Talvepuhkus läbi, argielu jälle argisem

Silver plaanis siin küll juba märtsi lõpus paariks nädalaks Soome sõita, aga temal tulid siin ja teistel seal muud asjad vahele, nii et ta sõitis ära alles eile ja enam mitte paariks nädalaks, vaid terveks kuuks või kauemakski…

Algusest peale oli teada, et hiljemalt aprilli keskpaigast algab järjekordne hooaeg, aga siiski tundus see veel üleeilseni kauge tulevik. Reaalsus jõudis alles siis kohale, kui magama läksime – ongi kõik, viimane öö koos, hommikul jätame jälle head aega ega näe teineteist mitu nädalat. Nutsin selle peale Silveri padja märjaks.

Hommik oli üsna tavapärane, Silver ärkas varem, tegi lastele putru, sättis nende trennikotid valmis ja saatis suuremad kooli, pärast seda viisime väiksemad lasteaeda ning saime kodus veel tunnikese niisama kahekesi olla. Niisama, pakkides ja sättides… Kui ta ära läks, siis nutsin enda padja märjaks.

Seekord oli nii raske head aega jätta. Vahepeal juba nagu läks see asi kergemaks, Silver sai siit ja mina sealt pisarateta minema, aga eile vesistasime jälle mõlemad. Tekkis taas tunne, et peaksime ikkagi Soome kolima, aga see tunne kestis vaid päeva. Täna on temal seal ja minul siin kõikehaarav argipäev, mille jooksul pole aega teineteist igatseda ega igasuguseid hulle mõtteid mõelda, nii et kõige kurvem osa on juba möödas.

Eile läks mul siis ka silm märjaks, kui avastasin, et ta oli mulle viimase kohvikapsi jätnud ja ise lahustuvat kohvi joonud (kuigi see talle ei maitse). Nii väikene asi, aga nii hooliv, nii temalik. Ta koristas nädalavahetusel ka toad, pesi autot seest ja väljast, varus merisigadele kõvasti heina ja veel eile hommikul tegi nende puuris suurpuhastuse, et mul kergem oleks. Ma tõesti ei tea, millega ma sellise mehe ära olen võlunud, aga tema igatahes võlub mind jätkuvalt.

Eile õhtul ja täna hommikul andis tunda, et Silverit ei ole enam kodus. Ma ei ole terve talve laste trenniasju kokku pannud, nii et olen veidi roostes ja saatsin Esimese pärast tunde lisaujumisse ujumispüksteta. Õhtul andis ühel ja samal ajal lastega õppida, süüa teha, koristada, pesu pesta… Iga kord, kui koolipoiste toast mööda kõndisin, meenusid mulle merisead, kellel oli hein otsas, aga iga kord mõtlesin enne mingi muu asja ära teha ja nii see läks, lõpuks käisin poiste uneajal kikivarvul sigadele jääsalatit andmas, sest ei tahtnud enam heinakotiga sahistada. Hommik möödus samuti toast tuppa siblides, seda isegi siis, kui lapsed olid juba kooli ja lasteaeda saadetud, sest kassid ja merisead ja rotid ja kuivatist tulnud riided ja… Mitte et see raske oleks, lihtsalt harjumatu on jälle üksinda joosta, kahekesi kulges kõik aeglasemalt.

Heh, aeglasemalt… Need neli kuud möödusid nii kiiresti, et me ei jõudnud väikeste toas isegi seinu ära värvida. Praegu on seal muidugi veel veidi üleliigset mööblit ka ees, mille müügiga ma pole viitsinud aktiivselt tegeleda. Aeg on nimelt sealmaal, kus lastelaud koos toolidega läheb välja ning asemele tuleb kirjutuslaud, sellega seoses tuleb asendada ka väikene kummut ja riiul ühe suurema kummutiga, et ruumi juurde saada. Loomulikult tähendab see jälle mööbli värvimist, mis mulle väga meeldib. Silver siiani sellest meeldimise osast aru ei saanud (mitte et vajadusest oleks saanud), aga ta värvis Kolmanda tehtud kindluse korralikult üle ja talle hakkas see töö tänu Fusion mineraalvärvile täitsa meeldima. Sellega värvimine on tõesti puhas stressimaandus.cofLasteaia näituse jaoks piimapakkidest ehitatud kindlus, millele Kolmas lõppviimistlust annab.

Me alguses tahtsime mustast ja valgest guaššvärvist halli kokku segada, aga nädalavahetusel poest ostetud värvid osutusid kuivanuks. Mulle meenusid siis mu Fusioni mineraalvärvid, millega oligi palju parem värvida – need katavad hästi ja kuivavad ruttu, lisaks on need lõhnatud, nii et polnud kahju lubada lastel ise värvida.

Neljandaga meisterdasime pikajuukselise roboti, kellest sai lasteaia näituse suurim tegelane. cofNeljanda robot ja Kolmanda kindlus. 

Lastest rääkides, siis Nutrigeni vitamiinikuur hakkab neil läbi saama ja laatsaret ise on lõpuks päriselt läbi. Neljas siin küll vahepeal jäi nohusse, aga teised temaga ei ühinenud – ei korjanud Kolmas enda rühma uue haiguspuhangu ajal midagi üles ega jäänud keegi kõhugrippi, kui see siin ja seal levis. Aitas sellele Nutrigen kaasa või mitte, seda ei oska öelda, kuid kuur mööda külge kellelgi vast maha ei jooksnud.

Eelmise vaheaja veetsid lapsed haigetena toas, seekord on lootust veeta vaheaeg maal ja olla palju õues. Kaalusin küll ka Silverile järele sõitmise varianti, aga leidsime mõlemad, et me pole veel piisavalt pikalt üksteisest eemal olnud, et raatsiks sellele sõidule 250 eurot kulutada. Seda enam, et Soomes ootab meid ka vaid argielu, tegu poleks põneva vaheajareisiga. Maal ootavad aga põllutööd, lammutamine, loomad, jalgrattad, onu Mart ja filmiõhtud, saun, mets, kanad, munad…

PS! Kui ma siin juba kirjutan, siis kas kellelgi on mulle müüa sellist raamatut nagu “Aroomiteraapia pakub lahendusi”?

Puslebeebi ja allaandmine või edasiliikumine

Ma nägin paar kuud tagasi eriti veidrat unenägu, mida kavatsen siin jagada, aga esmalt hoiatan, et puslebeebi kirjeldus võib olla (rasedatele) veidi häiriv. 

Mäletan unenägu sellest hetkest, kus olin sünnituslaual kõige traditsioonilisemas asendis ja vaatasin, kuidas arst mu laiali jalgade vahelt mingi tombu võttis, seda hetkeks oma näokõrgusel uuris ja siis lauale asetas. See tomp oli suur lootekott, mille sisu ma eemalt ei näinud.

source

Ma tõusin püsti, astusin lauale lähemale, võtsin lootekoti kätte, keerutasin seda igatepidi ning nägin häguse vee sees beebit, kes elas ja hingas, aga oli lootekotis juppidena. Nägin tema tumedaid juukseid, pisikest armast nägu, tuksuvaid organeid ja tervet kätt, mis oli beebinuku jäsemele vastava kinnitussüsteemiga. Vaatepilt ei olnud minu jaoks hirmutav ega eemaletõukav, küll aga harjumatu, mistõttu küsisin arstilt, miks laps selline on. Tema vastas, et mõnikord lapsed sünnivadki nii. Ma sõnasin selle peale, et mul sündisid esimesed neli ühes tükis ja mul polnud aimugi, et teisiti on üldse võimalik.

Järgmisel hetkel valas arst lootekoti sisu lauale ning hakkas beebit kokku panema. Mina lasin silmadega juppidest üle, et leida vihje, kummast soost laps on. Ma ei leidnud seda enne, kui arst jõudis oma tööga alakehani ja sinna sobiva osa pani. Laps oli poiss ja mina olin veidi pettunud, sest soovisin tüdrukut, aga see pettumus läks kohe üle, kui ta oma rinnale sain, siis tundsin ainult puhast rõõmu. Muide, rinnale sain täitsa tavalise beebi, mitte vastsündinud Frankensteini.

Ma ei otsi tihti, mida üks või teine sümbol unenäos tähendab, aga selle ja ka paari järgneva peale tegin seda. Ma kahjuks ei mäleta, millised need järgmised unenäod olid, aga koos nendes nähtud sümbolitega mõtestasin puslebeebi unenäo enda jaoks lahti kui viite uutele võimalustele, millegi uue algusele, lihtsalt ma pean asjad enne enda jaoks kokku panema.

Nii narr kui see ka pole, andis see unenägu mulle viimase tõuke loobuda praegu koolist. See oli miski, millega ma ei liikunud absoluutselt edasi, aga mis on mind hoidnud kõiges muus tagasi, sest hääl mu peas on korrutanud aastaid, et esmalt keskharidus, siis muu. Tegelikult ei olnud tõukajaks ainult unenägu, oma osa oli ka leheküljel Financer.com, millega koostööraames üsna põhjalikult tutvusin ja kus sattusin “Kuidas teenida rohkem raha?” artiklile. Seal ei olnud küll midagi väga uut kirjas, aga ilmselt olin ma sel hetkel antud teema osas nii avatud, et kirjutaja isiklik kogemus mõjus innustavalt ja julgustavalt.

Unes nähtu, ilmsi loetu ja mõtetes seeditu viis mind lõpuks sellesse punkti, kus saatsin õppenõustajale kirja, tänasin teda toetava ja mõistva suhtumise eest ning palusin end nimekirjast kustutata. See ei olnud lihtne samm, vastupidi, sellega kaasnes palju erinevaid emotsioone – kahetsus, kurbus millegi lõpliku ees, oma saamatuse tunnistamine, häbi allaandmise ja läbikukkumise pärast…

Ma nutsin kirja kirjutades, mul läks süda pahaks, kui selle ära saatsin ja ma ei julgenud hiljem vastust avada, tahtsin selle hoopis kustutada ja kogu teema unustada. See aga ei tundunud lahendusena, nii et vältisin mõnda aega postkasti sisenemist ja kui seda uuesti tegin, siis võtsin südame rindu ning lugesin vastuse läbi. Seal oli taas vaid mõistev ja toetav suhtumine, mida oskasin tegelikult oodata, aga ikkagi ei olnud kerge kirja avada.

Mul pole olnud kerge ka e-kooli avada või kooli kohale minna. Olen nii palju kordi mõelnud, et nüüd teen seda, lihtsalt võtan kätte ja teen, veel hommikul ärgateski olen arvestanud sellega, et lähen kooli, aga ma pole sinna jõudnud. Mul ei ole Rakvere Täiskasvanute Gümnaasiumiga ühtegi halba kogemust (v.a arvatud “oi, mis üllatus, madam Sidron on ka kooli jõudnud” kommentaar, mis mõjus mulle – tõenäoliselt taas põhjusta – alandavalt), aga kõik varem läbielatud emotsioonid tõstavad endiselt pead, kui teemaks on kool.

Ma ei ole keskhariduse omandamise mõtet igaveseks maha matnud, aga ma tunnen, et mul on vaja selleks teekonnaks kõrvalist abi psühholoogi või isegi ravimite näol, mis hoiaks asjatut ärevust kontrolli all või kaotaks selle sootuks, sest tegelikult pole selleks mingit põhjust ja kuigi ma seda tean, tunnen ma end ikka ja jälle murust madalama 18aastasena, kes ei suuda kooli minna ja kes näeb kooliteemalisi õudusunenägusid. Seda esiteks. Teiseks oleks vaja päris motivatsiooni, sellist nagu on nendel, kes mitte ei omanda keskharidust, vaid parandavad nendes ainetes hindeid (ja teadmisi), mis on olulised soovitud erialale sissesaamiseks. Mina roomasin 11. klassi (vene keele, keemia, füüsika ja matemaatika) õpetajate armust lõpuni, sama teeksin 12. klassiga ja seda põhimõtteliselt selleks, et ma ei peaks enam üheski ankeedis oma haridustasemeks märkima põhihariduse ning vastaksin veidi rohkem ühiskonna normidele.

Võib-olla on need asjad omavahel seotud – mul puudub motivatsioon, sest kool tekitab minus ärevust, mistõttu tahaks sellega lihtsalt ruttu ühele poole saada või mul on ärevus, sest mul ei ole motivatsiooni ja ma pean end sundima koolis käima. Nii või naa on tegu surnud ringiga. Olgu, kuidas on, aga hetkeseisuga ei näe ma end uuesti koolile mõtlemas enne 2021. aasta sügist.

Pärast tehtud otsust ja saadetud kirja tundsin ma suurt kergendust, isegi vabadust ja see tunne on endiselt alles. Mul on nii palju uusi mõtteid, puslebeebi mõtteid – on, mida kokku panna. Naljakas on see, et pärast tehtud otsust on minu aastaid kordunud unenägu allakukkuvast lennukist asendunud õhkutõusva lennukiga. Kui lennuõnnetus sümboliseerib iseendale seatud liiga rasket ülesannet ja viitab vajadusele sellest vabaks lasta, siis õhkutõus on märk saabunud energiast alustamaks millegagi, mis on pikka aega mõtetes olnud. Kui lennuõnnetusi olen ma alati maa pealt näinud, siis õhkutõusvas lennukis olen istunud reisija või piloodina ja seda viimase kuu jooksul juba üsna mitu korda. Unenäod on olnud võrdlemisi erinevad, aga lennuki õhkutõus on alati olnud ühesugune, hirmuäratavalt vaevaline, kuid õhku on see tõusnud ja sellega on kaasnenud rahulik turvatunne.

Ma ei võta unenägude seletusi muidu väga tõsiselt, aga puslebeebi jäi mind tugevalt kummitama ning õhkutõusev lennuk lubab arvata, et tegin õige otsuse. Ma tõlgendaksin lendamise unenägusid enda jaoks nii, et tolle puslebeebi kokkupanemine saab olema vaevaline ja hirmutav, aga lõpuks hakkab asi sujuma.lilleke rohusVäga suvaline pilt, aga selle vaatamine loob minus alati hea tunde. 

Kui veel unenägudele mõelda, siis viimasel kahel ööl olen näinud, et ma sätin, silun ja imetlen oma juukseid, mis on hästi paksud ja tihedalt lokkis (mida need tegelikult ei ole). Nüüd lugesin, et juuste sättimine sümboliseerib uutele plaanidele, ideedele ja teemadele mõtlemist ning lokid sümboliseerivad keerulise olukorra lahendamist, küsimustele vastuse saamist, otsuste positiivset tulemust (samuti naeruväärsust, flirti ja ahvatlust, olenevalt siis allikast). Ilusad juuksed ja unenäo positiivne alatoon on ka märk kasvavast enesekindlusest.

Postitus jäi pooleli, eelneva pika jutu kirjutasin üleeile, vahepeal olen kaks ööd erinevaid unenägusid näinud.

Kui ma üleeile tundsin, et mu enesekindlus on tõesti kasvamas, siis täna võin öelda, et alateadvuslik ebakindlus ilmutas end juba järgmises unenäos. Nägin, kuidas sõitsin mootorrattaga politsei eest ära, kuid rattal oli jõudu vähe, ma ei saanud piisavalt kiiresti eest, mistõttu keerasin maanteelt kitsale käänulisele tänavale, et kuskile peitu pugeda. Kui jõudsin tupikusse, siis tahtsin üle aia ronida ja jala edasi põgeneda, aga politsei jõudis mulle järele. Sel hetkel mõtlesin, et milleks mul oli vaja põgeneda ja tuua endale rohkem pahandust kaasa, oleksin võinud kohe seisma jääda ja saada lihtsalt juhtimisõiguseta sõitmise eest trahvi. Kui põgenemise ajal tundsin hirmu, siis politseid nähes leppisin rahulikult oma saatusega. Mul pandi käed raudu ja järgmisel hetkel olin juba kodus ning avasin trahviotsuse, mille täpset summat ma ei mäleta, kuid tean, et see oli kolmekohaline ja algas kaheksaga. Pidasin seda unenäos väga kergeks karistuseks.

Politseiauto eest põgenemine ja selle ajal paanika tundmine sümboliseerib millegi tegemist, mida teised ei salli, tolereeri ega mõista, mida poolik kooliharidus ilmselt on. Ratta vähest jõudlust seletaksin ebaõnnestumise või selle hirmuga, sama sümboliseerib ka tupikusse jõudmine, arreteerimine tähistab aga vajadust elus muudatusi teha, samal ajal viitavad politseinikud sellele, et peaksin õigesti käituma. See ongi mu sisemine dilemma, hääl mu peas on aastaid öelnud, et õige oleks kool lõpetada, teine pool minust tahaks aga ujuda vastuvoolu ja teha teisiti. Trahv sümboliseerib kohustuste tekkimist, mis mind ärritavad ega sobi mu loomusele (ee, kohustused ei lähegi minu laiskloomusega kokku), kuid number 8 (mis ei olnud küll eraldiseisev number, aga ainus, mis meelde jäi) on jällegi märk peagi saabuvatest edusammudest, lisaks annab teada, et peaksin tegemistes kasutama täiel määral oma oskusi ja andeid.

Kindlasti annab seda unenägu sajal erineval viisil tõlgendada, aga minu lühikokkuvõte oleks selline, et ma tunnen end enesekindlamalt, kuid sisimas olen ebakindel ja kardan teiste avamust, sest ühiskonna silmis ei ole mu valikud õiged.  See hirm võib olla aga asjatu, nagu ka hirm ebaõnnestumise ees, sest mul on oskusi ja andeid, mida võiksin oma tegemistes kasutada ka põhiharidusest kõrgema haridustasemeta.

Ütlen taas, et ma ei võta unenägude seletusi muidu tõsiselt, aga praegu on need küll julgustavalt mõjunud või sees toimuvaga kokku läinud. Igale unenäole ma muidugi seletust otsinud ei ole, iga unenägu pole ka kordunud ega kummitama jäänud, pigem ei ole need päeva lõpuks isegi meeles. Kui viimase aja unenägudele mõtlen, siis ongi mul meeles vaid puslebeebi, lennukiga õhkutõusmised, lokkis juuksed, politsei eest põgenemine ja Vigala Sass, kellega seotud unenäo sisu ma ei mäleta, aga mehe enda pilt on selgelt silme ees. Tema unes nägemisele ei oska ma mingit seletust leida, sest ma pole kunagi Vigala Sassi tegemisi jälginud ega temale mõelnud, ma isegi ei tea, millega ta täpsemalt oma eluajal tegeles, aga mingil veidral põhjusel ta mu unenäos oli.

Õigus, täna öösel ma surin, aga sellele unenäole ei jaksa ma mingit seletust otsida, uurisin välja vaid selle, et enda surm võib olla hea enne, tähistada uut algust, uue eesmärgi tekkimist ja muud sellist, aga sellel võib ka hoopis teine tähendus olla, kui tõlgendada tervet unenägu. Unenäost endast, siis pidime minema üle silla laevale, aga ma läksin esmalt kontrollima, kas see tormise mere tõttu üldse võimalik on, sama tegi üks mees oma paariaastase lapsega. Silla juurde jõudes nägime, et selle asemel viis laevani lahtistest telliskividest hulpiv rada ja ma haarasin automaatselt võõra lapse sülle, sest kartsin, et too mees muidu proovib temaga üle vee minna. Hakkasime kiiresti tagasi minema, sest vesi tõusis, kuid kohale ma ei jõudnud, sest vajusin poole kõndimise pealt sügavasse vesiliiva, jõudsin veel vaid lapse üles tõsta ja tundsin, kuidas ta mu käte vahelt päästeti, aga mina sinna liiva jäingi. See surm oli väga rahulik, ma isegi ei kartnud, tundsin hoopis kergendust lapse pääsemise üle ning viimase asjana mõtlesin, et nii ma siis surengi ja pilt läks mustaks.

Lõpetuseks lingin Briti “Kui elu annab sidruneid, siis …” Instagrami postitust, mis mõjus kinnitavalt – see on tõesti minu elu, minu valikud, minu rõõmud, minu vead, minu kogemused ja õppetunnid.

Update

See nädal algas järjekordse esmaspäevaga, kus lapsed olid lasteaias ja koolis ning Silver lõhkus maal puid. See tähendab, et kodus oli vaikus ja see oli muusika mu kõrvadele. Seda ei jagunud küll kauaks, aga kontserdid tavaliselt üle kolme tunni ei kestagi, eks.

Varsti on seda vaikust jälle nii palju, et ei jaksa ära kuulata, sest Silver mõtleb siin juba järgmisel nädalal tööle minna, esialgu küll kaheks nädalaks, et pärast seda veel sama kaua kodus olla, aga põhimõtteliselt hakkab talvepuhkus siiski läbi saama. Viimased kolm ja pool kuud on läinud veidi märkamatult, kuid lohutab see, et lahus olles möödub aeg veel tegusamalt ja kiiremini, mis tähendab, et juuni keskpaik on vaid sõrmenipsu kaugusel ja siis algab meie suvepuhkus Soomes.

Kui eelmisel nädalal rõõmustasin samasuguse esmaspäeva üle, siis ülejäänud nädal möödus üsna tavapärases rütmis. Teisipäeva hommikul käisime Esimesega müofunktsionaalse terapeudi juures ja pärast seda ei läinud enam kaua, kui Teine tuli koolist, nii et vahepeal pikka vaikusekontserti ei olnud. Kolmapäeval Esimene ja Teine koolis ei käinud, sest neil oli ammu kirja pandud arstiaeg Tallinnas.

Kui me juba pealinnas olime, siis tegime seal ka niisama aega parajaks ja käisime väljas söömas. Esmalt istusime Gan beis, kus poisid valisid endale friikartulid ja makaronid ning lõpuks sõid ära ka poole meie naanist, krõbedast sealihast ja sushist, nii et mina lahkusin restoranist tühja kõhuga. Jumal teab, millal järgmine kord tuleb, aga kui see juhtub, siis teame, et lastemenüüst võib ainult magustoitu valida, muu ei ole seal pooltki nii hea kui tavamenüüs.

Tahtsime poistega tegelikult kinos käia, aga peale lohetaltsutamise ei tulnud kuskil midagi ja see oli meil minu rumala pea tõttu kallima hinna eest kodukandi kinos juba vaadatud. T1-s ringi jalutades jäid silma ka Super Skyparki 7D ja 360⁰ kinod, aga need olid veel suletud ja Skyparki ei tahtnud me väikesteta minna. Pealegi suutis Teine paar tundi varem nii õnnetult vastu posti kõndida, et rinnak oli marraskil ja liigutamine tegi haiget, seega temast nagunii mingit möllajat ei olnud.

Kuna ma kõhtu täis ei saanud ja kuskil midagi teha ei olnud, siis pärast kilomeetrist jalutuskäiku erinevate korruste vahel istusime Gustavisse maha ja sõime magustoiduks kooki, välja arvatud Esimene, tema käis Katrin Lusti luuramas. Ta hommikul nii lootis, et näeb Tallinnas mõnda tähtsat inimest, näiteks Jüri Ratast, aga sobis ka Katrin Lust, kelle nägemisest räägiti veel õhtulgi elevusega.

Täitsa harjumatu on olla, kui lapsed on juba nii suured, et söövad tellitud toidu eest ära, tahavad omapead ringi vaadata ja tunnevad ära Katrin Lusti. Tegelikult oli väga tore sedasi kahe suuremaga söömas käia, ringi jalutada ja lasta neil ringi jalutada. Terve perega on sellised käigud veel veidi kaootilised, nii et kahe suuremaga tundus asi vahelduseks päris idülliline. Nad ise jäid ka rahule, kuigi me käisime vaid väljas söömas, aga seda neil oligi ehk kõige rohkem vaja – meie seltskonda ja jäägitut tähelepanu.

Kui koju jõudsime, siis räägiti elevusega väikestele, kuidas nad sõid maailma parimat liha ja veel väga head kooki, mille peale väikesed tahtsid kaaaaa … Seda oli arvata, nii et pakkusin juba koduteel välja, et kordame seda kõike järgmisel päeval väikestega, sest Silver oli siis nagunii uuesti linna minemas.

Mõeldud – tehtud! Ainult et ma sõitsin väikestega Tallinnasse rongiga, sest Silver pidi koos isaga enne üheksat haiglas olema, mistõttu ta sõitis välja juba poole seitsme ajal. Me ärkasime alles tunnikese hiljem, saatsime poisid kooli ja jalutasime rongijaama.

Rongis ma juba vaikselt kahetsesin seda otsust, sest Kolmas näitas seal külge, mida ma varem pole näinud. Laps, kes muidu on pigem vaikne ja mõistlik, ei lõpetanud kõva häälega kohati ebaviisakat kommenteerimist ning minu palvete ja keelamiste peale ta vaid küsis veel valjema häälega: “Midaaa? Mis on siis? Mida ma teen?” Ma sain aru küll, et ta vaid esines ja tahtis nalja teha, aga tema ei saanud aru, et ta ei lõbustanud sellega ei kaasreisijaid ega mind, vaid häiris ja ärritas. Olgu, korraks ta lõbustas ka. Nimelt luges meie kõrval istunud mees ajalehte ja selles oli Helir-Valdor Seederi pilt, mille peale Neljas ütles, et ta teab seda meest, ta käib uudistes ning Kolmas teatas tähtsalt, et tema teab ka, see on Mart Helme.

Ülemistele jõudes võtsime suuna kohe T1 kaubanduskeskusesse, kus Silver ja tema isa juba ootasid meid. Kohtusime neljandal korrusel, kuid seal olid kõik söögikohad veel kinni, nii et väikestega alustasime päeva Gustavis ja Kolmas valis endale sama, mida sõi eelmisel päeval Teine, sest viimane nii kiitis oma kolme šokolaadi marmortorti. Gustavis on hästi pisikene mängunurk, kuhu lapsed unustasid end päris pikaks ajaks ja see võimaldas meestel rahus Inglise hommikusööki nautida ja minul chai lattet juua. See oli mu elu kolmas chai latte, kuna ma avastasin selle suurepärase kuuma joogi alles eelmisel kuul.

Paar tundi hiljem, kui Silveri isa haiglas oma asju ajas, käisime neljakesi Gan beis ka ära, kus väikesed küll naani ja sushit proovida ei tahtnud, kuid pulkade söömisest, krõbedast lihast ja lasemenüüst valitud magustoidust nad oma elamuse kätte said. gan beisNii peened, söövad pulkadega friikartuleid… Ühed ühel päeval, teised teisel päeval.

Sedasi me kahe päevaga lõimegi märtsikuise väljas söömise eelarve lõhki, tegelikult seitsme päevaga, sest sellise ajavahemiku sisse jäi ka naistepäev, mil õhtustasime Silveriga kahekesi Gan beis. Sellest ei ole aga midagi hullu, sest praegu on viimane kuu, kus me üldse niimoodi väljas söömas saame käia, aprillist novembrini tuleb seda harvem kui korra kuus ette.

Väikestega mõtlesime samuti kino peale, aga ka nendega polnud midagi vaatama minna, sest valikus oli palju lohetaltsutamist, aga vähe muud ja need muud olid halbadel aegadel, ei klappinud need Silveri ja tema isa käikudega. Tegime küll väikestega ka T1-s aega niisama parajaks, aga mitte piisavalt, sest päris palju veetsime kvaliteetaega sedasi:davIstume autos ja ootame. Meelt lahutasid peamiselt lennukid, mis meist järjest üle lendasid.

Mõtlesime, et säästame veidi vähemalt kütusekulu pealt ja käisime Almeraga Tallinnas. Ma ei tea, kuidas me varem ligi aasta sellesse autosse viiekesi ära mahtusime, sest nüüd oli mul isegi 15 kilo kergemana raske end turvatoolide vahele pressida. Katsetasin sarnast kokkuhoidu ka nädalavahetusel, kui lastega maal käisin, aga kahe tooli vahel istunud Teine ei olnud siis samuti olukorraga väga rahul, nii et praktikaks see ei muutu. Ei saagi muutuda, kui me enamasti sõidame kuuekesi või on Silver väikese autoga mujal.

Üritasin meenutada, mida me eelmisel reedel tegime, korraks juba tundus, et äkki olin siis ka üksi kodus, aga ei olnud, siis me tegime hoopis korraliku koristuspäeva. Laupäeva hommikul viisime Kolmanda Rakverre sünnipäevale, pärast tõime ta sealt ära ning siis sõitsingi lastega maale ja jätsin Silveri vahelduseks vaikust nautima. Tegelikult ta ei oska seda nautida, ta ei osanud selle päevaga midagi pealegi hakata, koristada ka midagi ei olnud. Mina samal ajal jõin vanemate juures sõbrannaga kohvi, mõnulesin poolteist tundi saunas (ema pidi juba kontrollima tulema, kas ikka elan) ja pärast seda kogusin pikalt jõuvarusid, et koju tagasi sõita.

View this post on Instagram

Minu lemmikpäev – #saunapäev. #saun #turbliss #turbamask

A post shared by Liivi (@kuussidrunit) on

Lapsed jäid laupäeval vanaema juurde ööseks, või siis pigem onu juurde, sest kõik neli sättisid oma asemed minu venna tuppa diivanile või põrandale, kuigi neil on seal oma tuba olemas. Mu vend on lastele väga hea onu, võtab neid tööle ja poodi kaasa, teeb neile süüa ja filmiõhtuid, laseb neil oma toas magada ja arvutis mängida (kodus ei juhtu seda kunagi), nii et varsti lapsed ehk ei tahagi enam vanaema juurde minna, vaid onu juurde.

Me Silveriga jõudsime laupäeva õhtul veel “Täht on sündinud” ära vaadata, mis andis laulule “Shallow” hoopis teise kõla, sinnani see lugu ei kõnetanud mind üldse, ma polnud seda kordagi algusest lõpunigi kuulnud. Ma lihtsalt ei tea suurt midagi tänastest artistidest ega nende lugudest, Lady Gagat poleks ma seal filmis isegi ära tundnud, kui ma poleks teadnud, et see on tema. Igatahes, film oli väga hea, sai naerda ja sai nutta, aga mitte nii palju kui pärast “Bohemian Rhapsodyt”, siis mul jooksid pisarad veel tund hiljemgi. Ma pole kunagi ühegi filmi ajal sedasi nutnud, veel vähem pikalt pärast filmi lõppu, aga ma ilmselt lasingi kõik pisarad korraga välja, sest järgmise vaatamisega läksid mul silmad vaid niiskeks, mul polnud isegi poolikut salvrätikut vaja, mida isa mulle lahkelt eos pakkus. Tal endal läks seda küll pärast vaja, kuigi vaatas filmi juba viiendat korda.

Kui eelmisel ja üle-eelmisel nädalal oli omajagu arstivisiite, kokku lausa viis, siis see nädal möödub koosolekute ja arenguvestluste saatel – esmaspäeva õhtul oli lastevanemate koosolek, mis kestis kena kaks tundi, eile oli Kolmanda arenguvestlus, täna on Esimese arenguvestlus ja pärast seda veel korteriühistu üldkoosolek. Kahe lapse arenguvestlused tulevad millalgi hiljem, äkki tuleb veel ka Kolmanda lõpupeo asjus mingeid kokkusaamisi, sest praeguse seisuga pole veel midagi paika pandud, aga lõpupidu on juba kahe kuu pärast, täpsemalt 22. mail. Veidi kehv aeg, sest see on kolmapäev ja Silveril on siis juba kiire tööhooaeg peal, ei ole lihtne tulla keset nädalat koju. Lisaks algab minu “suvepuhkus” siis õite vara, sest pärast pidulikku lõpetamist on lapse jaoks lasteaed läbi. Ta võiks muidugi veel augusti lõpuni lasteaias käia, keegi kätt ette ei pane, lihtsalt minu jaoks on lõpupidu miski, millega paneme lasteaiale punkti.

Lisaks arenguvestlustele tuleb veel ka arstivisiite, Kolmas peab paar korda hambaarstil käima, tal on juureravi pooleli, koos Esimesega käivad nad kaks korda kuus müofunktsionaalse terapeudi juures, Esimene peab uuesti kõrvaarsti juurde minema, sest tal on üks šunt veel kõrvas (teine tuli juba ammu kuulmekilest välja, aga kõrvast välja ei kukkunud, see eemaldati pintsettidega), mis oma eesmärki enam ei täida, aga mille pärast tuleb kõrva endiselt vee eest kaitsta. Tahaks enne suve selle šundi välja saada, et kuulmekile jõuaks esimeseks ujumiseks ära paraneda ning silikoonist kõrvatropid jääksid ajalooks. Tänaseks on viimased olnud aasta ja viis kuud lapse igapäevased tüütud kaaslased.

Praeguse nädala tänase päeva juurde jõudes, siis mul on taas Kolmas ja Neljas kodus seltsiks, ei mingit vaikust. Kolmanda rühm on jälle pooltühi, osadel on nohu-köha, osad oksendavad … Kolmas siin tundus ka veidi nohune, nii et jätsin ta igaks juhuks koju, ei taha, et ta uuesti päris haigeks jääb. Neljas küll (imekombel) nohune ei ole, aga kui Kolmas on kodus, siis on üldiselt tema ka.

Umbes selline mul see eluke praegu ongi, ei midagi põnevat, ei midagi uut, nii et suurema osa ajast ei ole mul lihtsalt midagi kirjutada ja seetõttu ma sageli midagi ei kirjutagi.

Aa, midagi uut meenus küll. Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et kuueliikmelises peres võiksid wc ja vannituba eraldi olla, sest tavaliselt on kellelgi just siis vetsu vaja, kui teine end peseb, mistõttu on sageli ukse taga järjekord. Eile tekkis esimest korda aga selline olukord, kus Silver pidi üleni vahusena duši alt välja ronima, sest ma panin õhtul oma supi sisse väga palju Chilli Explosioni ja kui mul tekkis vajadus vetsu minna, siis ma pidin sinna KOHE saama. Soe soovitus teile, kes te alles hakkate kodu otsima või ehitama – vaadake, et wc ja vannituba oleksid eraldi. Või kasutage mainitud maitseainet mõõdukalt, selle nimi ei ole niisama plahvatus…

Lõpetuseks jagan veel killukest elust rottidega. Midagi ei tohi jääda puuri lähedusse:
rotid
Neljas oli vahelduseks tubli ega visanud magama minnes oma riideid põrandale, vaid pani need kenasti tooli seljatoele. Me keegi aga ei märganud, et tool on rotipuurile ohtlikult lähedal ja hommikul olid püksid pooleldi puuri tõmmatud. Kui Siidi ja Saara tahtsid nii väga endale roosasid pükse, siis järgmiseks pesaks nad need endale ka said, nüüd magavad eraldi püksisäärtes ja tunnevad end hästi.