiris ja puudutas peaaegu kõik. Mõni asi häiris muidugi põhjusega, näiteks kolm värvikihti saanud lauaplaadil kõhuli aelemine, kuigi ma keelasin lastel väiksemate toas viibimise (Kolmas ja Neljas magavad praegu minuga), sest mul on seal tööd pooleli ja kirjutuslaua värv peab maksimaalse tugevuse saavutamiseks nädal aega kuivama. Oma maksimaalset tugevust see ei saavutanudki, pean lauaplaadile neljanda kihi värvi kandma ja lootma, et see katab kõik jäljed, mille lapsed sinna jätsid.

Mis siis veel. Neljas võttis eile lonksu äädikat, väidetavalt alla midagi ei neelanud, aga sellest lonksust, mille ta kraanikaussi sülitas, jäid suu ümber punetavad laigud ja limaskestadele pisikesed punased täpid. Mina ehmusin sellest sedasi ära, et tahtsin maalt koju sõita ja Neljas ehmus sedasi, et värises üle kere ja kodus jäi kohe magama. Kusjuures see äädikas ei olnud valatud ringi limonaadipudelisse, see oli originaalpudelis, aga ikka leidis Neljas, et seda võiks julgelt maitsta. Ei meenunud talle sel ajal ükski õpetussõna ega hoiatus, isegi see mitte, et tema enda tädipoeg on äädikalonksu pärast haiglas olnud. Õnneks ei hakanud ta seda januga jooma, vaid tahtis ainult maitsta, nii et pääses kergelt ja õhtuks olid ka punetus ning täpid taandunud.

Muide, ma siin vahepeal vaatasin töökuulutusi ja tahtsin paari kohta kandideeridagi, aga vaatasin oma märkmikku ega leidnud aega, millal saaksin tööl käia. Mõtlesin küll, et katsun septembri esimesel nädalal kõik käigud ära käia, aga müofunktsionaalne terapeut kutsus lapsed tagasi juba kahe nädala pärast, oktoobris pean minema nahaarstile näitama, kas psoriaas taandub uue raviga ja detsembris lähen kontrollima, kas paremast munasarjast on tsüst kadunud, samal kuul on nii Esimesel kui ka teisel ajad ortodondi juurde, loomulikult erinevatel päevadel…

Sellel nädalal pean käima Rakveres asfaldisae ketaste järel ja need Silverile Soome saatma, loodetavasti saan selleks nädalaks aja ka nahaarsti juurde, seeskord Teisele, kes muutub iga päevaga laigulisemaks. Muus osas oleks nädal üsna vaba, kuid mul on juba esimesed tõbised kodus… Järgmisel nädalal on jälle müofunktsionaalse terapeudi aeg, hambaarsti kontroll kõigile neljale Väike-Maarjas, Esimese kõrvaarsti visiit (tal nüüd mõlemad šundid läinud, aga kõrvad ikka hellad ja meil lennureis ees), Silveri ema kirurg, mõni päev enne seda tuleb ilmselt käia ka röntgenis. Ülejärgmisel nädalal on taas Silveri töökoha “suvepäevad” Türgis, kuhu seekord läheme kahe suurema lapsega ja ongi september läbi. Oktoobrisse tuleb kindlasti veel 1-2 müofunktsionaalse terapeudi visiiti ja suure tõenäosusega ei jää need ainsateks käikudeks. Eelmise nädalaga lisandus tulevikku ikkagi kena 5 käiku juurde ja ma üldse ei imestaks, kui need omakorda edasi paljunevad.

Ka novembris on juba esimene arstiaeg kirjas, täpsemalt Kolmanda silmade kontroll Tallinnas doktor Malva juures, siis selgub, kas ta saab endale vajadusprillid või mitte. Esimene sai aga neljapäeval ortodondi juures alumiste hammaste taha ogad, et ta ei lükkaks keelega oma hambaid kalde alla ning detsembris lähemegi olukorda uuesti hindama. Neljandaga peab ka midagi ette võtma ja temaga kuskil käima hakkama, sest tema kogelemine enam ei tule ega lähe vahelduva eduga, vaid püsib.

Sellised lood siis siin, vahepeal ehk tunduski asi juba veidi liiga idülliline, aga ei, “väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured” peab ikka paika.

Vähemalt ei ole nad veel päriselt üle pea kasvanud.

Aga aitab küll, lähen tõmban oma kõige räbalamad riided selga ja hakkan väiksemate toas seina värvima. Hea meelega värviks küll seinu, aga mööblit on nii palju, et seda tuleb ühe seina äärest teise äärde lükata ja tuba mitmes osas värvida. Kui hästi läheb, siis saavad Kolmas ja Neljas järgmisel nädalal oma toa tagasi, siis juba suurte laste nägu toa.